Dreaming my dreams

Kui VT'ga reedel kinno läksime, oli meil seansi alguseni pool tundi aega ja mõtlesime seda parajaks teha raamatupoes. Tasku Rahva Raamatus on ülimalt mõnus müügisaalist eraldatud akna alune pikk pink, kus saab istuda ja raamatutega tutvuda. VT tahtis nagunii "Videvikku" uurida - raamatukogus pole seda kunagi kohal ja kinni panna VT ei taha - nagu minagi :D

Niisiis tema uuris oma raamatut, mina jalutasin natuke ja leidsin õhukese vihiku hüpnoosi-alaste uuemate avastustega ja unenäoseletaja.

Kunagi keskkoolis ostsin unenägude seletaja. Suvel kasutas pr Ema seda nii palju, et - nagu see tema puhul ikka juhtub - hakkaski siiralt arvama, et see on tema raamat. Mis siis, et seal oli minu nimi sees - tema seletus oli, et kirjutasin oma nime tema raamatusse. Ja kui ma küsisin, kust ta selle ostis (pr. Ema ei käinud raamatupoodides, kuna ta vihkas seda, kui palju raha Issake raamatute alla pani), siis ta lihtsalt vihastas.

Aga kaotus polnud suur, sest olin seda raamatut uurides kaotanud igasuguse usu sellistviisi unenägude seletamisesse, et unes nähtud siil tähendab seda ja samovar toda. Ja ma pole kahekümne aasta jooksul tundnud vajadust unes nähtud sümbolite tähendust otsida.

Aga see raamat oli teistsugune - seal kirjeldati sadat kõige levinumat unenäoteemat. Ja mind väga huvitas, miks mina näen veidraid tualettruume, mis on kas liiga avarad või katkised või tuleb turnida ja ebakindlalt kõõluda seal oma 'asju ajades'. Selleteemaline unenägu oli vist lausa esiviisikus! Ja tähendavat see seda, et mul on painavaid teemasid, kuid kardan, et kui ennast avan, siis on see liiga avalik või räpakas.
Näiteks see wc on väga nende moodi, mida mina unes näen:

Üpris huvitav, sest tegelikult ma teisi inimesi vaadates ja kuulates olen veendunud, et ma räägingi oma intiimsetest läbielamistest rohkem kui keskmine eestlane. Mida ma veel siis tagasi hoian? Enda arvates olen ma väga 'ennastpaljastav'. Võibolla siis see unenägu räägib mitte sellest, mida ma kardan teha, vaid sellest, mida ma teen, kuigi mõistan, et avameelsus võib kurjasti kätte maksta ja ringiga tagasi tulles mind kannikast näksata. Niimoodi:

Igatahes, mulle tuntud unenäoteemadest märkasin veel lagunevaid hambaid, mis oli enesekindluse kaotamisega seotud, ja suu täis klaasikilde, mis oli enda öeldud teravustega seotud. Tegelikult ma ei tea, kas ma olen näinud suutäit klaasikilde unes. Mäletan, et kui mulle esimest korda valget kuiva veini pakuti ja selle kohta minu arvamust küsiti, siis ma vastasin, et see maitseb nagu suutäis klaasikilde.


Aga ma ostsin endale ka ühe raamatu. Märkasin, et Jüri ja Hanna-Liisa Enneti "Väljavalitu" maksis endise 23 euro asemel nüüd 1.75 (kliendisoodustusega 1,66).

Raamatutuvustusest:

Me kõik tuleme siia maailma, kaasas esivanemate pärandus. Kõigis meis on soodumusi ühe või teise haiguse tekkeks. Nii on meil ka soodumus olla terve, olla andekas ja lausa geniaalne.Oluline on oma anded ja geniaalsus ära tunda, välja arendada ja ellu rakendada.Haigustel ja nende ravil on oma loogika. Nii on oma loogika ka tervisel. Tihti vaadeldakse neid kahte teemat - haigust ja tervist - teineteisest lahus. Nende koos vaatlemine annab aga võimaluse kasutada haiguste süsteemsust ära süsteemse tervisekäitumise loomiseks. Nii kujuneb haiguste loogikast tervise loogika.Raamatu teises osas (kirjutet Hanna-Liisa Enneti poolt) on vaatluse all teadlaste käsitlused haige-terve probleemi mitmetahulisusest.

Ma vaatasin, et seal on inimeste lugusid sees ja... teooriat ka ja, selle raha eest tore saak! :)

---

Saatsin just Mehe uksest välja.
Ta tahtis perearsti juurde ilmtingimata üksi minna...
Ma ei tea, kas selleks, et ma ta saladusi välja ei räägiks :D või kuna ta kardab veenivere võtmist ja ei taha, et ma seda näeksin või jumal teab, mis seal veel võib olla :D
Igatahes lasin tal üksi minna...

Nüüd mina hakkan laulemaie! :)

Avarus ja vaikus

No nii kena laulukese leidsin täna õhtul - nii video kui muusika on minimalistlik, mitte kuskilt otsast lärmakas või pealetükkiv, aga mulle läks küll esimese korraga hinge. Kohe uurin selle laulja teisi laule ka, varem pole temast midagi kuulnud.

Räägitakse, et see laul jutustab raseduse katkemisest mitte pedofiiliast, nagu ka võiks mõelda...

Numpstrid

Veider nädal oli...
Nädala algul olin kuidagi äksi täis, hakkasin ajama Mehe arsti-asju. Kolmapäeval oli koolis koosolek ja VT väga tahtis, et ma läheksin, sest õpetaja väga tahtis, et lapsevanemad tuleksid. VT klassis käib ainult 19 last - imeline minuaegsetele õpilastele, kes pidid 40-pealistes klassides õppima. Aga koosolekul oli peale minu algul veel 3 emmet ja hiljem tuli üks juurde - kõik tublide tüdrukute emmed! Ehk siis need, kellega on kõige vähem probleeme, tulid kohale. Ja ei ütleks, et seal midagi olulist oleks räägitud :) Aga noh - tegin seda, kuna VT palus. Mingit ärevust mul enne seda ega sealsamas polnud ja hakkasin juba mõtlema, et olen 'korda saanud'. Aga järgmisel päeval olin nagu halvatud ja pea, kurinahk, valutas ka mis hull. Ja siis on nii, et mõtled: "Ma pean ikka üles tõusma!" ja ajad end istukile ja istud natuke - vaatad kella ja kaks tundi on möödas. Kaks tundi võtab aega istuli tõusmine või juurdlemine, kas tasub käsi veeklaasi järgi sirutada, või oleks parem janus olla - suurt vahet pole, mõlemad on ei-taha-mõeldagi pahad.

Aga olin juba teisipäeval ostnud kinopiletid "Labürindijooksjale", sest VT nii tahtis seda näha ja labürint oli pildi peal ilus.
Kinos tegelikult pidasin ma ka väga hästi vastu - kui oli kole koht, siis ma lihtsalt hoidsin kõrvu ja silmi kinni, ega ma millestki ilma ei jäänud sellepärast.
Üldiselt ma põnevusfilme väldin, sest on juhtunud, et mul tuleb sellest mürast ja valguse vilkumisest nutt peale, sest tahaks ära joosta, aga ei sobi ja üldse - hiljaks jäin, olen ju juba endast väljas, varem oleks pidanud jooksma, nüüd on kõigeks hilja, kõik on kadunud, tasakaal... pind jalge alt...
Aga seekord kõlgutasin vaikselt jalga ja polnud justkui häda midagi.
Siiski tunnen, et mitte midagi praegu teha ei suuda - ikka sai midagi liiga palju.

Aga - lubasin ju meie ampsukestest pilte panna!
Seda ikka suudan... Siin nad on: Tiramiisu aka Hallu ja Tiramisuu aka Triibu.


Triibu:

Kui nüüd seda pilti hoolega vaadata, siis on näha tume jutt tema seljal.

Hallu: 

Hallu sööb praekartulit, lusikas on tema jaoks tomati-makaronisupp.

Hallu minu sahtlis kolamas

Hallu üritab ukse alt läbi pugeda, aga -
teiselpool uksepragu on raamatutest barjäär! :D

Aga kui juba piltide toppimiseks läks, siis ma ei saa ka jätta jagamata seda vaimustavat uudist, et vähe sellest, et minu vend R on olnud ajakirja kaanepoiss - 

foto, kus tema peal on, võitis Euroopa parima militaarfoto tiitli.

