Hakkan träkkima

Kuna ma muutsin päevaplaani ja olen küllaltki uimane ja ülesöönud praegu, siis hakkan oma aega 'träkkima', et teaks muudatusi teha. Näiteks kui ma kella viiese lugemise ajal alati magan, siis tasub sellest lihtsalt loobuda. Jne.

Selleks teen endale sellised lehed, kus vasakul on kavandatud päev ja paremale siis tuleb tegelik ajakasutus. Erinevuste kiireks märkamiseks on mul värvikoodid ka.

Mõtlesin, et said üsna selged pildid, aga ei (*kratsib pead).
Mitte ei viitsi uuesti pildistada ja lõigata ja zuumida, nii et jäävad sellised nirakad.
Plaan ise sai muidugi ka mahatõmbamisi (ülevalgendamisi) täis, aga see käib elu tavapärase muutlikkuse juurde, eks!? :)


Et siis plaan on selline:

Võibolla on teil võimalik seda suuremaks saada, sellel hiire parema klahviga klõpsates ja klikkides "ava pilt eraldi lehel" vms... Mul see mõnikord töötab, mõnikord mitte.

Üleval on siis kuupäev ja asjad, mida ma ei tohi ära unustada. See on loetamatu, ma tean. Aga noh, eks seal on õunakook ja pesupesu ja väikest koristamist jaVT abistamist.

See on siis oletatav või kavandatud päev.
Kuna minu uned on täiesti ootamatuid vigureid tegevad olendid, siis mina jälgin absoluutselt kõiki 24 ööpäevatundi võrdselt, sest tegelikkuses võin ma mida iganes mis iganes kellaajal teha. Siuksed lood.

Mu laud ka veidi lähemalt: see on tääääpselt samasugune nagu alati.
Siin ka 3 pooleliolevat raamatut, mille lugemine on ka päevaplaanis:
Pessoa "Rahutuse raamat", Prousti "Swann's Way" ja Bhagavad Gita.

Ja kaugemalt ka, selline karnevali moodi lauake :)

Ongi kõik, peaksin praegu Prousti lugema... ups! :) Bye! :)

Järeldused

Teate, armsakesed, aitäh nii kenasti ja delikaatselt oma arvamusi jagamast selle mu viimase toidujutu peale. Ja ma ei kujuta ettegi, kui kohutavalt tüütud need jutud paljudele teist juba olla võivad :D, et ... kuidas saab söömine nii raske olla, jumal küll!?

Aga mõnikord on hea kuulda teiste suust ka asju, mida ise kaalud... eks!?
Ma tunnen, et tänu teie kommentaaridele juba tegin või saan teha järgmised plaanid.

1. Ma jätkan oma nuumdieeti, sest olen niimoodi tugevam.
2. Jah, ma hakkan lubama endale 4 tundi rohkem und, kui see liha ja munaga dieet mulle (alguses?) nii raske on.
Tegin endale uue päevaplaani, mis algabki alles üheksast. (Praegu on mul isegi kell 9 raske tõusta, kuid ma siiralt usun, et see muutub.) Sain aru, et selle asemel, et oma hommikust meditatsiooni taga nutta, võiksin lihtsalt korraks eemalduda ja vaadata, mis olukord on. Ja olukord on selline, et hetkel on mul rohkem und vaja ja mõned asjad tahaks kindlasti hommikul selge peaga ära teha, nii et meditatsioon ei mahu kuidagi. Pealegi, ma ei suutnudki vahepeal mediteerida, sest mulle tundus, et kui ma liha söön, siis on see lootusetu - ja kohe oligi! :D
3. Nihutasin hommikusöögi kümne pealt 12 peale.
Ma pole kunagi suutnud kohe pärast ärkamist süüa ja olen veendunud, et osa raskusest, mida terve päeva tundsin, oli just sellest varahommikusest šokist, mis mu ikka veel magusasti magav kõht sai, kui banaani-maasika-keefiri asemel kolm tundi enne õiget aega üks rammus võileib sinna plartsatas.
Kui ma tõusin 6-7, oli kella kümnene hommikusöögiaeg täpselt sobiv, aga kui ma ärkan pool kümme, siis enam vähem kohe vitsutama kukkuda oli väga harjumatu ja pole ime, et mu šokeeritud kõht tegutsemast loobus. :)
4. Üllatus - kui tulin selle peale, et muna pealt sool ära jätta, on need leivad veelgi paremad! Ma ei kujuta ette, miks, aga nii on. No ma panen sidrunipipart (kus on sool ka minu meelest) kurgi ja tomati peale, ning majoneesis on ju ka soola - pihvidest rääkimata, nii et muna tegelikult vajab ainult piprahunnikut :)


Õde küsis juba pekipilte näha! :D
Ma kardan, et esialgu näen ainult mina ja - ma tunnen käega üle oma õlavarre libistades, et see on suurem ja pehmem :D, aga arvan, et teised ei näe veel.


Igatahes, aitäh, et te nii kenasti oma arvamust avaldasite ja ikka veel viitsite kaasa mõelda selle teemaga, kuigi minu toidueksperimendid kipuvad lühikeseks jääma ja kindlasti ei võta ma sageli kuulda 'mõistuse häält' vaid elan/söön nagu hetkel tahan.

Tõttöelda ma ei teadnudki, et ma tahan pontsum olla :p - Õde hakkas tõesti end nuumama selleks, et kondid tagasi tõmbuksid, aga mina olin enda välimusega täitsa rahul, tahtsin hoopis tugevam ja energilisem olla. Lihtsalt esikupeeglist mööda käies olen ootamatusega märganud, et nägu läheb naerule senisest kaarjamat puusa nähes :)

Suur-suur aitäh, et olete toeks olnud! Ja pole minuga "toorutsenud"! :D  Tõesti! :) Ma leian, et see on teist uskumatult kena. Mulle eriti ei meeldi, kui mind sõimatakse või hurjutatakse :D
Muskadii! xx :)

Kahtlased projektid

Mul on ikkagi pooleli mitu asja, kuigi ma tunnen, et selleks, et normaalselt elada, pean ma projektid lõpetama.

1.

Vetsu lammutanud onud sinna tagasi ei tulnud ja jätsidki plaadid seinast ära.
Meil on õnnestunud kaks välja lõigatud plaati tagasi toppida, aga üldiselt on poti taga ikkagi tühik, kust vahivad vastu torud ja seinatäitematerjal jms.

Ma mõtlen nii, et see on väga palju parem minu esialgsest ettekujutusest, et sein koputatakse täies kõrguses maha. Nüüd on ikka sirgelt lõigatud augud! :) Pole päris nii, nagu oleks pomm plahvatanud.


Ja veel ma mõtlen, et kui see on ikka väga kole, ja kui need plaadid on tagasi pandavad, siis äkki mu Vend külla tulles leiab, et uih, võeh, see tuleb korda teha - ja teeb! :D
Kui ei, siis ei - hullu pole! :)

2.

Sain oma telefoni uue akuga parandusest tagasi ja ...
see ei pea ikkagi üle kahe ööpäeva vastu ka siis, kui ma ei räägi. Üldiselt ma kasutan äratuskella, vaatan mitmesuguseid teateid-teavitusi ja kirjutan VT'ga FB Messengeris.

Telefon on ostetud kaheaastase järelmaksuga ja veel pole aastatki täis :D

Samas tore, et sain teada, mis asjad need filtrid on ja omal nahal (näol) järele proovida.
Näiteks irl ei läheks ma postkastist lehte ka tooma ilma meigita, aga selle telefoni järgi näen ma ilma meigita välja nagu lapsuke! (Jätsin telefoni poolt default pakutud "ilu tase 5" peale - ei tea, mis see 10 veel teinud oleks? Status: hambad pesemata, juuksed padjased, no make-up whatsoever).

Igatahes ma oleksin üliväga üllatunud, kui see telefon kaks aastat välja veaks.
Ja VT'l on sama telefon (Huawei 8P Lite vms)!
Suht nõme oleks osta uued telefonid ja maksta veel vana eest :D
Kuid sinnapoole see asi kisub, VT'l on ka akuprobleemid.


3.

Olen tegelikult juba kolm nädalat teinud sellist eksperimenti, et mida iganes ma muidu ka söön - igal hommikul (kella 10 paiku) ja igal õhtul (kella 6 paiku) söön ma lisaks ühe suure topeltvõileiva, mille vahel on (hapu)kurk, tomat, pihv, muna, sibul ja sinep, soolad-piprad.

Me õega rääkisime - ta on tervisliku taimetoidu peal ka hirmsat moodi alla võtnud. Tegelikult küll vaid mõned kilod, aga tal on selline keha, et nägu läks jube õhukeseks, rangluud ja mingid kondid õlanukkidel, mida teistel inimestel üldse olemaski pole :D, tikuvad välja. Jube! Ja ma mõtlesin, et kui tema hakkab end teadlikult nuumama, siis mina ka!

Pealegi vaatasin ma tollal just neid Supersize vs Superskinny saateid ja nägin, et kuigi kõhnad osapooled alguses nutsid oma priskeid portsjoneid vitsutades, siis pea-aegu kõik tunnistasid 3-4 päeva kandis, et kõht hakkab juba ise tühjaks minema! No mina olen üldiselt selline isude ori, aga nüüd ma mõtlesin, et ma ju võin edaspidigi süüa kõike, mida ise tahan, aga vaat, nüüd söön muna ja pihviga leiba selle kõige juurde!

Ma olen selliseid katseid nii palju teinud, kuid millegipärast ei tulnud mulle pähe ühtki sööki, mida ma niimoodi suudaks iga päev süüa. Nüüd proovisin neid võileibu ja avastasin, et kui see teha väga krehvtine, siis see maitseb mulle väga - ka kaks korda iga päev.

Nagu ikka on probleem selles, et pean Kogu Aeg sööma. Selline tunne on.
Mul on tunne, et pole hingamiseks ruumi mul kõhupiirkonnas.
Aga olen suutnud süüa oma kaks võileiba ka õunahunnikute, õunakookide ja kartuli-võihunnikute vahele.

Lootsin, et see katse näitab, kas mul tuleb lihast ja munast energiat juurde.

Kahjuks korduvad vähemalt esialgu vanad mustrid - ma magan oluliselt rohkem ja olen oluliselt uimasem.
Nagu talveunes karu.
See on üsna õudne.
Ma olen kurb!

Samas, mulle väga meeldib, mis see mu välimusega teeb! :)
Näen kahte lisandunud kilo oma puusadel :)
Ka näole tulevad lisakilod ainult kasuks! :)
I LIKE! :)

Hetkel kavatsen veel vähemalt 10 päeva vastu pidada, kuigi see, et ma kogu aeg magan on üliväga masendav. Ma küsin endalt kogu aeg, kas see, kui ma magada ei suutnud, oli siis parem?
Vaat, ei oskagi öelda.
Ma ei julge seda endalegi tunnistada, aga tundub, et ma eelistaks praegusele 13-tunnisele ööunele kasvõi 2-tunnist.

