Sina oled selline

Täna ma igatsen oma väikese õekese järele, kes elas kaks ja pool aastat mul siinsamas, Tartus, kuid nüüd on mitu kuud Austraalias olnud...

Meil on olnud kummaline suhe.

Olin väga õnnelik, kui olin üheksane ja ema teatas, et tuleb uus tita.
Kui ta sündis, olin ma kümnene ja... ta oli minu!
Minu pisike tibu sõstrasilm.

Paraku läksin kodust kaugele internaatkooli, kui ta oli poole aastane, ja mu süda mattus koledasse tumerohelisse kadedusse ja õudusesse, kui ta mind võõristas ja abiotsivalt venna poole vaatas, kui ma kord kuus koju tulin.

Siis olin ma kaks aastat jälle kodus. Õuetasin teda, uhkustasin temaga, näitasin talle paiselehti, ojasid, muda ja kõiki vahvaid värke... Hoidsin teda üksinda tunde, aeg-ajalt ka päevi. Kamandasin teda, kallistasin teda, imetlesin, armastasin teda, nutsin koos temaga, kui ta kukkus. Vihkasin ilusasti riidest titasid, sest minu tita polnud ilusasti riides ja vaatas teisi titasid, temast üldse mitte paremaid, kuid paremini riides titasid imetlusega. "Näe, kui ilus tita!" ütles õde. "Tema riided on ilusad," nähvasin mina.

Enne krooni tulid Pingviini-jäätise putkad. Me tulime tädi juurest sumedal suveõhtul, ja tänava ääres paistis pinviiniputka. Mu õekese silmad läksid särama, ta läks elevile ajas end kohevile ja hakkas ootusäreva pilguga minu poole vilksama. Kui mina kuidagi ei reageerinud, hakkas tema lötsi vajuma, ja löntsis siis tasakesi minu kõrval sõnagi lausumata putkast mööda. Ma nutan siiamaani, kui see mulle meelde tuleb. Mul polnud raha, tõesti.

Kui ta oli kolmene, läksin jälle internaati ja olin sealt ajast saadik (pooleaastase erandiga) kodust ära. Lõplikult.

Kui me "suured" olime, siis ta ütles, et ta arvas, et ma ei armasta teda, muidu ma oleks tema juures olnud, teda natuke kaitsnud, tema üle natuke valvanud...

Ma ütlen ikka, et õnnetutest inimestest tuleb eemale hoida, sest nad ei suuda näha oma õnnetu-olemise tagant teiste vajadusi ja õnnetuolemist. Nad ei taha midagi kuulda sellest, et nende käitumine teeb lähedased õnnetuks. Nad ei suuda suhtestuda sellise murega, sest maailm ju ongi hädaorg. Nii see käibki: me oleme õnnetud ja teeme üksteist veel õnnetumaks. Nii arvab õnnetu inimene. Kui minu sees on kõik hirmunud, hüsteeriline, raevus, siis see on ainus, mida ma saan väljapoole külvata, ja seda ma teengi, sest püüan ühtlustada enda sisemaailma kliimat välismaailma omaga. Muidu oleks mul imelik, ma oleks nagu hull oma agoonias, kui teised on rahulikud ja rõõmsad ja elaksid justkui minust erinevas maailmas. Nii tunneb õnnetu inimene.

Kuigi ma arvasin, et ma armastan ja imetlen oma pisikest, tegusat ja lustakat õenatukest, ei tulnud mulle iialgi pähe, et võibolla ei peaks ma kodust haiglatesse ja internaatidesse põgenema, vaid oma tillukesele õenääpsukesele toeks jääma. Mul oli hull olla, ja ma läksin igal juhul kuhu iganes. Õel oli ju meie vend, ja tema enda ema ka. Pealegi kasvatati õde vabamalt ja rahulikumalt kui mind ja venda, see on tõde, kuid... ega teda nüüd normaalsuse piirides küll ei kasvatatud...

Siiski... õest kasvas võimsam ja fantastilisem inimene kui mahatambitud minust ja vennast. Minu imetlus tema suhtes pole kunagi vähenenud. Ta on hämmastav, terane, irooniline, tark, tõsine, naljakas, sensuaalne ja nii suure huviga maailma ja inimeste vastu. Ta säriseb :) ja vaimustab. Ta on teinud katseid maailma ja inimestega, milliseid mina poleks söandanud. Ta on meid ehmatanud ja murelikuks teinud. Ma ei tea siiamaani, kas ta veab välja!!!

Kuid kui temasuguseid poleks, poleks üldse mõtet elada ja suhelda.

"Sina oledki selline - hea," ütleb mu õde.
Oh, mis sa nüüd, ütlen mina häbelikult.

"Sina oledki selline - terane ja õiglane," ütlen mina.
Oh, mis sa nüüd, ütleb mu õde häbelikult.