Õhtulehest lõikasin välja:

Foto autor on Velli Ehasalu ja ajakiri oli Kaitse Kodu.

No kodukaitsjate ajakiri... :)

Ja suuremana, FB'st:

Ei noh - super lahe, eks?! :)

PATRICK McCABE "Hommikusöök Pluutol"

Iiri kirjaniku hoogne lugu noorest transvestiidist, kohaliku väikelinna preestri sohipojast, kes kasvab joodikust kasuema juures. Ma ei saanudki aru, mis hea pärast tema ukse taha neid lapsukesi toodi... - võibolla sealkandis kõik teadsid neid uksetaguseid, kuhu lapsi jätta, kui Magdaleena õdede juurde minna ei tahetud oma kõhukesega...

Patrick Brandenil on vähemalt üks hea sõber (mis ta nimi nüüd oligi?) ja sõbranna Charlie, kes on piisavalt lahedad, et Paddy riietumishuvidest suurt numbrit mitte teha. Ka ta ise on üpris lustakas sell ja võtab väikseid rõõme kust aga saab.

Teismeeas hakkab Paddys tekkima kihk vastanduda preestist 'pühale' Isale, temalt aru pärida ja talle kätte maksta. Samuti fantaseerib ta oma ema leidmisest. Ema jääb leidmata ja esimene katse isaga vastanduda läheb niimoodi:

Õnneks polnud minu läheduses palju teisi kirikulisi. Kujutan ette, mis neil öelda oleks olnud: "Mis tema siin teeb? Varem pole ta küll jalga üle kirikuläve tõstnud!" Mis on kuradima räme jultumus, sest kui mina, Tyreelini ainus tõeline preestripoeg, ei tohiks kirikusse sisse astuda, kellel siis, kellel üldse, ma tahaks teada, selleks veel õigus on? Olin sõge nagu sikk, kui uksest sisse vuhisesin, ning pean häbiga tunnistama, et mu kaenlaalustest õhkus selgesti tajutavat higilõhna. "Oh heldeke," ütlesin ma mõttes - ärge küsige, miks! Arvake Kes rippus ristil nagu ikka. Vaatas alla ja ütles: "Oh, Paddy, Paddy." "Mis "Oh, Paddy, Paddy?"" küsisin mina ja vangutasin pead. Misasja Tema seal õiendas? Niikaua, kui ma mäletasin, oli Tema ikka seal rippunud, okaskroon peas, lihtsalt rippunud: oh, see ja teine, oh, teine ja kolmas, oh, mida veel. Nimelt seda olingi ma tahtnud temalt küsida. "Mis ohh? Mis ohh?" küsisin ma temalt. "Misasja sa ohid seal?" ütlesin ma talle.
Nagu öeldud, olin ma omadega üsna sassis ja ei viitsinud vastust ootama jääda, aga õnneks avanes just siis pihitooli uks ja ma astusin sisse. /.../ "Tere, issi," ütlesin mina ja laskusin pimedas põlvili, ja te võite vaid kujutleda minu ehmatust, kui see polnudki tema. Näha polnud muud kui lapseohtu vennikest, kes oli minust vaevu vanem ja silmitses mind läbi võre. "Mis sina siin teed?" küsisin ma. "Ma töötan siin," vastas tema, ja mina hakkasin aru saama, kui totaalselt ma olen ennast lolliks teinud!

Paddyst saab eskort ehk prostituut. Loomulikult kannab ta naisterõivaid ja mängib tüdrukut, silmatorkav välimus on talle väga oluline. Sellest veelgi olulisem aga on leida oma mees, kes pakuks talle suurt armastust ja hubast kodu, ning peaks teda oma tüdrukuks; meest, kelle jaoks kodu hoida ja ilus olla.

Ta kohtab peale lõbu otsijate ka tõsisemate meestega, kes on talle tema teenuste eest tänulikud ja teda oma moodi armastavad. Mõnega elabki ta mõnda aega koos. Eks juhtub ka perverte ette - näiteks üks noobel mees, kes teda siidlinguga ära kägistada püüdis.

Nüüd - kas transseksuaal on ka ise pervert? Mitte enam siis, kui sa tema looga tutvud, eksju? või ma eksin? :D Ma pean silmas - kuidas nimetada perverdiks kedagi, kes ei tee kärbselegi liiga vaid soovib lihtsalt õnne, oma kodu ja armastust nagu me kõik?
Või näiteks need tüdrukukesed, kes end Jaapani neiude eeskujul nukukesteks riietavad - kas nemad on perverdid?
Kas naised, kes endale üüratuid kunstrindu ja silikoontagumikku paigaldada lasevad on perverdid? On nad normaalsed?
Samas ma ei pea transseksuaalsust ja muud sellist värki ka normiks. Ma ei arva, et see on normaalne, AGA - ma ei arva, et me üldse peaksime kõik normaalsed olema. Miks me ei võiks leppida sellega, et väga paljudel inimestel on omad kiiksud, millest enamik tuhkagi ei taipa? Miks me oleme sellepärast kohe kitsarinnalised inimesed, kui me ei nõustu, et kõik iseärasused on normaalsed? Miks ei võiks olla nii, et me ei pea kogu olemasolevat käitumisampluaad normaalseks, aga samas ei kohtle kedagi inetult.

Istusin hea meelega kohvikutes, mis olid avatud ööpäev läbi - seal oli soe ja kui vedas, võis ka tööd leida. Niisugustel öödel ei olnud kohvil mingit maitset. Tundsid ennast lihtsalt nagu koerajulk kõnniteel, mille kohal seisavad kenasti riides inimesed ja imestavad: "Kes ometi võis niisuguse hirmsa jälkuse siia vedelema jätta?"

Selliseid raamatuid lugedes tundub, et enamik meie silmale ontlikest meestest on mingi hälbega :D
Inimesed, keda ei eruta mitte seks ja võimalus seksida, vaid midagi hoopis muud...
Ma ikkagi oletan, et paljud fetišid jääksid välja kujunemata, kui lastel oleks oma vanematega lähedased ja toetavad, võimalikult avameelsed suhted.

Igatahes neist transvestiidilugudest näib, et ühest küljest on kiiksuga inimesi palju rohkem kui me arvame, ja teiselt poolt on ka neid inimesi, kes on veidrike, aga ka lihtsalt teisitimõtlejate suhtes jõhkrad, on ka hästi palju. Kui saaks kuidagi sinna keskelepoole - et ei kiida heaks, aga toorutsema ka ei hakka - mulle meeldiks see. Ma ei saa aru, miks 'vähemused' otsivad heakskiitu ja tunnustust - miks nad ei või lihtsalt olemas olla nagu albiinod näiteks?, aga igasugune vägivald peaks kindlasti olemata olema. Tunnustamine ja viisakus on kaks ise asja - viisakas peaks ikka olema, ka pissise purjus kodutu suhtes, ega me neid sellepärast tunnustama ja kiitma ei pea hakkama. Eks see ole harimatute inimeste eneseväljendus (vägivalda pean silmas) ja see, kui 40% helgematest peadest läheb nii kaugele, et tunnustab homode õigust lapsendada ja kirikus abielluda, ei muuda mitte kunagi seda, et kusagil kolkas või muidu valesti valitud kohas saavad nad ikka peksa, kuni joobunud matse jagub. Ma arvan, et selle asemel, et teha nii suurt selgitustööd selle kallal, et transvestiidid jms on 'norm', tuleks kõigepealt lollus ja julmus välja ravida. Kas see on võimalik?


Paddy, teise nimega Pussy, kurvastab väga arutu seksuaalkäitumise pärast ja lausa sakutab üht noor tüdrukut, et panna ta nägema, et teda kasutatakse ära - mis on jälle omaette teema. Et kui neiuke soovib ikkagi naisestuda ja mõni noormees ta siis 'defloreerib' ja temaga mõnusalt aega veedab kuni tüdineb, siis mil määral kes keda kasutas? Paddy muidugi ei muretse seksi vaid soovimatute laste pärast - aga mine räägi seda juttu viieteistaastase hormoonidele!

