reede, 14. mai 2010

Koolist

Väike Tüdruk sai täna koolis kõvasti ja pikalt kiita.
Töö, mille eest ta kiita sai, on siin:


See paneb täitsa mõtlema - töö pole ju kuigi raske.
Miks õpetaja käitus, nagu see oleks olnud raske?
Kas lastel on keeruline juhendis orienteeruda (see selle peale, too nende vahele, kõige all on see, neid asju on neli jms...)?

Lastel ongi praegu raske. Pedagoogid imestavad, et lapsed ei jaksa keskenduda, ei täida korraldusi, väsivad, tegelevad muude asjadega. Ometi on lastele just praegu tohutult tähelepanu pööratud: nende individuaalsusele, erivajadustele pehmemas mõttes, nende erinevatele isiksustele, lastes peituvale loovusele. Pedagoogika-teadlased on mõelnud välja kümneid viise, kuidas lastele õppeprotsessi meeldivamaks ja vastuvõetavamaks teha, kuid tulemused lähevad kogu aeg justkui hullemaks. Võibolla on olnud vale lasta lastel dikteerida, kuidas nad õppida tahavad? Lapsed, nagu inimesed ikka, valivad ju viisi, mille puhul tuleb vähem pingutada.(?)

Olen tõesti mures!
Tahan oma last hästi kasvatada, ja ma ei saa aru, kus kogu selle hoole ja tähelepanelikkuse juures on tehtud viga, et lastel läheb järjest halvemini. Mõnele tuleb mitu korda öleda, et nad oma vihiku kotist välja võtaksid, ja siis ka juures seista, et nad seda tõesti teeksid. Lugesin poisist, kes nõustus õppima vaid kõhuli tahvli ees lamades. Ossom-tossom, kuidas me küll selleni jõudnud oleme?

Mida on raske märgata on see, et lapsed peavad orienteeruma palju rohkem infot sisaldavas, ja palju kiiremas maailmas. Päris kindlasti pole lapsed rumalamaks jäänud. Nad on lihtsalt harjunud infot haarama ja muust mürast välja nokkima kiiresti. Ei saagi enam keskenduda, sest infot on kaugelt üle töötlusvõime piiri. Oluline on märgata olulisimat ja kiirelt tegutseda. Juba ainuüksi tänavapilt on tapvalt kirju, minu lapsepõlvega võrreldes (mis möödus Viljandis :)). Tuleb kärmelt reageerida, kärmelt haarata, keskendumiseks ja nokitsemiseks pole aega, rong on läinud. Maailm on täis müra, nii palju uusi asju tuleb ära õppida, lapsed on uudishimulikud ja head õppijad, kuid kogu see maailma kiirus väsitab neid ülemäära, ma arvan. Aga 'naada, Vasja, naada!'

Muide, Väike Tüdruk on selles mõttes täiuslik õpilane.
Ta on väga püüdlik ja tähelepanelik.
Mulle tundub, et ta on üks õpetaja lemmikuid.

Iga päev räägib ta mulle lugusid, kuidas lapsed omavahelises käitumises või õpetajaga suhtlemises teda hämmastavad. Mina olen ka hämmeldunud. Ta tundub enamikust nii erinev, väga-väga erinev.
Kas mina olen teinud midagi valesti või hoopis õigesti?
ja mis see siis võiks olla?

Väike Tüdruk on liigutavalt kaastundlik. Ta tunneb kaasa nii narrimise ja kiusamise objektile, nii mõlemale lapsele kaklejate paarist, kui ka narrijatele ja kiusajatele. Ta saab aru, et õnnelik ja arukas laps, kellega emme igasugustest maailma asjadest ja inimestest ja kõikvõimalikest kannatamise viisidest rääkinud on, ei taha teistele midagi halba öelda, ei taha kasutada inetuid sõnu ja ei taha kedagi lüüa.
Olen mures.
Ma ei taha, et kool teda muudaks. Ta on mul väike ilus inimene.

*

Kooliga seoses juhtub ka naljakaid asju.

Päris kooli alguses rääkis Väike Tüdruk mulle tõsiselt, kuidas üks tüdruk ütles teisele: "Ma kutsun oma isa kooli ja ta tapab su ära!"

Me mõlemad pungitasime silmi ja vangutasime päid ning vajusime mõttesse.

Varsti ütles Väike Tüdruk:
"Aga õpetajast on mul küll kahju - temal pole lapsi millegagi ähvardada, tema ei saa öelda: "Ma kutsun oma isa kooli ja ta tapab su ära!""

Ohh, irw irw irw.... vaene õpetaja, tõesti :)

*

Teine naljakas lugu, mis mulle Väikese Tüdruku kooliga seoses meenub, juhtus minu endaga.

Nimelt puudus Väike Tüdruk mõned päevad koolist ja mina vaatasin sisevõrgust, nagu ikka, mis õppida jäi, ja mis lapsed koolis tegid. Kuna lastel on ühel päeval õppetundides auk, siis on selle ajal pikapävarühm, kus mänguliselt õpiasju harjutatakse. Sel päeval oli pikapäevarühma all kirjas: kirjutamine Angrettega.