Plusspoolelt - ma ei vaja enam seinte ja mööbli tuge, kui ma püsti seisan. Mul ei kao pilt eest ja pulss ei hüppa 160 peale lihtsalt sellest, et ma voodist välja tulen.

Aga see uni on hirmutav. Mul pole üldse mitte millegi muu jaoks aega kui koristamiseks, söögitegemiseks, vitsutamiseks ja VT'ga rääkimiseks.

Tont teab, kuhu see eksperiment omadega jõuab.
Ehk muutub veel midagi?

Nüüd lähengi teen endale vapralt veel ühe kohvi ja päeva esimese võileiva...

Võte nr 2

Leidsin vana märkmiku vahelt dateerimata lehe, millel seisab pingetest vabanemise vormel.

***

Kui ma lähen pingesse

Mõtle, mis see on, mida ma selles olukorras tahan?
Näiteks:
- tahan bussile jõuda ja kardan, et ei jõua;
- vaikust;
- et keegi oma lubaduse täidaks; ...

Ja nüüd loobu sellest soovist.

Surrender!
Expect nothing, accept anything.
Luba reaalsusel olla, ära kontrolli.

***

Mmm. Asotsiaalile tõesti sobib, ülemusele ja perepeale vast mitte nii väga...? Või on mingi võimalus 'tegutseda taotlemata' ka tänapäeva maailmas, tavalist elu elades?

Millise kännu kõrvalt see käbi sai korjatud?

Nagu ma kusagil varem mainisin, käis VT oma sünnipäevarahadega ise kampsunit ja raamatut ostmas. Ma ei arvanud, et üksiminek on eriti hea mõte, sest VT on selles faasis, kus tundub ebaviisakas minna poodi, vaadata ringi ja mitte midagi osta. Mul oli kunagi sama tunne, ma täitsa mäletan veel! See kadus alles ülikooliajal! Aga noh, kui Väiku on otsustanud vapper olla, siis ma keelama ei hakka, eks, ainult pakkusin mitu korda, et läheme ikka koos, aga tema tahab teha harjutusi iseseisvaks eluks ja hea küll siis...

Lõpuks läks ta poodidesse eriti raskel ja väsitaval päeval - neil oli pärast tunde tutvumisretk Riiamäel asuvas sõjaväekoolis (või mis iganes see seal on). Ja alles pärast seda poodidesse.

Mu Õde naeris, kuuldes, VT ettevõtmisest, et kuna VT on niisugune, et mille riiulist välja tõmbad, pead ka ära ostma, siis loodame, et ta ei komista ja ei kuku nt meestepükste hunnikusse - muidu tulebki kurvasti koju, meestepüksid kotis, sest need jäid esimesena pihku ... :p

Väsinud VT valis siiski täiesti kena kampsuni H&M poest ja erinevalt minust suutis fookusesse jääda ja vaadata, et poleks detaile, mis talle ei meeldi, st nööpe, triipe, paelu, lukke jms :D

Värv talle endale meeldib - samblaroheline. 

Mina pole selle värvi fänn, aga mul pole ka pruune juukseid.

Nii et kampsuniga läks küll hästi!

Raamatupoes läks VT'l natuke halvemini, sest ta oli liiga väsinud, et terves poes ringi vaadata ja otsida psühholoogiat, eetikat, loodusteadusi ja ajalugu - ta hoidis esimesele korrusele ja ühele seinapoolele, nii et kohtus vaid uudiskirjanduse ning eesti- ja ingliskeelse ilukirjandusega. Sellepärast tuli ta koju järgmiste raamatutega:

Mul õnnestus korraks ära unustada, et ilmselt ta ei jaksanud terves poes ringi vaadata ja nii vajus mul algul küll suu lahti, et lapsel on terve pood nina ees ja ta valib sellised kummalised raamatud! :D

Kellesse see laps küll läinud on?

Aga siis tundus loogiline - need olid uksest sisse tulles 'esimeses seinas'. Ilus ilukirjandus pakub VT'le huvi ja sõjakoolis ta alles käis. Väga loogiline valik, kui mõtlema hakata! Ja kui sõjapsühhiaatria ei paku mulle mingit huvi, siis seda parimat Euroopa 2015. aasta ilukirjandust tahtsin küll ise ka lugeda :)

Paraku hakkas VT selle raamatuga mu tuppa jooksma, et ta leidis sealt jälle ühed ... väljaheitehunnikud ja peenisepundid - viimaseid oli seal nii mahalõigatult kui küljeskõlkuvatena. Et nagu igas loos. Kuni ta siis jõudis esimese ilusa, peenise- ja essuvaba looni, ja selle oli kirjutanud eestlane, Rein Raud. Kui kena temast! :D

Ma ei suutnud tänitamata jätta: "Miks sa ei kuula oma emmet, kes sulle kogu aeg räägib, et kui sa ilusat kirjandust otsid, siis loe klassikuid, kes on sündinud 19. sajandi lõpus või varem!" Sest ma olen talle mitu aastat püüdnud selgeks teha, et ilukirjanduse mõistel pole iluga midagi pistmist ja 20. sajandi olulised (post)modernistlikud tähtteosed, mida juba võib hakata klassikaks nimetama, sest kõik kirjandushuvilised inimesed on neid lugenud, võivad olla üpris rõvedad. Nii et vanad klassikud! Sajand tagasi ja veelgi varem ilmunud teosed! Ei usu see laps mind! :D

Aga psühholoogiateemadel talle nämmutada meeldib ja ta kannab mulle sageli ette arutlusi, mis mulle rõõmu teevad. Nagu näiteks: "Kui keegi mind solvab, siis ma ei mõtle mitte "miks ta mind solvas?" vaid "miks ma solvusin?"" 

See "miks ta mind solvas?" on meil juba lasteaias läbitud faas. Et kõik, kes käituvad halvasti, tunnevad ennast halvasti, ja neile tuleb kaasa tunda ja neid võimalusel aidata - kui see ohtlik pole :). See oli tal juba nelja aastaselt täiesti selge.

Ma ise sain vist käppa maailma kõige lihtsama õunakoogi tegemise.

Segan kokku kruusi jahu, veidi soodat ja küpsetuspulbrit.

Teises nõus 2 muna, pool kruusi suhkrut, veidi alla poole tl soola ja 100 g sulatatud võid.

Nüüd segan need kokku ja kaabin võiga määritud ringikujulisse klaasvormi. Patsutan enam vähem ühtlaseks.

Raputan otse taigna peale tublisti kaneeli, sest kui ainult õunte peale panna, tuleb hirmus tume.

Siis kallan sinna otsa suure kuhjaga supitaldrikutäie puhastatud, üsna õhukesi õunaviile, sobran laiali ja vajutan taigna sisse.

Peale jälle kaneeli.

Ja siis (minu ahjuga igatahes) 50 minutit keskmisel plaadil 180 kraadi juures.

Mõistagi ei sobi nii teha, kui tahad külalistele rabavalt kaunist kooki pakkuda - siis tuleb üritada ühesugused õunaviilud lõigata ja neid kaunilt paigutada :D, aga meil on plekilised ja vahel ussitanud õunad, nii et mingeid ühesuguseid õunalõike pole mõtet tegema hakata, nii et mina lihtsalt kallan need ebaühtlased jubinad taignale ja sobran laiali. Õunte puhastamine ei lähe kiirelt, aga kõik muu küll!

Üksildusevastane võte ja muud jama :)

Leidsin just Instast:

(Umbes siis: 

Kui sa tunned end üksildasena, siis kustuta tuled ja pane õudusfilm käima.

Mõne aja pärast sulle enam ei tundu, et sa oled üksi.)

:D

---

Torudevahetus käib siiani. Tualetis jäeti miski vaht kuivama ja seetõttu on plaadid seinast ära. Ei oska veel ette kujutada, kuidas lõpuks jääb, praegu on selline:

Wc potti kokku pannes jäeti veevajutusnupul osa vahelt ära, aga paistab, et töötab ka ilma...

(Enne oli nii...)

Täna põhimõtteliselt tullakse köögi kallale.

---

Istusin eile enne VT kojutulekut terve päeva YouTube'is ja vaatasin TEDx Talk'e.

Üks psühhiaater rääkis ajuskännidest. Et psühhiaatrid on ainsad arstid, kes ei heida pilkugi haigele organile ja ravivad oletatavat haigust patsiendi jutu järele. Tema ja samameelsete teadlaste grupp hakkas tegema ajuskänne mitmesuguste psüühika ja käitumishäiretega inimestele ja nad ei vaadanud mitte neurokeemiat vaid aju neuronite ühendusi ja ajuaktiivsust (verevoolu kontsentreerumise järgi). Nad leidsid, et paljude käitumishäiretega inimeste puhul aitas mitte niivõrd kognitiivne teraapia, kus sind õpetatakse teistmoodi asju nägema (ma ise arvan sellest ka iga aastaga järjest halvemini! - see toimib hästi ainult korras aju ja biokeemia puhul!!! ehk põhimõtteliselt täiesti tervete psühholoogi juurde jõudnud inimeste puhul), vaid füüsilise aju ravimine (neuronitevahelise ühenduse taastamine ja turgutamine, ilmselt) või tsüsti väljavõtmine vms. Käitumine, ajukeemia ja isegi füüsiline aju on nii tihedalt seotud, et me absoluutselt ei kujuta ette, kui suure pingutuse peaks ajukahjustusega inimene oma käitumise kontrollimiseks tegema. Jällegi, me arvame, et tegemist on mõtlemise või hinnangu veaga, aga tegemist on teismoodi ajuga ja sellepärast ei toimi ka pragamine ja juhendamine.

Seesama mees rääkis veel, et kinnismõtetega inimestel on ajuaktiivsus (vist oli) frontaalkorteksis ehk eesmises ajukoores oluliselt suurem, nii et neile on julm öelda, et lihtsalt ära mõtle, kui nende aju toimib hoopis teisiti ja huugab meie omast hoopis ägedamalt. 

Mulle väga meeldis seda kuulda, sest mina olen ka mõelnud, et "ära mõtle!" on sama hea öelda kui "ära külmeta!" Ma olen täiesti kindel, et mõlemat on võimalik teha, aga MILLISE ENERGIAKULUGA? Kui palju selleks tuleb ennast treenida?

"Ära lihtsalt mõtle sellele" on sama hea öelda, kui "juhi verevool frontaalkorteksist (näiteks) käelabadesse". Ma olen kindel, et seda on võimalik teha. On võimalik lõpetada painavale asjale mõtlemine ja oma käed soojaks mõelda. Aga see ei käi "lihtsalt" isegi nendel inimestel, kelle füüsiline aju ei kaldu 'obsessima'/'kinnismõtlema'.

