Mina, füüsilisest ahistajast ettevõtja

Minu lapsepõlveperes erilist musutamise kommet polnud. Eriti just isa on avaliku õrnutsemise vastu, olen ma aru saanud. Kui me isaga tervitame või hüvasti jätame, siis kallistame ja hoiame põske teineteise põse vastas - see on nagu pea ka osaleks kallistuses :)

Kui ma Mehega tutvusin, siis sain teada, mida tähendab füüsiline tõmme. Sündsa käitumise reeglid küsimuse alla ei tulnud, kogu aeg tuli teineteist paitada ja musutada. Meile tehti selle pärast korduvalt märkusi, ka koolis häris õppejõudusid, kui me tagareas vahepeal mõne õrna suudluse vahetasime, kuigi neil oli kümneid või sadakond teisi üliõpilasi, kellele rääkida :D  Ja sealt peale olen ma armastuse väljanäitamises oluliselt füüsilisem.

Kui sündis VT, siis ühel hetkel hakkas ta mu õrnuseavaldustele ju vastama ja nii kukkus välja, et hakkasime suu peale musutama. Muide, teeme seda siiamaani. Mõnes kultuuris on see endastmõistetav, meil mitte.


Nüüd, meenutage, mis ma olen rääkinud sellest, et minu meelest pole mitte vanainimesed veidrad, vaid kõik inimesed on veidrad - nende sotsiaalsed kohustused lihtsalt sunnivad end pidevalt jälgima. Kui oled üksik pensionär, siis vajud üha enam endale loomupärasesse maailma ja alles siis, kui sul sotsiaalsete apsakate pärast enam midagi kaotada pole, saad veidrikuks, kes sa sisimas alati olnud oled :D


Pange nüüd need kaks asja kokku! :D


Nimelt olen mina end sotsiaalses mõttes tohutult lõdvemaks lasknud, kuigi ma ütleks, et varemgi huvitas mind keskmisest vähem, mida inimesed minust arvavad (- küll huvitas mind see, et ma inimestele haiget ei teeks!). Ja kuna ma armastusest Mehe ja VT vastu neile iga päev mitmeid mususid jagan, kipub see laienema ka teiste sugulaste peale, keda ma ju ka armastan.


Kui maalt ära tulin ja me Vennaga autos hüvasti jätsime, kummardusin tema poole ja musutasin teda huultele. See juhtus juba teist korda, ja nagu ka esimesel korral musutas ta vapralt vastu. (Võibolla ma eksin, aga ma oletan, et minu hellus ja armastus tema tütarde vastu teeb ta minu suhtes leebemaks, hehee!) Õega bussi oodates kurtsin talle, et hakkan ära keerama - Maal oli nii palju armsaid inimesi; Õde, kes on muide ka kallilembesemaks muutunud alles hellas püsisuhtes, sai kallistusi ja paisid, tillukesed tüdrukud said minult ju nagunii kogu aeg kallisid, paisid ja pisikesi musisid - ja nüüd olen kaks korda ka Vend R'i musutanud. Õde judistas end kaastundlikus õuduses ja nihkus minust veidi eemale - või kujutasin ma seda endale vaid ette?... :D


Ja ei läinudki kaua aega, kui Õde bussile saates haarasin ta kaks korda kaissu, siis paitasin ta pead ja õlgu ja kummardusin muidugi musutama. Õde tardus hetkeks ja keeras siis viuhti põse ette.

Kodu poole jalutades koostasin mõttes vabandavat sõnumit, aga siis sain temalt sellise:
"Kullakene! Sa oled nii kallis :) Musid ja kallid!"

