Horror!

Praeguse mõnusa lorutamisrežiimi käigus olen telekast igasugust jama vaatama sattunud. Sellist tõelist jama, mis jätab silmad õudusest pärani isegi veel siis, kui küsimus "Nalja teevad või?" juba on asendunud arusaamisega, et jah, see on meelelahutus. Ma tahaks mõista, mis see on, mis tõeliste tobeduste puhul niimoodi vaamata naelutab inimesi - ka mind. Õnneks ei keera ma telekat iial lahti nimelt selleks, et vaadata kõige naljakamaid koduvideosid või muud sellist jampsi. Aga eile öösel nägin ühte valget mees, kes end vaimupuudega inimese kombel kõigutades räppis umbes, et "olen mees ja tahan seksida naistega, naised on nii seksikad et nendega kohe tahakski seksida, mina ka tahan, kui ma siit ära lähen, siis kohe otsingi naise, kellega seksida" ja refrään oli "näita mulle oma genitaale!" See saade oli, kui ma õigesti aru sain, YouTube'i tobedatest sensatsioonidest ja selle mehega oli hiljem ka väike intervjuu, kus ta nimetas end koomikuks. Nunu!

Teine selline väga hirmus asi meie televiisorites on Honey Boo Boo, olete näinud?
Pesakond erakordselt koledaid ja ülekaalulisi, räuskavaid ja räpaseid, kaamerasse peeretavaid inimesi.
Pole ühtegi asja, mis ka inimese välimusele nii hullu põntsu paneks kui rumalus, midagi pole öelda...
Ja ka jäin vaatama, poole silmaga küll...
Õudne!

kah tobedad - kesse siis vee all teepidu korraldab!?

Aga ka päris õudust sattusin vilksamisi vaatama. Nägin, kuidas deemoniks muutunud näitsik järas mingis mahajäetud lossibasseinis üht ülikonnas noormeest. Teine neiu tormas appi, hüüdis midagi, ja deemon pööras end vaataja poole, paljastades suutäie nõelteravaid kihvu, millelt tilkus veri. Iuuuu!
Vahetasin ruttu kanalit, kuid sellest mulle piisas - kuigi vaatasin veel mitut asja, ilmusid need kihvad mulle silme ette niipea, kui olin tule kustutanud ja pea padjale pannud. Ei jäänudki üle muud, kui tuli taas põlema panna. Õnneks mu lampi annab nii kruttida, et ta põleks hästi tuhmi tulega...

Aga muidu loen praegu Jungi mälestusi, mõtteid ja unenägusid.
Väga mõnus lugemine on.
Ta räägib, kuidas Sigmund Freud paar korda ärritusest minestas, kui talle vastu vaieldi.
Ja kuidas arstid olid hädas ühe daamega, kes pidas neid endast alamateks ja kippus kõrvakiile jagama, kui talle öeldi midagi, mis polnud piisavalt aukartlik. Nii saatsid arstid teda ühe kolleegi juurest teise juurde, kuni ta lõpuks Jungi kabinetti jõudis. Ning tuli ka Jungi teraapias kätte moment, kus naise ravi mõttes oli oluline teda silmitsi seada mitte väga ilusa tõega. Daam kargas püsti, et Jungile virutada, kuid sama kärmelt krapsas püsti ka Jung ning teatas talle kiiresti, et daamidel on eesõigus, nii et andku aga tulla, aga ta hoiatab, et järgmisena annab ta ise samamoodi vastu. Daam langes patjadele tagasi ja pobises, et keegi pole temaga kunagi niimoodi käitunud, kuid sellest hetkest hakkas teraapia ka töötama.