"Tommy McNamee kasutab sind lihtsalt ära!" karjusin ma talle üha uuesti. "Ta kasutab sind ära ja jätab siis maha! Kas sa sellest aru ei saa? Miks sa ei saa, Martina, miks?"
Pärast seda olin ma nii suures masenduses, et seda ei saagi kirjeldada, nii hädine, et koguni Charlie sai aru, et mul on hullem kui temal, pani mulle käe ümber ja ütles, et kõik saab korda, aga mina teadsin, et ei saa - kui saaks, kas siis käiksid pooled küla tüdrukud ringi ja lükkaksid lapsevankrit enda ees - lastega, keda nad ilmaski ei viitsi pesta, keda nad isegi sülle ei võta, et väheke kudistada, sest nad pole tahtnud neid saada!
"Mitte hetkekski, Charlie, mitte kunagi pole nad neid lapsi endale tahtnud!" ütlesin mina ja juba oli jälle nutt lahti /.../.

Igatahes juhtub nii, et Charlie peika (nende lapsepõlvesõber) saab Iiri siseterrorismivärgindustega seoses surma (seda terrorismivärki on siin veel; vägivald - ma ei peatuks sellel pikemalt), Charlie käib hullult alla, Paddy korjab ta üles ja turgutab jalule, lõpetab eskortimise ja elab tädikesena sotsiaalmajas sotsiaalabist. Kui tal oleks kaaslane, elaks ta oma unelmate elu: juues kohvi ja ajakirju sirvides. Teda teeb õnnelikuks,  kui Charlie oma mehe ja kolme lapsega talle külla tuleb. Aga fantaseerib ta ikka sellest, kuidas pärast pikka puhkimist saab ta silitada omaenda vastsündinud beebi märga peakest, ümbritsetuna õnnelikest sugulastest...

Eesti Eesti ela Sa!

Meie imago muu maailma silmis või...? :D

Ikka lehelt izismile.com - ei raatsinud seda ainult pildiblogisse jätta! :)

Ig Nobelid

Hiljuti jagati taas kord Pila-Nobeleid kõige veidramate teadusuurimuste või -avastuste eest, mida on mainekates teadusajakirjades kajastatud. Neist võib lugeda SIIT Novaatori artiklist, aga siin on minu lemmikud:

***
Psühholoogiaauhinna sai Austraalia, Suurbritannia ja USA teadlased, kes näitasid, et inimesed, kes armastavad öösel üleval olla, on manipuleerivamad ja psühhopaatsemad kui need, kes hommikul vara ärkavad.

Öised ülevalolijad... kari psühhopaate nagunii...
üks on veel paljas ka... või kuidas?
:D

***

Rahvatervise alast preemiat jagasid Tšehhi, Jaapani, USA ja India teadlased, kes üritavad aru saada, kas kassiomanikel võiks olla nõrgem vaimne tervis, kui neil inimestel, kel pole lemmiklooma. Nimelt on leitud, et kassidelt pärinev parasiit võib tekitada enesetapumõtteid. Lisaks võib samal pahalasel olla seos skisofreenia tekkimisega. Kassihammustused aga võivad soodustada depressiooni tekkimist.

Pildid: izismile.com

Õnnelikud tänapäeva beebid ja emmed

Nägin ühes vegani-blogis ülilahedat toodet beebidele, mis teeb ka emmede elu hõlpsamaks: võrklutti, kuhu saab toitu sisse panna. Päris vanasti, kui lutte veel olemaski polnud, pandi mitmekordselt kokku lapitud marlitutsu sisse leivapudi, mida laps sai siis sealt lutsutada, ilma et leiva kurkuminekut karta oleks tulnud. Nüüd on välja mõeldud selle asjanduse tänapäevasem variant - pehme võrguga või silikooniga suur lutt, mille sisse saab igasugust toitu panna. Laps saab ise selle kallal nagistada, see annab talle hulgaks ajaks huvitavat tegevust ja emme saab sel ajal ise süüa või blogida või midagi.

Pildid lihtsalt tõmbasin guugli abil, ega mul õigust neid kasutada küll pole, kui ma pean need maha võtma, siis otsige ise 'mesh  feeder' märksõnaga pilte, kellel huvi on :)

Eh, võibolla kõik tänapäeva emmed juba teavad seda toidunutsakut - ma ise näen küll esimest korda... Puuviljade andmisega lapsele peab küll ettevaatlik olema, aga banaani ikka võib!

 Nii lahe asi! - kahju, et VT ajal seda polnud...

Koolijuttu

Oh, mul on nii hea meel, kui VT'l on iseäralikke õpetajaid ja kunstiõpetaja on ikka ammendamatu rõõmuallikas mulle :D

Kunagi rääkisin, et ta alustab oma kaksiktundi pooletunnise tervise- ja hügieeniteemalise loenguga: et kogu aeg tuleb lonksata vett ja parem oleks, kui mitte plastpudelist, ja et iga päev tuleb aluspesu vahetada. Ta julgustab lapsi veepudelit laual hoidma ja sealt ikka jälle lonksama.

Aga viimases tunnis rääkis ta, kuidas tema vett laeb, lisades sellele ehtsat meresoola, ja keerutades vett mikserkannus, et seda spiraalse liikumise abil tugevdada! Ka jagas ta kõigile lastele, kellel veepudel laual oli, oma tunni ajaks kümmetahukad ehk dekaeedrid, mis ta oli valgest paksust paberist (tapeedist, arvas VT) välja lõiganud, sest see kujund laeb ka vett positiivse energiaga.

No ausõna, minu meelest on see nii lahe - laps käib nagu mingis maagiakoolis :), Sigatüükas.

- izismile.com -
See pole küll dekaeeder, aga kunst ikkagi:
kõik jooned pildil on sirgjooned!

Teine õpetaja, kellest VT ikka räägib, on inglise keele õpetaja. Tema olevat nooruke ja õrnake - VT kardab kogu aeg, et ta on koolist ära läinud, aga VT'le ta väga meeldib.

Mina jällegi ei mäleta, et ma oleks niimoodi õpetajate enesetunde pärast muretsenud kunagi...

Tore vaadata, kui hooliv VT on.

Paar päeva tagasi nägi ta lausa unes, et üks tema klassiõde ronis üheksanda korruse aknale enesetappu tegema, kuna ta kasuisa on alkohoolik ja ema ei armasta teda. Klassijuhataja läks talle järele, et teda ümber veenda.

Ja hommikul kurvastas VT, et see on ju kõik tõsi - tema ema ja kasuisa kohta. Aga vähemalt on tüdrukul vanaema, keda ta väga armastab. Suvelaagris ta rääkis, kui väga ta ootab puhkust vanaema juures ja et vanaema teeb maailma parimaid pannkooke.

Ja isegi mina rõõmustasin veel pool päeva, et tal ikka vanaema on :D - VT rääkis sellest nii tugeva emotsiooniga, mis oli selle tüdruku emotsiooni peegeldus.
Aga kui VT tüdrukult eelmisel aastal küsis, et kumba ta eelistaks: kas enda praegust elu, kus ta elab jõukas peres ja saab taskuraha ja maiustusi nii palju kui tahab, aga ta pole emaga lähedane, või VT elu, kus raha eriti pole aga armastust on palju, siis see tüdruk valis ikka maiustused ja majandusliku vabaduse.

Aga veel õpetajatest - ühel õpetajal olevat tohutult tugev parfüüm peal. VT ütleb, et tal on kiusatus käituda nagu vampiiripoisil Videviku esimeses filmis, kui Bella tema kõrvale istus ja nii tugevalt lõhnas, et poiss oma nina kaelusesse peita üritas ja silmi pööritas, millest tüdruk segadusse sattus ja salaja ennast nuhutada püüdis. Nojaa, me siis arutasime, kas üldse oleks võimalik öelda inimesele ilma teda solvamata, et ta parfüüm on liiga pealetükkiv? Loomulikult ei hakka VT seda ütlema, lihtsalt - tagarääkimisest peab ju mingit kasu ka olema :D - me ikka üritame midagi õppida neist lugudest, mis VT mulle laiast maailmast koju toob :D
Ja tegelikult me ei leidnud lollikindlat viisi inimesele märku anda, et ta lõhn on liiga vänge...
Ma jätaks ütlemata, kui ma tema kolleeg oleks...
Aga kui ma mingil põhjusel peaksin ütlema - no mängult, ega sellist olukorda ju ei teki, et sa PEAD ütlema kellelegi sellist asja -, siis ma püüaks naljatada... näiteks et: sinust küll salamõrtsukat ei saaks - sina hiilid vaikselt lähemale, aga lõhnapilv jalutab julgesti mitu meetrit eespool ja reedab su.
Siis on 'Pilvekese' enda asi, kas ta võtab seda kui komplimenti või solvangut või märguannet või...