Uhh, lõpp hea, kõik hea, eks.
Ega mina ka ei arva, et oma sugulasi kogu aeg täis tatistada tuleks, aga... ma ei jõuagi üldse midagi arvama hakata, ma lihtsalt TEGUTSEN. :D

Ma ei tea, kuhu see VT täna hommikul nii kauaks jääb... tahaks juba kedagi musutada ja kallistada! :D

Draamad elutoas

Ühel meie kääbushamstritest on silma kohal väike (nööpnõelapeast väiksem) nahamoodustis.
Kuna tillukeste näriliste puhul on kasvajad väga sagedased, siis oletasime seda.

Ma ise mõtlesin, et 'kääbikute' eluiga on nagunii 2 aastat, millest meie Tiramisuu ehk Triibu on üle poole juba ära elanud, nii et pole eriti mõtet opereerima kihutada.

Selle jutu peale nuttis VT terve eilse päeva.

Täna siis helistasin loomakliinikusse ja uurisin, kas nad 'kääbikuid' üldse läbi vaatavad ja opereerivad?
Jaa, ülevaatus ja koeproov lähevad umbkaudu 20 + 15 eurot, koos operatsiooniga tuleks arvestada 100 euro ringis...

Ütlesin VT'le, et lihtsalt ootame ja vaatame - kui see hampsikut segama ei hakka ja oluliselt suuremaks ei kasva, siis saab ta oma tillukese elukese selle teraga kenasti ära elada. Kui on näha, et see kasvab, siis tuleb tõesti minna...

Minu otsus VT'le muidugi ei meeldinud ja paistab, et ülejäänud suve kavatseb meie piiga pisarates ujuda...

Oijah!

Pole tõsi

Lugesin just artiklit, kus räägitakse sellest ja tollest, aga üks lõik jäi häirima:

"Kui keegi tuleks vaimuhaiglasse ning ütleks, et kõik seal toimuv on pöörane ja hull, siis kostaksid sealsed asukad, et see inimene on midagi niisugust rääkides ise arust ära. "Meie oleme normaalsed – hoopis sina ise oled hull." 

Olen ka hästi palju kuulnud ütlust "Ükski hull ei tunnista, et ta hull on."
See võib tunduda üsna vaimukas, on aga paraku täiesti ekslik.
Nimelt, enamik patsiente psühhiaatriaosakonnas teab, mille pärast nad seal on.
Nad ei pruugi üksikjuhtumite puhul nõustuda, et nad eksivad - näiteks võivad nad olla veendunud, et kuulsid äsja kedagi neile solvanguid sisistamas -, kuid üldiselt on nad teadlikud, et neil on midagi viga: et nad kuulevad 'hääli', et nende reaalsuse tajumise võime on puudulik või et nende reageeringud on ebaadekvaatsed.

Samamoodi ei tähenda see, et inimene end 'hulluks' peab seda, et temaga on tegelikult kõik korras.


Mitte, et see eriti tähtis oleks, aga 'hullumajas' ei liigu ainult ravimitest zombistatud inimesi - nagu filmides näha on. Ma täiskasvanute osakonnas ise sees olnud pole, aga tean huvitavaid inimesi, kes kinnitavad, et hea õnne korral võib just seal tutvuda kõige lahedamate ja värvikamate tegelastega. Mõnele on veel hästi suureks kergenduseks teada saamine, et on terve hunnik inimesi, kes maadlevad samade kinnismõtetega või tunnevad sama eakohatut ebakindlust jne.

Nujah, ma loen nüüd edasi... :)

Memories

mälestused - weheartit.com

Vaatasin täna poole pealt Ingmar Bergmani filmi "Sügissonaat". Väga meeldis, küllap satun kunagi ka alguse peale :D, tahaks ikka tervikuna ka ära näha.