Üks naine rääkis, et ülikoolieas hakkas ta kuulma hääli. Mõistagi jõudis ta psühhiaatri juurde ja sai skisofreeniadiagnoosi ja ravimid, kuid miski talle sealjuures üldse ei meeldinud ja tasapisi asus ta oma häältega tutvuma ning sai lõpuks aru, et tal on piinavaid allasurutud mälestusi ja tema hääled soovivad teda nende kogemustega kokku viia, terviklikuks teha. Nüüd leiab ta, et hääled aitavad teda. Need ilmuvad välja, kui ta on liigse enesesalgamisega tegutsenud.

Üks mees rääkis, kuidas häälte kuuljatest saavad hõimukultuurides šamaanid. Hääli kuulma hakkanud nooruk viiakse kokku vanema šamaaniga, kes teda sellest kogemusest terve mõistusega läbi aitab ja õpetab enda hääli nö 'lugema'.

Siis kuulasin palju minimaliste, kes rääkisid, kuidas me ise oma elu keeruliseks teeme ja muutume oma asjade ja tegevuste orjaks, st näiteks hakkame arvama, et me oleme vähem väärtuslikud naised, kui me ei küpseta, või et kõik aiasaadused tuleb ära korjata ja purki-pudelisse panna, sest... Mina näen ka kõrvalt, et aed on kõige suurem ikestaja. Ma pole veel kohanudki aiamaaga inimest, kes lihtsalt naudib värsket kraami. Kõik oigavad oma õuntepaigutuse peale ja kurdavad, et üle-üle-üleeemise aasta moosid on veel söömata, aga teevad ikka juurde - kuigi moosi keegi ei taha!

Minu isa on täpselt samasugune.

Ta on juba 76 aastane, mahla- ja veiniteopäevad on talle tõesti rasked, ta on pinges, aga ta tunneb, et "aed kohustab" teda seda kõike tegema...

Üks tore Tai mees, minimalist või no-spender rääkis, kuidas tema riidedki on enamjaolt pärit külalistelt, kes on enda omad maha unustanud :D Ta oli üldse nii armas ja naljakas, tema aktsent tuli jutule ainult kasuks. Ta rääkis armsalt, kuidas me eksime arvates, et meil on seda, teist või kuuendat vaja, muudkui muretseme (endale asju), rahmeldame täiesti ebavajaliku ja üleliigse kallal ning unustame elu nautida.

Üks teine rääkis hästi selgelt, rahulikult ja lihtsalt, kuidas

- selle, mida me elust saame, määrab meie meel, mitte olud;

- meie kogemuse määrab ära see, millele me oma tähelepanu suuname;

- meie elukvaliteeti ei määra ära mitte see, mida me teeme, vaid see, kes me oleme ja 'kuidas' me oleme.

Nii et veetsin päeva küllaltki meelelahutuslikult, kuna mul on täiesti võimatu oma asjadele keskenduda, kui töömehed sisse-välja käivad - ma isegi ei ürita. Eks täna teen sama, aga täna kavatsen ma Instagramis luusida :) - ma juba alustasin! :)

----

Ooooooot, ma lisan kohe ühe mõtte.

Soovitatud videote veerus paremal oli mul kogu aeg üks tillukese lapse näoga ratastoolimehe jutt sellest, kuidas õnnelikuna elada.

Ma ei viitsinud seda vaadata, sest teate mis: ma arvan, et ratastooliinimesed ongi õnnelikud, sest nad on ainukesed, kes tohivad puhata, kui nad on väsinud ja kelle puhul teised ei eelda, et nad on alati (või vähemalt natukese aja pärast) valmis neile töö- ja ajamahukat teenet tegema!

Mõni '5' on teistest tähtsam

Olen täna VT'ga FB Messengeri kaudu sõnumeid vahetanud, et ta ei unustaks enne koju tulekut kooli tualettruumi kasutada jne :D  Veel pidime seletama, miks ma valisin tema sallile teatud arvu silmuseid. Loogiline oleks olnud üks silmus vähem, arvutasin valesti ja mõtlesin, et servas üks lisanduv parempidine silmus näha ei jää ja... Aga tema pidi õpetajale seletama, miks ta nii valis (:D) ja siis konsulteeris kärmelt minuga :D
Reeglina me koolipäeva jooksul ühendust ei pea.

Tõttöelda pole ma sellel õppeaastal vaevunud ka tema internetipäevikut eriti vaatama - ainult kui ta kehalises hinde saab, sest iga 'kolme' eest saab ta ju šokolaadi! :D
Paraku pole tal neid sel veerandil rohkem õnnestunud saada ja šokolaadid ootavad minu sokisahtli tagumises nurgas...

Aga kuna ma täna juba temaga tihedalt vestelnud olen, siis viskasin juba pilgu ka sisevõrku ja nägin, et inimeseõpetuses oli täna vaimse tervise teemaline tunnikontroll ja VT oli selle saanud arvestusliku 5+ ('tavalised hinded' on kahvatud, 'arvestuslikud hinded' tumedad ja paksud). Inimeseõpetus on ilmselt selline aine, kus reeglina ainult 'viisi' pannaksegi, aga ... teatud põhjustel oli mul sellist rammusat hinnet sellisel teemal niiiiiiiii tore näha :)
Et... vaimne tervis kontrolltööga kontrollitud ja saab hindeks 5+.
Naiss! :)

Tegelikult on VT isegi solvunud, kui selgub, et ma pole kolm nädalat tema kooliasjade vastu huvi tundnud :D
Täna ma saan vähemalt näidata, et olen kursis ja valmis kiitma kukkuma! :D


- - -


Vetsu lammutavad onud on nii kenad, et püüavad mingeid juppe vahetada alumise ja ülemise korteri kaudu, et meie sein võimalikult puutumatuks jätta. Praegu on seal kaks lõikeauku plaadiruutusid mööda - see on siiski midagi muud, kui lihtsalt kuvaldaga kogu seina purustamine. Aga eks lõpptulemust tuleb veel mõnda aega oodata.

Meie korterit tullakse lammutama?

Alluu!
Ma olen üht teemat 'hiljem tegelemiseks' peas tagapaanile surunud, aga nüüd on küll viimane aeg käes selle kohta uurida. Nimelt vahetatakse meie püstakus kõigil tualettruumides mingid torud ära. Ilmselt kõik torud. Aga - meie tualetis pole torusid mitte kusagil näha. Need on kenasti kinni plaaditud.

Ja ma mõtlen - kas nad tõesti lihtsalt tulevad ja lõikavad need seinad maha?
Ja kas me tõesti peame neil lubama oma väikse armsa vetsukese mingiks kollikapiks muuta :D?
Mis siis saab, kui me neid sisse ei lase?
Meie vannituba ja wc on ühte stiili - sama põrand, lagi ja seinad; tumesinine, helesinine ja valge. Isegi kui meil oleks korterit müües võimalusi see enne ära remontida, ei saaks me kuidagi samasugust uuesti ehitada.

Ühesõnaga - kas me lihtsalt peame nad sisse laskma ja neil oma wc ära lammutada laskma?

Kook ootab! :)

Näe, täitsa kena tuli välja!

(Köögis tehtud pilte vaadates ma iga kord imestan -

sein on tegelikult kollakas, mitte valge või hall nagu fotodele jääb...

Täitsa imelik ikka! 

Juba üheksa ja pool aastat olen siin elanud ja pildistanud, aga ikka iga kord imestan! :D )

Ma, nagu alati, umbropsu tegin...

Kui ma retsepte vaatan, siis minu ahju kuumused ja ajad on nendega alati nii tugevalt nihkes, et ma ei hakka ennast närvi ajama ja vaatan parem silmaga ja tõmban ninaga, et valmissaamise üle otsustada. Ja kui arvan, et nüüd on küllalt, siis tikuga ikka katsun ka igaks juhuks järele...

Meil on jäätist ka koogi kõrvale ja...
hiljuti saadeti meile pakitäis täiesti võimatult häid šokolaaditrühvleid.

Ma olin just eelmisel päeval Instagramis sellist meemi näinud, et unistused peavad olema - muidu ei saa nad täituda. Ja ma jäin kohe mõtlema, et huvitav küll, minuga on suurepärased, uskumatud, imelised asjad hakanud juhtuma hoopis siis, kui ma sihi teadlikust seadmisest ja mingis suunas unistamisest täielikult loobusin ja mõtlesin, et mida ma siin pusserdan - elu läheb alati omasoodu ja andku siis aga minna, mina enam ei säti! :D
Ja siis tuli täiesti ootamatult see kommipakk ja ma ei osanud muud, kui üllatusest naerda :D,
aga kui ma neid šokolaade maitsesin, siis mõtlesin küll, et millestki sellisest lihtsalt ei oskagi unistada. Kuidas peaks inimene millestki sellisest unistada oskama?

Igatahes, kuigi me ei suutnud juba esimesel päeval vastu panna ja piilusime nende kõigi sisse, panime kõige ilusama karbi kokku tagasi ja jätsime Väikule sünnipäevaks :)

Ma nii kartsin, et kuna ma täna öösel ei maganud, on mul ehk kehv olla või olen just VT koju jõudes jube uniseks jäänud, aga olen just vastupidi, hästi ergas ja rõõmus, isegi koristasin tublisti! ;)

Nüüd ma kavatsen ühe tunniajase jooga teha ja pärast seda olen ma alati VEELGI rõõmsam ja ärksam, yay! :)
Ja ma väga loodan, et ka teil on tore päev! :)

***

Täna on Väiku viieteistkümnes sünnipäev!
Mina sain suurest põnevusest napilt kaks tundi magada ja olen kella kolmest saadik üleval :D


Paar nädalat tagasi VT vanusele mõeldes torkas mulle järsku pähe, et mina selles vanuses olin oma pidevaid haiglarallisid lõpetamas. Ei mingeid iga-aastaseid kuudepikkusi uuringuid igasuguste aparaatide all ja vahel, ei mingeid juhtmeid peanahal ega sonde või 'kriidivett' kõhus. Ma olin lastehaiglas pandud antidepressantidele, need töötasid nagu maagia, mistõttu oli selge, et kogu selle ajal poleks mul tegelikult tavahaiglatesse asja olnud - kõik mu sümptomid olid psühhosomaatilised. Terve ülejäänud 1993. aasta (15. sain ma märtsis) veetsin ma psühhoneuroloogiahaiglates ja aasta lõpuks jõudis ka mulle päriselt kohale, et mu füüsiline tervis on põhimõtteliselt korras :D. Mitte keegi ei kaeva enam kusagilt mingite uuringutega midagi välja. Ma pean ise vastutama oma enesetunde pärast, pole mingit haigust, mille kaela kõik lükata. Seda oli väga raske omaks võtta, kuna titest peale olid kõik minusse suhtunud kui ülinõrga tervisega lapsesse ja nüüd tuli välja, et mul oli lihtsalt pidev stress ja allaandmismeeleolu.