Sellele mehele peaks küll keegi ütlema, et kuule, sul ju pesu paistab!
- izismile.com -

Kaks kunstnikku

Maagilise häälega Antony Hegarty laulab Edgar Allan Poe luuletusest The Lake inspireeritud laulu.
Video puudub, see on lihtsalt pilt, kahjuks.


Siin on Edgar Allan Poe variant, Antony tegi ümber:

In spring of youth it was my lot
To haunt of the wide world a spot
The which I could not love the less-
So lovely was the loneliness
Of a wild lake, with black rock bound,
And the tall pines that towered around.

But when the Night had thrown her pall
Upon that spot, as upon all,
And the mystic wind went by
Murmuring in melody-
Then-ah then I would awake
To the terror of the lone lake.

Yet that terror was not fright,
But a tremulous delight-
A feeling not the jewelled mine
Could teach or bribe me to define-
Nor Love-although the Love were thine.

Death was in that poisonous wave,
And in its gulf a fitting grave
For him who thence could solace bring
To his lone imagining-
Whose solitary soul could make
An Eden of that dim lake.

***

Mis muidu...

VT on täna ekskursioonil ja alles tuleb nüüd, millalgi, loodetavasti :D

Ja üks meie hamstrike jäi soolakiviratta kinnituse taha jalgupidi kinni ja mina olin selle ohmukese pärast nii mures, et võtsin ta lahtiselt enda tuppa elama. Toppisin põrandaliistude ja mööbli vahele jäävad praod reklaampaberirulle täis ja lasin tal kardina taha uue pesa teha. Lõpuks oli väike sellike nii uljas, et hakkas mul siin julgelt raamatuid krõmpsutama ja mulle tuli aru pähe: võtsin puuriseinalt ludinad, mille taha varvas võib kinni jääda, lihtsalt maha ja tõstsin selle roninastiku jälle tema oma koju tagasi.

Tegin temast toredaid pilte. Tõmbasin need arvutisse ümber ja enne väiksemaks tegemist vaatasin, et üks on halvasti välja tulnud ja selle kustutaks ära - ei märganud, et mul olid veel kõik uued pildid valitud, nagu nad ühekorraga fotokast tulid. Vajutasin 'delete' ja kõik pildid kadusid - see arvuti pole nii patroneeriv, et üle küsiks: kas sa ikka tõesti tahad neid asju kustutada?

Ah, noh, triibikust hampsust saabki paremaid pilte :D, hall on nagunii igalt poolt hall, ainult kaks musta silmanööbikest... Hallu on meil intelligentsem, aga millegipärast agressiivsem. Hallu pärast pidime meie vontsudele eraldi puurid muretsema. Ja nüüd ka - kui ta teise hamstri lähedusse panna, hakkab ta kuidagi latsutades sisistama - huu!, see on tõesti jube! Niisugune viha pisikeses peakeses! Aga kui triibikut näha pole, on ta väga uudishimulik ja vahva, armastab paisid ja suu-lõhnasid nuhutada :D Kuidagi on kujunenud nii, et mina hellitan rohkem hallut ja VT triibikut. Aa, mis ma ajan, ma tean täpselt, kuidas see on nii välja kujunenud: hallu tuleb ju kohe majakesest välja, kui ma kööki süüa tegema ja laulma tulen. Tema hakkab kohe oma puuri laes turnima, et võõõõõta-võta-võta mind ometi välja ja anna mulle maiuspalasid!!!

Ja muud nagu polegi...

VT'd ootan...

Elujanust

Mäh, ma ei saagi täna hommikul arvuti tagant ära!
Igalt poolt tuleb killukesi, mida ei raatsi ainult endale jätta.

Nüüd siis Dear Coquette "On The Hunger"
kus temalt elulusti (tagasi saamise) kohta küsitakse ja ta muu hulgas räägib:

It’s not all that unpleasant. It’s not much of anything really, a sort of constant state of anhedonia. Nothing tastes. Nothing touches. Words come out of me, but I don’t recognize them. I’m just here, making a bunch of gestures and signs, interacting with a world I can’t feel.
It’s okay, though. I’ve done this many times. I’m comfortable with the ebb and flow of my emotional well-being. It’s a delicate sine wave, the amplitude and frequency of which I’ve learned to observe from a distance without needing to control it in the moment.
I have enough perspective to recognize the balance. I know better than to course correct with chemicals or consumerism. I don’t wanna fuck up my curve, because I know the hunger comes back.

Oo, kui hästi ma sellega suhestun - eriti selle osaga, mille ma 'paksuks' tegin.

Huvitav on lugeda, millise külma tasakaalukusega ta räägib sellest, et saab elujanu kindlasti tagasi, alati on saanud.
Mina ütlen ka endale Neil Aegadel, et kuna see on alati mööda läinud, siis võib puhtalt statistikale tuginedes loota, et läheb ka seekord - aga ma ei usu seda mitte kunagi... :D

Pigem siis nagu Virginia Woolf:

Dearest,
I feel certain that I am going mad again. I feel we can't go through another of those terrible times. And I shan't recover this time. 

Aga praegu on kõõõõõik okidoki, nii et...
:)

Never let me go

- izismile.com -
koera armastus

Lugesin täna hommikul ühest üpris võõrast blogist (või on see midagi muud?) sellist hella kirja oma nooremale minale, kes armastust otsides haiget saab:

My darling girl, you light up the lives of the people you cross paths with. You leave people feeling inspired, hopeful and appreciated. That is a gift. You can color a dark day with light. You can make the dreary playful. You, my dear, have so much love to give. 

Don’t let someone who never had the intention or openness to receive your love harm your spirit. Someone else’s inability to see your essence does not make you any less loveable. 

There is someone out there, who will open your heart with the full intention of loving you back. He will adore all those parts of you that you thought were flawed and imperfect. He is out there, and he is looking for you. Just keep living in your essence. Play, laugh, dance… continue lighting up the world with your grace and openness. And one day, when you finally meet your match, it will feel easy. You will not have to chase resistance. You will not have to convince him that you are worthy. He will see you. And he will know. 

My darling girl, your love story is already being written. Every disappointment, mistake, risk and lesson learned has been integral to the plot. Quiet your doubt. Trust in your path. Do yourself, do it well, and relish in the delicious ambiguity of love in motion.

Allikas: Just My Type Mag  "My Darling Girl"

Nii armas minu meelest!

***

Mu enda hommik algas kummalise apsakaga.

Läksin kööki kohvi tegema ja hellitasin seal hamstrit - nad tudivad köögis, sest mürgeldavad ju just öösiti. No võtsin oma tassi ja tulin oma tuppa tagasi. Mõni aeg hiljem segasin ja veel hiljem hakkasin jooma - ee, küll maitses veider. Et see külm oli - oh, seda juhtub mul sageli. Jätan jahtuma ja kui meelde tuleb, on juba leige.

Ma võin mõnes asjas väga pirts olla, aga toit nende asjade alla ei kuulu, kui mul kõht tühi on (ja täis kõhuga ja ilma isuta on ju narr süüa! ;D). Niisiis muudkui lonksasin ja imestasin, et see ikka nii veider on. Ka puru (teen pätikohvi: puru tassi ja vesi peale - kõige maitsvam!) oli kuidagi imelik, tuhane. Mind ei häiri, kui kohvipaks mul hamba vahele jääb, täitsa heameelega närin neid suuremaid tükke..., aga seekord oli selline jahune puru, mis jättis huule peale pruuni vuntsi...