Mulle tohutult meeldib, kuidas Jung enda uuritava materjali - inimese psüühika ja alateadvuse - ette igavese õpilasena tuleb. Ta ei dogmatiseeri oma seisukohti, vaid on alati valmis neid korrigeerima ja muutma. Tema jaoks on teadus kogumik tõdesid, mis kehtivad, kuni pole leitud paremini kehtivaid ja toimivaid tõdesid. Ka esitab ta oma materjali inimestest äärmiselt delikaatselt ja aupaklikult, mu meelest.
Freudi minestustest lausa tuli rääkida, et lugejale selgitada, miks ta pööras selja - või oli see pigem siiski vastupidi - sellisele autoriteedile psühhoanalüüsi vallas, nagu seda oli Freud. Ka mina olen mõelnud, et Freudil pidi mingi äge kompleks olema, et ta kõikides alateadvuse signaalides niimoodi allasurutud seksuaalseid impulsse nägi. Kindlasti on seksuaalsusel meie alateadvuses suur roll, aga kaugeltki mitte nii valdav kui Freudil. Freudi austuse ja õpihimuga kuulanud Jungile sai see üha selgemaks ja nii ei tulnud temast Freudi ideede laiemat levitajat ja kaitsjat, kuigi mõneski asjas olid Freudi teooriad ja metoodika Jungile suureks abiks ja ilmutuseks. Esmalt tuleb truuks jääda siiski enda arusaamale - kui on mingi arusaam :D

"Kui ma oma fantaasiaid üles kirjutasin, sain ma aru, et alateadvus muutub või põhjustab muutusi. Alles siis, kui ma alkeemiat tundma õppisin, sai mulle selgeks, et alateadvus on protsess ja et Mina suhe alateadvuse sisuga käivitab psüühes tõelise muutuse ehk arengu."

Jungi pidev (õppe)töö iseendaga, tema tohutu lugemus ja suur huvi erinevate kultuuride müütide ja esoteerika vastu on muljetavaldav. Meestel oli tollal ikka lihtsam professionaalne olla - söögi, toakorra ja puhta pesu eest hoolitses eranditult naispere ja mees võis tegelda vaid töö ja enesearendamisega, seda kiideti vaid heaks. Kuid Jung ise pidas küll oma peret oluliseks tasakaalustajaks, arvates, et oleks oma fantaasiamaailma kaduma läinud, kui peret poleks tasakaalustamas olnud. See juhtus tema arvates näiteks Nietzschega, kellel oli ainult see üks maailm, mis elas tema enda peas/hinges või tont teab kus...

Kahtlane koolon ja teised jutud

Kui VT reedel mul kaelas rippus ja ütles, et ta parema meelega kallistaks terve õhtu minuga, kui läheks klassiõhtule, siis ma hakkasin mõtlema, et võibolla teen talle selle pideva 'lahe emme' olemisega karuteene. Ta on väga minu moodi, et näeb sõpru väga hea meelega - koolis. Ta ei näe põhjust telefoninumbreid vahetada ja vabal ajal kokku saada.

Meil aga on tõesti väga tore koos olla. Ma üle paari tunni järjest ei viitsi eriti, aga see aeg möödub meil vaheldumisi lõõpides, veiderdades, naerdes ja kalli-rulle moodustades. Meie huumorimeeled klapivad hästi, mina veidredan rohkem käitumisega ja tema peab täiesti rabavaid tobedaid moonutatud häälega monolooge, kusjuures ta mulle ilusti aega annab iga lause üle hirnumiseks, misjärel ta rahulikult edasi pajatab.

Minu naljad on rohkem sellised, et tõmban põranda mööblipoleerimisainega üle* ja liuglen siis kõhuli mööda seda, tõugates end jalgadega seintest lahti ja lohistan siis teda samuti üle põranda. Aga kord palus VT mul istuda ja ära arvata, mida ta teeb ning esitas üliveidra tantsu. (Oi, ta tantsib tegelikult pidevalt lollitavaid tantse ka - mina jällegi nii 'stiilselt' tantsida ei oska.) Tuli välja, et ta kirjutas ninaga õhku oma nime, kirjatähtedega. Tehke seda ise kellelegi ja paluge tal ära arvata, mis te teete - ta saab naerukrambid! :)

* OK, tegelikult meil läks 'šampanjat' maha ja ma pühkisin põranda kolme mööblipoleerimislapiga üle sellepärast, et need olid mul kohe käepärast ja ma arvasin, et need teevad parkettpõrandale pigem head kui paha; võimaliku libeduse ma lihtsalt unustasin.