Meeldetuletuseks (sest te kõik olete seda filmi juba mitu korda näinud, usun): endisest kontsertpianistist ema tuleb üle pika aja külla oma täiskasvanud tütrele, kes hooldab oma vigast õde; ema on kõrge enesehinnanguga peen daam, tütrel aga on üht koma teist tema vastu hinge kogunenud - eriti just see, et ema pole osanud näidata oma armastust ja soojust ning on alati rõõmuga kodust ära, oma 'tuuridele' kepselnud. Ema räägib: Kas sa mäletad, et jätsin oma karjääri unarusse ja tulin sinu ja isa eest hoolitsema? Tütar vastab: Su selg oli haige ja sa ei suutnud enam esineda, tegid endale ainult häbi - selle pärast sa tagasi tulidki, kas sa tõesti ei mäleta? Ema šokeeritult: "Sa ju vihkad mind!!!" Tütar: "Ei, ikka armastan ja ikka veel ootan sinu heakskiitu."

Ehk siis Bergmani lemmikteemad: kuidas inimesed ei oska armastada, üksteiseni jõuda ja kuidas sündmusi erinevalt mäletatakse.
Film lõppeb lootusekiirega: tütar kirjutab emale, et olin su vastu jõhker ja veel pole hilja üksteist hellemalt kohelda.

Noh, nagu mu ammusemad lugejad teavad, on ka minul oma Emaga kibe suhe, õieti - nüüdseks seda enam pole. Teismelisena ja kahekümnendate alguses ma vaidlesin temaga mineviku üle, kahekümnendate keskel leppisin sellega, et meil on minevikust erivev arusaam ja nägemus ning üritasin tedagi lepitada sellega, et meil on mineviku kohta erinevad mälestused, nii et pole mõtet vaielda. Kahekümnendate lõpus mõtlesin, et hea küll, tegemist on ilmselgelt isiksushäirega, mu ema on haige, nii et ma lihtsalt lähen ja noogutan. Kahjuks ajasid tema ajuloputuse taotlusega jutud mu raevu - oli aga selge, et oma jälestust ja viha pole mul mõtet väljendada, sest temagi saaks sellest vaid hoogu juurde. Püüdsin tühja pilguga seal istuda, kuid viha minu sees kasvas kiiresti ja kuna ma seda välja elada ei kavatsenud, siis jäi see kõik vähemalt kolmeks päevaks mu keha ja maailma mürgitama, nii et lõpuks ma otsustasin, et ei võta ta kõnesid enam vastu. Milleks teha midagi, mille läbi tulevad ainult negatiivsed tunded ja mitte midagi head?

Mõnikord, kui ma pole temast midagi ammu kuulnud, siis mõtlen, et ta on maha rahunenud ja vanem ka (nüüd 61 a) - vast nüüd on võimalik temaga suhelda argistel teemadel ja mitte hakata 'minevikku puhtaks pesema' või selgeks rääkima. Kuid minu hea õnn on olnud, et iga kord, kui ma hakkan temasse suhtuma kui psüühiliselt haigesse vanainimesesse, tuleb keegi mingi uue õudse jutuga tema hiljutistest 'kildudest' ja mulle tuleb meelde, et - kuhu see isiksushäire koos kogu egomaniakaalsusega tal ikka kaduda saab... Küllap see jääb elu lõpuni ja karta on, et pean sellega ka oma järgmises elus tegelema :D, kuivõrd emotsionaalselt seotud inimesed saavad jälle kokku, kuni enam emotsiooni pole.


Nagunii on ema alati süüdi... mina emana samuti...
ma ei viitsi ettegi kujutama hakata neid etteheiteid, mida mina VT'lt kunagi oma tegematajätmiste või tehtu pärast kuulma hakkan, kui tema täiskasvanu on :D


Siiski on üks asi, mis on korvamatu - soov oma last füüsiliselt ja emotsionaalselt hoida, nii et laps ise ka seda tunneb. Ja leian, et sellega on meie peres läinud kenasti ja kuna see ongi minu kui ema puhul kõige tähtsam, siis usun, et olen üpris okidoki hakkama saanud. Pealegi on viisakas, sõbralik ja teiste suhtes tähelepanelik suhtumine meie peres nagunii kombeks; mõnikord juhtub, et läheme naljatades liiale ja siis me ikka toonitame - ka kahekesi lõõpides - et see läks nüüd liiale ja oli mõistagi nali, kuid enam mitte kuigi hea nali.