Jõin pool suurt kruusitäit ära, kuni sain aru, et ma polnud vett ilmselt keema pannud ja tegin endale külma veega kohvi. Ja tegelikult see polegi imelik. Sain aru, et kõigi juhmakalt hajameelsete eluperioodide kiuste juhtus selline asi minuga esimest korda. Olen tuhandeid tasse kohvi teinud, ja esimest korda kallasin kohvipurule peale külma vee. Vaat see paneb mind imestama küll! :p

Armsad asjad

No vaat - otsustasime mulle lõpuks uue arvuti osta!
Mu vanakesel ei töötanud enam P-täht (pidin seda kopeerima) ja parempoolne 'shift' klahv. Praegugi veel kasutan suure tähe saamiseks 'caps lock-i' - pole veel ära harjunud, et klahvid töötavad :)
Kuna kasutan oma arvutit Mehe aitamiseks tema tööga, siis on arvuti ka töövahend ja need peavad ikka olemas olema.

Ostsime sellise suure - ma arvasin, et sellel on ka tähed suured ja kõik, aga tegelikult jääb pisike kirjaleheke ikka sinna keskele kirbukirjas.
Veel - kui elektrijuhe on taga, annab selle metallkorpus mu randmetele särinat! :D  Õnneks on praegu võimalik päris kaua töötada, enne kui juhet vaja läheb.

Ma vaatan, et mu elu on valge-punasekirjuks muutunud - olen viimasel ajal saanud palju valgeid ja punaseid kingitusi.

Siin näiteks: CD-mängija, paks krõll (no jaa, see on valge-roosa, tegelikult), mini-magnet-maal "Life is but a dream" lambi küljes ja väike valge märkmik on kõik kingitused.

(See pole sätitud pilt - vaatasin lihtsalt, et ühte nurka on kogunenud mu puna-valged asjad; üldiselt on meie kodu kollakas-beežikas, va vannituba ja wc, mis on valge-sinisega.)

Punane arvutihiir on meil VT'ga kahepeale - see on tegelikult tema oma, aga praegu kasutab ta tahvelarvutit, mille juures hiirt pole vaja, nii et praegu on hiireke minu lemmikloomaks.

See võtmega kaelakee on ka meil kahepeale :D

Punast märkmikku aga kasutan hiirepadjana. Kirjutan selle sisse punase pastapliitatsiga, sest sinine ja must said tühjaks.

Ka valge vest on meil VT'ga kahepeale. Mina kannan seda toas - tema õues! :)

Tegelikult sain uue arvuti juba 31. augustil, aga alguses ei julgenud kirjutada, et pärast veel juhtub midagi ja selgub, et ma tegelikult ei saanudki seda või midagi...

Võib ju vabalt ka unes näha, et said uue arvuti ja et see on sul olnud juba 10 päeva ja tegelikult ei ole midagi...

Ma küll rahustasin ennast, et kui see on unenägu, siis tingimusel, et ma kirjutan blogiteksti selle uue arvutiga, jääb ka see blogitekst unenäkku ja ärgates ei pea ma mõtlema, kuidas lugejatele selgitada, et tegelikult ma lasen ikka selle vana traktoriga tönkadi-tönkadi edasi... :D

Aga siis ma juba sattusin Youtube'ist mantralaule ja chante kuulama ja muidugi neid lõputuid kassivideosid vaatama ja järsku polnudki enam aega midagi kirjutada :p

Aga eks ma üritan end parandada ja oma pildiblogile ka elu sisse puhuda - olen juba kümneid pilte endale salvestanud :)

Poison & Wine | The Civil Wars | OFFICIAL MUSIC VIDEO [HD]

Eee,
ma siin uurin seda videote postitamise varianti...


Siin üks kaasalaulmise-lemmik :)

You only know what I want you to
I know everything you don't want me to
Oh your mouth is poison, your mouth is wine
You think your dreams are the same as mine
Oh I don't love you but I always will
Oh I don't love you but I always will
Oh I don't love you but I always will
I always will

I wish you'd hold me when I turn my back
The less I give the more I get back
Oh your hands can heal, your hands can bruise
I don't have a choice but I'd still choose you
Oh I don't love you but I always will [x7]
I always will [x5]

Armsad inimesed

No üks kõige armsamatest inimestest, keda ma tean, on Mees.

Läksin täna üle mitme kuu jälle solaariumisse, kuna olen juba kuu aega vaadanud, et jumestuskreem kisub näo kõrval oranžiks - ehk: olen jälle liiga kahvatuks muutunud. Ei leia nii plassi kreemi tavaliste supermarketibrändide hulgast. Olen kuulnud küll toonidest nimega snow white jms, aga need on kõik kallimad brändid. Ja nagunii näeb jumekam inimene veidi rõõmsam ja elusam välja, nii et seadsin aga sammud grillimisjaama poole.

Tulen tagasi, hakkan trepikoja ukse ette astuma, kuulen mingit karjumist.
Ei pööra sellele mingit tähelepanu, piiksutan use lukust lahti ja kuulen, kuidas minu Mees karjub, nii et majadevaheline õu kajab: "KALLUUU!"
:D

Pöördusin tagasi õue poole vaatama ja ennäe: seal ta tuligi oma jalutuskäigult, kiirustas rõõmsa näoga kodu poole, liipsat-liipsat! :D

Ma ei hakanud talle seda üldse mainima, et natuke naljakas on, kui ta õues "kallu" karjub, sest ma tean, et tema jaoks on täiesti normaalne käituda igal pool ühtemoodi kenasti, nii et tal pole eriti harjumusi, mida ta kodus teeks ja väljas mitte - ka arvab ta, et kõik, mis talle kodus lubatud on, võiks olla lubatud ka väljas, sealhulgas minu hõikamine nimega 'kallu'.
Minu meelest on see väga armas! :)
Kuigi naljakas :D

Tõnu Õnnepalu häbenes isegi maamajas oma kasse hõigata "kiisu-kiisu-kiisu" :)
Et kuhu see kõlbab, et üks suur mees niimoodi huikab seal ukse peal...
Ta ta õpetas kassid vile peale tulema.
Jumal tänatud, et Mees selle peale pole tulnud :p


* * *

Veel, natsa nukram lugu.

Natuke varem olime koos Mehega toidupoes, saime oma kompsu kätte ja astusime välisukse poole, kui mulle vargsi ja hästi õrnalt naeratas ja tasa kergelt noogutas üks habras naine...
Kuna olen juba reedest saadik jube hajali, jäin talle naeratuse võlgu, sest kuni mina imestasin, kas ma tunnen seda naist ja kas see naeratus on tõesti mulle, pöördus tema juba kohmetudes ära.

Nüüd ma mõtlen: kas ma tõesti olen nii sümpaatse inimese / tuttava lihtsalt ära unustanud?
Kahjuks on see võimalik. Kõik need inimesed, kellega ma olen tutvunud kõige kiirematel ja keerulisematel eluperioodidel, on mu mälestustes suht segi ja tuhmid.

Ma natuke loodan, et see oli keegi mu blogi lugeja... hmmm..., kellega mul siiski suuremat kokkupuudet olnud pole. Inimeste ära unustamine või nende näo unustamine on isegi halb, aga kui tegemist on sellise õrnema ja kenama inimesega, siis on see ikka kole ja kurb lugu...

Isegi kui see polnud mu blogi lugeja, pean ma kusagil saama välja öelda aitäh selle armsa naeratuse eest, ja mul on väga kahju, et ma samaga ei vastanud - Sa polnud vastuseta jäämist mitte millegagi ära teeninud!
Ja ma naeratan Sulle siin,
näed, niimoodi:

:)

Ma loodan, et see loeb,
ja et vähemalt Jumal hoiab Sind! :)

Niisama

Kool on hoogu sisse saamas, elu keerleb hetkel veel selle ümber.
Rõõmustame VT'ga koos, et lõpuks ometi on ainult kaks kehalist kasvatust nädalas.
Ja VT eelmise aasta õpetaja on titaga kodus, praegune õpetaja meeldib VT'le palju rohkem! Meenutab rohkem inimest kui spordimaniakki, kes ei näe oma erialast kõrvale :D

Eelmisel nädalal pidin linna vahet jooksma nagu hull! Kolm päeva järjest on minu jaoks liiga palju. Reedel käisin koos VT'ga, sest viisin ta prillipoodi silmaarstile ja vaene tips pidi just sellise emme kannul lonkima, kelle otsustus- ja tähelepanuvõime limiit on ületatud ja kes siksakitab, suutmata otsustada, kas eskalaatorile minna paremalt või vasakult poolt, ja kes muudab heast peast kavatsusi ja peatub või pöördub ette-ennustamatult.