No vaat, ma tollal veel ei teadnud, ja kulus liiga palju aastaid, enne kui ma aru sain, et ka depressioon ja neuroos on füüsilised haigused, mitte lihtsalt mõtlemis- või loogikavead. Mitte midagi sellist ei õpetanud mulle ka psühholoogid ja psühhiaatrid - nemad õpetavad ikka teistmoodi mõtlema. Mingi aja pärast tundus, mulle et ma olen seda kõike sada korda kuulnud ja ma tean, kuidas 'tuleks' mõelda ja teha, aga vaat - tunne on vale! Ma ei tunne nii ja ma ei taha nii nagu peaks. Ei saa inimese tundeid loogikale taandada ja loota, et ta selle peale õnnelikuks ja hästi funktsioneerivaks hakkas. Nii et ma tegin viimasest haiglast lapsevanema nõusolekul 1994. aasta jaanuaris minekut, hoolimata arsti kirjalikult väljendatud tungivast soovitusest ravi jätkata.

Ravimite ärajätmine oli küll vale samm, aga mis tehtud, see tehtud.
Minu 'eneseravi' põhirõhk oli asjade tähtsuse vähendamine, ega ma muud eriti osanud endaga peale hakata :)
Seegi polnud õige tee.
Õige oleks olnud enda kuulamine, aga mida sa endast ikka kuulad, kui sa oled noor, iseseisvasse ellu astuv inimene, kes tahab ainult päikest  stabiilsust, turvalisust ja rahu? Ei saa! Mitte keegi ei saa. Mitte selles elustaadiumis. See on selge.
Seega ma põhimõtteliselt üritasin võimalikult palju lõbutseda ja kõike muud ignoreerida :D
Ma ei tea, kas ma oleksin saanud toona midagi muud teha, aga olen välja roninud nii mitmest mustast august, et ma mõtlen, et midagi ma ikka õigesti tegin.

Kas mul on hea meel, et ma end madalseisude ajal ära ei tapnud?
Ei!
Ei saa öelda, et oleks hea meel. Kuigi ma 'mõistan', et nii on 'õige', vastu pidamine oli 'õige'.
See on, mida ütleb mõistus.
Aga kui ma oma tundeid vaatan, siis leian, et mina ei arva, et inimene peab sellist elu elama. Kui enesetunne on nii jube, siis ei tohiks teda elama keelitada või veenda.
Veel üks selline päev?
Nope!


Küll aga on mul VT pärast hea meel, et ma olen kogu selle aja tema kõrval olnud, teda toetanud ja julgustanud. Mul on alust loota, et tema ei lähe enda loomuse ja vajaduste alla surumise teed. Ma olen talle tibatillukesest peale rääkinud, et sotsiaalsed normid on ainult üldine raamistik ja enda tee tuleb leida oma enesetunde järgi. Ja ma olen ka ise selles üha osavam ja julgem :)

Tunnen midagi võidurõõmutaolist mõeldes, et VT pole kunagi isegi tavalises haiglas olnud. Mul on nii tugevalt sees see reegel, et õnnetu laps on haige laps. Mu Õde ja Vend olid ka sageli haiglates, mõnikord sattusime me erinevatel aegadel ja erinevate asjadega sisse tulles samas haiglas mõneks ajaks kokku. Mu vend hiljuti ütles, et tema meelest Emmake jättis meid meelega pikalt haiglatesse, sest tal oli ilma meieta kergem. Olen ka mõelnud, et Emmakesele see küll sobis, kui paharetid majast kadusid ja tema sai oma daamielu elada...

Emmake ise oli, muide, ikka ka vahel haiglates... mäletan, kuidas ma oma haiglast tema haiglasse kirjutasin. Tean, et ka tema oli psühhoneuroloogias, kuid ta väidab, et see oli peavalude pärast. Ma seda ei usu. Peavalud olid tal küll, jah, aga sellepärast siiski hullumajja ei panda. Mõistagi ei ole talt võimalik selliseid asju küsida.

Aga mulle tundub, et nüüd on küll võimalik kindlalt öelda, et VT on oma lapsepõlvest väljumas paremas seisus, kui mina omast. Ja see vist ongi lapsevanema eesmärk. Kui kõik maailma lapsed kasvavad endast rohkem lugu pidavaks, paremini toime tulevaks, õnnelikumaks ja tugevamaks, kui olid nende vanemad, siis nii see maailm iga põlvkonnaga paremaks muutubki :)

Nüüd ma ei jõua ära oodata, et pood lahti tehtaks ja ma saaks minna osta võid, et Väikule üks õunakook küpsetada ja mõni lilleõis tuua :)

Yay, happy days :)

Võtsin end eile kokku ja käisin oma telefonil lõpuks järel. Ma väga lootsin, et seda meesterahvast pole kohal, kellele ma eelmine kord ütlesin, et ei soovi oma telefonikontakte säilitada ja siis minestasin :D - ja teda tõepoolest polnud. Mulle ei meeldinud kujutlus, kuidas ta minu sisenedes taharuumi spurdib ja kellegi teise "selle hulluga" tegelema saadab, kes "nagunii tuli siia ainult minestama" :D

Aga seal oli täitsa uus tütarlaps. Selgus, et mu telefoni ei saa sisse lülitada, kuna vahepeal on aku sahtlis tühjaks saanud. Ta tegi ettepaneku, et jätaksin telefoni mõneks ajaks poodi laadima. No väga tore! - mul oli kella ikka vaja. Jätsin siis telefoni Teliasse ja läksin poodidesse kolama. Olin niikuinii mõelnud seda teha, sest VT'l on homme sünnipäev ja ta tahab minna endale kampsunit ja raamatut ostma. Mina olin lubanud tema lemmikpoodides tiiru teha, kampsunifavoriite pildistada ja 'hinnauuringut' teha. Kalpsasin siis Seppälässe ja mulle meenus, et mul pole millegagi pildistada. Oooookei! Kohusetundlikult tegin siiski tiiru kõigis kõne all olnud poodides ja näppisin kõiki kampsuneid, mis vähegi mõeldavad tundusid.


Kõik mu kontaktid olid telefonis alles :), isegi äratused olid alles, ainult Instagram ei tundnud mind ära, nii et pidin parooli vahetama, et lugeda nädalatevanuseid vastuseid oma kommentaaridele. Kuid see oli vahva! Veel vahvam oli see, et sain üle mitme nädala helistada Õele, et uurida, kuidas tal üldse tagasilennud läksid ja kuidas eluke muidu läheb.

Praegu on selline tunne, et kõik vajalik on tehtud ja kõik on kena! :)

Miracle Morning

Miracle Morning on jällegi selline tore ettevõtmine või liikumine, millega ma tutvusin internetis teiste inimeste päevikuid ja träkkereid vahtides. Ajapikku märkasin väga paljude inimeste nädala- või kuuplaani lehekülgedel eraldi väikest träkkerit pealkirjaga Miracle Morning, millel ülevalt alla jooksid nädalapäevad ja ülemisel real kuus tähte S, A, V, E, R, S - mis kokku lugedes annab siis 'savers' - päästjad.

Seda guugeldades sain teada, et noor mees (küllap ameeriklane) nimega Hal Elrod on kirjutanud raamatu sellest, kuidas oma hommiku esimesse tundi või pooltundi täie tähelepanuga suhtudes ja teatud etappe läbides saame end sisemiselt ette valmistada ärksaks ja tõhusaks päevaks ja eluks. Raamatu nimi on "The Miracle Morning: The 6 Habits That Will Transform Your Life".

"Päeva päästjad" on siis järgmised:
S - silence - vaikus (algab hästi, eks :D - minu lemmikasjaga :D!);
A - affirmation - affirmatsioonid;
V - visualization - visualiseerimine;
E - exercise - võimle, liiguta end;
R - reading - loe;
S - scribing - kirjuta, päevik.

Kui jaksad tõusta tund aega senisest varem, saad igale tegevusele pühendada 10 minutit.
Kui jaksad tõusta pool tundi senisest varem, jääb igale tegevusele 6 minutit.
No kui ikka üldse ei jaksa varem tõusta, siis hea on ka see, kui pühendad päeva esimesed 6 minutit 'päeva päästmisele' ja kulutad igale toimingule üheainsa minuti.


Eile kuulasin jooga ajal podcasti (? - ma pole päris kindel misasi see oli, ja misasi see podcast üldse on...), kus Hal Elrod natuke lähemalt neid kuut elupäästjat tutvustas ja minu jaoks huvitavamaks tegi. (SIIN).

Ta ütles, et ta ise teeb neid natuke teises järjekorras.

1. S - Vaikus - Elrod mediteerib, aga siia alla käiksid ka hingamisharjutused ja palve, kui tegemist on kristlasega.

2. E - jooga, võimlemine, venitamine.

3. R - lugeda tuleks eneseabiraamatut, mis inspireerib sind oma unistusi järgima ja teostama.

4. V - visualiseerimine - visualiseerida tuleks sellist elu, mille poole sa suundud, mida sa endale luua püüad. Sobiva pildi leidmiseks küsi endalt lihtsalt:
     a) Mida ma tahan?
Mina näiteks tahaks rohkem aega ja jaksu lugemiseks, et ma ei jätaks mingite teiste sebimiste tõttu ära joogat ja et mul oleks piisavalt rahu, et iga päev istuda ja mediteerida, ja muidugi - tahan vahel üksi kodus olla :D, ma pole kunagi üksi! Tahan üksindust! :D
      b) Teisena tuleks endalt küsida: miks ma seda tahan?
Elrod ütles väga väga õigesti, et kui inimesed seda endalt küsivad, siis võivad nad märgata, et tegelikult seda ei taha nemad, vaid esimesele küsimusele vastusena leitud eesmärgid on inimestel hoopis seetõttu, et vanemad, abikaasa, ülemus või elustiiligurud nende olulisust kogu aeg rõhutavad. Mul oli hea meel märgata, et minu eesmärgid on puhtalt minu omad :) Kuigi üksi kodus olemine on ilmselt saavutamatu...
     c) kolmandaks küsimuseks: mis mind takistab sellise elu elamisel?
     d) Lõpuks: mida ma saan teha iga päev, et sellist elu saavutada?
Need küsimused on abiks visualiseeritava pildi loomiseks, need aitavad välja selgitada, mida sa tegelikult ja tõeliselt tahad, kuhu jõuda soovid.

5. S - päevik - pane aga kirja, mida loodad sel päeval teha, kuidas end tunned, mis mureks, mida ootad ja loodad jne.

Ülalpool lingitud intervjuus räägib Elrod, et tema ise on hakanud kasutama sellist asja nagu "The 5 minute journal".
See pole tema leiutis, aga talle meeldib.

