laupäev, 28. veebruar 2015

Kolmekümnes veebruar








I wonder
who’s arms would I run and fall into
if I were drunk 
in a room with everyone
I have ever loved



/Ma mõtlen,
kelle käte vahele ma jookseks,
kui ma oleks purjus
ja ühte tuppa oleks kokku aetud
kõik, keda ma iial olen armastanud./

Hmm...

"Tread softly, because you tread on my dreams..."

Avasin Apollo kodulehekülje, et vaadata, milliseid raamatuid on veebruarikuu jooksul välja antud - ja jäin klõpsti kõige esimese juurde kinni! No ei saa edasi! Taas on välja antud (trummipõrin) -

Haruki Murakami "Norra mets".

Kellele meeldib vaikne klaverimuusika, aeglased mustvalged filmid, staatilised ja samas elujõust ja 'maailma hingega ühenduses olemisest' pulbitsevad ülesvõtted (üks armas inimene saatis mulle lingi Gregory Colberti töödega ja need on tõesti hüpnotiseerivad, vaadake!) või hoopis lepliku enesestlahutatuse lootusetu lumm ja teised vaiksed kuid mõjusad maailma kujutamise/väljendamise viisid, ja kes pole seda raamatut veel lugenud, siis soovitan soojalt. Mina lugesin seda kõigepealt eestikeelsena ja siis ostsin ja lugesin ingliskeelsena - mis teha, ingliskeelsed raamatud on nii palju odavamad, kuid nüüd jäin silmadega ikka selle peale kinni, et... äkki ostaks. Paraku ostsin ma sünnipäevakingi endale juba ära, hmmm... ostsin tegelikult VT'd silmas pidades selle Narnia lugude kogumiku: 7 raamatut ühes. Loodan, et VT'le meeldib, aga loen kindlasti ka ise. Muidu tõesti ostaks eestikeelse veel lisaks, kui tõlkija on ikka sama...
No õnneks tunnen suuuuuurt rõõmu ka sellest, et mul on ingliskeelne siinsamas, voodist 2,5 meetri kaugusel alati olemas :)

Mulle tundub seda raamatu lugedes, nagu minevikus elava noormehe igal liigutusel oleks tähendus (kuid pigem kurblik-kohustuslik ajatäide mõeldes armastusest ja kättesaamatust armastatust) ja iga ta üksildane samm maapinnal heliseks. Teda kaunistab see armastus, mida tuleb oodata ja mis võibolla ei tulegi. Nii ta siis elabki leplikult oma üliõpilase-elu ja ootab, meenutab.



"Kõnni nagu su jalad suudleksid maapinda," soovitab kõndimismeditatsiooni harrastaja,
Vietnami buda munk Thich Nhat Hanh


Igatahes soovitan lugeda, ja loodan, et saan nüüd seda apollo-akent allapoole edasi kerida ja teisi raamatuid ka vaadata :D

Murakami meeldib mulle hullupööra veel selle pärast, et tema usub ka kirglikult päevaplaanist kinni pidamisse :D, vähemalt kirjutamise ajal. Ta ütleb, et iseenesest pole üldsegi tähtis, et ta omi asju just nendel kellaaegadel teeb ja telefon on hääletu ja sobimatule ajale tikkuvad suhtlemisvõimalused jäävad kasutamata: ta ütleb, et päevaplaan oma lõputute kordustega on tema jaoks iseenda äranõidumise/hüpnotiseerimise viis :)
Mõistan seda suurepäraselt!!! :)


Kaunist nädalavahetust, numpsikud! Mmwaaahh! :)


Lisatud paar tundi hiljem:
Nüüd sain aru, miks see raamat mind niimoodi paigale naelutas. 
Nägin täna öösel vähemalt nelja unenägu, mida mäletan, kuna ärkan unenäo lõpus sageli üles ja kirjutan pimedas käsikaudu, silmad kinni märksõnu välja - mõnikord ei tähenda need hommikul küll enam midagi, aga juhtub ka seda, et päeval midagi märgates saan ma järsku aru, mis teema selle märksõnaga seostus. Tänastest unenägudest ei tea ma, mida tähendab "Shi-Tzu koera järgi maius".
Aga - võtsin just tänaöised märkmed kätte ja meenus, et ühes neist unenägudest oli täpselt selline meeleolu nagu "Norra metsas" ja samuti keskkoolinoorte vaikne kindel armastus ja hellus.

Veel hiljem:
Aga näe - pealkirja olingi ju unenägudega seoses pannud... pealkirja pannes ise ka ei saanud aru, miks ma seda Yeatsi värssi kasutada tahtsin.

reede, 27. veebruar 2015

Tänane Facebook


"Sinu suurus ei seisne mitte selles, mis sul on,
vaid selles, mida sa ära/välja annad."


***


"Kui keegi sind parandab ja sa tunned end solvatuna,
siis on sul egoga probleeme."


***


See on tõlkimiseks liiga kaunis ja lakooniline, zen! :)

Päevaplaanid

Olen rääkinud, et ilma päevaplaanideta olen suht abitu :p - liiga palju tundub teha olevat ja mul pole isu mitte millegagi alustada, sest kuidas ma valin? Tundub, et midagi valides jäävad teised asjad tegemata. Päevaplaan annab mulle arusaama aja kulust ja kui ma olen 'kohustuslikud' asjad 'õigetele kohtadele' märkinud (näiteks: ma ei saa VT'd kodutöödes aidata hommikupoolikul ega ka lõuna ajal, ega ka mitte hilisõhtul - see peab olema õhtupoolik, mil ta on omadega valmis saanud; joogat ei saa teha kohe pärast sööki jne) ja muud tegemised vabadesse aukudesse paigutanud, tekib ka rahu, et ma tõesti ei saa ju sadat asja ühe päeva jooksul ära teha, paljud asjad jäävad nagunii teistele päevadele ja see on OK.

Ja mulle meeldib väga lugeda ka teiste inimeste päevadest, eriti põnev on vaadata-lugeda erinevate kirjanike-kunstnike vms päevakavasid. Nii tore, et on inimesi, kes need kirja panevad ja meilegi lugeda annavad. Näiteks siin on Benjamin Franklini oma:


Ja siin ühe 9-aastase poisi oma:


Tõusen 6.30
Mängin
Söön pähklivõiga vahvlit ja röstsaia
Pesen hambaid
Panen sokid jalga (? :D)
Võibolla mängin õues
Lähen kooli
Õpin ... midagi kusagil...
Tulen koju
Söön miskeid "Chezeteid"
Lähen õue ja mängin
Näitan isale ... puud?
Söön õhtust
Mängin tunnikese
Vaatan televiisorit
Lähen voodisse (klopin patju).

Nii armas ju! :)


Ma muudan oma päevaplaani vastavalt sellele, kui palju energiat mul parasjagu on ja kas õues jalutada saab.

Praegu on see selline:

7.00 äratus, panen unenäo paari lausega kirja ja lähen pesema
7.15 tuleb VT minu tuppa, lobiseme veerand tundi ja ma saadan ta esikusse,
kuni tema riidesse paneb teen mina endale sidrunivee ja kohvi
7.40 viskan pilgu kirjakasti ja joon sidrunivee ära, vaatan üle eelmise päeva päeviku, sest sageli jääb kirja panemata asju, mida ma ei suutnud sõnastada või meeles hoida - hommikuti on mu pea palju klaarim!
7.50 jooga, joon kohvi ja loen natuke, meditatsioon.
8.40 püüan hakata lugema, kuid tavaliselt (reeglina) jään lihtsalt magama
10.00 kandis ärkan taas ja teen endale uue kohvi, loen natuke
11.00 lähen duši alla, söön ja kuivan natuke
12.00 koristan oma tuba, panen riidesse, kammin juuksed, teen näo pähe
13.00 hakkan tegema lõunasööki, koristan kööki, söön, valmistan ette õhtusöögi nii, et VT ja Mees sellega ise hakkama saavad
14.00 panen pildiblogisse pilte, lappan Facebooki läbi. Seal ma 'laigin' iga asja, mis mulle minu sõprade, 'jälgitavate' (?) inimeste ja lehekülgede peal meeldib :D; kardan, et kõik juba kahetsevad, et nad mu sõbrad on, sest ma 'laigin' vist küll 10-20 asja iga päev ja see 'reostab' ju minu sõprade uudistevoogusid, aga mis parata :D  Ma mõtlen, et äkki need inimesed, kelle asju ma 'laigin' rõõmustavad 'laikide' üle, minul näiteks on täiesti ükskõik, kas keegi 'laigib' või mitte, aga kui 'laigib', siis ma korraks rõõmustan :D

Siis jõuab koolist koju VT ja ma teen talle süüa ja me ajame juttu.
Kusagil pärast nelja läheb tema õppima, mina koristan midagi natukene ja käin poes ja kui ilm on soodne, siis teen väikese jalutuskäigu - aga pooltel päevadel ma selle asemel tegelikkuses lihtsalt magan.