Eile käisime VT'ga ühel kummalisel kokkusaamisel...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle FBsse VT kunagine kasvataja ja lapsehoidja E - tema ja ta lapsega sõimegi eile linnas lõunat - ning tahtis sõbraks ja kokku ja kõike värki, ja mina mõtlesin, et armas taevas - kas me olime sõbrad tema meelest või? Mida asja ta minust küll tahab?
No vaat, kuu või paar hiljem sain teada.
Temaga oli 3 aastat tagasi juhtunud midagi ülimalt traumeerivat ja tema psühholoog oli soovitanud tal ikkagi usaldada kedagi ja sellest rääkida. E valis minu - küllap seetõttu, et mina pole oma nõrkusi ka tema eest varjanud, kuigi rääkisin lihtsalt ajatäiteks - olenes tujust, mõnikord viitsisin maast-ilmast (ehk eimillestki) lobiseda, aga mul endal on ka huvitavam rääkida tähtsatest asjadest, ehk oma hinge-elust :D...
Kahjuks on tegemist inimesega, kes mind üldse ei rikasta ja ma olen elu jooksul aru saanud, et koledaks kisuvad sellised suhted, kus ainult üks on suhtlemisest huvitatud ja teine suhtleb ainult selle pärast, et ei oska teist inimest kuidagi maha raputada, ei raatsigi, sest mõelge ise, kui üksildane peab olema inimene, kes järjekindlalt end sappa nihutab kellelegi, kes temast huvitatud pole! Ma mõtlen oma Emale..., et mina hoian temast eemale nagu sarimõrvarist ja ega tema teisedki lapsed-sugulased teda lahkema pilguga ei vaata - peale armsa Issakese -, mistõttu mina loodan sellele, et ta aeg-ajalt tutvub mõne uue inimesega ja saab kogeda lähedust, vähemalt mõnda aega. Ta on SUUUUUUUR suhtleja! Niisiis tundub ainult õiglane, et ma ise olen seltsiks teistele hüljatud hingedele, kui minu Ema toetavad võõrad.

E ütles, et ta pole oma sugulaste seas kedagi, kes temast hooliks ja keda tema usaldaks, ja tal pole ammu olnud ka selliseid sõpru, kellega ta oma Ülimalt Traumeerivast Sündmusest rääkida oleks saanud. Pole tõelisi sõpu. Pole kedagi, kes tõesti hooliks. Nii et mis parata, saan aru, et sellisel juhul pean see olema mina, kes vajadusel 3 tundi jutti räägib, et "see, et sinuga juhtus halb asi, ei tee sind kuidagi halvemaks ega võta sinult väärtust vähemaks."

Ma tean, et olen paljude inimeste maitse jaoks liiga avameelne, aga kas pole parem kellele iganes oma asjadest rääkida kui see, et sul veel 35. eluaastaks lihtsalt ei olegi oma elus sellist inimest, kellega oma hinges toimuvat jagada?

Niisiis, minu tänane soov on, et teie elus oleks inimesi, keda te täielikult usaldate ja kes seda usaldust ka täielikult vääriks.

Love
xx

Elul on jumet! :)

Hei beibs! :)

Saatsin just ära oma keskmise (pool)venna, kes eilsel kaunil pärastlõunal külla saabus.
Hirmus lõualõksutamine oli - vaat ei ei saagi teine oma asja-ajamistele minna :D
Vend I on selle poolest mõnus, et ta võib rääkida (ja kuulata! :D - seegi on oluline!) minu jaoks huvitavaid teemasid, ja kui ma ta Mehega kahekesi jätan, siis nad keeravad padupoliitika ja igasuguste (minu meelest paranoiliste) teemade peale, nii et tema saab ka Mehega ilusasti lobisetud :D