(Lisatud nõks hiljem... Ma ei viitsi üle kuulata, aga selle jaoks oli vist iPhone'i äpp. Halrodi oli väga kerge kuulata, muide. Ta rääkis sellest äpist ja ütles umbes : "... ja kui teil pole iPhone'i, siis MIS TEIL VIGA ON? hahahaaa!, ei tegelikult - siis uurige, äkki on androidi jaoks ka see äpp olemas, ja muidugi on 5 Minuti Päevik olemas ka füüsilisel kujul." Tore oli teda kuulata, ta mõjus rõõmsalt ja energiliselt ja teraselt :). )

Hommikul:
      1. Kirjuta kolm asja, mille eest/üle oled tänulik. (Tänulikkuse päevikut võib ka täitsa eraldi pidada - paljud inimesed on leidnud, et see on aidanud neil oma elu ilusama/rõõmsama poolega paremasse kontakti jõuda.)
      2. Mis teeks tänase päeva tõeliselt õnnestunuks? Mille tegemine täna on kõige olulisem (s.o selle asemel, et lihtsalt kõik kirja panna, mida täna teha on vaja)?
      3. Affirmatsioon: mille tegemisele sa täna pühenduda soovid?

Õhtul (ja see siis ilmselt ei puutu "imelisse hommikusse")
      4. Millised imetoredad asjad sel päeval juhtusid?
      5. Mida sa oleksid võinud teha, et päev oleks veel paremini korda läinud?

6. A - affirmatsioon.
Mul oli suur heameel kuulda, et ka Hal Elrod peab väga halvaks mõtteks affirmatsioone, mis ilmselgelt pole tõsi, nagu:
- Ma olen miljonär (kui sa pole, vaid alles tahad selleks saada)
- Ma olen sale (kui sa kannad suurust 66, aga sooviksid kanda 36).
Ma muutusin kohe väga rõõmsaks, kui ta ütles, et see on sama, mis öelda:
"I am full of shit!"
või
"I am a lier!"
Omg omg omg omg - lõpuks ometi üks inimene, kes arvab sedalaadi affirmatsioonidest täpselt sama koledasti kui mina!!! :D
Küll aga soovitab ta öelda affirmatsioone stiilis: "ma olen pühendunud tervislikule toitumisele" või "ma olen pühendunud oma karjääri edendamisele".
See on hea mõte, ma leian!


Eile seda lugu kuulates katkestasin ma pidevalt oma venitusharjutused ja tegin väikesi märkmeid. Mõtlesin, et kirjutan eile kasutatud viiest lipikust endale korralikuma teksti, aga kirjutama asudes otsustasin selle loo hoopis blogipostitusena kirja panna - ehk on kellelegi sellest kasu.

Muahh, bäibs! :)

Tõeline armastus

Nägin Instagrammis sellist tsitaadiruudukest:

Umbes siis, et...
"Võime olla üksi ongi võime armastada. See võib teile näida vastuoluline, kuid selline on eksistentsiaalne tõsiasi: ainult need inimesed, kes end üksinda hästi tunnevad, on võimelised armastama, end avama ja teise inimese sisimat olemust nägema ilma, et nad tahaksid teist mõjutada, muutuksid temast sõltuvaks, taandaksid ta tarbeeseme tasandile või satuksid temast sõltuvusse. Nad saavad teisele inimesele anda absoluutse vabaduse, sest nad teavad, et kui teine peaks lahkuma, oleksid nad sama rõõmsad, kui nad on koos temaga. Nende õnn ei sõltu teisest inimesest, sest see ei tulnud teise inimese läbi."


Ma olen täitsa nõus, aga pole parata, et ma märkan, et selline pole 'tõeline armastus', mida inimesed otsivad ja millest unistavad, kui seda parasjagu pole. Me tahame - hoopis vastupidiselt - ikka sellist inimest, kelle puhul me tunneme, et mis iganes võib juhtuda, kõik on hästi, kui me oleme koos. Rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises - kõigest saab koos üle. Me tahame sellist partnerit, kes võtab ära meie eksistentsiaalse ängi ja annab meile tunde, et meil on igas supis, mis elu meile kaela kallab, tugi selle teise inimese näol. Me justnimelt tahame sellist inimest enda kõrvale, kelleta me oma elu ettegi ei kujuta.

Ja minu meelest, kui inimesel pole olnud sellist lähisuhet, siis ta paratamatult jääbki seda otsima. No enamik meist, ma oletan.
Aga kui selline suhe on olnud, võib see elu käigus kasvada selliseks suhteks, mida Osho kirjeldas. See pole enam suhe, mida kõik endale ka tahaks, kuid kui see juhtunud on, siis tunned, et nii on tõesti parem, targem, täiskasvanulikum...

Ma arvan, et mul läks Mehega just nii - alustasin tohutust sõltuvusest ja jõudsin pretensioonitu toetamiseni. See on hea tunne, mida nagu ei oskagi tahta, kui seda veel pole...


Veel üks huvitav asi - kui sõltuvus suhtest kaob, siis on hoolivusel palju enam võimalusi laieneda. Näiteks ma olen ikka mõistatanud, miks ma suhetest ei hooli, kui ma inimestest hoolin ja vägagi? Aga see ongi sõltuvusvaba lähenemine - kõik soovivad hakkama saada, kõik soovivad õnnelikud olla, ma ei hakka soovima oma sugulastele ja sõpradele rohkem õnne, kui ükskõik, millisele teisele inimesele. Ja VT on sellise õhkkonna sees üles kasvanud. Tema ka ei eelista. Olen iga kord õnnelik ja natuke uhkegi, kui kuulen teda kaastundlikkuse ja mõistmisega (või vähemalt püüdega mõista) rääkivat inimestest, kes tema meelest käituvad valesti. Ja näen ka seda, kuidas ta tahab oma suvalist klassikaaslast aidata, kui tol näib probleeme olevat - ta võib minuga nädalate kaupa rääkida sellest, mida ta saaks teha/öelda, et teise enesetunnet parandada! Nagu ma olen maininud, ei suhtle VT koolivälisel ajal tavaliselt mitte kellegagi, kui just keegi kodutööde asjus ei helista... ja tegelikult ühe klassivennaga nad ikka vestlevad FB Messengeri kaudu, kuid VT on väga eneseküllane inimene. See sisendab minusse hästi palju head lootust tema tulevikusuhete osas, sest tavaliselt kohtuvad kaks katkist inimest ja hakkavad üksteist toetama ja jäävadki sõltuvusse teineteisest. Selle juures pole midagi valesti, kui sa oled katki ja otsid armastust, et see sind parandaks - pigem on see paratamatu, lihtsalt see toob sageli valu ja pettumusi.


Seega täna soovingi, et armastus teid kõiki niimoodi üle kuldaks ja ära küllastaks, et elu lõpuni jätkuks.
Muahh! :)




* * *


Kas te seda laulu mäletate veel? :)

Incompatible, it don't matter though
'cos someone's bound to hear my cry
Speak out if you do
You're not easy to find

Is it possible Mr. Loveable
Is already in my life?
Right in front of me
Or maybe you're in disguise

Who doesn't long for someone to hold
Who knows how to love you without being told
Somebody tell me why I'm on my own
If there's a soulmate for everyone

Here we are again, circles never end
How do I find the perfect fit
There's enough for everyone
But I'm still waiting in line

Who doesn't long for someone to hold
Who knows how to love you without being told
Somebody tell me why I'm on my own
If there's a soulmate for everyone

If there's a soulmate for everyone

Most relationships seem so transitory
They're all good but not the permanent one

Who doesn't long for someone to hold
Who knows how to love you without being told
Somebody tell me why I'm on my own
If there's a soulmate for everyone

Who doesn't long for someone to hold
Who knows how to love you without being told
Somebody tell me why I'm on my own
If there's a soulmate for everyone
If there's a soulmate for everyone

3 veidrat, odavat ja toitainetevaest toitu, mida ma väga armastan

Teatud põhjustel on meie eelarve üsna piiratud, aga pole hullu - juhtumisi on kolm odavat toitu, mida ma alati süüa võiks. Kahjuks ei sisalda need midagi eriti kasulikku. Võiks ju mingit köögivilja kõrvale panna, aga - need toidud meeldivad mulle nii väga, et ma ei raatsi oma kõhuruumi muule loovutada ja nii ei võta ma absoluutselt mitte kunagi nende toitude kõrvale lisandeid.

1. Keedukartulid või ja soolaga.
Kõik.
Ongi toit!
Tegelikult meeldiks mulle vahel harva siia juurde süüa nt soolaheeringat. Ja mõnikord võiks või asendada kohupiima ja hakitud sibulaga, aga see on märksa kallim. Ja ma armastan oma või ja soolaga kartuleid juba lapsepõlvest peale - pole nendest mitte kunagi ära tüdinenud!

Ei tea, kas ma mäletan valesti, aga minu meelest olid Taluvõi pakid vanasti 200-grammised?
Nüüd igatahes on 150-grammised ja ma jagan selle paki kohe mõttes neljaks, sest ühest pakist jätkub mulle täpselt neljaks korraks.

2. Makaron või ja basiilikupulbriga.
Mina võtan pool potti (pigem selle 'suurema poole') makarone endale ja ülejäänut sööb Mees kolm korda :D - tõsi, tema lisab enda portsule miski lihatoote, majoneesi-ketšupi ja leiba-saia.
VT meil enam makarone ei söö, sest need on ebatervislikud.
Ka makaronide peale läheb veerand pakki võid ja siia oleks hea mingit juustu peale riivida, aga seda me ei raatsi.

Selle postituse idee tuli mul vaadates, kuidas Supersize vs Superskinny saatejuht näitas saate ülekaalulisele juustuhullule osalejale, kui palju rasva sisaldab tema aastane juustukogus. Rasvaine oli esitatud valgete kangidena. Saates osaleja vaatas neid kange ehmunult ja pobises, et see on kohutav, ja mina vaatasin, et kas ta teeskleb kohkumist või mis?, sest need valged või(?)kangid panid mind keelt limpsama ja ma mõtlesin, et pistaks need kolme kuuga nahka.

3. Kolmandaks krõbedad, suhkruga üle pistatud ahjusaiad margariini või kookosvõiga (kookosvõi puhul lisan natuke soola, margariin, mida meie kasutame (punane Keiju) juba on soolane.
See on ainus neist kolmest, mida meil teised ka söövad, esimese kahe peale teevad mõlemad ökk-ökk! :D Aint VT ei taha kookosvõid - tema saiad on alati margariiniga.

