Jälle nädalake möödas...

Olen ka selle nädala rõõmsasti tööl müdistanud.

Esmaspäevast kolmapäevani õpetasin välja uusi tüdrukuid :)
Nii et varsti peaks mul jälle vähem vahetusi olema :)

Olen end alati äärmiselt eraklikuks inimeseks pidanud, kes näost-näkku suhtlemist praktiliselt ei vajagi - vähemalt pole gaziljon aastat juhtunud, et ma seltskonna järele igatsenud oleksin, seltskond tuleb nagunii, ole ainult mees ja võta vastu ;)
Niisiis olen lausa rabatud sellest, kuidas ma klientidega suhtlemist naudin ja kui armsad ja toredad nad mulle tunduvad. Isegi üks noormees, kes on paar korda käinud ja kaks-kolm tundi oma veidrast armusuhtest rääkinud, pole tüütuks muutunud. Huvitaval kombel on päris mitu meesterahvast mulle oma suhtest pikalt rääkinud. Kuulan ja arutlen hea meelega - elud on kummalised. Samamoodi on põnev olnud kuulata uute tüdrukute jutte: ühe peres on 7 last, teine abiellus 15 aastaselt, kolmas tuli just Austraaliast.

Austraaliast rääkides - möödunud nädala jooksul on sealtkandist Eestimaale kablutanud nii minu Õeke kui ka Vennake koos oma lapseootel pruudiga. Mõelge - Austraalia suvest otse praegusesse talve sukelduda!!! Vend tegelikult küll kolas viimased paar kuud Malaisias ja Tais ja sealkandis ringi...
Esialgu pesitsevad nad kõik Isa juures Maal ja aklimatiseeruvad.
Õde tuleb varsti vast mulle nädalaks külla, vend aga seab oma elu pikemalt sisse, soetab auto jne, enne kui tuuritama tuleb.

Nii et elu on kiire ja kirju :)



Pilt izismile.com'ist.

Komplimendid

Mulle hakkab tunduma, et iga naine võiks mingi aja oma elust kohvikus töötada.
Nii palju komplimente pole ma elu sees saanud kui seal.
Komplimente tehakse nii välimuse (kas ma töötasin enne modellina, irw) kui ka iseloomu kohta (armsake, nii siiras, meeldiv inimene). Mu loomust kommenteerivad eelkõige hommikused peaparandajad, kellega ma juttu ajan, kui muud rahvast pole.
Ja kui ka komplimente ei tehta, suheldakse nii muhedal moel, et muigan veel pool tundi takkapiha.

Aga üks tüdruk on meil ikka veel puudu, mis tähendab, et 'keskmiselt kolmest seitsmetunnisest vahetusest nädalas' võin ma vaid und näha, tööd on ikka rohkem ja jaksu mõnede teiste mulle oluliste asjade jaoks jääb väheks.



Õnneks on vähemalt Väike Tüdruk nüüdseks terve ja rõõmus.



Kõik pildid izismile.com'ist.

Elu näitas okkaid

Kombekohaselt võtsime meiegi jõulukaunistused kolmekuningapäeval maha... kuigi... võibolla ma kougin need elektriküünlad jälle välja tagasi ja hakkan neid öölambina kasutama :) - need olid nii kenad ja meeleolukad.

Kuusk pillas paljaksröövimise käigus kõvasti okkaid...



Väike Tüdruk oli okkasajust elevil ja kaapis neist toreda rohelise saarekese; mäletan, et ka mina olin lapsena vaimustuses okkahunnikust, mis kuusest põrandale maha jäi ning üritasin mingit osa nukunõudesse peita - veel suvel sai nendega suppi mängida :)



Saareke aga kadus, kui Mees kuuse välja lohistas, sest okkaid sai kõikjale nõnna pailu...

Elutoa-esiku-nurk:



Kuuse ase:



Ehtsa kuuse tuppatoomine on ikka kahtlane luksus :)
Kühvli, harja ja tolmu-ime abiga on see kõik küll täiesti koristatav, aga... kuidagi kahju hakkab.
Parem vast ikka võtta kõrge ja lopsakas kunst-kuusk - jääb kõigile elu-vaim sisse.

Elust rääkides - üks Väikese Tüdruku poolt kruusi pandud oksakestest hakkas helerohelisi võrseid ajama...



... tema jätsime me tuppa alles.


