Pikad pühad

Ikka veel pühitsen: söön hapukapsast, imetlen kirjumirjusid elektriküünlaid kuusel ja vaatan telekat.

Hapukapsast keedan suhkruga, ilma peki või köömneteta. Kõlab imelikult, aga maitseb hästi.



Meil polnud varasemast ajast olemas ühtegi kuuse-ehet, sest kuuske me varem toonud pole. Nüüd ostsime ja ikka lustiga, igasuguseid tobedaid kujukesi :)



Kuuse tõi Mees täitsa üksi. Kassike on puusse armunud ja ei lahku selle varju alt...



Meie peres pani päkapikk jõuluööl kingid kuuse alla ja esimese jõulupüha hommikul saime need kätte. Kuna kõik meie peres tahavad omale üllatuste asemel oma lemmikasju, siis üllatusi väga palju polnud. Siiski suutsin ka paar meeldivat üllatust teha Väikesele Tüdrukule :)
Eriti meeldisid talle roosad saabas-sussid:



Ma muretsesin, et need on rohkem minu-stiili papud :D... ja Väike Tüdruk vaataski neid alguses suht jahmunult... :D... aga kui oli paar tundi jalas kandnud, siis muutus rõõmsaks ja käis mulle neid kogu aeg näitamas ja mind tänamas :)))

Aga mulle meeldisid kõige rohkem seebist roosid. Ise kaevasin ja tassisin :)
(Pildil on kaks nupsukest juba 'ära kasutatud').



Imeliseks üllatuseks oli ka see, et viimasel koolipäeval sai Väike Tüdruk jõulukingituse ka kahelt sõbralt - üks poiss (Väikese Tüdruku lemmik-poiss), teine tüdruk. Oh, kuidas ma imetlen emmesid, kes jaksavad oma pere, sugulaste ja tuttavate kõrval meeles pidada seda, et ka lapse sõbra-suhted väärivad hoidmist... Mina selliste emmede hulka ei kuulu. Kuid kuna mulle meenus, et need lapsed tegid Väikesele Tüdrukule kingi ka Valentinipäeval, siis panin oma järgmise aasta kalendermärkmiku veebruarikuu algusesse kirja, et Väike Tüdruk neid nüüd vähemalt Valentinipäeval meeldivalt üllataks... :)


Jõulud on minu meelest lastele...
... ja sel aastal otsustasin mina olla meie pere kõige suurem laps :)
Mulle meeldis! :)



Võibolla poleks nii tore olnud, kui ma igal aastal jõule oleksin tähistanud, aga üle 10 aasta seda kord jälle teha oli imetore :)



Võibolla oli asi selles, et ma ei püüdnud nii väga oma peret kaasata ja tegin kõik algusest peale endale mõeldes. Polnud hullu, et Väike Tüdruk ei tahtnud süüa hapukapsaga praadi, vaadata minuga telekast tobelapsikuid jõulufilme ja mängida lauamänge (kusjuures Mees küll tahtis :D, Väike Tüdruk oli ainuke 'Väike Pidur'). Mina tegin ettepanekud, kuid olin suure rõõmuga valmis kõike ka üksi tegema.



Siiski meeldib mulle pühade mittetähistamise juures üks asi väga - et oma seedesüsteemi tuksi ei keerata. Nüüd ei suuda ma öö läbi magada ka, ilma vahepeal üles tõusmata ja natuke söömata... See on lihtsalt us-ku-ma-tu, millistes kogustes süüa ma naha vahele keerama õppisin... Ja veel magusat ka! Poolteist kuud tagasi polnud mul mingit magusaisu ja pakutud šokolaadikommi ärasöömiseks pidin end natuke koguma, et suuta see maksahaagina mõjuv rasva ja suhkrukäkk alla klõnksatada...

Pildil kaks ja pool 'vorsti' 'kirjut koera'...



Väike Tüdruk aga jäi alles nüüd, kui kõik esinemised ja jõuluüritused koolis ja jõuluõhtu ja kingihommik kodus olid korralikult ära tahistatud, 'korralikult' haigeks. Kuigi seda, et ta 'kohe-kohe' jääb haigeks, nägin mina juba 2 nädalat tagasi, aga siis ta võttis ennast päevaks kokku: köhis öö läbi ja päeval ei köksugi; tõusis erksalt, silkas päev läbi rõõmsalt ringi ja õhtul hakkas ära vajuma... kuni siis eilseni, mil köha hakkas ulatuma ka päeva ja tõusis 39-kraadine palavik.
Loen talle jälle "Krabatit" - see meeldib talle :)
Ta ise loeb "Kunksmoori", see on koolikohustus - aga meeldib ka! :)

Jeesukese sünnist meie peres just juttu polnud... aga... love is in the air :)

Need jõulud olid erilised, sest need olid - ja mulle meeldis :) Ei tea, kas ma järgmisel aastal tahan seda korrata, aga sel aastal oli kohe selline tuju... :)