Viie paiku hakkab VT tulema mõnede oma koduste töödega, et ma neile pilgu peale viskaksin. Ma oskan soovitusi anda ajaloo ja loodusõpetuse osas, aga matemaatika ja eesti keele puhul pean ma ikka õpikust välja otsima, kuidas see asi nüüd oligi ja mõnel puhul (eriti eesti keelega :D) ikka pole sugugi kindel... Võõrkeeltega on nii, et inglise keeles VT abi ei vaja ja prantsuse keelega on nii, et tema sõnavara on minu omast parem, aga grammatika puhul me kahekesi juurdleme võimalike variantide üle ja kindlad pole kunagi :D
Kui VT õppimises mingit abi ei vaja, siis teen selle aja joogat.

Kell 6 teen ma endale teed või piimakohvi ja kirjutan päevikut.
18.30 vaat - lihtsalt laulan!
20.00 võtan tabletid, teen endale õhtusöögi (ja söön selle ära), teen järgmise päeva plaani, aga viimasel ajal olen sageli selle kõrvalt telekast vaadanud üht tõsielusaadet Ameerika mustlastest.
21.00 tuleb VT jutustama
Poole tunni pärast hakkan ma juba nii uniseks jääma, et lähen kas otse magama või vaatan telekast ükskõik mida va esmaspäeviti, kui on Plekktrumm.


Nagu näha - mul lugemisaega praktiliselt polegi :D
Võiksin laulmise asemel lugeda, AGA - laulmine teeb mulle rõõmu ja lugemisega on nii, et olen hakanud leppima sellega, et saan elu jooksul loetud vaid tähtsusetu murdosa sellest, mida tahaks lugeda. Kui ma oskaks joonistada nagu Lendav, siis ma laulmise asemel joonistaksin. Või teeksin käsitööd, kui ma rikkam oleks :D
Midagi loomingulist oleks hea teha, arvan ma - see teeb õnnelikuks.

Eriti just hommikuti tõstan ma sageli asju ringi, oleneb...
Lisaks on mõningad asjad, mille puhul ma alati oma plaanid kõrvale jätan: kui Mees või VT tahavad minuga rääkida või vajavad milleski abi (näiteks need tõlked, mida ma Mehele hommikuti teen), ja kui ma tahan blogida. Need asjad käivad "väljaspool järjekorda" nagu alkohoolikul viin: tal võib olla kõige tähtsam töö, siis pere, siis sport, sugulased, lugemine, aga kui viin meelde tuleb siis kõik muu kaob, kaotab tähtsuse ja ainult üks asi on meeles :D
Tegelt see pole naljakas, ma ei tohiks naerda ja ärge teie ka naerge :P
Paistab nagu alkohol oleks kõige tähtsam, aga tegelikult on see lihtsalt... väljaspool "tähtsuse järjekorda". Kui alkohoolikule esitatakse ultimaatum, et kas viin või töökoht, või viin või suhe, siis ta võib valida viina - mitte sellepärast, et see oleks talle tegelikult ka tähtsam, vaid sellepärast, et ta ei saa teisiti valida. See ongi sõltuvus.


Kassid on ka kanged joodikud! :D


Pildid: izismile.com

neljapäev, 26. veebruar 2015

Tänane Facebook


"Kui millegi tegemine käib kergelt, teed õiget asja.
Kui sul on raske seda teha, siis on midagi valesti."
OSHO

***


Siiral vabandusel on kolm osa:
1. mul on kahju;
2. see oli minu süü;
3. mida ma saan selle heastamiseks teha?


***


***

"Someone who is angry is someone who doesn't know how to handle their suffering. They are the first victim of their suffering, and you are actually the second victim. Once we can see this, compassion is born in our heart and anger evaporates. We don't want to punish them any more, but instead we want to say something or do something to help them suffer less."

"Vihane inimene lihtsalt ei tea, kuidas oma kannatustega teistmoodi toime tulla. Kõigepealt kannatavad nad ise ja sina oled tegelikult alles sekundaarne ohver. Kui me sellest aru saame, sünnib meie südames kaastunne ja viha lahtub. Me ei taha neile enam omalt poolt kannatusi juurde tuua, selle asemel tahame me öelda või teha midagi, mis teeks nende olemise vähem piinarikkaks."
THICH NHAT HANH

Väiksed vahvad vead

VT rääkis täna hommikul apsakast, mis tal koolis juhtus: õpetaja küsis järjest kolme tema ees istunud last, nii et VT vastas neljandale küsimusele, aga selleks hetkeks oli õpetaja järjest küsimise lõpetanud ja küsis kedagi teist. VT ütles, et tal oli piinlik.

Mina rääkisin loo, kuidas ma olin joogatunnis esimeses reas. Tund kestis vist poolteist tundi, mina kodus kunagi nii kaua ei tee ja eks ma hakkasin väsima ja tähelepanu hajuma. Harjutusi oli igasuguseid, häälega, koputamistega, massaažiga, kõhuli, selili, püsti jne... Ühel hetkel heitis õpetaja minu poole pilgu, rääkis järgmisest harjutusest edasi, vaatas uuesti minu poole ja ütles: "Me ei istu!" Heitsin pilgu enda ümber ja nägin püsti seisvate inimeste lõbustatud nägusid - mina olin ainuke, kes mõnusasti rätsepistmes istus :D
Minu meelest oli see naljakas, ütlesin "Ou!" ja tõusin püsti, aga tükk aega oli veel naljakas. Ma arvan, et mul oli vähemalt sama lõbus kui teistel - kui mitte lõbusam!

Rääkisin selle loo VT'le ja lubasin, et kui ta saab vanemaks ja loodetavasti enda üle naerma õpib, on ta elu paaalju mõnusam. Piinlikud asjad ei tundu siis enam nii valusalt häbiväärsed. See on üks olulistest asjadest, mis vanemaks saamise ihaldusväärseks teevad... ja järsku hakkasin mõtlema, et äkki me vanemaks saades elame oma eksimusi vähem valusalt üle hoopis selle pärast, et neid piinlikke asju on juhtunud mustmiljon ja mitu korda hullemaid ka - häbitunne on ära nüristunud hoopis.

On ju näha, kuidas alkohoolikud üha vähem häbenevad pissi oma pükstes ja seda, et nad püsti ei saa - ok, see oli halb näide :D, siin on 'ohtlikud ained' mängus ja tõeline isiksuse 'transformatsioon', aga esimene näide, mis mulle pähe tuli oli koledam veel, nimelt sõda: nii paljud inimesed on kirjeldanud seda nüristumise tunnet, ning et lahingutes ja kaevikuelu elades, küladest toidumoona ja mässulisi otsides see isiksus kaob, kellena sõtta tuldi. Sooritatakse uskumatuid koledusi, mida kodus viibides oleks enda puhul välistanud. Need koledused omakorda kõrgendavad valuläve edaspidiseks - muidu ei saakski sõda pidada, inimene on ikka targalt ja paindlikuna loodud.

Aga meie siin oleme ikka rahu ja rõõmsa meele poolt, eksju! :)


- izismile.com -

kolmapäev, 25. veebruar 2015

Tänane Facebook








Animistlik raamatumaailm

- pinterest -
Ma olen raamatutesse alati väga kirglikult suhtunud. Kui olin laps ja keegi mulle raamatu kinkis (emapoolne vanaema tavaliselt), olin nii kärsitu, et külaliste viibimine oli piin ja ma üritasin seda kingituse uurimist teeseldes kohe lauaserva all lugema hakata. Kuigi vanaemaga mul lähedus puudus, oli meil tsiviliseeritud suhe ja raamatud olid head, isegi Erni Krusteni novellikogu vaimustas mind. Lõppude lõpuks olin tema juures elades üritanud lugeda isegi selliseid raamatuid nagu "Saun ja tervis", sest ilukirjanduslikud ja huvitavad raamatud olid tema toas riiulis ja nii lähedased me polnud, et ma oleksin julgenud sinna neid uurima või laenutama söandanud minna. Ma ei meeldinud talle, ta oli tubli tööinimene, kes kunagi niisama käed rüpes ei puhanud, ja mina olin tõeline siidikäpp ja uneleja, kes mitte kunagi mitte midagi teha ei julgenud ega tahtnud.
A no see selleks. Siiski olid saunaraamatu kõrval elutoa laua all riiulis veel "Doni jutud" ja "Ümera jõel", mida lugesin vist küll kümme korda mõlemat.

Praeguseks on meie kodune raamatukogu õige suureks paisunud, kuigi oleme raamatuid ka 'kaotanud' - üks kast jäi mul emakoju ja pärast kolimisi välja see ei ilmunud, teise lasi Mees kunagi oma kaugelt sugulaste juurde maale viia ning ta pole suutnud organiseerida selle tagasi toomist.

Aga nende suhtes, mis mul siin kodus on, ja eriti just nende suhtes, mis ma ise ostnud olen, on mul mingi kohusetunne, nagu oleksid nad elus. Sageli ma lihtsalt aeglustan raamaturiiuleid täis koridoris sammu, seisatan, vaatan raamatuid, märkan neid (teen neid märkama), puudutan nende selgasid või tervitan neid mõttes nagu võiksid nad tähelepanematusest solvuda. Samuti tunnen endal kohustust kõiki ostetud raamatuid vähemalt kaks korda lugeda. Mul on tunne, nagu poleks mul õigust nad enda koju riiulitäiteks tuua, ma pean nendega tegelema, muidu olen ma ebaõiglane.