AGA - mind teeb nii õnnelikuks, et VT on minu suhtes mõistvaks muutunud. Kui ütlen talle ette, et mul on väga kahju, aga mul lihtsalt on täna pea laiali ja nii on - siis ta ei kurjusta minuga nagu veel paar-kolm aastat tagasi. Vanasti pidin talle ikka meenutama, et - ma olen väljas teda abistamas (sest oma käikudele ma VT'd kaasa ei vea)! Ja kui ma enne või pärast linnaminekut üksindust palusin, oli ta vanasti selle üle jubedalt ja häälekalt nördinud :D - nüüd lepib, seda enam, et ta näeb ja tunneb ära sarnaseid märke ka iseenda juures. Ainult see on meil erinev, et mina tahaks enne asjaajamisi seina jõllitada - tema aga tahaks end koguda minu kaisus istudes.

Igatahes - püüdsime leida talle kehaliseks kasvatuseks selliseid 3/4 pikkuses liibuvaid pükse, mis poleks väga profid (mingid higivõrgud ja pilud ja jumal teab mitu materjali kokku õmmeldud) ega ka tavalised lirud õhukesed retuusid.

Esimese hooga püüdsime ise leida - lappame ühe riiuli läbi, ei leia! Ja järgmine riiul. Ja järgmine. Ja lõpuks, kui ütlesin, et küsime müüjalt, oli VT'l ka juba nii kõrini, et ütles, et pole talle mingeid uusi pükse vaja, aitab!, ta käib edasi nendesamade paigatud pükstega, mis ta 4. klassi alguses uutena kohe auklikuks kukkus.

Ja ta tunnistas, et ta saab aru, miks mina ütlen, et ma väsin riidepoodides nii ära, et unustan ära, mis nõudmised mul riietusesemele olid ja ostan midagi suvalist, või mitu suvalist riiet. Kunagi, kui käisin talvejopet ostmas, võtsin Mehe kaasa ja ütlesin talle, et palun ära lase mul osta jopet, millel pole kapuutsi ja mis ei ulatu üle pepu. Kui midagi välja valin, siis tuleta mulle meelde need kaks tingimust. Ja ta pidigi mulle seda meenutama :D, sest valisin jope, millel kapuutsi polnud ja mis ulatus puusanukini :D
See oli ammu ja tollal oli lihtne vähemalt see, et absoluutselt kõik oma riided ostsime me mõlemad Kaubamajast. Ei pidanud eri poodides sisse-välja pendeldama. Kaubamajas midagi alati oli, kui oli hooaeg.

Aga silmaarsti juures selgus, et poole aastaga on VT silmad 0,75 dioptrit kehvemaks läinud. Nii kurb! Kui minu silmad lapsena kehvemaks läksid, siis mäletan, et mul polnud kõige õrnematki kavatsust täita arstide korraldust vähem lugeda ja kui, siis heas valguses. Lugesin rappuvas bussis ja öösel tänavalaterna valgusel (mul olid juba lapsena unehäired, pere magas juba tunde, aga tualetti lugema ma siiski ei julgenud minna, ammugi lastetoas tuld põlema panna - uksel oli klaas ja vend magas samas toas). Internaatkoolis lugesin vahetundides, tunni ajal hoidsin juturaamatut süles, öösel käisin veetsees lugemas, lõunauinaku ajal lugesin teki all...

Tean, et ka VT'ga on mõttetu vägikaigast vedada, et ta vähem loeks, arvutit ja telekat vaataks.
Meil on juba kokku lepitud, et kui ta pimedaks peaks jääma, siis ma loen talle iga päev, tunnike hommikul ja tunnike õhtul :)

Aga küll olid ilusad prilliraamid müügil! VT'le õnneks uusi raame vaja polnud, tal on praegu 3 raami, aga toppisin ise endale 3 paari heledamaid siniseid-veekarva raame ette ja olin armunud vaatepilti :D
Aga osta muidugi ei raatsinud... Kuigi mõtlesin, et nagunii tulevad mul ka kunagi pluss-prillid - kõigil tulevad! :D
Aga mu ahne osa ei suutnud alalhoidlikku osa veenda :D - mille üle olen rõõmus! :)


Kui ma niimoodi pea laiali ringi kadjan, märkan ohtralt ka teisi veidrikke :D

Näiteks tüdruk, kes koos meiega kaubamaja esimesel korrusel lifti ootas, nühkis enda õlga ja pead vastu kahe lifti vahelist seina, pöördudes kord ühe, kord teise lifti tablood vaatama. Lifti saabudes vajutas liftis teise korruse nupule, mina vajutasin kolmanda omale. Tüdruk astus teisel liftist välja, pööras otsa ümber ja tuli tagasi. Kolmandal astus ta liftist välja kaugemale, kuid Apollo poole pöördudes nägin, et ta ootab jälle lifti, end samamoodi kõigutades, silmad unelevad...

Turusilla jäätiseputka juures pingil istus vana naine, kes oli enda t-särgi üle rinnahoidja lõua alla rullinud ja võttis päikest. Ja ootas peolekutset, nagu ma ta näost järeldasin.

Üks vana tädi aga jalutas ringi tuhkur kotis. See pisike kiskjake oli nii uudishimulik ja sirutas oma pea ja keha kaugele välja. Ma aeglustasin sammu ja käisin paarkümmend meetrit tädi kannul... - võitlesin kiusatusega juurde hiilida ja rotile pai teha.


Märkan VT pealt, et oskan 'kujundlikult' mõelda. Asjade selgitamiseks haaran sageli paberi, et mingit näitlikku joonist kribada ja VT hüüab alati, et ära hakka jälle paberi peal näitama - sinule see meeldib, aga minu jaoks ei tee see midagi selgemaks.
 Mees on muide samasugune - ta saab sõnadega seletamisest paremini aru. Mina aga ei suuda jälgida.

Näiteks oli VT'l ülesanne  10 000  * x = 0,3
Mina pean enda jaoks asendama sellised tehted numbritega 2, 3 ja 6 - antud juhul oleks 2*3=6 ja
kui 3 on x siis
x=6:2
ehk
x=0,3 : 10 000, vastus on 0,00003.
Aga VT arust on need 2,3 ja 6 siin täiesti mõttetud - nüüd on tal kahe arvu asemel 5!, millega opereerida :D - kust otsast see lihtsam peaks olema?
No minul küll on...


Aga ühel päeval märkasin ma ajaleheserva-ristsõna, mida Mees ikka lahendab, ja Mehe kirjutatud tähed olid ühtlased! Vaata et ilusamad veel kui enne insulti! Eks ta püüdlikult maalib neid, kuid huvitav, et ma pole seda arengut ise üldse märganud - järsku, kui ankeedi täitmine teemaks tuli, sain aru, et ta juba kirjutab ka, vähemalt trükitähti. Arvestades, et mitu kuud kirjutasin mina tema eest tähti, on see ikka imetore areng! :)
Ja ta isegi helistas KMA'sse, et mingi veidra kolmekohalise koodi kohta küsida.
Järelikult on ta jõnksukese jälle paranenud, ilma et ma oleks seda üldse märganud...


No vaat, sellised hajali pudinad viimastest päevadest...

Ja kui pudinatele jutt läks - tegin hiljuti ülimagusaid ja täiesti tervislikke maiustusi:

Need pole šokolaadikommid vaid purustatud datlid kookosekattega. Väga magus, väga maitsev ja toitev, samas läbinistu tervislik!
Nämm! :)

Pai-bai! :)

Naera end või opossumiks!

Puhastasime täna köögis hamstripuure (nagu igal laupäeval 16:00 - 16:30 :D - ka VT armastab regulaarsust, minust ei maksa rääkidagi - mul jääks kõik üldse tegemata ja ma vaataks hommikust õhtuni telekat, kui mul päevaplaani poleks, sest mulle tunduks kogu aeg, et liiga palju, hoomamatult palju on teha ja ma ei tuleks üldse voodist väljagi suure hirmuga!..., aga see selleks! :) ) ja VT uuris minult, kuidas ma käituksin erinevate kiskjate rünnaku puhul.