Yay to minimalist food habits! :D


- - -

Olen nüüd mõnusasti pikalt kodus laisutanud ja endale teadlikult puhkust võtnud.
Täna aga pean VT'le sallilõnga otsima minema ja millalgi VT saapad postist ära tooma ja võibolla suurema numbri vastu ümber vahetama, ja siis peaks mu telefon parandusest saabuma ja kõik need asjad tuleb 'kohe lähipäevil' ära teha ja loomulikult ärkasin ma tänagi kell kaks öösel ja jäingi üles, kuigi nelja paiku ikka üritasin uuesti magama jääda. Ja alles täna öösel pärast mõningat pikutamist kella vaadates sain aru, et ma olen umbes nädal aega maganud ilma ühegi öise ärkamiseta, rääkimata mitmetunnisest ülalpassimisest või üles jäämisest! :)
Näe, ikkagi ei pane alati tähele, kui hakkab hästi minema - see tundub nii normaalne, et peaks terve öö magama... :)

Pruudid postkastis

Saatsime Venna koolitusele ja jäime Mehega juttu ajama, kui talle kõlksatas postkasti kiri.
Mees vaatas ja imestas, kutsus mind ka vaatama ja ütles, et mingi tutvumissait (kus tal kontot pole), saadab talle tüdrukuid vahel :D

Ma vaatasin siis ka ja selgus, et talle on leitud uus täiuslik partner :D
Tegemist oli 18-aastase tüdrukuga, kes otsis kaaslast vanuses 20-28, khmm!
Ilmselt ei peeta oluliseks, et sinu jaoks ideaalsele partnerile sina ise ka sobiksid :p (Mees on 46 aastane).

Kui selgus, et ta viimasel ajal ikka saab Twoolt neid kirju, siis ma õhutasin teda klikkima nupul "vaata teisi endale sobivaid partnereid", sest ma mõtlesin, et äkki ongi seal talle tehtud konto. Aga ei näidatud seal mingeid teisi partnereid - ilmus hoopis ankeet, mida täitma oleks tulnud hakata ja selle lihtsustamiseks oli soovitus siduda Twoo konto FB'ga. Seega ilmselgelt tal kontot polnud, Mehe profiil oli võetud lihtsalt Facebookist ja reklaamiks kasutati kas suvalist kena tüdrukut või kedagi selleks palgatut.


Mina aga saan mobiilile sageli reklaame firmalt KIKA.
See peaks olema mingi lemmikloomapood ja meil pole ühtegi...
Reklaame telefonile saades ma blokeerin saatja iga kord, kuid mõnel juhul ei aita see midagi. Ilmselt, kui oled midagi interneti teel tellinud, siis pole enam reklaamide eest pääsu ja paistab, et oma kliendibaasi andmeid kas müüakse teistele või satuvad need lihtsalt teiste firmade kätte ka...
Üks 'venekeelne' (osa teksti halvas eesti keeles, teine osa vene keeles) firma saadab Viberi kaudu oma reklaame ja alati uue (naise)nime alt... ma jälle muudkui blokeerin, aga kasu sellest pole.

Mul on hea meel, et üha enam inimesi on öelnud, et nad ei võta kõnesid võõrastelt numbritelt vastu. Ma võtan hoogu, et ise sama tegema hakata, aga pean lähedased kurssi viima, et kui nad võõralt numbrilt helistavad, siis saatku sõnum ette...!

Supersize vs Superskinny

Olen nüüd mitu õhtut järjest enne magamajäämist YouTube'ist vaadanud sarja, kus rasvunud inimene pannakse paari alatoitumuse all kannatava inimesega. Enne seda peavad nad toidupäevikut pidama ja kui nad toitumiskliinikus kohal on, siis vahetatakse nende toidud ära :D

Aga seda ma ei teadnudki, et kui usinasti harjutada, suudab inimene ära süüa 6000 kuni 10 000 kilokalorit päevas. Õigemini ööpäevas, sest selline kogus eeldab öist ärkamist ja ööselgi paraja portsu sisse kühveldamist.

Veelgi imelikum aga on see, et paar saates olnud naist elasid enam vähem suhkru ja piimaga teest (tegemist on Briti sarjaga), üks näiteks jõi 15 kuni 20 tassi teed iga päev. Mulle tundub, et see tähendab enam-vähem pidevat teejoomist. Teesse pani ta alati kaks teelusikatäit suhkrut ja mis te arvate, kui palju ta sellest kõigest kaloreid sai? 500! Ütleme keskmiselt 17 tassi suhkru ja piimaga teed + ampsuke toitu, ja see annab ainult 500 kalorit (nii ütles saatejuht). Ja normaalkaalus inimesed kardavad oma kolme tassi kohvi sisse üht lusikatäitki suhkrut panna! Ma olen alati mõistatanud, kas see tegelikult ka midagigi muudab või inimesed lihtsalt petavad ennast (ja toitumisnõustajad inimesi)? Sama lahja majoneesi jms puhul - millegipärast ma ei usu, et tänu sellele on võimalik 100 grammi ka alla võtta, see on oluline ehk rituaalina? Või siis tõe maskeerimise vahendina :D, et sööd ülepäeviti paki kommi, karbi küpsist ja 5 pirukat, aga lahja majoneesi kasutamine annab võimaluse mõelda, et teed midagi oma tervise heaks?

Ma tean, et mul näiteks on komme "külaliste jaoks" hunnik näkse osta ja kõvasti üle hinnata, kui palju nad süüa võiksid ja üldsegi - mis häda oleks ühte sorti küpsist süüa, pole vaja 3 pakki magusat ja 2 pakki soolast osta, nagu mina teen :D - ja pärast "tuleb" endal pea-aegu kõik ära süüa :D. Kui meil on külaline käinud, siis toitungi paar päeva ainult "külalisele" ostetud näksidest :p  See on ilmselgelt ka enesepettus - ma kasutan külalise tulekut lihtsalt ära, et südametunnistuspiinadeta endale tühje kaloreid sisaldavaid maiustusi osta, mis keha seisundile kuidagi kasuks ei tule ja midagi üles ehitada ei aita.

Täna tuleb Vend ja kuigi ma mõtlen, et teen õhtuks seljankat ja hommikul omletti, kavatsen ma õhtuks plaanitud kaardimängu kõrvale ikka Midagi Head osta :D

Aga üldiselt mulle tundub, et inimesed on üha rohkem toidust hakanud mõtlema kui keha 'ehituskividest' - et see, mis sa sisse sööd, on see, mis su füüsise moodustab. Et toidu puhul mõeldakse üha rohkem, kas see on mu kehale kasulik ja hea, mitte et mille järgi mul emotsionaalselt isu on. Et süüakse keha jaoks, mitte oma emotsioonide jaoks. See on ju küll väga hea! 30 eluaasta kandis inimesed on nii teadlikud, hoolivad ja tublid ning kasvatavad oma lapsed samasugustena üles - lugupidavana looduse, keha ja teiste inimeste tunnete ja eneseväärikuse suhtes. Näiteks pole eriti torinat kuulda olnud õhukeste kilekottide poest kadumise suhtes - kõik saavad aru, kui vajalik see on, kuigi võibolla ebamugav ja/või kulukam. See annab palju lootust! Ehk me ei peagi Marsile kolima :D!

3 tsitaati Jack Kerouacilt

*

 One day I will find the right words

and they will be simple.

*

Don't use the phone.

People are never ready to answer it.

Use poetry.

*

I had nothing to offer anybody except my own confusion.

3* JACK KEROUAC

Tänane Pessoa

Everything wearies me, 

including what doesn't weary me. 

My happiness is as painful as my pain.

/.../

There's a thin sheet of glass

between me and life.

However clearly I see and understand life, 

I can't touch it.

Rationalize my sadness?

What for, if rationalization takes effort?

Sad people can't make an effort.

I can't even renounce those banal acts of life that I so abhor.

To renounce is an effort, 

and I don't have it in me

to make any effort.

/.../

(Peatükk 80 - Dolorous Interlude)

Minimalismist

Viimasel ajal on Instagrammis ja YouTube'is näha imetoredat uut trendi: noored ei pildista enam uusi oste ja ei näita oma tuubil täis kappe, vaid näitavad, mis nad on otsustanud ära visata/anda ja kui hõredaks ja organiseerituks nende kapid-sahtlid seetõttu jäävad/saavad.

Religioonid on alati kirgi ja ihaldamist pidanud kannatuste allikaks või lihtsalt moraalselt vääraks. Kahjuks ei mäleta, kes see hindu oli, kes märkis, et ihad ei lõppe iial otsa ja mingit rahu sellise meeleseisundiga inimesele ei saabu (mhh, mõte jäi pooleli, lisan: ta ütles, Lääs on meile näidanud, mida kõike on võimalik saada ja saavutada, Ida näitab, mille kõigeta on võimalik täisväärtuslikku elu elada!). Olles saanud kätte ihaldatud asja või jõudnud ihaldatud elukvaliteedi tasemele, hakkad peagi ihaldama nõks paremat. Ma ise tunnen seda raamatutega. Mõtlen, et oi, see on nii hea raamat, selle veel ostan, siis mitte kunagi mitte ühtki enam - ja siis tuleb järgmine, mida kindlasti enda omandusse tahan. Ma loen praegu nii vähe ka, et raamatukogust võttes peaks pool aastat muudkui pikendama ...

Palju saavutatavam on vähendamise eesmärk. No ei viska ju supipotti ära, kui oled perenaine -

vähendada saab ainult teatud maani.
Rikkad minimeerijad soovitavad ära visata tagavaraks hoitavad asjad, sest kui vaatama hakata, on meie kodudes tohutult palju asju, mida me ei kasuta, kuid mis on tagavaraks. Ma tean, et meil on näiteks igasuguseid juhtmeid "igaks juhuks" alles terve sahtlitäis. OK, mõned on tegelikult pikendusjuhtmed ja ma arvan, et vähemalt üks neist võiks varuks jääda, aga fakt on, et meil on terve sahtlitäis juhtmeid. Vanasti olid nad veel hullumoodi pusas, aga ükskord, kui mul oli pikendusjuhet vaja ja ma sikutasin ja sakutasin ja soputasin pool tundi, enne kui selle kätte sain, siis ma tõmbasin väiksemad juhtmed puntrast välja, kerisin nad ümber käe ja panin wc-paberirullide keskel olevate pappsilindrite sisse.

Minimalistide uus guru on jaapanlanna Marie Kondo. Tema soovitab üksteise järel erinevas kategoorias asjad kappidest välja tõmmata ja tagasi panna ainult need, mis meid õnnelikuks teevad ja/või on tõesti vajalikud. Seda nimetatakse nüüd KonMari organiseerimismeetodiks. Võibolla ID-kaart ei tee meid õnnelikuks, aga vaja on seda kindlasti. Samas riiete puhul soovitab ta lahti saada mugavatest riietest, mis meie muidu ei meeldi, ja hakata kandma riideid, mis võibolla pole nii mugavad, või vajavad näiteks käsipesu või triikimist, aga teevad meile rõõmu. Ma arvan, et see on päris nutikas idee. Ka on väga armas, kuidas tema meetodi juurde kuulub iga ära visatava eseme tänamine.