See on arvatavasti peamine põhjus, miks mu lugemiskirjed nii harvad on. Koostan endale igasuguseid plaane, mille järgi ma pean ja tohin lugemist ette võtta :D
Neid plaane ma kogu aeg muudan ka, aga 1. jaanuaril alustasin sellise järgi:

1. üks eestikeelne raamat, mis nõuab süvenemist
2. üks Shakespeare'i näidend
3. üks luulekogu, väljakirjutatud luuletuste kaustik või üks ingliskeelne autor luuletusi koondavalt lehelt American Poems.
4. üks ingliskeelne raamat
5. Feedly
6. 50 lehekülge entsüklopeediast
7. üks eestikeelne lihtne lugemine
8. 100 salvestatud artiklit
9. üks vana päevik või lugemispäevik või mingi muu märkmik
10 mõne huvitava uue blogi arhiiv - seekord Väike Sinine Puuduolek;
11. kirjutan ühe CD-albumi laulusõnad välja, et saaks kaasa laulda - seekord Duffy "Rockferry";
12. üks ajakiri
13. üks tarot-raamat või üks osa sellest
14. üks artiklitekeskkond järjehoidjaribalt
15. üks luuletus pähe.


Järjekord pole oluline, aga vaat, need asjad püüan ära teha, kuigi mugav oleks ju ainult ilukirjandust
lugeda.

Entsüklopeediaid loen sellepärast, et infot ma neist ju ei otsi... :D, info leian ma ilusti Internetist nagu iga normaalne inimene. Aga inetu on neid ju mitte kasutada :D - seega... 50 lk iga mingi aja tagant loen :p Just lõpetasin 1. köite leheküljed 251-300 ja ega mulle niimoodi faktid meelde ei jää, aga süda on rahul. Tegelikult - üks asi oli küll huvitav: nimelt avastanud hiinlased nõelravi niimoodi, et nooltest läbi torgitud inimestel olevat mõnikord pärast haavade paranemist kadunud vanad kroonilised haigused - sealt tulnudki mõte, et naha alla torgatud nõelad võivad meid ravida. Suht pöörane lugu! :p

Nüüd hakkan pähe õppima Robert Frosti luuletust "The Road Not Taken" ja pärast seda hakkan lugema sellist raamatut nagu "Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon  RHK-10" (1995 a väljaanne, nii et iganenud ka veel).
Valides lugemiseks raamatuid, ei mõtle ma sellele, millist raamatut ma lugeda tahaks - vastupidi: ma võtan selle, mida ma ilma teadliku enesesuunamiseta kunagi ei võtaks :D
See kunagi hoolega loetud ja studeeritud raamat jääkski sinna kolletama, kui ma tema eest ei hoolitseks ja ainult enda lõbude peale mõtleks :D




Oma kirjutiste-märkmetega samamoodi: ma muudkui kirjutaks ja märgiks, aga ülelugemise huvi ei ole mul mitte kunagi, kui ma endale sellist 'käsku' ei anna. Ja ma vahel käsutan end neid lugema, sest misjaoks ma mitmevärviliselt siis kirjutasin kõik need asjad üles ja välja ja...



Järgmine raamat, mille suhtes mul mingit entusiasmi pole, on üks prantsuse näidendite raamat, mille VT miski asja eest auhinnaks sai - tema seda lugeda ei tahtnud ja minul on probleeme lugemata raamatute toppimisega suurde riiulisse :D, ma panen need enda toa lugemata raamatute riiulisse ja kui keegi teine tõesti ei taha, siis ma loen ise, sest keegi peab ju sedagi raamatut hoidma, märkama ja vaatama, muidu pole aus!



Aga internetikeskkonnaga läks seekord käbedasti - lugesin läbi portsukese juttu muusikateraapia kohta, vaatasin jooniseid ja läksin sisukorda: viskasin pilgu peale, kõik tundus üpris algeline - ja saingi selle lingi oma järjehoidjaribalt kustutada.

Ajakirjadega on selline kummaline asi, et ma enam ei viitsi neid ka lugeda. Aga ikka on paar lugemata vana ajakirja kuidagi kodus olemas. No nüüd on küll tõesti ainult kaks tükki alles, aga neid kipub kuidagi juurde tekkima. Näis!

No vaat, ja niimoodi kukubki välja, et pole mul mingeid uusi raamatuid kunagi teile tutvustada... Kogu aeg nagu nokerdaks millegi kallal, aga tulemust netu!

teisipäev, 24. veebruar 2015

Tantsi tagumik transsi

Sattusin täna hommikul paariks minutiks vaatama alloleva kogumiku esimest videot. Väidetavalt on kaamera kinnitatud hularõnga külge ja siis tüdrukud keerutavad-tantsivad. Täitsa kena!
Paari minuti pärast taipasin, et hakkan tõesti transsi vajuma (tegemist ongi trance muusikaga) ning panin video kinni. Pilgutasin natuke aega silmi ja 'aklimatiseerusin' ning siis tuli mulle pähe 'hiilgav mõte'.

Et kui šamaanid trumme tagudes ringi kargavad, sufid oma pikkades hõlstides vurrkannidena keerutavad ja mõned liikuva meditatsiooni harrastajad päid ja jäsemeid raputades iseennast hullumoodi solgutavad, siis see selginemine ja teadlikkuse järsk kasv, mida nad selle järel kogevad on lihtsalt see tunne, kui pärast pikka pöörlemist maailm jälle paika loksub :D
Et miski pole tegelikult muutunud peale selle, et süda enam ei läigi ja jumal tänatud! :D

Noh, ma tegelikult niimoodi ei arva, ainult hetkeks tundus see hästi hea mõte olevat :p





Sain mõned päevad tagasi kingitusi, mis pärit Tiibeti asulast Indias.
Nüüd on mul oma palvelipud...



... ja khata - see püha sall, mida budistid dalai-laamale kõikjal kokkupandud kätel ulatavad ja mida ta õnnistades vastu annab. Tavaliselt on see valge, aga minul on kuldse-punasekirju - täiuslik minu tuppa. Ma riputasin selle oma budakuju taha seinale. Ja teate mis - see sall on osalenud dalai-laama tervitamiseks korraldatud riitusel, ehk siis see rätik minu seinal on dalai-laamat 'näinud'.

Mul pole sõnu, et kirjeldada, mida ma tundsin neid kinke saades ja lugedes kirjast nende asjade leidmise lugusid... Need mõlemad ripuvad mul madratsi suhtes vastasseinas... vaatan neid kogu aeg :D ja lihtsalt ei suuda ära imestada, kuidas selline pöörane asi sai juhtuda, et minusugusele sulekotil istujale sellised asjad kulleriga koju tulid...

Fotod on magedad.
Valgust nagu eile oli, aga... ma lihtsalt ei oska /*häbeneb.../




See viimane pilt on Internetist 'röövitud', minu sall on ka täpselt selline.
Pilte vaadates nägin, et khatasid on tegelikult paljudes värvides ja sageli ka religioossete sümbolitega.
Mina vist teadsingi vaid valget ja kuldset... 
ja sümbolitest-palveridadest nende peal polnud ma kuulnudki.

Täiesti pöörane on ka see, et viimastel aastatel on mu tuba tasapisi kollase-tumepunasekirjuks kujunenud. Mul on riiulites isegi tumepunased, kuldse mustriga korvikesed! Valget salli oleksin ma teistmoodi kasutanud, kuid kuldsekirju sobis mulle seinale pidevaks imetlemiseks.

Ausalt öeldes olen ma sellest järjekordsest imest ikka veel oimetu - ma hakkan ikka veel üllatusest naeru mugistama, kui ma neid asju oma seinal vaatan... :D

Tohutu tänu! :)

esmaspäev, 23. veebruar 2015

Tänane Facebook



"Me ei peagi olema täiuslikud,
me oleme mõeldud olema terviklikud."
JANE  FONDA

Sa oled see, mida sa loed?

Teen 3-4 hommikul nädalas väikeseid tõlked Mehele. Artiklid otsib ta ise suure laia Interneti pealt ja need peavad olema humoorikad. Kuna tavaliselt toimuvad sündmused Ameerikas, siis kohandab ta need ise Eesti oludega.

Probleem on selles, et mingi osa nendest lugudest on minu jaoks ebameeldivalt virilad ja sarkastilised. Neid on äärmiselt paha tõlkida. Ma kahtlustan, et need lood on kõik võetud samast Internetikeskkonnast ja kirjutatud sama viripilli poolt. Mehe auks peab ütlema, et ta teeb need vähem (v)irisevaks, tegelikult muudab lausa tundmatuseni. Jumal tänatud! Ta võtab sealt teinekord hoopis mingi muu idee, lihtsalt pärast insulti ta enam ta inglise keelt nii soravalt ei loe, et võõrkeelsest tekstist mingit oma lugu arendama hakata. Tõlgin talle põhimõtteliselt inspiratsiooni jaoks.

Ma usun, et paljud teist on kuulnud, et sõnadel on oma energia ja neid välja öeldes me 'muudame reaalsust'. Näiteks õelutsedes või teisi halvustades kogume enda ümber 'pimedust' ja häid sõnu lausudes 'valgust'.