Hüääni puhul ütlesin ma, et ma röögiksin koleda häälega ja vehiks kätega, teeksin ähvardavaid liigutusi ja püüaksin hääle ja keha abil endast suurt ja tugevat muljet jätta.
See oli õige vastus.
Ta mingist YouTube'i videost kuulis, et nii tulekski käituda.

Pantri puhul ma jäin hätta.  Mina nimelt arvasin, et pole üldse tähtis, mida ma teen - ta sööb mu nagunii ära.
Selles videos aga öeldi, et tuleb pantrile otse silma vaadata ja aeglaselt taganeda.

"Aga karu eest ei maksa ka ära joosta," õpetas VT, "tuleks mängida opossumit."
Siinkohal purskas naerma - ta oli kavatsenud öelda "surnut".
Surnut tuleks mängida - nagu opossumid Jääaja filmis ja päris elus ka.
Aga nüüd hüplesime me mööda kööki ringi, mängides pisikesi vahvaid opossumeid, ja kujutlesime, kuidas panter segadusse sattunult taganeks.

Nalja kui palju! :)

Tegin ettepaneku, et me võiksimegi edaspidi sellisel (VT jaoks mõnikord) nukral teemal nagu surm rääkides öelda "surm" asemel "opossum".

Näiteks:
"Kullake, ma pole kolm päeva su hamstrit näinud - äkki on ta opossumiks muutunud?"

Naerame, ja pudistame kogemata pool põrandat saepuru täis.

Ma jätkan:
"Või hoopis: linnupoja, ma pean sulle midagi ütlema. Sinu vanaisa on - opossum!"

:D

Surma teemal vist polegi nii palju nalja varem saanud :)

Eilne päev

Eile oli ilm äkitselt jälle kirgas ja soe ning paistab, et see mõjutas inimesi, tehes neid suhtlemisaltimaks - mind ka.

Pidin minema Eedenisse, et saapad parandusse viia ja ID-kaardi jaoks uued fotod teha. Mehe kaart saab samal ajal läbi, aga tema kasutab vanu fotosid :D - ega ta tõesti väga muutunud pole ja on täiesti äratuntav. Ma kardan, et minu 10 aastat tagasi tehtud fotod järgmiseks 10 aastaks ei sobi.

Foori taga rohelist oodates nägin Mehe tuttavat A'd.
Mul oli tema suhtes juba 7 aastat südametunnistus must, sest kui me siia, tema elukohale lähemale kolisime, hakkas ta minu jaoks liiga sageli siin käima, ja ikka nädala sees, kui Mees oli ära. A on väga iseäralik inimene, vanasti oli ta suhtluses hästi arglik, minu meelest ei vaadanud ta esimese aasta jooksul mulle otsagi. Tal on kaks kõrgharidust, kuid ta pole kunagi töötanud ja põhisissetulek tuleb tal pudelite korjamisest. Tegelikult ma ei tea, kas tal üldse mingit muud sissetulekut on, aga elab ta oma tädi juures.

No vaat, ja aastal 2007 oli minul tervise suhtes just kõige raskem aeg ning ma kohe üldse ei viitsinud suhelda. Ma ei vastanud uksetelefonile, aga kui ta mul ukse taga pimmpommitas - eks keegi lasi ta alt sisse-, siis pidin neil kordadel avama, kui VT oma lõunaund magas. Aga vaimustuses ma just polnud, olin alati pidžaamades, juuksed kammimata ja mustad, niisiis lasin ta esikusse ja vahtisin maha ja vestlesin ühesilbiliste sõnade abil.

A on suhtlemise osas täiesti abitu ja ei oska mingeid signaale lugeda, nii et mõned korrad ei saanud ta üldse aru, mis toimub - olin ju tema suhtes alati sõbralik olnud (kuid siis ta käis ikka Mehel külas, mitte minul). Lõpuks jõudis talle kohale, et olen miskipärast tema peale tige ja ei taha temaga suhelda. Ja pärast seda on ta ka Mehele harva külla tulnud, harvem kui kord aastas.

Nüüd seisis A foori taga minust eespool. Märkasin teda, kui ta vilksti tagasi minu poole vaatas ja uuesti enda ette. Niisiis läksime üle tee ja ma hõikasin teda.

Ma pole ammu õue peal nii rõõmsat nägu näinud! :D

Lobisesin temaga kaua-kaua, tema läks ka Eedenisse - taarapunkti. Tal olid isegi jakipõues tühjad pudelid. Jätsime hästi sõbralikult hüvasti ja ma tundsin, et olen oma musta südametunnistuse puhtaks saanud :)


Siis läksin saapaid viima.
Onu küsis kontsaplekkide eest 5.90 ja ütles, et ma tuleks homme (täna) õhtul järele - kui ei tule, siis tuleb 10% otsa. Ja nii iga hilinetud päeva eest.
Mina pahvatasin: "Ausalt vä?," aga siis hakkas teine onu seal naerma ja saapa-onu ütles: "No muidugi! Kui mul on vaja uue kella osta, siis - kes maksab?"
Eee... mäh?
Ma oleks äärepealt kurvalt nõustunud, et mina vist.


Ja siis PhotoPointi.
Minu ees pildistati üht poissi, ta sai pildid kohe kätte.
Kuna minu taga saba enam polnud, julgesin küsida fotograafineiult, kas ta mu laubalt kaksikpunni saaks ära koristada? Et - ma ei usu, et need punnid mul sinna järgmiseks 10 aastaks jäävad - see puberteet peab lõpuks ju läbi ka saama! Aga ta ütles, et laseb fotod arvutist otse printerisse.

Ah, no hea küll! Minu jaoks on hästi palju olulisem see foto ära teha siis, kui ma suudan neid asju ajada, mitte siis, kui ma hea välja näen. Eile suutsin. Tegelikult oli see fotovärk mul terve suve kleepsuga kalendri peal, aga tundus, et aega on ja - kellele meeldiks minna passifotosid tegema? Nüüd enam aega pole: vähem kui pooleteist kuu pärast mu ID-kaart aegub.

Meenub, et ühel Eesti naisluuletajal oli lausa luuletus sellest, kuidas peaks passipilte tegema minema, aga üldse ei tahaks: kott on juba koos, kamm, huulepulk, taskurätt - ainult passi pole, sest pilte pole; peaks fotograafile minema, aga ei taha.
:D

Fotod maksid 6,99.
Jube kallis tundus, aga ega ma mäleta, kui palju nad varem maksnud on.
Kodus vaatasin hinnasilti: 4 tk 5 minutiga.
Sellest jääb mulje, et oli võimalik ka näiteks nädala pärast kätte saada ja odavamalt...
Aga seda võimalust mulle ei pakutud ja võibolla ei saagi!


Ega mul tuju sellest ära läinud - sügise kohta oli imekaunis ja soe päev, ma lausa kepslesin koju, kus Mees ja VT olid vähemalt sama heas tujus :)


Pilti ka - piltidest.
Udune on, sest pidin ilma välguta pildistama - muidu jäi keskele valge päike...
Seal ei olnud peeglit ja mind ei huvitanud ka eriti - ma pole vaevunud salligi ära võtma, nii et juuksed on salli all :p

Good advice

"IF you ever find yourself in a place where you feel like your emotions don’t matter, please leave. Nothing good comes of this.

You can have compassion from a distance."

Dana, blogist The Tao Of Dana

Kes inglise keelt valdab ja keda huvitab 'emotsionaalne türannia', võib lugeda kogu artiklit (tsitaat on link).
Mina ei lugenud, ebameeldiv teema!, aga viskasin mõnele lõigule pilgu peale ja lõpp jäi silma.

Mul on kahju, et on terapeute ja vaimseid õpetajaid, kes arvavad, et inimene ei suuda elus kohaneda, kui ta oma maniakkidest sugulastega ei suhtle. See teeb mind tõesti väga kurvaks, et inimesed lähevad abi otsima ja nad saadetakse otseteed tagasi nende inimeste suhtes armastust ja aupaklikkust näitama, kes nende lootusetuses, alaväärsus- ja süütundes süüdi on.