Vend I on mul mustapäine, laines juustega - täpselt nagu Issakegi, ja ainuke Isa viiest lapsest, kes igast otsast tema moodi on. Oli teine välitöödel nii kauni kuld-punakaspruuni jume endale peale saanud, et vaata ja imetle :)

Rääkisin temaga esimest korda põhjalikumalt blogimisega seotud imedest minu elus :D, ja selgus, et mu poolvennal on ammune sapio-seksuaalne huvi poliitiku-ajakirjaniku vastu, keda mina samuti ammugi märganud olin (sest ta tundus ühekorraga hästi tark ja erakordselt armas), ja - kes omakorda teab minu blogi - ja Meest!, nagu hiljuti teada sain :D Nii väike Eestimaakesekene, nii vähe silmapaistvaid inimesi, et kui juba paistavad, siis ikka kohe kõigile...

Aga mõtlesin kirjutada hoopis nahavärvidest... Nimelt, kui mu Õde Austraaliast siia kalpsas, siis nägi ta minu meelest... koledalt kahvatu välja. Et vaatad teda ja mõtled, et midagi on siin, mille üle kurvastada. Ma ju tean, et ta pole punapea, kes päikese all kohe villi läheb... ja siis mõtled, et - ta peab olema haige, muidu ta võtaks midagi ette. Austraalia päike pole tõesti valgele inimesele päevitamiseks sobilik, aga kord kuus solaariumi võtab juba selle laiba- või vampiirivälimuse ära.

Vennanaine rääkis, et ega nemad ka kunagi randa päevitama ei roni, aga eks tõmmuma nahaga inimesed võivad vähemalt taga-aias tšillida kasvõi terve päeva - Austraalia valged peavad end katma või tuppa ronima.

Ja Õde rääkis, et nemad oma Hinduga eriti midagi õues ette ei võta ja eriti tubased on nad Austraalia talve ajal (praegu), kui Hindul on ees külaskäik oma pere juurde Araabia Ühendemiraatidesse ja Indiasse, sest - kujutage ette! - tema rahvas on pisukeste nahavärvimuutuste suhtes ülitundlik ja uskumatult hea silmaga, nii et kui oled vähegi senisest jumekam, siis nad uurivad kohe, kas sul on ikka kõik hästi? on sul ikka töö alles? seesama kontoritöö... või oled vallandatud ja sind on välitöödele kupatatud??? :D Nahavärvi valvatakse, sest seal on siiamaani nii, et peened inimesed on toas ja ei käi ka turul ega kuskil. Hoiavad oma nahavärvi võimalikult heledana. Üpris pöörane! Et sellest saab kohe kõmuaines, kui keegi on varasemast päevitunum... :)
Mul on Õest kahju, et Hindu temaga randa ei tule...
Samas on nii oluline, et ta oma perele häbi ei teeks ja nii edasi, nii et muidugi saan Hindustki aru...
Hindu ema ja õde lobisevad minu Õega telefonis kui ammused tuttavad ja pereliikmed, ja muudkui hurjutavad Hindut, et see ei abiellu, aga Hindu teab, et mu Õde on teisest kultuurist ning mu Õde lihtsalt kohe lahutaks, kui talle miski ei meeldiks. Lahutatud olemine aga on ka hindust mehe puhul häbiasi - et KUI halb ta siis ikkagi oli, et tema naine tegi midagi nii äärmuslikku... ilmselt oli naine oma elu pärast hirmul või on poiss tegelikult gei või.... miks naine muidu lahutas :D
Nii et tuleb oodata, kuni mõlemad on kindlad, et see abielu kestab elu lõpuni, aga- aga - kes saab selles iial kindel olla?