Aga kassikesega sai küll palju nalja. Nimelt oli ta meie kuusest vägagi lummatud ja kükitas igal võimalusel kuuse varjus. Ja võngutas saba, sest seda ta teeb meil igas tujus olles, kui ta just sügavalt ei maga. Ja eks ta võngutas endale niimoodi okkaid karvade vahele, nii et kui ta ükskord kuuse alt ära tuli ja kusagil mujal pai sai, siis pudenes iga paiga tal paar kasukas peidus olnud okast seljast :D
Minu ukse taga on üks nurgake, kus Tiiger istuda tavatseb. Kogu jõuluaja oli seal ka okka-hunnik :p

...

Aga need pildid on kõik kolmekuningapäevast - täna on olnud täiesti päikeseline päev.
Väike Tüdruk on suurema osa ajast mul süles istunud.
Vahepeal istusime ka vannitoas (mina põrandal, tema vannis) ja sõime kreekereid: mustade oliivide & oregaanoga ning tomati ja basiilikuga, nämma!
Nii et me oleme ära leppinud. Ma arvasin, et ta ei annagi mulle andeks, et ma ta maha jätsin ja tööle läksin ja sellest see kopsupõletik ja Kõik Mumuu.
Aga me vist ikka armastame jälle üksteist, kaksteist... :)



Viimane pilt izismile'st

Keskmest väljas

Meil üks näitsik jäi pikka aastavahetust pidama ja olen pidanud teda asendades esmaspäevast reedeni tööl olema - mõelda, kui hirmus! :D

Huvitav, kas minu mõistus iial hakkab võtma, kuidas tööl käivad naised suudavad meeles pidada, millal lapsele on uusi vihikuid vaja, toiduraha maksta, suhkrut osta, mis korterinurkadest musta pesu kokku otsida, millist majapidamistööd on esmalt vaja teha, ja et kõik vajalik oleks järgmiseks kolmeks söögikorraks koju ostetud ja rahvas välja õpetatud, kuidas mingit pooltoodet endale valmistada. Tuleb meeles pidada meenutada teistele, millal võtta tablette ja et makaronid peavad kaane alla jääma, mitte õhu kätte kuivama.

Et mitte hulluks minna, jäävad eluliselt mitte tähtsad asjad tegemata. Pea-asi on lapsele tabletid anda, teda puhta pesu ja muude asjadega varustada ja... toiduga on juba nii, et kui pole ja ei oska välja mõelda midagi, mida tahaks ja osta jaksaks, siis palun närige sepikut ja lürpige teed peale. Kui kellelgi oli meeles suhkrut osta, siis magusat.

Ma saan veel töö juures ka pea iga päev midagi uut teada. Asju, mida olen seni tegemata jätnud või teen valesti, või mida mulle on konkreetselt valesti õpetatud, ehk ka teised töötajad teevad valesti. Kui kaugem ülemus käis kohal, proovis ta just sellist asja, mille valmistamist oli mulle õpetatud valesti. Ta ei öelnud midagi, alles mõni päev hiljem viibis teine ülemus juhuslikult juures, kui ma seda toitu kliendile tegin ja ütles, et nii see ei käi. Olen mitu nädalt valesti teinud, brrrr.

...

Väikese Tüdruku köha kujunes kopsupõletikuks. Pärast seda, kui tal 30ndal detsil 40 kraadi palavikku oli, tundis ta end paar päeva paremini. Aga kui ma esmaspäeval (2. jaanuaril) töölt tulin, siis nägin, et ta oli jälle 'viletsa välimusega' - kraadisin, ja oli 38,4. Eks ma siis järgmisel hommikul helistasin arstile. Sain kohe hooga pragada, et kus ma varem olin. Õnneks aga sain ka arstiaja kohe samale päevale, kui registreeritud vastuvõtt oli läbi - olen nii tänulik! Kuna mina olin tööl, käis arsti juures Mees. Röntgenis selgus, et ongi kopsupõletik.

Sel ajal oli Väike Tüdruk ka väga väsinud, vaikne, hapu, ja hoidis omaette - ei tahtnud üldse suhelda, vihastus, kui tema tuppa läksin. Minu jaoks oli see nii hirmutav, et kippusin suvalistes kohtades nutma hakkama - bussipeatustes, arsti-järjekordades (käisin neil päevil enda tervisetõendit ajamas), solaariumikabiinis, töö juures WCs... Täielik põrgu!
Praegu ma küll ei viibi toredas 'orkaanisüdame vaikuses', vaid tunnen, et keerlen abitult, saamata aru, kus on all ja kus ülal. Seda tunnet olen ma tundnud, kartnud ja vältida üritanud.

2012

Naudinguterohket ja rõõmurikast uut aastat, kullakesed!!! ;-)





Pilt: izismile.com