Väga paljud inimesed (köhh-köhh - ka mina!) peavad geniaalseks tema viisi voltida kõik riided ühesuurusteks ristkülikuteks ja asetada nad sahtlisse 'püstiselt' - sel moel saad ühe asja teiste vahelt välja tõmmata nii, et see absoluutselt ei aja sahtlit segamini. Kui pluusid on laotud üksteise otsa, siis sealt vahelt midagi välja sikutades kipub kapp ikka sassi minema. Kui need on laotud püstiste ruudukestena ja iga pluus on näha, siis polegi vaja kappe koristada, sest need ei lähe enam sassi, kuna pole vaja lapata oma riideid, et näha, mis seal üldse on. Sama kehtib vähendatud köögikappide jms kohta - kui sul on vähe asju, on igaühel koht ja sa ei pea teisi asju 'segama' üht välja võttes. Ja kõik jääb alati korda.

Mõned noored seljakotirändurid on asju nii vingelt vähendanud, et kogu nende maine omand mahubki seljakotti. Seda on huvitav vaadata, kuid ma mõtlen, et vast on neil ikka hunnik asju kusagil vanematekodus või sõbra juures hoiul. Kuid vahva on seda vaadata siiski :)


On tore vaadata, kuidas maailm muutub, eks? :)
Kõigepealt eetilistel põhjustel veganiteks hakanud inimeste üha suurenev hulk ja nüüd minimalistid! :)
Ja muutujad on eelkõige just nooremad inimesed...
Mulle tundub, et meie maailm on heades kätes! :)


- - -
Pildid pole minu omad, leidsin guugeldades!

Sõprusest ja muidujuttu ka...

Eelmine tekst pani mind mõtlema, et me VT'ga oleme 'teistmoodi' veel selles asjas, et meil pole nagu vaja lähedasi suhteid...
Ei oskagi öelda, kuidas see niimoodi kujunenud on, sest mul küll on olnud väga armsaid ja lähedasi sõpru, kuid siis ma jälle kolisin ja vahetasin kooli ja kedagi igatsema ei jäänud, kuigi mõtlen kõigile neile Eesti eri nurkadesse maha jäänud inimestele väga sageli, lausa patoloogiliselt sageli, ma arvan :D, ja näen väga sageli unedes ka. Aga ma ei taha nendega kindlasti enam suhelda, lihtsalt mulle meeldib mõelda, et neil läheb kindlasti hästi, sest nad olid nii toredad... :)

Näiteks pidasin umbes kümme aastat küllaltki emotsionaalset kirjavahetust ühe naisega (kuidagi neti kaudu tutvusime - külastasime sama lehekülge -, tema kirjutas mulle ja paar aastat vahetasime kirju mitmenädalaste või isegi mitmekuiste vahedega, aga lõpuks... mõnel päeval vahetasime kasvõi viis kirja). Ma rääkisin temaga kõigest ja elasin ka tema asjadele südamest kaasa, aga kui ta minu jaoks juba pikemat aega (no kaks aastat vähemalt) liiga depressiivne ja negatiivne oli, siis kasutasin üht tema järjekordset jonnihoogu (see väljendus solvangutes, mida ta oli harjunud andeks saama, sest ta oli väga terane+emotsionaalne+põnev/särav inimene, selline, kellest sõltuvusse jäädakse) suhtlemise lõpetamiseks ära ja kuigi me olime väga lähedased olnud, olen ma siiamaani väga õnnelik, et ma pole temast kippu ega kõppu kuulnud. (Ausalt öeldes, mul tuli hirmust kananahk peale, kui sellest kirjutasin :D.) Tõsi, ma muidugi blokeerisin ta aadressid ära ka :D.

Aga ma olen seda meelt, et suhtlust saab nautida partnerisse klammerdumata.
Ma olen vist optimist - mul pole üldse seda hirmu, et kui kohtan inimest, kellega on hea klapp, siis tuleb temasse klammerduda, sest kust ma järgmise sellise leian :D. Eks ma olen selline avameelne inimene ka, et ma eriti ei valva, kellele ma kõike räägin :p - ja mingi hiljutise postituse all imestati, miks ma nii kindel olen, et sugulased mu blogi ei loe, ja ma mõtlen, et neil pole lihtsalt vaja käia lugemas, mida ma asjadest arvan, kuna ma olen nagunii nagu avatud raamat. Minu jaoks sobimatuid teemasid pole - mis on südamel või meelel, saab välja räägitud. Seega ei pea minu puhul keegi mõistatama, mis suhtumine mul on ja blogis nuuskimine muutub mõttetuks :)

Aga VT nagu üldse ei viitsi alustadagi selle sõbrustamise värgiga! :D
Ta samuti elab väga (liiagi!) oma klassikaaslaste käekäigule kaasa ja räägib neist sageli tundide kaupa, kuid ta ei võta mitte kellegagi pärast kooli ühendust. Ta ütleb, et ta peab neid kõiki oma sõpradeks, kuid ei mõista, miks ta "oma vabast ajast nendega suhtlema peaks, kui koolis näeb ta neid niikuinii!" :D - ühesõnaga, ta ei saa üldse pihta, misasi see sõprus on ja mida see inimestele annab.

Täitsa huvitav, et meie mõlemaga selline asi on...

Aga kuigi keegi justkui ei saaks VT'd oma sõbraks pidada, rääkis ta hiljuti oma lemmik-klassiõega (no mul on tema klassis kolm lemmiktüdrukut ja kaks lemmikpoissi, kellest ma alati heameelega kuulen :D ja see tüdruk on minu lemmikute hulgas ka! :D) tulevikust. See tüdruk on väga kaunis ja arukas, juba esimeses klassis paistis väga heas mõttes erilisena silma - mõistagi on tal tulevikule suured ootused. VT märkis, et tema ootused on väikesed - peaasi, et leib oleks laual. Ja see tüdruk naeratas soojalt ja ütles, et ta võib VT'le ise leiva lauale tuua, et VT saaks tegeleda asjadega, mis talle huvi pakuvad ja ei peaks leiva pärast muretsema.

Ma olen rabatud!
Ja liigutatud...

Kui isegi mitte-sõbrad nii armsaid asju ütlevad, mida siis veel sõbrad öelda võiks!?! :D

(Ma igaks juhuks kinnitan, et me ei sunni seda tüdrukut tema lubadust täitma :D :D :D.)



* * *


Mu telefon on paranduses ja mul on asendustelefon.
Ma uskusin, et mul on enamik numbreid SIM-kaardil, sest kui lasin need viimasesse telefoni ümber tõmmata, ilmusid paljud kirjad topelt. Aga seni on helistanud sõbranna, Mees ja Issake ja neid numbreid mul küll ilmselt kaardil pole, sest kõik helistajad on ilmunud palja numbrina...

Olin täiesti kindel, et ma ei tunne telefonist üldse puudust, aga selgub, et mulle siiski meeldib, kui ma saan Instagrammis kommentaariks panna püstise pöidla või südame ... Nüüd (arvuti kaudu Instagrammis käies) pean hakkama saama vana hea kooloni ja suluga... see tundub üllatavalt mage :D


* * *

Loen väga aeglaselt Prousti "Kadunud aja..." esimest raamatut. Loen 3-4 lehekülge, järgmisel päeval veel, ja siis 3 nädalat ei ridagi. Nii on mul viimasel ajal mulje, et terve see raamat räägib suvest, söögiaegadest, jalutuskäikudest ja raamatute lugemisest. Nagu muud elu polekski! Ärkad ja loed, kuni tuuakse hommikusöök, mida süües loed edasi. Siis riietud ja loed, kuni tuleb lõunasöök. Viskad end voodisse pikali leiba luusse laskma - loed, kuni silm looja läheb... Ärgates soputad end natuke ja loed edasi... Siis pikk jalutuskäik kogu vahmiili ja võibolla ka külalistega. Kui tagasi jõutakse, loed aknaorvas, kuni kõik on jõudnud end värskendada ja kogunetakse õhtusöögiks. Ja siis loed küünlavalgel, kuni uni tuleb. Kui enne uinumist kõht tühjaks läheb, siis helistad kellukest ja palud teed ja küpsiseid. Ja kogu aeg on suvi! Wowowowowww! :)


 * * *

Pildiaeg!

Sõbranna pidi mulle tooma piparmünditeed ja ilmus sellise kuivanud kimbuga.

Purk on pooleliitrine, nii et see kimp või viht on tohutusuur!
Ja nii kaunis!
Kui tohiks 'tee tolmama' jätta, siis ma oleks selle niimoodi enda tuppa lauale viinud :D


Õunad, samast 'allikast'...

Jälle midagi imelist emakeselt looduselt. 

Ma olen juba mitu nädalat iga päev vähemalt 8 õuna söönud...

Vahel mõtlen, et nüüd on küll isu täis, aga järgmisel päeval tahaks jälle :D

Mul on ruubiku-kuubik olnud juba lapsest peale, kuid ma ei suuda seda siiamaani kokku panna.

Nüüd võtsin jälle üle mitme aasta välja... ühe külje saan kokku ja et esimene triip kokku pandud külje all ühtiks keskmise tüki värviga, aga sealt edasi enam ei saa.

Ma ei arva, et ma mingi silmapaistvalt nutikas inimene olen, 

aga seda kuubikut keerutades hakkab mulle tunduma, et olen eriliselt juhm ja lootusetu isend.

 Viimaks.

Leidsin prügikasti kõrvalt mingi omapärase pikliku kirju kasti.

Selgus, et VT otsustas kunagi ammu meisterdatud "TÄIUSLIKU TUALETTRUUMI" ära vistata.

Eriti meeldib mulle see, et täiuslikus tualetis on ronimisruumi ka kassile :)

Ma olen äraviskamise poolt, aga tõin selle siiski enne oma tuppa ja pildistasin igast küljest :)

Teistmoodi

Ma olen alati üsna-väga intrigeeritud, kui ma ei suuda absoluutselt pihta saada mõnele üldlevinud vaatele. Esiteks ma olen hämmeldunud. Teise asjana ma kahtlustan, et inimesed valetavad või ei mõtle, mida nad räägivad - kordavad massikommunikatsiooni loosungeid või mõne klassikuks peetava psühholoogi, pedagoogi, raamatu (Piibli) või filosoofi üldiseks arvamuseks kujunenud vaateid. Kolmandaks ma mõtlen, et mis teha - mul ongi palju asotsiaalseid kalduvusi, ma mõtlengi ja tunnengi teistmoodi kui teised ja mu lapsepõlvesõbranna väidab, et see oli nii juba siis, kui ma laps olin. Tollal ma seda ise küll ei märganud...

Aga alati on nii kena järsku kuulda, et keegi veel arvab samamoodi kui mina.