Mõtlen selle peale sageli, kui ma neid tõlkeid teen ja kui ma laulan. Laulan nüüd iga päev umbes tunnikese (pigem rohkem kui vähem), sest laulmine ka lööb energia klaarimaks ja toob südamesse rõõmu, ergastab ja kirgastab, tunnen seda. Aga sõnumise-targad on minusse veidi ebakindlust sisendanud sellega, et lauldes lootusetust armastusest või mahajäetu üksildusest, toon/lausun seda ka oma ellu. Mina aga olen endiselt Lana Del Ray juures :D ja tema laulusõnade maailma enda ellu küll ei taha. Paraku on tema meloodiad köitvad ja vokaalselt pakuvad ka pinget. Ma mõtlen kogu aeg, et peaksin hoopis mantraid laulma, kuid oh häda - vokaalselt ei esita need mitte mingit väljakutset, neid võiks ka läbi une joriseda... Mulle meeldib just see hääle lahti saamise tunne, kui laulutunni lõpu poole saad vabalt laulda noote, mis alguses summutatult või pingutatult tulid.

Samas vaatasin kunagi sellist kanalit nagu Investigation Discovery ja sealsed kirikuskäivad ameeriklased, kirikukoori laululinnud ja isegi pühad isad ise tegid palju paksu pahandust, nii et ... :p

Veel natuke ülemõtlemise teemal.
Ma olen lugenud, et kanamuna-karpidel peaks olema kirjas, kuidas neid kanu on peetud. On ka või? Ma ükskord otsisin, aga väsisin enne ära, kui leidsin. Ja kas mõni poekett müüb tähisega 1 mune? Et siis vabapidamisel kanad, kes saavad ringi siblida? Nimelt torkas mulle täna pähe, et ma pole mitu kuud mune ja munatoitusid söönud! Muna maitses mulle, nii et tuleb välja, et olen lihtsalt säästumunakanade kannatuste suurendamist vältides üldse mune vältima hakanud. Mul on käidavas kauguses nii Konsum, Maksimarket, Selver kui ka Prisma. Kas mõnes neist teie teada müüakse lahkemalt koheldud kanu kui need õnnetud säästu-omad? Ja kuskohas see number on, kas keegi teab - esiküljel, kaanel, põhja all?

Kui ma häid mune ei leia, pean hakkama iga muna ja piimatoote juurde palveid podisema, et tänada kanu ja lehmi ja paluda neile paremat ümbersündi, sest muidu ma hakkan nälga jääma varsti ja kaotan oma hoole ja armastusega kogutud lisakilod :p

Huvitav vaadata, kuidas sage kokkupuude mingite teooriatega tõesti su elu mõjutama hakkab ühel hetkel. Tõsi küll, ma olen ka keskmisest mõjutatavam inimene, aga ikkagi kummastav...
Näen ka seda, et ma ei taha enam filme vaadata, sest ma ei taha kurbust ja õõva tunda. "Mandariinid" jäidki lõpuks vaatamata - ma tahtsin näha head filmi, mida kõik teavad, see oleks nagu kohustuslik osa kultuurist, kuid ei tahtnud kurbust ja kartsin, et seda seal on.
Mhh.

pühapäev, 22. veebruar 2015

Midagi hingele

"Vaadates taha valdab mind tänumeel.
Vaadates ette haarab mind nägemus.
Vaadates üles täidab mind tugevus.
Vaadates enda sisse leian ma rahu." 
Apatši palve



"Looking behind I am filled with gratitude.
Looking forward I am filled with vision.
Looking upwards I am filled with strength.
Looking within I discover peace."
 
Quero Apache Prayer

Nii kena!
Nii pildi kui palve leidsin täna Facebookist.
:)

Ei tunne iseenda tujusid...

Mõned korrad aastas tuleb mulle pähe suurepärane mõte jätta vannitoa põrandaküte paar tundi enne duši alla minekut maksimumile keeramata - eeldusel, et kui vannituba on jahe, siis käin ma viuh-viuh-viuh duši all ära ja vupsan ruttu välja, hoides kokku nii elektrit kui ka vett.

Kui seisan külmal vannitoapõrandal ja pean astuma külma vanni, siis meenub mulle kohe, et kui vannituba on jahe, siis ma jäängi sinna kuuma duši alla kükitama ja ennast veenma, et korraks võiks duši kinni keerata ja nuustiku ja seebi järele haarata :D
Kuuma vett sel moel päris kindlasti kokku ei hoia ja aega võtab selline duši all käik ka kõvasti rohkem. Rääkimata sellest, et nii mõnus pole...

Üks viis vee kokku hoidmiseks on muidugi kellegagi koos duši alla minna, kuid ma kardan, et huvilisi ei leidu, kui ma dušiotsikut kogu aeg enda vastas hoian :D

laupäev, 21. veebruar 2015

Got fat? Fear not!

Püksikandmiskultuur on juba ammust aega üpris kummastav.

Raske aru saada, kuidas Meerika mehed pole ära tüdinenud oma teksapükste kandmisest põlve kõrgusel...



... ja püksimeistrid näivad endiselt võistlevat selles, 
kes suudab kõige madalama värvliga teksad müüki paistata...




... aga vaat sellist pilti näen küll esimest korda...


... et kui  püksilukk kinni ei lähe, siis paned püksid lihtsalt tagurpidi jalga ja -
mis silmist, see meelest! :D

reede, 20. veebruar 2015

***

Kuidagi järsku kadus see talv ära: alles eile läksin ringiga poodi, et jäätunud jalgradadel mitte pikali lennata, ja täna on lumi ja jää täiesti kadunud - vähemalt meie kodu akende ulatuses, ma väljas täna pole käinud.

VT peaks täna klassiõhtule minema, aga ta ei viitsi...
Ta küsis, mida mina teeksin.
Ma ütlesin, et kui mina laps olin, siis polnud kunagi mingit küsimust - alati läksin.
VT ütles selle peale, et ta tahaks ka laps olla :D

Olen täna natuke oma väikest tuba kaunistanud, aga ootan päikest, et seda pildistada...

Siin aga kaks Interneti pealt leitud mõnusat suvepesa:






Päevad-nädalad lähevad nii ruttu...
See on tore - selle järgi tean, et olen tõesti õnnelik.
Kui kaotan ennast sekeldustes pikemaks ajaks silmist, siis on tunne nagu peaksin ma iga veniva minuti oma kätega endast mööda lohistama - aega on küllalt, et iga minutit ükshaaval vihata...

Aga praegu tundub, et kevad on algamas ja suvi tuleb alati kiiresti ja kenasti :)
Pole vaja isegi oodata!
Aga rohkem päikest tahaks küll!

Mustlastest

Kui läksin esimesse klassi, oli mu üheks klassivennaks paksu musta juuksepahmaka ja tõmmu jumega mustlaspoiss Roman. Ta hoidis täielikult omaette ja minu mäletamist mööda ei teinud ka teised lapsed temast välja. Teda vastama kutsuda polnud mõtet, sest ta vaikis ja vaatas maha. Oli näha, et ta tunneb end koolis halvasti ja keegi ei imestanud, kui teine klass algas ilma Romanita.

Rohkem kokkupuuteid mul mustlastega polegi. Mõned korrad on keegi püüdnud ennustada, ja kuigi ma usun, et mõnedel neist see võime on, ei usu ma seda nendest naistest, kes tänaval ligi astuvad.

Minu keskkoolisõbranna ja pinginaaber aga kartis neid hirmsasti, sest üks oli talle ennustamisest keeldumise eest mingeid needusi järele sajatanud. Kui läksime üle Rakvere turuplatsi ja ta järsku sammu kiirendas, siis teadsin, et ta märkas mõnd mustlasnaist.



Aga viimasel ajal olen vahel huviga vaadanud sarja "My Big Fat Gipsy Wedding" ja nende elu tundub nii huvitav. Tüdrukud ei lõpeta sageli keskkooligi, sest naise haridus komplitseerib pereelu - seda enam, et poisid tulevad koolist ära varem veel ja hakkavad suurte meestega tööl kaasas käima, et endale ja oma tulevasele perele blingi lubada. Niisiis mustlasmehed rabavad tööd ja hoolitsevad oma pere ja teiste naissoost sugulaste eest, kel meest või isa pole. Naised aga ärkavad, panevad end ilusti riidesse, meigivad end ja asuvad koristama. Siis solaarium ja maniküür, toidupood ja tagasi koju koristama ja meest ootama. Naised istuvad kodus, sest kui nad ringi kolavad, hakkavad liikuma jutud, et tegemist on kombelõdva naisega, kes ei austa oma meest. Ka tuleb tütardel silm peal hoida, sest tüdrukute laitmatu maine on eriti oluline kultuuris, kus ükski mees ei taha "kasutatud asja".

Selles sarjas kujutatud mustlasmehed on sageli hullud eputrillad :D See on lihtsalt uskumatu, millises vaimustuses on nad dekoratiivsetest riietest, lausa kostüümidest. Nende pead on juuksegeeli täis ja nad on enda võlude osas nii enesekindlad :D - koomusk! Üks flirtis endaga peeglis tükk aega ja nentis: "Being sexy is a hard job but someone's gotta do it!" :D
Meie mõistes ei näe nad sugugi mehelikud ega ligitõmbavad välja, aga nad on ise enda üle nii rõõmsad! :)

Emad ja vanemad (juba abielus) õed valvavad teismelisi tüdrukuid kullipilguga, sest väga tavaline on, et neiuke laseb jalga esimese ettejuhtuva poisiga, kes temast välja teeb. Tüdrukud soovivad  iseseisvuda ja pesast välja lennata ja neile tundub, et parim viis selleks on salaja abielluda. Paraku juhtub sel puhul mõnigi kord nii, et enne kui abielluda jõutakse, on poisil tüdrukust isu täis ja viimane peab häbelikult koju tagasi minema.