Ma tundsin südamest muret (mida ma Õega küll ei jaganud), et Õde hoiab end päikesest eemale, et Hindule või tema perele muljet avaldada. On kurb, kui kallis inimene läheb millegagi äärmusesse, et kellelegi vastuvõetav olla, kas pole? Aga kui Eestis ilmad ilusaks läksid, lasi Õde rahulikult õues ringi ja sai paari päevaga elusa inimese välimuse. Teda ennast üllatas selle protsessi kiirus, aga mitte pruunistumise asjaolu ise, nii et võin rahulikult hingata :p

Veel on nahavärvi teemal huvitav see, et mu vennanaine ütleb enda kohta jutu sees kogu aeg "black girl".
Minu silmis on ta isuäratavalt jumekas, mitte mustanahaline. Kus see must tal on, tedretäppides (tähistaevas üle näo, nagu ütles fotograaf Ivonne)? Aga tuleb välja, et ka aborigeenid mõtlevad endist kui mustanahalistest, kuigi nendegi hulgas on ju palju segatud verd, blonde lokke ja sinisilmi - Z õepojal näiteks! Aga Z ütleb tema kohta ka "black kid", sest ta on aborigeen, ikkagi.

Kui Z Võrust oma Lõuna-Eesti koju sõidab, siis maa-mammid bussis hakkavad enne Z peatust tähtsalt kädistama, et bussijuht lasku see tõmmu tüdruk peatuses P maha, et tema läheb sinna.
Z naerab, et kui tema maakohta ilmub mõni "must tüdruk", siis ta üldse ei imesta - nagunii on ta bussist maha saadetud, kuna kõik sellekandi inimesed teavad, et "must tüdruk" peab P peatuses maha minema :D

Veel huvitavat... minu jaoks: :D
Aborigeenid suhtlevad nüüd küll inglise keeles, kuid kasutavad endiselt väljendeid oma keelest, mille nimi mulle kõlab umbes pidhrindžaar.
Näiteks ütleb Z sageli nanga, mis on 'vaeseke' või 'vaene kullake', nanas - mis on 'tuttu', mimis - 'tissid' :D, no Z'l on ju tissilapsed suurema osa ajast olnud, sellepärast ma tean seda sõna :D
Pidhrindžaar (vms) on häälduselt eesti keelele palju sarnasem kui inglise keel, nii et need sõnad ja laused, mis Z eesti keeles ära on õppinud, tulevad tal välja ilma aktsendita - ilmselt on hääldusaparaat temal selleks palju paremini kohandunud kui suvalisel valgel austraallasel!

Miks peaks eestlane üldse nahavärvist mõtlema?
Solaariumisõltlasi on siin vähe, valgeid tonte veidi rohkem, aga jalgu nad just ka ei jää........
Ja siis satun mina, padukodune hele konnake, keset neid nahavärviteemasid - kuna mu mõlemad siblingud on otsustanud meie suguvõsa nahavärvipaletti rikastada!

Venna väljavalitu on imetore inimene!
Umbes kuu aja pärast näen esimest korda ka Õe südame-meest... :)
Põnev!
:)

Rõõmsat suve teile, tupsu-trullikesed! :)

Kasvatuseteemaline tarkusetera FB'st

"Kuula siira tähelepanuga neid Väikesi Asju, mida su laps sulle räägib.

Kui sa seda ei tee, siis ei räägi ta hiljem sulle ka oma Suurtest Asjadest,

sest tema jaoks on kõik need väikesed jutud alati olnud Suurtest Asjadest."

- CATHERINE M. WALLACE -

Mina usun seda täielikult, kuigi pean seda vaata et kümme aastat ikka veel pea iga päev endale meelde tuletama, kui tähelepanu mujale kaldub, sest oh, kus mu Väike Tüdruk alles võib jutustada ja jutustada :D

Kui hakkan väsima, siis tuletangi endale meelde, et kui ma tema jutte praegu ei kuula, siis hiljem ta neid mulle lihtsalt ei räägi. Ja nii ma kuulan ja vaatan tema selgitusi erinevate mõõgaga/mõõkadega vehklemise tehnikate kohta, tema äsjaseid seiklusi lemmikarvutimängudes, ja millest oma viimases videos rääkis Jenna Marbles.