Nojah, ma tahtsin ühesõnaga öelda, et kui lapsel on nii intelligentne ja naljakas emme, siis pole tal sõpru ju vajagi :D
Aga see on vist valesti... - kuigi ma väga keeldun lapselt asju nõudma vaid sellepärast, et nii elu käib: lapsel peab koolivälisel ajal ka sõpru olema.

Aga jah, ta on mul väike psühhohuligaan ja mulle meeldivad tema pöörased naljad ja pikad laused võibolla rohkem kui 'teistele lastele', nii et ta eelistab lustida minuga... Olen mõnikord küsinud, kas ta seda või teist moodi koolis ka lollitada saab, ja ta ütles, et ei - ta usub, et esiteks ei viitsitaks pikalt kuulata ja teiseks peetaks seda lihtsalt imelikuks. Ei tea, usun, et ta alahindab lapsi, kuid saan aru, et kui lapsed on kambas, siis jah monoloogid ei sobi, ükskõik kui naljakad.

***

Mulle meeldib oma lapsu juures veel tema kangekaelsus meelekindlus.

Tema eestikeeleõpetaja on seisukohal, et koolon käib ainult loetelu ette: rattad, rool, pidur.
Aga VT'le meeldib koolonit kasutada ka selgituste juures.
Minu emakeeleõpetaja ütles, et koolonile võib järgneda selgitus ja ma näen seda alalõpmata ingliskeelse kirjanduse puhul. Mõnikord on samas lauses isegi kaks koolonit ( ---jutt: selgitus: selgitus. ...). Tõlkekirjanduses on need ka kenasti olemas, aga väga paljud koolonit niimoodi siiski ei kasuta.

Ja mõnikord VT näitab mulle mingit loovtööd ja ise selgitab: "Ma panin siia kooloni - ma tean, et õpetaja tõmbab selle maha ja paneb asemele mõttekriipsu, aga mis siis: minu valik on koolon."

Jah, õpetaja tõmbab maha. :)
Aga mis siis! :)

Hiljuti vahetasime VT emakeeleõpetajaga kirju VT võimaliku esinemise kohta ühel üritusel ja üks mu kiri oli selline (ee, nimed muutsin ära):

Armas õpetaja XX!

VT oli sellest ettepanekust kuuldes samavõrd intrigeeritud kui ehmunud, kuid kuupäeva nähes kadus tal igasugune isu sellel üritusel osaleda: nimelt on 19. oktoober VT 12. sünnipäev ja ta on väga (nüüd saab juba isegi öelda "aastaid") oodanud, et ta sünnipäev satuks kord vabale päevale, mis annaks talle võimaluse rahuliku südamega terve päeva oma kinke ja kooki nautida.

Niisiis ei usu ma, et sellest midagi välja tuleb.

Tekstid on ju toredad - ehk leidub mõni teine laps ja Teie töö nende väljaotsimisel ei lähe luhta!?

Parimate soovidega,

VT ema, karikate emand

Märkasin kohe 'kohatut koolonit' teises reas, aga ka - muuta ei tahtnud.

Las arvab, et minu pärast VT'l need imelikud koolonid ongi, kuigi ma pole VT'le kunagi koolonitega kirja kirjutanud...

Aga jah, eile oli VT sünnipäev :)

Pidu toimus varahommikul minu toa põrandal :D

asjad on valmis laotud - nüüd vaja vaid sünnipäevalaps üles laulda!

VT sai kingiks 10 raamatut, millest enamiku ta ise välja valis ja ka pakkis, kuna minu pakid olevat igavad :D

minu igavad pakid...

Tegemist oli lasteraamatutega ja õhtuks oli ta kaheksa neist läbi lugenud...