Nii juhtus viimases osas, mida ma nägin, 15-aastase mustlastüdruku Nukkie'ga. 14-aastaselt põgenes ta poisi juurde ja elas poisi kodus. Poisi õde oli tema parim sõbranna - sõbrannadega on seal kitsas, sest kedagi ei lasta ju üksi kodust välja. Ütleb, et läheb sõbranna juurde, aga kes teab, eksju!?
Aasta hiljem oli selge, et poiss temast enam ei hooli ja tüdruk helistas oma emale, et küsida, kas ta tohiks koju tagasi tulla. 
Eks jah!

Poisi ema ja õde viisid Nukkie oma vana kodu lähistele, kust ta edasi läks taksoga. Poisi ema väljendas lootust, et Nukkie ema "üleandmisele" ei tule, sest muidu läheb nagunii kakluseks, tuleb III Maailmasõda :D, nagu ta ütles... Nad on alati nii lärmakad ja bravuurikad, kõvad kutid ja mutid seal koos, aga kui tüdrukud nuttes hüvasti jätsid (nad olid ju teineteise ainsad sõbrad) ja ema neid karmil häälel laiali minema käsutas, hakkas ema ka nutma ja tunnistas, et ta armastab Nukkiet nagu oma tütart - elas ta ju aasta aega nende perega. Aww!

Läheneb siis Nukkie oma kodule ja ema on juba aknal ootamas, kari nooremaid lapsi ümber. Kui takso saabus, ütles ema lastele, et nood ei segaks vahele sellele, kuidas ta Nukkiet kohtleb, sest tüdruk peab aru saama, et kodust ära jooksmine pole OK, ja ka pisikesed peavad õppetunni saama.
Ilmselt oli oodata karjumist (karjumist, solvamist ja kaklemist on selles šõus sama palju kui blingi)!

Nukkie vedas end oma kohvritega aeglaselt ukse poole, mille lävel seisis ema, kõige tillem puusal. Kõigepealt jooksid emast mööda, tulnukat kallistama tema pisikesed õed-vennad, kes hüüdsid, et armastavad teda :) Nukkie vedas end, nina maas, ema ette, nüüd liikus kaamera ema nägu näitama ja - see naine, kes oli oma rumalale tütrele otsustanud õppetunni anda, vaatas Nukkiet sellise lõputu õrnuse, armastuse, õnne ja hellusega, et ma ei tea, kas ma üldse midagi sellist varem näinud olen. Õppetund jäi tol korral andmata. Ema sirutas käe kallistuseks välja ja ütles: "Mul on nii hea meel, sind näha. Ma armastan sind!"

Mõni hetk hiljem nõjatus Nukkie voodile ja küsis oma nooremate õdede-vendade käest: "Kes tahab kalli?" ja talle hüppasid otsekohe kaissu 4 armsat põngerjat.

Tavaliselt lõppeb see sari mingi kaklusstseeniga, aga see oli nii armas ja jättis minusse hästi tugeva emotsionaalse jälje. Mina arvasin, et kogu see rahvas lihtsalt lärmab ja teeb suuri sõnu, aga kõikjal võib leida tohutut, sügavat armastust. See, et emad oma laste peale röögivad, ei tähenda, et nad järgmisel hetkel ei lubaks neile just seda, mida varem on kindlalt keelatud :D ja hättajäänud võetakse tagasi sama suurde või veelgi suuremasse armastusse. Paistab, et karjutakse ainult nende peale, kes selle kenasti välja kannatavad :D

Väga omapärane ja huvitav rahvas! :)

- izismile.com -

Pildil kaks tõmmut kaunitari (tõenäoliselt mitte mustlased), ema ja tütar, mõlemal eri värvi silmad!

neljapäev, 19. veebruar 2015

Midagi selles on...

Kohvis, ma mõtlen. Olen nii palju kordi üritanud kohvijoomist maha jätta, kuid alati on tagajärjeks olnud see, et mõnda aega joon seda senisest veel rohkem :p


Mind tõmbavad isegi teiste inimeste jutud kohvist... ja ma lihtsalt Armastan fotosid, kus inimesed on oma kohvi ja raamatuga voodis või aknal või põrandavaibal...






Kui ma näen fotosid töölaudadest või töö'pesadest', kus on kohv kõrval, 
hakkab mulle kohe tunduma, et kohv ongi edu pant! :D
Et kui sa ikka kõvasti ja osavalt tahad tööd teha või midagi huvitavat kirjutada näiteks,
siis kohv Peab seal kõrval olema.




Ma ise joon musta kohvi ainult hommikul vara...
Kahjuks juhtub minuga hommikuti küllalt sageli nii, 
et vaevalt olen oma kruusi tühjaks joonud, kui tuleb uni!
Tõusen selleks, et hommikut VT'ga veeta, 
enne kui ta kooli läheb,
enda jaoks liiga vara. 



Hommikuti kohv mind kahjuks ärkvel ei hoia :D, õhtul küll.
Seega päeval ja õhtul joon tegelikult piima ja suure suhkruga kohvi, et igasugust energiat saada.

Piimakohvi pildid mind nii väga ei inspireeri, aga natuke ikka :)





Piimakohvi tarvitan ma pigem ergutina - must kohv on see, mille maitse järele ma igatsen...

Kas teie ka mõnikord hommikut ootate, et saaks selle (musta?) kohvi juba lõpuks kätte? :D
Mina küll... Juba ainult tõmbava kohvi lõhn teeb õnnelikuks ja siis veel see teadmine, et kohe on see valmis, natuke puhud peale ja siis väikeste lonksudega juba saab... :)



Kuidagi... hea on olla :)
Ja ma loodan ja soovin, et teil on ka! :)

Ma lähen võtan nüüd köögist oma päeva teise kohvi, 
mille enne kirjutama tulemist kenasti tõmbama jätsin!

Pildid: pinterest ja izismile.com

teisipäev, 17. veebruar 2015

Heast ninast

Loen siin Psühholoogia Sinule 2/2014 numbrit ja jõudsin feromoonidest rääkiva artikli sellise lõiguni:

Lõhnad mõjutavad masside käitumist 
Lõhnade abil saame oma meeleolu teistega sünkroniseerida ning vajadusel ka teisi hoiatada. Lõhnade mõju aitab selgitada ka massikäitumist, mil inimeste tunded kalduvad kergesti teistele üle, olgu selleks siis hirm, hüsteeria või rõõmujoovastus.

Võibolla hoopis see selgitab 'empaadindust'? Polegi midagi muud, kui lõhnahormoonid, mida mõned inimesed on õppinud (või sündinud) paremini tajuma. Ja rahvahulgas on neid feromoone nii suures kontsentratsioonis, et pole ime kui tunnen, et hakkan KOHE hulluks minema ja pean sealt minema saama. Ma ei taha, et võõrad tunded mind vallutavad ja ma ei taha kaotada "oma rahu" nagu Jaan Kross ütles. Samas pakub "hea nina" nii palju kaitset ja mitmesugust abi, et ma tunnen, et ei raatsi sellest loobuda - väidetavalt on võimalik end tundetumaks treenida, sellest räägiti raamatus "Ülitundlik inimene", aga mina mõtlesin, et miks peaks keegi tahtma seda teha...? :p  Kõik need asjad, mida vastupidavamana teha saaks, pole väärt tundlikkuse kaotamist.

Veel lõike samast artiklist:

*
Inimestel on nagu kõikidel imetajatel kaks haistmissüsteemi. Üks neist tajub lõhnu, teine feromoone. Ehkki feromoonide taju üle vaieldakse on selge, et seda infot töötleb aju kiiremini kui selgelt eristuvaid lõhnu. Tavaliselt kasutatakse selle näitlikustamiseks terminit "kehakeemia".


*
Kui mehed tajuvad lõhnadest, et naisel on ovulatsiooniperiood, hakkab nende organismis vastukaaluks tõusma testosteroonitase. Selle tulemusena eritavad mehed naise meelitamiseks tugevamaid lõhnaaineid.


*
Lõhnad aitavad naistel välja peilida geneetiliselt kõige sobilikumad partnerid, kelle immuunsüsteem ja sellega seotud geenid erinevad oluliselt naise omadest. Just sellistel paaridel sünnivad tervemad järglased. Ühtlasi on sellised partnerid teineteisele lojaalsemad. Partnerid, kelle imuunsüsteemidega seotud geenid olid sarnased, olid altimad uusi vahekordi otsima.


*
Psühholoogiaprofessori Denise Cheni arvates suudame lõhnade abil tajuda teiste inimeste hirmu, õnnetunnet ja seksuaalset erutust ning võimalik, et ka teisi emotsioone.
/.../
Mida kauem on paar koos olnud, seda paremini tajutakse lõhna abil teise emotsioone. Näiteks väidavad paljud naised, et armukese leidnud mees lõhnas teisiti.