It's all good :)

Kuidas ma isal kõrvad peast põletada kavatsesin

Isa on juba kuu aega kurtnud, et ta parem kõrv ei kuule enam.
Kui ta rääkis seda oma iganeljapäevasele bridžiseltskonnale, siis selgus, et kõik nad on paremast kõrvast kurdid :D - ja süüdistavad selles mobiiltelefoni, mida paremakäelistena hoiavad ikka parema kõrva ääres.

No kui nüüd mina maale jõudsin, ütles Isa mulle juba esimesel päeval, et vajab mu abi kõrvade loputamisel. Ta oli palunud Õde, kuid see oli keeldunud.
Pungitasin etteheitvalt õe poole silmi, kuni tema selgitas, et Issake palus tal endale vesinikperoksiidi kõrva kallata.

Nojah, mulle seostub vesinikperoksiid blondeeriva juuksevärviga.
Suht kange kraam!
Aga Isa kinnitas, et talle on seda lapsena mitu korda kõrva kallatud just kõrvade puhastamise eesmärgil.
Et vesinik hakkab mullitades eralduma, kui õhuga kokku puutub, ja kergitab kõrvasodi pinnale.

Leppisime kokku, et teeme seda siis, kui maja tühjem.
Mulle sobis! Et kui isa valust karjuma hakkab, siis jääb vaid kaks traumeeritud inimest - mina ja Isa :D

Maldamata siiski kaua oodata, oli isa ühel hetkel kopsti üleval Õe toas, kus mina vaikselt Chaneli elulugu lugesin, kaasas pudelike vesinikperoksiidi, tikud ja vatt.

Nüüd oli minu kord araks lüüa ja ma küsisin, kas ma pean vesinikperoksiidise vati tal kõrvas süütama??? :D
Õnneks nii hull see asi polnud - vatt ja tikud olid vatitikkude keerutamiseks.
Mul aga olid juba valmis tehtud vatitikud kenasti maal kaasas.

Avasin pudeli ja nuhutasin ettevaatlikult. Mitte mingisugust lõhna polnud. Uurisin pudelit: tegemist oli 3% vesinikperoksiidilahusega.

Kuna päev oli pilvine, heitis Isa peaga Õe voodi jalutsisse, et võimalikult palju valgust ligi pääseks.
Kallasin keemilise ühendi talle kõrva ja vaatasin mõningase kohkumisega tekkinud mullitamist ja vahtu.
Pärast kaht loputust ütlesin Isale, et mul on asi nüüd käpas, nii et võin seda kasvõi pimedas teha, ja keeraku ta end nüüd igaks juhuks voodis ringi - pea kenasti peatsi poole -, muidu Õde tuleb ja leiab tema sõrad oma padjalt. Panin uue laari nõiajooki tema kõrva podisema. Minutike hiljem kuulsin Õe samme! :D
Napilt pääsesime! :D

Kogu see kahtlasena tundunud puhastusprotseduur tõepoolest veidi aitas.
Nagu Isa rõõmustas, sai vähemalt sajandite tolm kõrvadest välja loputatud enne kõrvaarsti juurde minekut :)
Aga arstile tuleb ikka minna. Staarast ne raadast!

Plärtsaki tagasi argipäeva!

Olen nüüd maalt tagasi... peaaegu - pole kodus veel päris kohanenud! :D

Nädalake möödus hirmus ruttu.
Algul olid Vennal veel teised külalised, I&I, eesti-saksa segapaar, aga eks me suhtlesime ikka inglise keeles.
Naissoost I on elukutselt fotograaf ja pildistas meid Z (vennanaise) palvel ükspäev. Me pidime kenasti riidesse panema ja puha..., minu puhul tähendas see teksapükse ja jopet - külm oli! Kuna nägin pilte alles mõned päevad hiljem, oli I juba läinud ja ma ei saanud temalt küsida, miks tema piltidel näevad inimesed välja sellised nagu nad on oma parimatel päevadel... Oleks hirmsasti teada tahtnud küll..., et mis objektiivi ta kasutas või milles asi.