Eile rääkis VT, et nende koolis käib üks puudega poiss, kes on alati üksi ja tuima näoga. VT pole kunagi näinud, et teda kiusataks, aga ta pole seda poissi mitte kunagi ka rõõmsana või elevil näinud. Ta ütles, et tal on alati temast nii kohutavalt kahju, ja miks pannakse puudega lapsi 'tavaliste lastega' samasse kooli?

Mina ütlesin, et millegipärast peetakse oluliseks, et puudega inimene ei jääks isoleerituks. Mingil üliveidral põhjusel on inimesed veendunud, et ühiskond on parem kui kodu, ja iga puudega inimene eelistab või peaks kodus interneti teel õppimisele ja niisama tšillimisele eelistama lonkida kõõrdpilkude saatel mööda ühiskonna seinaääri.

Väidetavalt on meie ühiskond ja selle liikmed niivõrd oivalised, et kodus olles kärbub niigi vähem võimekas inimene sootuks, sest seal pole kedagi, kes teda võõristaks ja temast eemale hoiaks.


Puudega inimese tavakooli panemine on ka minu meelest kasulik ühiskonnale, sest ühiskond (eriti just lapsed) peab ikkagi harjuma sellega, et meie seas elavad ka puudega inimesed.


Mul on raske uskuda, et enamikule puudega inimestest endale meeldib kõõrdpilkude märklauana ringi tuterdada, kuid neid pole eriti valikut - nad pole nii meelekindlad ja tugevad, et vastu seista arstide, pedagoogikute ja psühholoogide survele, kes väidavad, et neil on endil nii palju parem. Ja veel üks asi, mida ma arvan, et professionaalid teadlikult mugavuse pärast eiravad: kerge vaimse puudega inimene on nii mõjutatav, et ta on üldjuhul sinuga nõus. Ta saab hääletoonist aru, mis vastust talt oodatakse ja kuna ta enda eest seista või oma teistsugust arvamust põhjendada ei oska, ei jaksa või teab, et sellest pole nagunii mingit kasu, vastab ta nii nagu temalt oodatakse. Jah, mulle meeldib /koolis käia / üksi bussiga sõita / mida iganes teha you name it. Nägin seda hästi ilmekalt vaimse puude ja psüühikahäiretega inimeste tugikeskuses töötades. Kui me söögitegemist õppisime, siis kõigile teoreetiliselt meeldis iga toit, mille tegemaõppimist ma välja pakkusin :D. Aga tegelikkuses ei läinud kõigil neist sugugi kõik toidud libedalt alla. Needsamad inimesed, kes oma taldrikutäit kätte saadeski kinnitasid, et tatrapuder või piima-riisisupp on nende meelest hea, nägid poole portsjoni sissepigistamisega kurja vaeva ja olid lõpuks suure alandlikkusega sunnitud tunnistama, et neile tegelikult ei maitse, pole kunagi maitsnud, ega hakkagi maitsma - nad tunnistasid seda ainult seetõttu, et ponnistustest hoolimata nad tõesti ei suutnud seda endale sisse lükata ja ma olin nende tulutut pingutamist märganud ja juba neile käe paar korda õlale pannud ja uurinud, et neile tegelikult vist eriti ikka ei meeldi? ja sellest pole midagi! :) Ja nii paljude asjadega. Enamik neist tahab meeldida. Ta ütleb, mida talt oodatakse. Enamik neist on pea kõigega nõus, mida sa neil teha soovitad, kuigi on silmaga näha, et nad tunnevad ebamugavust ja samamoodi on kõrvaltvaatajale silmaga näha, kuidas otsustajad otsustavad nende ebamugavusest vingerdamist ja abitusest ringi volksuvaid silmi eirata ja kuulata ainult nende sõnu.

Mõistagi ei kehti see alati ja ma nägin tõesti palju ka neid, kes väga tahtsid iga päev päevakeskusesse tulla. Nägin ka neid, kes tulid vastumeelselt ja väga harva nägin ka neid, keda telefonitsi ja koduskäikudega taga aeti, et nad tuleksid. Ma ei saa aru miks inimene peaks mõttetu loba jaoks bussipiletid ostma ja oma aega ja energiat raiskama? Jah, muidugi olid töötoad ja värgid, aga see kõik on hea ja vajalik ma pakuks umbes pooltele neist. Ja muidugi ühiskonnale on kasulik, kui nad tahavad ühiskonda kuuluda ja harjutavad töötegemist. Kuid ignorantne ja eirav on väita, et nad kõik soovivad 'normaalsust harjutada'. Inimest tuleks julgustada iseendale lähemale jõudma, mitte mage normaalne olema.
Kohutav pinnimine käis nende kallal, kes ei soovinud päevakeskusesse tulla - nagu meil oleks neile pakkuda midagi paremat kui nende kodu ja hobid! MTÜ pidi oma olemasolu ju õigustama ja enda vajalikkust näitama riigile!
Õnneks minu töökohustuste hulka see tagaajamine ei kuulunud.

Ma oletan, et neid puudega inimesi, kes tahavad 'karja hulka' "kuuluda" (kuivõrd nad kuuluma hakkavad, on vaieldav) on umbkaudu 30%. Need on inimesed, kes armastavad tähelepanu ja seltskonda.
Teist 30 on neid, kes nõustuvad, kuid pelgavad, pole kindlad...
Ja 40% on neid, keda see meie ühiskond kohe üldse ei köida - mis on ju täiesti arusaadav mu meelest. Ma ei saa aru, miks peab neid torkima kogu aeg? Kui imeliseks need torkijad enda pakutavat maailma peavad? Miks peaks keegi sekeldusi, rassimist ja lärmi soovima oma ellu?

Vaat, mitte ei saa aru.


Aga.
Võibolla on see hoopis teistmoodi.
Võibolla on inimesi, kes soovivad kodust välja tulla vahtimisest hoolimata, ja kes soovivad päevakeskustes endasugustega laterdada hoopis 95%.
On täiesti võimalik, et maailm pole selline, nagu mina seda tajun.

Aga alati teeb süda rõõmsa hüppe, kui keegi väljendab samasugust erimeelsust, mis sul muu maailmaga on :)

Kõike seda ma VT'le rääkisin ja selgus, et tema mõtleb täpselt samamoodi kui mina :)


Eks see teema on mul kõvasti südamel, kuna olen ennast kahjustanud usaldades arstide öeldut, kes mind normaalsuse poole suunasid ja eirasin oma sisetunnet, sest nemad teadsid üldlevinud teooriaid ja statistikat. Tavaliselt arstid ei kiirusta eranditega arvestama vaid kinnitavad, et 'kui sa teed nii, siis juhtub see'.
- Kui sa käid jalutamas ja teed trenni, siis hakkad kenasti magama jääma.
- Kui sa liigud ringi ja suhtled, läheb sotsiaalfoobia üle.
- Värskes õhus viibimine võtab peavalud.
- Õlavöötme ja kaelapiirkonna lõdvestavad harjutused võtavad peavalu vähemaks.
- Alati on võimalik mediteerida. Alati on võimalik trenni teha, see on ainult alustamise ja suhtumise asi.

Ja muu täielik jama, mille tõttu ma end rohkem kui pool elust vintsutasin ja jooksutasin. Ja minagi, muide, võisin arstidele öelda, et vist jah on parem ehk vist võibolla vist natuke jah. Sest nad olid nii kindlad, et mul on parem ja ma ainult jonnakusest eitan seda. Ja et kui mul pole parem, siis ma lihtsalt valetan, et ma teen nende soovituste järgi.


***

Aa, mul tuli veel üks 'suur imestus' meelde.

Homöopaatia usub sellesse, et kui ravimilahus teha ülilahja, nii et selles on toimeainet vaid mõned molekulid, siis keha tunneb selle ära ja hakkab seda ise valmistama ja ei jää laisalt/mugavalt sõltuvaks suukaudsetest ravimitest. Ehk siis - vähem on rohkem.



///Ma lisan siia vahele nats juttu...

Et homöopaatia kohta mul arvamus puudub, kogemus puudub. 
Imelikumadki asjad on tõeseks osutunud.

Enda kogemus on mul loodusraviga või kuidas seda nimetataksegi...
Piparmünditee pole mind kunagi rahustanudv ega mul uinuda aidanud.
Mumio ei mõjunud üldse mitte kuidagi.
Ingver ja žen-žen pole mind ergutanud.
Naistepuna pole mitte kudagimoodi mõjunud.
Vitamiinid - eip!

No need on asjad, mida olen kasutanud vähemalt mitu kuud järjest, eks igasugust värki on proovitud, aga mitte nii järjekindlalt. 

Minu kogemuse järgi võid aastaid igasuguseid huvitavaid asju omal nahal kogeda ja kui asi pole väga hull, siis usk teeb imesid! :)
Mind igal juhul on aidanud - ja väga kiiresti ja ilmselgelt, vastuvaieldamatult ja tugevalt, tugevalt, palju tugevamalt, kui ma uskunud ja lootnud olin - ainult "pahatahtlike, inimeste tervist teadlikult nõrgestavate ravimifirmade mürgised ravimid".

Mul on kohutavalt kahju perekondadest, kus üks lapsevanematest parimate kavatsustega mööda "vuudu-laagreid" ja -koolitusi jookseb, samal ajal oma psüühiliste probleemidega peret terroriseerides ja kahjustades (nagu minu lapsepõlvekodus oli). 
Mina ütleks nii: kui te alalõpmata olete halvem inimene, kui te oma peas ja südames olete - lihtsalt kukub välja nii, et ütlete julmi sõnu ja karjute tühiste asjade peale ja see on teie enda meelest ka kohutav ja te ei saa aru, kuidas see niimoodi välja kukub -, siis tehke oma perele teene ja rääkige psühhiaatriga! Igasuguseid raviteesid võite ka tablettide kõrvale juua.

-

Oeh, täitsa palju juttu tuli! Tegelikult tahtsin öelda vaid seda, et ma ei eita homöopaatia toimimist. Sellega mul tõesti lihtsalt pole mingit kogemust. Ka huvi pole :), nii et ei saa selles asjas arvamust omada.///



Aga needsamad inimesed, kes usuvad homöopaatilistesse ravimitesse võivad täiesti vabalt arvata, et tuleb mitu kilo puu- ja köögivilju manustada iga päev, sest muidu ei saa mineraale ja vitamiine. Aga keha ju sünteesib (enamikku või kõiki, ma ei tea) ise! Kõik teavad seda! Võiks arvata, et homöopaatiausku inimestele piisaks sellest, kui nad näiteks 12 erinevast puu ja köögiviljast iga päev täringusuuruse tükikese manustaksid, et keha need ära tunneks ise puuduolevaid vitamiine-mineraale välja töötama hakkaks. Või miks mitte neid toiduaineid lihtsalt lakkuda? :D Tark keha teab ise, mis ta edasi peab tegema ja inimene võib mao täis süüa asju, mis talle tegelikult meeldivad.


***

Okidoki, rant over! :)