Nojah, ja mina kolasin pool tundi internetis, otsides, misasi see angrette võiks olla ja kuidas sellega kirjutatakse. Mõtlesin, et ehk on see mingi tähtede mall või mingi muudlaadi huvitav abivahend. Internetist tuli kunstisalongide nimesid küll, nii et ma muudkui otsisin täpsemalt.

Lõpuks ütlesin Väikesele Tüdrukule, et mina küll ei tea, misasi see Angrette teil seal on, millega te kirjutate.

Väike Tüdruk aga ütles, et neile tuli klassi uus Angrette nimeline tüdruk, kes vanas koolis polnud veel kirjatähtedeni jõudnud, ja ilmselt see tähendab lihtsalt seda, et õpetaja töötas selle pikapäevarühmatunni ajal Angrettega.

:D

Tundsin ennast ikka õige lollina. Loll, aga vähemalt püüdlik :P

4 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Sa oled väga tubli ema.
Mina küll alumises astmes ei õpeta, aga ma olen kuulnud, et tänapäeva lapsed on väga närvilised, mõned on lausa närvihaiged. Õnneks muidugi on ka selliseid kui Väike Tüdruk igas klassis. Kaua nad suudavad oma eripära hoida, ei tea.
Väikesel tüdrukul on õigus, kui ta ütleb, et õpetaja ei saa sõnakuulmatuid ja pahatahtlikke karistada rohkem kui neid noomida. Mõned lapsed aga pole vist vaikset juttu harjunud kuulma, sest nad kisavad kogu aeg. Tänapäeva keskmine koolilaps on lärmakas ja kasvatamatu, kahjuks.

karikate emand ütles ...

Oh, ega tegelikult ikka ole. Ma oskan ainult seletada ja rääkida ja ehk ka last mõtlema panna. Minu tõttu elab laps põhiliselt sõnade ja teooriate maailmas. Meie kodust ja peadest väljapoole jäävat ma talle tutvustada ei oska muudmoodi kui teoreetiliselt. Olen ise ka tegevustes koba ja totaalselt huvitu füüsilise osalemise suhtes. Ei taha ma minna randa ega jalgrattaga sõitma ega üldse kusagile. Kodukandis jalutada ikka võib, see mulle meeldib, aga milleski osaleda - õeh! Ja kuna issi on meil samasugune, siis me elame üsna kapseldunult.

Aga see on huvitav, et Sa ütled, et 'oled kuulnud', et lapsed on nõrga närvikavaga. Kas see tähendab, et suuremates klassides läheb ikkagi paremaks??? No keskkoolis vast ikka, aga ma olen arvanud, et 6-9 klass on kõige hullem.

Ega õpetaja ei saa suurt midagi teha jah, ja pelgalt aukartusest õpetaja ees laps 'korralikuks' enam ei hakka. On juhtunud, et õpetaja räägib lapsele, mis lapsel töös vussi läks - laps hakkab jonnima ja karjub: "Ma räägin emmele ära!", ja haarabki telefoni ja helistab sealsamas emale ja kaebabki! Kogu klass vahib pealt. Issand jumal, milline stress õpetajale, ohhhhh...

Muide, räägitakse ju ka, et sõjaväkke astuvate noormeeste puhul polegi kõige viletsam tegur tervis, vaid see, et nad pole harjunud korraldustele alluma. Nad ei lase ennast 'käsutada'. Ma pole muidugi sõja poolt, ega ka kohustusliku sõjaväeteenistuse poolt, ausalt öeldes, aga see kõik teeb murelikuks.

(Ja ikkagi, ma muretsen ka enda pärast - mida ma oma lapsele teinud olen, et tema on üsna kuulekas? Samas, ehk on ta tõesti lihtsalt hea ja arukas, st ta näeb teise inimese mätta otsast ka asja. Ohh, aga ikka ma kardan, et olen kusagil liiga nõudlik ja karm olnud... ilmselt siis titaeas, siis sai küll sakutatud teist jonnihoogude puhul, ja karjutud ka...; ohh neid muresid :) .)

karikate emand ütles ...

Hommik on ikka õhtust targem ja praegu ma enam ei arva, et olen midagi valesti teinud :)
Täitsa pöörane, et kui su laps on 'normaalne', siis hakkad muretsema, sest vahepeal on normiks saanud 'ebanormaalne'.

sjgelle ütles ...

Muidugi pole Sa midagi valesti teinud. Kussa sellega. Nii peabki - armastama oma last, olema karm, kui vaja, igal juhul ei tohiks pimesi uskuda, et minu laps ei eksi kunagi, ainult teiste lapsed on nii-ja naasugused.
Imelik on see, et peaaegu kõik vanemad, kelle lastega on koolis käitumisraskusi, süüdistavad selles kooli, õpetajaid ja teisi lapsi.
On küll 6.-9. kl väga raske iga, aga mitte ainult see.
Poistega on rohkem tegu - nad on rahutumad küll kui tüdrukud, aga see ei kehti samuti 100%.
Üldse on koolis nagu sõjas - rindeolukord muutub pidevalt, strateegiaid tuleb vahetada olenevalt asjaoludest. Õpetaja on nagu väepealik. Ta peab oskama käikusid ette näha ja vägesid juhtida.