Rääkisin Väikuga siin mõned päevad tagasi circa 6 tundi järjest jutukesi hingedest ja inimestest ja sain aru, kui väga ma olen kaugenenud elust sellisena, nagu näevad seda 100% inimestest minu ümber.
Mul kulus kaks päeva, et see omaks võtta.
Pean silmas, et kaks päeva tegelesin just selle asja seedimisega ja ei teinud midagi muud.
Mage, mõneti :D
Eks ma vist pean teise blogisse üle kolima, enam-vähem.
Seda ette nähes see kunagi tehtud saigi :)
Isiklikumad tekstid on sildi all 'päevik'.
Bye, muskad, ja ärge unustage ennast vägapalavalt armastada! 💜
Ei ole mitte midagi tähtsamat!
I'm rooting for you!
PS:
Ma ei ütle, et ma siin üldse enam ei blogi, aga ... ei näe väga sedamoodi välja.
Eks kui tahan, siis ikka tulen ja lobisen ..., kuid tunnen, et pean maailma rahule jätma, sest sellel on põhjus, miks see on selline nagu see on, ja ka sellel on põhjus, miks mina pole selline, enam ...
Näiteks:
me vastutame nii paljude asjade eest, meil on sadamiljon kohustust, kuid üheks viimastest jääb energia, mis me maailmale välja saadame endast. (Materiaalsema väljundina: meie sõnad, tunded, pilgud, kehakeel.)
Ning see peaks olema täpselt vastupidi.
Kõigepealt peaksime kindlustama, et oleme puhanud, õnnelikud, küllastunud ja värsked, ning siis alles hakkama täitma oma 'kohustusi'.
Meie esimene kohustus peaks olema meie olemise vahetu energeetiline väljund, selle kvaliteet.
Aga kes nii mõtleb???
Ma TEAN, et neid inimesi on - ja väga palju rohkem, kui arvavad need, kes mu siinset teksti napakaks peavad, aga tundub vale rääkida seda blogis, mida alustas 8 aastat tagasi minust nii erinev inimene ... :)
Ma arvan nii, et kui siin kuude kaupa midagi ei toimu ja teil mingi huvi järsku tekib, siis klikkige mu profiili kaudu *ilusate ja huvitavate* asjade blogilingil ja sealtkaudu 'päevikut' jne, küll te hakkama saate, musid ja kallid! xoxo :)
---------
LISATUD:
Kuna siit lehelt ikka päris sageli mu teise blogisse tullakse, siis mõtlesin edaspidi hakata linkima pikemaid päevikutekste selle viimase sissekande sabasse:
20.12.2018 Elu absurdi lohutavas embuses
02.01.2019 Teadlikkus
06.01.2019 Altruismist ja nartsissismist
27.01.2019 Kadestan tuleviku-ennast
05.02.2019 Eutanaasiast ja isekusest
08.06.2019 Kodusolek
11.06.2019 Ärksus
20.06.2019 Omas rütmis, omas mullis
kolmapäev, 6. juuni 2018
reede, 1. juuni 2018
There is nothing to gain
Trying
to become something is the first mistake you make. Trying to overcome
your problems is the second mistake you make. Even trying to
understand reality is a mistake. The only thing left to do is to let
go of everything else you've got, your fears, your frustrations, your
concepts, your ideas, your ego. Everything must be given up. There is
absolutely nothing to gain. There is absolutely nothing to gain due
to the fact that you are that already.
~ Robert Adams
On väga lihtne endaga 100% rahul olla: ära tee endale liiga.
Ütle välja, kui oled väsinud, segaduses, haavunud.
Kui sa seda välja ei ütle, jääb sulle endale mulje, et 'teised' tegid sulle liiga, aga tegelikult oled see sina ise. Kui sa suud lahti ei tee, vastutad halva enesetunde eest 100% üksi. Ja kibestud.
Ära tee endale niimoodi liiga!
Sa ei saavuta ennast alla surudes ja 'vägistades' mitte ühtegi eesmärki, mis su ellu päriselt rõõmu toob. Rõõmu toob ainult iseendana elamine - see on ainus 'eneseteostus', millel tõesti on tähtsust.
"The most important kind of freedom is to be what you really are.
You trade in your reality for a role.
You trade in your sense for an act.
You give up your ability to feel, and in exchange, put on a mask.
There can't be any large-scale revolution until there's a personal revolution,
on an individual level.
It's got to happen inside first."
Tellimine:
Postitused (Atom)