*
Lõhnad mõjutavad iluhinnanguid. Näiteks hinnatakse (keskmise välimusega) inimesi fotodel ilusamaks, kui tajutakse samal ajal meeldivad aroome.


*
Ühes katses panid inimesed kasiino mänguautomaatidesse meeldivate lõhnade korral pea poole enam raha mängu kui tavaliselt.


*
Feromoonid mõjutavad naiste menstruaaltsüklit. /.../ Kasuisaga peredes kasvavate tüdrukute seksuaalne küpsemine on kiirem kui üksikemadega sirguvatel tütardel. Mida noorem on tütar sel ajal, kui perekonda tuleb uus mees, seda varem algab tema küpsemine puberteedieas.


*
Feromoonid mõjutavad seksuaalkäitumist. 2-3 nädala vanustel hiirepoegadel on avastatud geenid, mis kaitsevad neid teiste hiirte paaritumiskatsete eest. Vastavaid feromoone eritavad pisaranäärmed. Sarnane fenomen ilmneb ka inimestel. Seksuaalse erutuse vähenemiseks piisas meestel vaid naiste pisaraid nuusutada (isegi juhul, kui nutvaid naisi läheduses polnud). Pisarates olevad ained vähendasid meeste füsioloogilist erutusseisundit ja langes testosteroonitase.
Allikas: ajakiri Psühholoogia Sinule 2/2014, artikkel "Armumine esimesest lõhnast".

esmaspäev, 16. veebruar 2015

Tsipake unenägudest

Jälle midagi Alkeemikutelt (loen praegu oma uudistevoos neid artikleid, ma iga nädal ei viitsi - nagu blogidegagi - aga siis jälle võtan kätte ja loen järjest terve pataka; mulle tundub see rahulikum kui iga päev püüda kõik uus üle vaadata).

 Inimestel, kes unenägusid mäletavad, esineb teistsugune ajutegevus 
2014. aastal läbi viidud uuring leidis, et inimestel, kes sageli oma unenägusid meenutada suudavad, esines erksam tegevus aju selles piirkonnas, kus ühinevad oimu- ja kiirusagar - eriti võrreldes inimestega, kes suudavad harva unenägusid meenutada. Erinevusi ei leitud mitte ainult seoses magamisega, vaid ka uuringus osalenud inimeste ärkveloleku ajal. Eelnevad uuringud on avastanud, et unenägusid rohkem mäletanud inimesed reageerivad paremini helidele nii magades kui ka ärkvel olles.

Tjah, huvitav!
Mina nimelt mäletan pea igal hommikul oma viimast unenägu, vähemalt mingeid motiive sellest ja erakordselt hapra unega olen ma ka. Tavaliselt on mu unenäod seotud eelneva(te) päeva(de)ga või siis hoopis eesolevaga. Ma usun küll, et minu neurootiku-aju juurdleb ka une ajal pidevalt selle kallal, kuidas iga järgmist argipäeva enda jaoks valutumaks muuta.

Olen loobunud terve unenäo üleskirjutamisest, sest muidu peaksin vähemalt pool tundi varem ärkama :D, aga nii 4-5 rida kirjutan enam-vähem igal hommikul küll...

Näiteks täna öösel nägin, et olin mingis hütikeses ühe 5-aastase poisiga, kes tahtis välja kolama minna, kuigi liikvel oli zombisid - mitte nii palju ja karjakaupa nagu "Elavate surnute" sarjas, aga oli. Samas teadsin, et tema saatuseks on saada päästetud mingi zombi poolt. Aga kust mina pidin teadma, kas parasjagu ajab teda taga õige või vale zombi? Niisiis mõtlesin, et kui ta ilma loata välja läheb ja zombi kuklas kinni tagasi jookseb, siis ma ust lahti ei tee. Otsustasin ära ja siis mõtlesin kibedalt, et keda ma petan - kui ta ukse poole jookseb, siis mul pole südant seda ust kinni hoida hoolimata sellest, et mul pole seal majakeses midagi, millega ennast kaitsta (teda nagunii enam mitte, kui tal juba hambad kuklas on).

Kogu see unejupp sai inspiratsiooni telekava filmitutvustusest ja see kõlas nii:
"Pärast seda kui ebaharilik zombi päästab rünnakust tüdruku, tekib nende kahe vahel suhe, mis võib muuta kogu elutut maailma." Lugesin seda, ja mõtlesin, et appikene kui haige värk.
Filmi nimi oli "Metsamajake".
Nii põgus kokkupuude ja nii sügav mõju!

pühapäev, 15. veebruar 2015

Osho

"Kui ütled, et oled õnnelik, aga pole, siis su hingamine on häiritud. Su hingamine ei saa olla loomulik. See on võimatu. Sest tõsi on see, et sa pole õnnelik. Kui oleksid öelnud "Ma olen õnnetu", siis su hingamine oleks jäänud loomulikuks. Vastuolu puuduks. Aga sa ütlesid: "Ma olen õnnelik." Otsekohe surud sa midagi alla - sa oled alla surunud midagi sellist, mis oli üles tõusmas. Selle pingutusega muudab su hingamine oma rütmi, see pole enam rütmiline. Su nägu pole enam meeldiv, su silmad on petlikud."   
- OSHO -

Siit.

Huvitav jah, nii paljud inimesed usuvad praegu afirmatsioonide võluvõimu, et kui pole oma rahalise seisuga rahul, siis ütled (valjusti) mitu korda järjest: "Mul on piisavalt raha!", kui pole oma suhtega rahul, siis ütled: "Mul on armastav ja vastutustundlik elukaaslane" jne... ja siis varsti ongi nii...

Aga mulle tundub see pöörane... öelda midagi, mis on vale..., mulle tundub see oma hinge ja mõistuse kiusamise või reetmisena.

Nii tore leida, et Osho mõtleb samamoodi! :)

Ja ärge siit nüüd välja lugege, et ma vaatan hommikul peeglisse ja ütlen: "Ma olen õnnetu!" :D
Ei tee ma seda! :D
Ma ütlen hea meelega kasvõi mitukümmend korda päevas: "Ma olen õnnelik!" või "Ma armastan sind!" - kohe ütlen, kui tunnen; mul pole mingit hirmu ega 'vastutustunnet' selles osas, et kuidas ma ikka ütlen, äkki ma kolme tunni pärast olen hoopis pahane ja teine siis imestab: "Aga sa ju armastad mind!?!" :D
Kõik hea tuleb ikka väljapoole lasta, siis ta seal mitmekordistub! :)

*

Veel üks ebapopulaarne mõte Osholt:





Hear-hear!

- "Mul pole kunagi iseenda seltsis igav. Põhiline, millest ma mõtlen ja mida ma ei taha kaotada, on mu rahu. Ma ei taha, et see mult ära võetakse."

- "Kas karusell on edasiliikumise vahend?"

2 * Jaan Kross

SIIT.

laupäev, 14. veebruar 2015

Naiselikkusest

Kõik alljärgnevad katkendid on pärit veebilehelt Alkeemia ja sinna on need omakorda jõudnud Katrin Saali Sauli raamatust "Naiseks olemise kunst". Kogu sellest jutust võib kõik õige olla ja võibolla on kõik väljamõeldis - mina kopeerin siia ümber need lõigud mis minu jaoks õiged tunduvad (hetkel?) ja olulised on.
Selles maailmas elan ka mina praegu. Millega ma ei taha öelda, et mina kõiki neid arhetüüpseid rolle ülima ladususega täidan :D - muidu poleks mul ju poolt mure-raasu-saba-juppigi elus :D


***

Iga naise sees elab:
  • elurõõmus, emotsionaalne, mänguline, naerune, muretu Tütarlaps
  • sensuaalne, seksuaalne, tabamatult müstiline Armastaja
  • hoolitsev, emalik, rahulik, korda loov Perenaine
  • enda väärikust teadev, tark ja õiglane Kuninganna.