Ississe! :)

Issi/Mees ise on ka kuidagi hirmus rõõmus viimasel ajal ja tikub VT urinast hoolimata pidevalt meie kallipessa naljatama ja kallidega kollitama. Täna käisime siin-ja-seal asju ajamas ning Mees peaaegu laulis ja kepsles suurest rõõmust kogu pika tee :D  (Mina teen seda nagunii, see ei vääri äramärkimist).

Oh, vahvad ajad on! :)

Tordist ka pilt, aga sünnipäevalapsest ei olegi, sest ta veetis kogu päeva pidžaamades ja pitsu-pilte ei tohi blogisse panna :)

Rõõmsat sügist, armas rahvas!

<3 nbsp="" p="">

Teadagi... :)

"Inimesed, kellel on välja kujunenud teatav rutiin, on tavaliselt vähem stressis kui inimesed, kelle harjumused vahelduvad või kelle ajakava on ettearvamatu /.../.

DANIEL GOLEMAN  "Tervendavad emotsioonid"

---  Ikka (päeva)plaani kasuks... :)

Kusagilt lugesin veel, et inimene loeb selleks, et tahab oma eluga võimalikult targasti toimida.

Et näiteks - kui sulle antakse banaan, aga sa ei tea, mis see on, ja lihtsalt koputad sellega vastu põrandat või paned vaasi, ja viskad ära, kui pruuniks läheb, siis sa pole seda targasti kasutanud, oled ta ära raisanud.

Eluga samamoodi - kui ta on sulle antud, siis tahaks seda mitte lihtsalt raisata vaid võimalikult osavalt 'ära kasutada'.

Selleks siis plaanid ja raamatud :)

weheartit.com

Valige mind, kuulge!

Ma teeks vanglareformi.

izismile.com
tema alles üritab nunnuks hakata...

Et poleks mingit lobi üle õiendamist, saavad kõik kenasti taimetoitu.
Mitte ilmtingimata toortoitu - ikka putru ja hautist saab ka, ja (ilma munata?) kooki.
Aga vanglapoest saab küpsiste ja krõpsude asemel osta puuvilju ja kompotti.
Nii ilus! :)

Medpunkti paneks ajurveeda arsti, kes katsub pulssi, vaatab keelt, ja kui hautatud oad ei aita, siis annab rauatabletti  ravimtaimeleotist.

Jõusaale pole vaja.
Saalis oleks suur telekas, kus plaadilt tuleb joogatrenn, siis tai chi trenn, ja meditatsioonituba oleks ka olemas, kus saab teha nii juhendatud meditatsiooni - guru telepilt kenasti silme ees -, kui ka omaette meditatsiooni vaikuses.
Ei ole mingit üksteise klohmimist muskliraudadega - matid maha ja pepud püsti (heheee! - ärme sellele parem mõtleme!).

Mõelge, millised toredad habemikud pühamehed siis vanglast väljuksid, vibratsioonid peened kui teemantvälk, sest madala vibratsiooniga sisendid on nii kaua puudunud. Need oleks mehed, kes sõna otsese mõttes ei teeks kärbselegi liiga. Vangla oleks tõepoolest parandusasutus, karistamine nagunii ei tööta.

Noh, kasvõi eksperimendi korras!? Kellele see halba teeks?

Eh? :)

Monkey business

Stressi ja südame- veresoonkonna haiguste seosest:

"Ühes katses pandi samasse puuri viis isast ahvi, kes polnud üksteist varem näinud. Ahvidele on loomuomane omada ülemjuhatajat. Nad määravad üksteisega võideldes, kes on boss; kui juht on ära otsustatud, alluvad nad korrale ja kõik on rahumeelne. Uurijad võtsid iga kuu puurist ära kaks ahvi ja panid asemele kaks uut, mis tähendas, et ahvid pidid jälle võitlema, et taaskehtestada hierarhia. Nii tehti aasta aega, ühtlasi hoiti eraldi puuris ka viiest ahvist koosnevat gruppi, kus muutusi ei tehtud. Aasta pärast leidsid eksperimenteerijad, et selle rühma ahvidel, kelle juures tehti muudatusi, olid arterid ummistunud. Kõige raskem südamehaigus oli juhtahvil, kuna just temal tuli kõige rohkem võidelda. Huvitav on ka see, et teise rühma juhtahvil oli ummistusi kõige vähem - valitseja olla on tervislikum siis, kui ei tarvitse võidelda."
DANIEL GOLEMAN "Tervendavad emotsioonid"

Ehk siis - kui koht võimu juures pole pärast võimuvõitlust kindlustatud, siis ainsaks garanteeritud 'võiduks' on võimuvõitlusstress koos kõigi nende soonteummistustega.

Tegelikult ma ikka veel usun, et poliitikud ei roni sellesse 'mängu' võimu pärast, vaid 'maailma' paremaks tegemiseks. Jah, kujutage ette, ikka veel! :)
Mitte, et ma ise üldse matsu jagaks... kuidagi jõuavad kõik otsused rahani ja sellest ei saa ma üldse enam midagi aru, et miks ikkagi vangidele jagub ja lastele ei jagu ja... tõesti on ka arusaadav, et igale ühele on tema vill kõige valusam ja ta täitsa ausalt usub, et leevendust vajab just see tema südameasjake ja... siis need mustad kilekotid, ühesõnaga: raske!
:D


Vaat, tahaks pilti ka panna, aga ahvipilti pole: seepärast - krokodill...

Amps-amps! :)

Kuidas ma korratuks hakkasin

Ma kunagi rääkisin, et plaanin sellist lugemisnädalat, et muud ei tee, kui ainult loen.
No lausa et ei tee süüa ega korista - Mees ise ässitab juba aastaid, et mis ma ikestan ennast selle päevaplaaniga ja võiksin elust mõnu tunda.
Mina ikka küsisin skeptiliselt, et ... ei tee süüa ja...?
Ja Mees arvas, et piisab, kui ma kartulid ära keedan... :)

Noh, ja esmaspäeval läksingi raamatukokku. Kas teate, ma pole iseenda pärast juba ligi kaks aastat raamatukogus käinud! Esmaspäeval ka sai tõukeks tegelikult see, et VT'le oli Eno Raua "Kalevipoja" mugandust vaja võtta...

Ja siin on minu saak:

Kui ma seda potsakat kodus vaatasin, siis hakkasin tasakesi ... ja siis üha valjemini naerma, sest ma läksin hulluks ma sain aru, et raamatuid võttes olin ära unustanud oma plaani ainult nädalaks võtta, ja võtsin kolmeks nädalaks, nagu see tavaline laenutustähtaeg on.

Ja nüüd ma olengi põhiliselt lugenud, ja jalutamas käinud, sest muidu lihased ju kärbuvad ja nägu närbub ja kõik need teised koledused... Ja süüa tegelikult teen ikka ka, sest süda läheb haledaks neid näljaseid nähes :D

Ja VT pidas koristamata kodus vapralt vastu 4 päeva - neljapäeva pärastlõunal minu toa põrandale õppima tulles küsis ta, kas võiks ehk mu joogamati endale alla võtta :D

Ja no täna ma siis koristasin toad ka ära...

minu armas pesa; põrand, millel VT õpib

Ja tegelikult olen läbi saanud ainult Franz Kafka kirjad ja Sandor Tar'i "Meie tänava".

Mõlemad suurepärased raamatud.

