Keskmest väljas

Meil üks näitsik jäi pikka aastavahetust pidama ja olen pidanud teda asendades esmaspäevast reedeni tööl olema - mõelda, kui hirmus! :D

Huvitav, kas minu mõistus iial hakkab võtma, kuidas tööl käivad naised suudavad meeles pidada, millal lapsele on uusi vihikuid vaja, toiduraha maksta, suhkrut osta, mis korterinurkadest musta pesu kokku otsida, millist majapidamistööd on esmalt vaja teha, ja et kõik vajalik oleks järgmiseks kolmeks söögikorraks koju ostetud ja rahvas välja õpetatud, kuidas mingit pooltoodet endale valmistada. Tuleb meeles pidada meenutada teistele, millal võtta tablette ja et makaronid peavad kaane alla jääma, mitte õhu kätte kuivama.

Et mitte hulluks minna, jäävad eluliselt mitte tähtsad asjad tegemata. Pea-asi on lapsele tabletid anda, teda puhta pesu ja muude asjadega varustada ja... toiduga on juba nii, et kui pole ja ei oska välja mõelda midagi, mida tahaks ja osta jaksaks, siis palun närige sepikut ja lürpige teed peale. Kui kellelgi oli meeles suhkrut osta, siis magusat.

Ma saan veel töö juures ka pea iga päev midagi uut teada. Asju, mida olen seni tegemata jätnud või teen valesti, või mida mulle on konkreetselt valesti õpetatud, ehk ka teised töötajad teevad valesti. Kui kaugem ülemus käis kohal, proovis ta just sellist asja, mille valmistamist oli mulle õpetatud valesti. Ta ei öelnud midagi, alles mõni päev hiljem viibis teine ülemus juhuslikult juures, kui ma seda toitu kliendile tegin ja ütles, et nii see ei käi. Olen mitu nädalt valesti teinud, brrrr.

...

Väikese Tüdruku köha kujunes kopsupõletikuks. Pärast seda, kui tal 30ndal detsil 40 kraadi palavikku oli, tundis ta end paar päeva paremini. Aga kui ma esmaspäeval (2. jaanuaril) töölt tulin, siis nägin, et ta oli jälle 'viletsa välimusega' - kraadisin, ja oli 38,4. Eks ma siis järgmisel hommikul helistasin arstile. Sain kohe hooga pragada, et kus ma varem olin. Õnneks aga sain ka arstiaja kohe samale päevale, kui registreeritud vastuvõtt oli läbi - olen nii tänulik! Kuna mina olin tööl, käis arsti juures Mees. Röntgenis selgus, et ongi kopsupõletik.

Sel ajal oli Väike Tüdruk ka väga väsinud, vaikne, hapu, ja hoidis omaette - ei tahtnud üldse suhelda, vihastus, kui tema tuppa läksin. Minu jaoks oli see nii hirmutav, et kippusin suvalistes kohtades nutma hakkama - bussipeatustes, arsti-järjekordades (käisin neil päevil enda tervisetõendit ajamas), solaariumikabiinis, töö juures WCs... Täielik põrgu!
Praegu ma küll ei viibi toredas 'orkaanisüdame vaikuses', vaid tunnen, et keerlen abitult, saamata aru, kus on all ja kus ülal. Seda tunnet olen ma tundnud, kartnud ja vältida üritanud.