*

Armastaja ja Tütarlaps esindavad oma pehmuse, õrnuse, sõltuvuse, tundelisusega arhetüüpse terviku naiselikku poolt. Nemad on rohkem keskendunud olemisele, hetkes viibimisele. Elutantsus astuvad nemad mehe juhtimisel sammu tahapoole.
Perenaine ja Kuninganna esindavad oma konkreetsuses, jõulisuses, iseseisvuses naise arhetüüpide mehelikku poolt. Nemad on enam keskendunud tegutsemisele. Elutantsus astuvad need arhetüübid enesekindla sammu ettepoole. Perenaise arhetüüp on iseenesest mitmeplaanilisem - Ema algkuju kannab endas naiselikku alget ja tasakaalustab Perenaise mehelikku aktiivsust ja pragmaatikat.
Mehelik pool on tegutsev, ta loob nähtavat, käegakatsutavat maailma. Energia voolamise seaduspära järgi annab mehelikkus enda sees oleva energia ära sellele tööle, objektile, millega ta parasjagu tegeleb. Pikalt tegutsemine on väsitav.
Naiselik pool oma hetkes olemisega aga kogub energiat. Sellest kogutud energiast täiendab ta mehelikkuse poolt loodud nähtavat maailma ja täidab, hingestab selle oma energiaga. Nii moodustuvadki kodud - mehelikkus loob maja, naiselikkus teeb sellest kodu.
*
Näiteks keerulises, kriitilist mõtlemist ja tegutsemist nõudvas olukorras, on mehelik pool see, mis suudab emotsioonid välja lülitada ning konstruktiivselt ja kainelt käituda. Naiselikkus valgub sellisel hetkel emotsioonidesse ega pruugi suuta mõelda ratsionaalselt. Küps mees läheb kriitilises olukorras Sõjamehe mehelikku energiasse ning liigse tundlemiseta hakkab olukorda lahendama. Naiste puhul, sõltuvalt sellest, kas naine on hetkel pigem mehelikus või naiselikus energias, toimub jagunemine. Mehelikus - Kuninganna - arhetüübis naine suudab samuti rahulikuks jääda ning tegutsema hakata. Naiselikus - Tütarlapse - energias naine aga satub emotsioonide meelevalda ning isegi kui Kuninganna temas küll otsib lahendusi, siis Tütarlaps murrab käsi, nutab ega oska kuidagi toime tulla ei iseenda ega kogu situatsiooniga.
*
pidev viibimine mehelikus energias väsitab. Mehed peavad mehelikus energias mõõtmatult kauem vastu kui naised - see on neile loomuomane. Naisele on aga pidev või pealesunnitud mehelikus energias tegutsemine kurnav.
*
Ehk siis mehelik tegutsemine saab energiat naiselikust olemisest. Loomejõud (mis on ju ka tegutsemine) vajab inspiratsiooniks olemise lõdvestatust. Mehelikkus ammutab inspiratsiooni naiselikkusest.
*
Naiselikkus inspireerib. Mehed vajavad Armastaja seksuaalsust, Tütarlapse emotsionaalsust, Kuninganna intellektuaalsust. Perenaine mehi tavaliselt ei inspireeri, Perenaine kannab oma mehe eest head hoolt. Perenaise vastu tunneb mees austust, tänu, hoolimist. Mees vajab Perenaist võib-olla et kõigist arhetüüpidest kõige rohkem, ent paraku Perenaine ei sütita.
Et Perenaise arhetüüp ärataks mehes huvi ühise majapidamise ja laste vastu, kohusetundliku ja vastutustvõtva käitumise ning austuse ja tänu oma suure (tihti ennastsalgava) panuse eest, on tal vaja meest inspireerida Tütarlapse, Armastaja ja/või Kuninganna arhetüübist. 
*
Kahjuks on paljude naiste praktiline maailm tegutsemise poole kreenis. Eriti kui väiksed lapsed seelikusabas veel kinni, jagub toimetamist päeva igasse tundi. Ent ometigi on naise püha kohus hoida eneses alal naiselikkust. Sest kui naine aina tegutseb ja mõtleb, ei jää tal olemiseks aega. Kuid just olemine laeb akusid, millega naised hoiavad kõrgel mitte ainult oma enda, vaid ka neist lähtuvate (mehelike) struktuuride energiat.
SIIN on esimene osa.

***
TEINE OSA käsitleb naise puudulikke ja üle võlli läinud arhetüüpe. Ka huvitav lugemine, kuid ma ei saa öelda, et mul siin oluliselt mingeid meta-tasandi kogemusi oleks, et kaasa noogutada.
Siiski ütleksin, et tean järgmiste tüüpide olemasolust:
*
+ Kuninganna arhetüübiga liialdades on tark ja õiglane Kuninganna andnud oma trooni Jääkuningannale. Ta on meisterlikkuseni omandanud eluterve Kuninganna võime olla distantne ja jahe. Paraku on ta läinud jahedusega üle piiri. Seal, kus puudub armastuse soojus, leiab aseme külmus. Jääkuningannal on endast ülespuhutult hea arvamus. Harva libisevad ta huultelt tänusõnad. Oma kuningriigi teenimise asemel tahab ta, et teenitaks hoopis teda. Ta vaikib üleolevalt ega vaevu vestluspartnerile otsagi vaatama. Kui ta siiski midagi ütleb, nähvab ta õelalt. Ta ei hooli inimeste tunnetest ega vajadustest ning ei adu, kuidas ta salvav keel teistele inimestele mõjub. Ta on türann, aga samas nutikas, need omadused kokku võimaldavad tal inimestega osavalt manipuleerida.
*
- Vastandina Kanaemale jätab Rongaema oma pesakonna unarusse ja keskendub vaid iseendale. Tänapäevases maailmas on ta lastel sagedaseks hoidjaks I-Pad ja nutitelefon, samal ajal viibib ta ise sotsiaalvõrgustikes või ajab lihtsalt oma asja. Rongaema võib sõnaliselt küll alatasa kinnitada, kui tähtsad on talle ta lapsed, ent ta teod ei kinnita neid sõnu. Oma karjäär vajab edendamist, oma keha hoolitsemist, oma elu elamist.
***

KOLMANDAS OSAS räägitakse sellest, kui hea on neid erinevaid nelja arhetüüpi elus vaheldumisi, vastavalt olukorra vajadusele, kasutada. 
*
Teiste naistega suheldes kehtib tavaliselt reegel, et sarnased arhetüübid tõmbuvad.  /.../ Pidu läheb hoogsalt käima, kui Tütarlapsed omavahel sädistavad. Perenaised arutavad isekeskis koduseid teemasid. Kuningannade ringis sünnivad suured ideed. Ent Kuninganna vaatab üleolevalt Tütarlapse peale, kui too kurdab, et ei saa millegagi hakkama. Tüdrukule tundub omakorda Kuninganna külm, ratsionaalne ja ligipääsmatu. Ning - oh seda naiste kollektiivset hukkamõistu! - kui keegi naine võtab tarvitada oma armastajalikke nõkse, et (töökohal) midagi saavutada!
Hahaa! See on kindlasti põhjus, miks mina pole kunagi mõlemat oma sõbrannat korraga külla kutsunud: üks on domineerivalt Kuninganna, teine Perenaine, mina pigem Tütarlaps... Saan nende mõlemaga eraldi kenasti suheldud, kuid tean, et omavahelist sümpaatiat neil ei tekiks, nad on kohtunud ka, nii et... :/

***
NELJANDAS OSAS räägitakse Armastaja arhetüübi ülesannetest paarisuhtes.
Naistel rohkem kui meestel on kalduvus anda oma elu edukusele hinnang just sellest plaanist, kui õnnelikud nad on olnud Armastajana. Kas nad on kogenud seda väge, mis õnnestab ja õitsetab. Kas nende armastus on andnud partnerile tiivad.
*
Kui meestel tõstab kohtumine Armastajaga toonust, siis oma Armastajaga nõrgas või puudulikus kontaktis olevates naistes suudab see energia üles kerida uskumatut kadedust. Kui mõni kaunima soo esindaja käitub Armastaja arhetüübis, on see paljudele naistele vastumeelne.
*
Armastajal on naeratusega eriline suhe. Me teame kõik seda väljendit, et silmad on hinge peegel. Kuna Armastaja hing on rahul, siis kiirgab see rahulolu silmist ja kaunistab huuli. Naeratus on nii väike asi, aga ta teeb hingele pai. Armastaja vaatab rahulikult ringi ja kohates oma teel teist inimest (ka võõrast), julgeb ta naeratada või siis vähemalt kingib sõbraliku pilgu.

***
VIIES OSA - nunnastumine. Seda ei viitsinud eriti lugeda, tundus igav...Sorry! :D

***
KUUES OSA räägib perenaise rollist. Tark perenaine on nii oivaline-pikakoivaline, et ei saagi aru, kuskohal ja milleks seda meest üldse vaja on :D, mis mehele üldse teha jääb? :D
Perenaine on oma pere Naine, Ürgnaine, Eeva. Tema armastusest saab alguse pere elu. Tema armastus liidab pere kokku.
*
Perenaise arukusest sõltub, kas ta kurnab end paljude kohustustega ära või suudab neile vaatamata hoida oma sisemaailma helge ja füüsilise keha terve.
*
Perenaise vastutada on midagi palju enamat, tema loodu on silmale nähtamatu. Ta tunnetab suhete allhoovusi ja oskab neid juhtida tervele rajale. Tema tujust sõltub kogu pere meeleolu. Eelkõige tähendab see aga, et ta ise on terve, tasakaalus, rahulik ja väeline. Ja seda ka siis, kui tal pole veel (või enam) peret.
*
Hea Perenaise ümber on soe armastuse väli. Perenaine kiirgab hoolivat ja mõistvat armastust. See armastus on stabiilne ja rahulik, mitte kirglik kui Armastajal. Perenaine armastab elu, ennast ja inimesi, kes on tema elus. Perenaise arukus tuleb armastuse ja mõistuse liidust.
*
Paljud mäletavad oma lapsepõlvest, et ema tujust sõltus kodune sisekliima.Isegi kui isal oli paha tuju, aga ema oli heas vaimses seisus, oli kodus palju kergem olla kui siis, kui ema tuju oli nullis.
*
Küps perenaine teab, et sellest sõltub nii tema enda, paarisuhte kui ka laste heaolu. Eluterve Perenaine on omandanud oskused, kuidas tulla toime elumurede - probleemide, kaotuste, leina, valu, hirmu, haigustega nii, et akuutse kriisi möödudes jälle jalule tõusta. Olla hea Perenaine ei tähenda probleemidest, haigustest, hirmust või muudest hädadest vaba elu, vaid oskust nendega võimalikult efektiivselt toime tulla.