Kafka puhul mulle hirmsasti meeldivad tema neuroosid. Näiteks, kuidas ta kirjeldab oma vaimset suutmatust kellelegi külla sõita :D... Ma nii püüdsin omal ajal seda psühhiaatrile seletada, aga ei osanud ja polegi ime, sest isegi Kafka ei osanud seletada, miks teda muudatuste ja kohavahetuste eel selline äng haarab. Temagi kirjeldas seda hirmuna, kuigi seda asja, mida karta, polnud ka tema jaoks. Minu enda teooria on, et me mõlemad kartsime lihtsalt väsimust - sa sõidad ju kellegi pärast, suhtlema, aga oled väsinud ja ei taha kedagi näha. Aga ikka võtad ennast kokku ja lobised ja imetled küla-värke ja naudid protsessi, SEST selline oli plaan. Miks siis sõita? Sest on ebaviisakas teisi ainult enda juurde kamandada, vist.

Ja "Meie tänav" oli imehästi kirjutatud lugu nendest kõige allakäinumatest, kes ei saa päeva käimagi, kui pole veini laenanud. Nendest kes karjuvad unes, kui viinauim lahtuma hakkab, ja ärkavad siis omaenese kisendamise peale ehmunult. Haridust pole ja tööd pole - on invaliidsuspensionid ja töötu abiraha, jagatud naised ja kasimata lapsed. Aga väga naljakas oli, nii et soovitasin ka Mehele. Ja väga armas ka. Keda teema ei kohuta, soovitan julgelt, sest kirjutatud-tõlgitud on see raamat suurepäraselt.

Aga kuna Kafka suhtes on mul nii vana armastus, siis selle raamatu otsustasin endale ka ära osta.

Teisipäeval hakkasin Tavernasse, sõbrannaga (ühe teisega, mitte sellega, kellega Riia mäel drinkasime :D) kohtuma minema, ning hakkasin 'sokisahtlist' oma kogutud kopikaid otsima, aga ei leidnudki... hmmm...

Tulin koju tagasi, istusin oma madratsile ja vahtisin natuke toas ringi, et kuhu ma selle rahanutsaka siis seekord jälle toppinud olen? Esimene koht, kuhu vaatasin, oli õige. Jah, perspektiiv peab paigas olema - mina teen oma otsused ju tavaliselt voodil istudes :D

Jalutasin siis neljapäeval Taskusse, aga enne Rahva Raamatut astusin sisse Lindexisse, sest meil oli laupäeval vaja VT'le mõned riided osta ja ma mõtlesin luurekat teha.

Ja seal sattusin nunnule mustale pitskleidile... Proovisin selga ja... ostsin ära. Raha sai otsa ja raamatupoodi ma ei läinudki...

Tegin (kolmanda, kirja)sõbranna jaoks esikus kleidist foto, aga peeglisse välguga pildistada ei saa ja ma veel liikusin ka, nii et see tuli udune. Ja siis tegi fotokas seda kohutavat kiledat piiksu, mis annab märku, et kaart on täis. Issand halasta, miks see hääl nii terav peab olema? - see ajab mu peaaegu nutma iga kord ja üldiselt ma tühjendan fotoka igal õhtul, kui olen pilte teinud, et seda häält mitte iial kuulda...

Sõbranna jaoks ma pean kunagi ikka korraliku pildi tegema, ta juba kamandas, aga ma arvan, et blogisse kõlbab ka see udupilt, mis annab tööd pigem fantaasiale kui silmale, haha :)

Tegemist siis musta pitskleidiga, millel on all läbipaistmatu, väiksem osa. Läbi paistma jäävad varukad ja õlad, ning riba allääres, ehk siis suht traditsiooniline Väike Must Kleit, mis peab olema ju ometigi iga naisterahva riidekapis ja mul pole, nii et mingeid südametunnistuspiinu ma selle ostu pärast ei tunne.

Juhtumisi saatis (see kirja)sõbranna mulle postiga just sel hommikul ka käeketi:

"Kallike, see on Sulle puhtast rõõmust!"

Nii et selline edev päev :)

On olnud väga meeleolukas nädal, ja ikka ainult heas mõttes! :)

Tervituseks

... ja näitamaks, et minuga on kõik korras ka siis, kui ma ei blogi ...
:D

- suhkrutükihambad -

:)