Igatahes panen oma kalli vennanaise loal temast siia kaks pilti, mis I tegi:

Z ei kanna meiki, selline ta ongi - meie aborigeenitar :) Natural beauty! xx
Teise pildi peal ta ei poseeri ega tea, et pildistatakse - Vend tuli ütlema, et aeg on lapsed magama panna.
See tähendab, et Z paneb Leenu kärusse ja jalutab ta tuttu, samal ajal kui Vend püüab Maša võrevoodisse ajada.



Järgmiseks mu õe telefoniga tehtud pilt, kus on peal ka külalised I&I... selle pildi avaldamiseks ma kelleltki luba ei küsinud... aga noh... vend kui kõige suurem avalikustamise vastane on pildile jäänud vaid kättpidi. Mina irvitan suurt salatipotti süles hoides magusasti, sest usun, et minu selja taga pilte klõpsiv õde mind pildile ei võta :D

Sellel pildil on siis Z, I&I - meessoost I hoiab süles Leenut -, minu Issake ja moi!
Parem käsi pildi vasakul allserval kuulub vend R'le.
Keset lauda on äsja suitsutatud lõhe... oh, nämm! :)

Ainsad pildid, mis mina tegin, said võetud Vihula vana saeveski taga...
Kõik kogu aeg pildistasid... Õele tuleb augustis 6 päevaks tema Hindu külla ja õde pildistab ja saadab talle kogu aeg kõike, et tema kultuurišokki vähendada. Hindu on sündinud ja kasvanud Dubais ja nii linnapoiss, et pea-aegu kardab loodust, hihii! Ta parem sõidab piknikunurmelt paar korda lähimasse bensiinijaama, kui käib keset metsikut loodust põõsa taga pissil, hehehe!!!
Ja Vend muidugi pildistas oma titakesi, samuti Z, ja I pildistas ka kõiki... Sain aru, et mulle pole vastumeelt mitte pildistamine vaid pildistaja soov, et ma pildil hea välja näeks :D Tundsin end teismeeast saadik kehvasti, kui tuli pildile jääda..., aga nüüd, kui see klõpsimine oli nii valimatu, ei huvitanud mind enam, kas ma näen kuidagi välja ka või ei ja kas see kuhugi üles riputatakse. Loodan, et teised tunnevad sama! :D


Ah, no minu pildid siis.
Venna lastest ei tohi tegelt pilti panna, aga usun, et Maša tõesti pole ära tuntav ja ühel pildil on ta üldse nägupidi sillakäsipuu varjus.
Tädikene piltidel on minu Õde S :)

Vend oli üllatunud, kui asusime ära minema - et kuidas need 8 päeva juba läbi said...?

Ka mulle jäi sealviibimine ootamatult lühikeseks...

Kuidagi harjumatu oli elada keset nii paljusid kalleid inimesi... :D

Kogu aeg käis üks patsutamine, kallistamine ja musutamine - VT'st polnud aega puudust tunda:

kuhu iganes vaatasid, oli seal vähemalt üks kallipall, 

keda väntsutada või mupsutada või kaisus hoida.

Kuid kassi (c'est moi!) ära olles asus üks rott hoogsalt pidutsema...

Suht nõme, ma leian...

A nüüd on mammi kodus ja pidu läbi, klõps!

Lubasin VT'le, et ei jäta teda kunagi enam 'üksi' maha...

Lastele rottide peod ei meeldi!

Anyway, kas pole mu vennanaine tõeline kaunitar? :)