Mina arvan ka nagu Dana siin: kui keegi teie tunnete suhtes hoolimatult käitub, siis minge palun ära. Te peate esmalt iseennast kaitsma - kes see teine kaitseb? Mitte midagi head ei tule sellest, kui keegi teie hinge kallal nõmetseb ja teie samal ajal püüate rahulikuks jääda, mõista ja andestada, ja pärast mitu päeva vastikusest vabisete. Nii teete endale liiga ja ausalt öeldes, minu meelest on see ka Nõmedikule endale halb, kui te annate talle oma ligitulekuga võimaluse enda hinge sülitada või oma mõistusega manipuleerida. Kui te tema juurde ei läheks, ei saaks ta enda pea peale tuliseid süsi (halba karmat) koguda ju.
Distantsilt on selliseid inimesi palju kergem armastada ja neile kaasa tunda, sest muidugi peab neil endal olema raske, võib olla hirm, õudus hinges? See on tema koorem ja teie ei pea seda iga hinna eest temaga jagama, isegi kui tegemist on kellelgagi, kellest te põlvnete - ammugi siis mitte 'sõbra' puhul.

Ok then, carry on!
:)




Lisatud:

Oh, Dana järgmine (õieti vist varasem) lugu empaatiast (LINK) on veel parem.
Ta ütleb, et mõned õnnetud inimesed on oma eluga nii puntras, et neil tõesti puudub võime näha asja teise inimese seisukohast või võtta teise inimese soove arvesse - tal on endal nii halb, et ta peab kogu agressiivuse ja manipulatiivsuse mängu panema, kui sinu soovid ei ühti tema soovidega.
Püüda sellise inimesega suhet säilitada on nagu joosta vastu müüri ja oodata, et see sind embaks.
Kõige isekamad inimesed (muidugi nad ei arva, et nad on isekad - nende arust see, mida nemad tahavad, et sa teeksid ja tunneksid, on lihtsalt õige) on ka kõige õnnetumad ja kõige suuremas hirmus, leiab Dana, ja ma olen temaga täiesti nõus.

Ja mulle meeldis tema kinnitus: sa pole hull eeldades, et inimesed, kes sinust hoolivad, seda ka välja näitavad.
Hehe! :)

Milk and toast and honey

Ma pole ikka suutnud kohvitamisest loobuda! Roheline tee on maitselt kaugel. Must tee, mis peaks vähemalt ergutama nagu kohvigi, ei tekita minus nii selget ärksust kui kohv - mõju on nii palju lahjem, et mõnikord ma isegi kahtlustan, et musta tee ergutava mõju jutud on väljamõeldised :)

Aga - no ma ikka üritan, ja ikka korrutan vähemalt VT'le, et ära sa kohviga parem üldse alustagi! On ikka vilets küll millestki endavälisest sõltuda!

Näiteks arvan ma, et igal inimesel võiks olla mõni hobi, mis ei vaja midagi muud peale tema enda aju ja keha - näiteks laulmine või taiji. Et näiteks kui sind vangikongi pannakse, siis ei hakka igav :D

Aga, mis ma tahtsin rääkida - ma katsetan järjekordse kohviasendajaga, mis juttude järgi peaks nii ergutama, kui ka seedimise suurepärasesse korda seadma, kui ka puhastama organismi nii tõhusalt, et isegi nahk, silmad ja juuksed hakkavad särama :)

Tegemist on siis kuuma ingveri-sidruni-meejoogiga.

Sõbranna KN tõi mulle potsikutäie mett,
purgis aga on ingveripasta.

Algul ei saanud see harjumus hoogu sisse, kuna - värske ingver on natuke liiga kärts minu jaoks. Paar päeva pärast lahti lõikamist on ta hea ja siis - kuivab ära, muutub puitunuks nagu vana redis. Mina pole leidnud viisi, kuidas seda vintskeksmuutumisest päästa. Olen külmutanud, aga ikka muutub sooniliseks - riivida ikka saab, aga... Võibolla kui kohe seibideks lõigata ja kaks seibi igasse jääkuubikuauku panna koos veega..., selleks peaks kuubikureste juurde ostma. Kunagi ma külmutasin supirohelist mahlajäätisevormidesse... :)

Aga kuna ma pole paadunud tervisetoituja, siis kõlbab mulle suurepäraselt selline tore ingveripasta (ülemisel pildil, keskel), mis meenutab mädarõigast, kuna on ka riivitult veidi äädikases ja soolases vees. Väga mõnus hommikune jook, aga - mitmel hommikul, sh täna, mõtlen ma esimese asjana pärast ärkamist ikkagi kohvi peale ja jooksin seda jooki esimesena vaid juhul, kui see oleks juba voodi kõrval valmis ja joomiseks parajalt jahe. Kui ma pean alles tegema hakkama, siis siugleb käsi esimesena ikkagi kohvipaki poole. Aga ma püüan seda asja parandada, sest see jook avaldab kõige vingemat mõju ikkagi tühja kõhu peale.

Sidrun ja ingveripasta on juba tassis -
mee lisamiseks peab vesi veidi jahtuma, et kasulikud toimeained ei neutraliseeruks.

Ah, ja veel. Kuigi ingveri-sidruni-meejook on Kagu-Aasias kuulus ja tunnustatud tervisejook, olen mõnes ajurveedablogis näinud kommentaare, et seda jooki nii julgelt kõigile küll soovitada ei tohiks. Paraku ei vaevu need inimesed mitte kunagi selgitama, mis tüübile või mis tingimustel see jook ei sobi. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka! :)

Ma ise loodan, et see ei sobi pitta-tüübile, kes on kergesti ärrituv ja kiirelt muutuvate, tugevate emotsioonidega. Ma ise olen vatta - kergelt ärevusse sattuv ja kiirelt pinda jalge alt kaotav tüüp. Kapphale, kes kaldub pigem uimasusele ja loidusele ning kaldub ülekaalulisusele, peaks see jook küll suurepäraselt sobima. (Inimesed on segu kõigist kolmest tüübist, kuid sageli miski domineerib - minu puhul domineerib tugevalt vatta).

Kuues klass juba...

Augusti lõpus tabas mind täielik aastalõpumeeleolu.
Mõtlesin korduvalt, et oli imeline aasta täis hämmastavaid ootamatusi - siis meenus, et aasta pole ju veel läbi.
Samas see talvine aastavahetus juhtub justkui keset üht lõputut pimedat 'küünlapäeva' ja ainus põhjus, miks sellele tuleb tähelepanu pöörata on, et aastanumber vahetub. Kooli algus toob koolilastega peredele selgema erinevuse: soe ja logelemist võimaldav aeg on läbi, nüüd läheb külmaks ja pimedaks ja tuleb hakata tööle! Jepiii!

Minu märkmik, VT pinal

Meilgi oli enne kooli paar kriisikest lahendada - näiteks see, et VT ei leidnudki endale kevad-sügisjopet. Ostsin ära ühe põhiliselt punases toonis jope, millest juba kevadel keeldutud sai. Vaatan, et selle jopega hakkab piiga harjuma, aga - järgmine veidrus: VT arvab, et kui jope on seljas, tuleb ilmtingimata kanda ka mütsi. Mütsi leida oli (möödunud sügisel) sama raske nagu jopetki. Lõpuks leidsime kena valge, 'kalliskividega' kaunistatud paksu talvemütsi. Sellega ta täna läkski, kuigi püüdsin teda veenda, et mõned inimesed ei kanna üldse mütsi, isegi miinus kahekümne kraadiga, aga jopet kannavad nad kohe päris kindlasti, nii et kantakse küll jopet ilma mütsita. Ainult vanatädid kannavad praeguste ilmadega talvemütsi! :D

Suhkruhull hamster:
kukub suhkrut sisse imema enne kui kõik käpad üle toosiääre saab.
Nagu näha on vähemalt tema silmaga kõik korras.

Ja teine kriisike - koolitoit. VT jõuab sel aastal kolmel päeval nädalas koju kusagil 15.20. Koolitoitu ta nõus sööma pole, hommikul kodus on ta väidetavalt söömiseks liiga närvis, einevõileibu ta kooli kaasa võtta ei taha - häbeneb, jääb ainult šokolaad.

Selle nädala šokolaadid: 4 korda Kinder Bueno

Minule tähendab VT kooliminek pikki vaikseid hommikuid.
Tean, et ka Mees on nende üle rõõmus :)

Õhtune idüll: veiniklaasidest saab ilusad küünlajalad teeküünaldele :)

Ilusat uut kooliaastat kõigile, keda see puudutab! :)