Mulle hakkab tunduma, et iga naine võiks mingi aja oma elust kohvikus töötada.
Nii palju komplimente pole ma elu sees saanud kui seal.
Komplimente tehakse nii välimuse (kas ma töötasin enne modellina, irw) kui ka iseloomu kohta (armsake, nii siiras, meeldiv inimene). Mu loomust kommenteerivad eelkõige hommikused peaparandajad, kellega ma juttu ajan, kui muud rahvast pole.
Ja kui ka komplimente ei tehta, suheldakse nii muhedal moel, et muigan veel pool tundi takkapiha.
Aga üks tüdruk on meil ikka veel puudu, mis tähendab, et 'keskmiselt kolmest seitsmetunnisest vahetusest nädalas' võin ma vaid und näha, tööd on ikka rohkem ja jaksu mõnede teiste mulle oluliste asjade jaoks jääb väheks.
Õnneks on vähemalt Väike Tüdruk nüüdseks terve ja rõõmus.
Kõik pildid izismile.com'ist.
2 kommentaari:
Sul on õigus.Mina töötasin ka eelmisel suvel oma puhkuse ajal"Meie kohvikus". Hoopis teistmoodi, kui mu päris töökoht.Sain samuti suure elamuse osaliseks, ning puhkuse lõppedes oli täiesti selline tunne, nagu oleksingi eluaeg seda tööd teinud. Naeratuste osaliseks saan ma oma päris töökohas ka, aga seal oli see hoopis teistmoodi.Ainult 1 klaasi lõhkusingi ära, mis mul kandikult klirinal tuhandeks killuks lendas. Pakkusin ennast selleks suveks ka appi tööle.
"...ja jaksu mõnede teiste mulle oluliste asjade jaoks jääb väheks"
Jaa, sa blogid palju vähem! Nii kurb.
Postita kommentaar