***
SEITSMES OSA: Kuidas luua ja hoida Armastuse Ruumi.
Anatoli Nekrassovi ainetel:
Kui kokku saavad ennast väärtustavad, austavad ning armastavad naine ja mees, moodustavad nad paari ja nende ümber tekib Armastuse Ruum. Nad on teineteisele kõige tähtsamad, nad hoolivad üksteise vajadustest, toetuvad teineteisele, ent kõige aluseks on siiski see, et kumbki suudab ka ise endast hoolida ja ise "püsti seista".
Paar loob kodu, koju sünnivad lapsed, seal külastavad meest ja naist nende vanemad, kodunt minnakse tööle, tegeletakse hobidega, sõpradega ja kõige muuga. Just selles järjekorras.
1.       Naine ja mees
2.       Kodu
3.       Lapsed
4.       Vanemad, suguvõsa
5.       Töö
6.       Hobid, sõbrad.
Selle väärtussüsteemi järgi sünnivad lapsed Armastuse Ruumi ja näevad juba siis, kui veel kaelgi ei kanna, oma vanemate kokkuhoidmist ja armastust. Selline ruum on parim pesa kasvamiseks, usub Nekrassov. 
*
Sama juhtub mehega, kui naine pühendab end jäägitult lapsele ja unustab mehe sootuks. Mehel ei jäägi muud üle kui iseseisvuda. Ainult et temal ei kulu kaheksateist aastat, kuni ta õpib iseseisvalt sööma, riietuma ja leiab endale meelepärase(d) kaaslase(d). Armastuse Ruumist välja jäänud mees iseseisvub üllatavalt kiiresti.
*
Armastuse Ruum ja turvatunne on omavahel väga tihedalt seotud. Naine loob Armastuse Ruumi - selle nähtamatu, aga tunnetatava energeetilise välja.Mehed vajavad Armastuse Ruumi, et sealt minna mammutijahile. Ja nad tahavad naasta saagiga Armastuse Ruumi. Mehed, kelle panus suhtesse on sageli materiaalsem kui naistel, määratlevad oma suhte rahulolu tihti just läbi selle nähtamatu välja. Tihti on just see nähtamatu väli - Armastuse Ruum - mehe suhtegravitatsiooni kese, mis ei lase tal ära orbiidile lennata. Armastuse Ruum on preemia, mida mees maise vara kojutoomise eest soovib. Armastuse Ruumis avaneb mees ja tahab panustada oma armastust, väljendades seda materiaalse panuse läbi.
Naised ihaldavad suhtes turvatunnet. Turvatunde saab naine mehelikkuselt.Nii meestelt kui iseenda mehelikult poolelt (arhetüüpselt Perenaiselt ja Kuningannalt), mis tänapäeval naistelgi lubab mammutit küttida. Tütarlaps ja Armastaja oma naiselikus vibratsioonis ei taga naisele turvatunnet. Mida rohkem on naises naiselikkust, sest rohkem igatseb ta mehelikku panust oma turvatunde tekitamisesse. See on ka põhjus, miks naised, kel mehelikud arhetüübid nõrgalt esindatud on ja kes toimivad põhiliselt vaid naiselikes arhetüüpides (ehk siis Tütarlapses ja Armastajas), otsivad endale edukaid ja hakkajaid mehi - siis pole neil tarvidust turvatunde tekitamisega oma pead ja elu vaevata.
Loomulikult tahavad kõik naised olla koos edukate ja hakkajate meestega, mitte ainult naiselikes arhetüüpides naised. Samas paljudele meestele pole oluline, et naine oleks edukas. Piisab sellestki, kui naine on naiselikult soe ja õrn ning pakub Armastuse Ruumi.
*
Omapärane tasakaal - naine annab nähtamatut ja igatseb vastu nähtavat, mees annab suhtesse käegakatsutavat ja igatseb vastu käegakatsumatut.
Nii ongi - naine loob Armastuse Ruumi ja soovib saada mehelt turvatunnet. Mees annab turvatunde ja soovib saada naiselt Armastuse Ruumi. Saanud naiselt Armastuse Ruumi õnnistava kogemuse, tunneb mees end naisega turvaliselt. Saanud mehelt turvatunde, tunneb naine end armastatuna ja armastavana.
*
Kui mees lahkub suhtest, on sel tavaliselt kaks põhjust:
1. Mees on suhete valdkonnas ebaküps.
Raskuste tekkides otsustab ta lahkuda ja leida uus, probleemivaba suhe. Tõenäoselt jõuab ka see järgmine suhe probleemsesse faasi ja mees on silmitsi samasuguse olukorraga, mille eest ta juba kord pages. Ebaküpsus võib olla seotud ikka veel lapsikus energias viibimisega. Mees tahab lapsikult ainult saada. Ta kogub naistelt (seksuaal)energiat ja sellest tiivustatuna lendab edasi järgmisele õiele. Nagu mesilind.
2. Paar ei elanud Armastuse Ruumis.
Küps mees ei lahku suhtest kunagi kerge südamega. Ta on juba pikalt tundnud, et midagi on korrast ära, koos ollakse harjumusest või kohustustest, lapsed, laen, hüpoteek, kinnisvara, perekondlikud sidemed hoiavad inimesi tugevate sidemetena kaua suhtes, kus hing juba ammu ei laula.
/.../
See mees on olnud näljas - armastusenäljas. Ta läheb, sest sellises suhtes ta kängub. Ta läheb, sest enesealalhoiuinstinkt käsib tal ellu jääda. Jah, ta on füüsiliselt küll elus, ent ta hing ja vaim on suhtest ammu lahkunud, Armastuse Ruumi ju pole.
/.../
Paljudel naistel on raske tunnistada enda puudujääke Armastuse Ruumi hoidmisel. Sestap jääb neile alati lohutuseks põhjus nr.1 - mees oli ebaküps.

***
KAHEKSAS OSA oli see, mille lugemisest mina alustasin ja mis mulle nii hirmsasti meeldis, et otsustasin oma blogis jagada neid teooriaid, mis siis pärit Katrin Saali Sauli raamatust "Naiseks olemise kunst". Ausalt öelda - see artikkel kajas minus nii tugevalt vastu, et tõmban suure osa tekstist siia ümber... Asi pole lihtsalt selles, et see on huvitav jutt... Minu meelest oleks inimestel lausa vaja seda teada! :)

Mulle tundub, et suurim erinevus poisist meheks kasvamise ja tütarlapsest naiseks kasvamise vahel on rituaalses surmas. Psühhoanalüütik Robert Moore  on veendunud, et mees saaks sündida, on vaja poisikesel tema sees rituaalselt "surra". Enne küpse mehe avaldumist peavad lapsikud, poisikesele omased mõtte-, tunde-, olemis- ja toimimismallid hääbuma. "Kuna need ei saa haihtuda, siis kasvab küps mees poisipõlve jõududest välja, ehitades oma isiksuse nende peale." Selleks kasutati vanades hõimudes külavanema või šamaani abi. Teatud vanuses korraldasid küla vanemad mehed noorukitele initsiatsiooniprotsessi, mis kindlasti sisaldas endas ka suure valu talumist. Valu teatavasti kutsub endaga kaasa muutunud teadvuse seisundi, initsiatsiooni käigus lausutud loitsud ja tehtavad rituaalid aitasid poisi psühholoogia ümber kujundada mehe omaks.
Vastupidiselt mehestumise teekonnale tüdruku arenemisel väeliseks, elutervete instinktidega naiseks, ei tohi naine lasta tüdrukul enda sees surra, vaid teda tuleb igal juhul alles hoida.
Tänapäevane reaalsus on paraku selline, et tänu initsiatsioonirituaalide puudumisele ja küpsete, tarkade isaeeskujude nappusele, on paljud mehed jäänud edasi poisikesteks. Nad ei võta mehelikku vastutust, nad tahavad vaid saada, saada.
Paljud naised seevastu on eluraskuste, murede ja vastutuse koorma all kaotanud kontakti tütarlapseliku muretusega. Lapsemeelne rõõm, mis on eluvajalik olemise kerguseks, puhkab varjusurmas. Nad muudkui annavad, annavad endast, kuni on tühjad.
Just tänu sellele rituaalsele surmale tundubki mulle, et mees olla on keerulisem kui naine. Küps mehelikkus välistab poisilikkuse, nõuab mehelt arenenud vastutustunnet, nii hingelist kui füüsilist jõudu, tarkust. Mees ei saa endale lubada pikaajalist nõrkust, abitust, oskamatust. Meestelt eeldatakse, et nad pärast ebaõnnestumisi koguvad end ja tõusevad Sõjamehena jälle jalgele - kogenumana ja vintskemana. Naised ei salli, kui mehed on viripillid, vingujad, kui nad kaeblevad, et ei tea, mida teha. Edutu mees kaotab kiiresti naise silmis imetluse ja austuse. Ja naise imetluse ning austuse kaotanud mees kaotab jõu.
Jah, naised küll tahavad, et nende mehed oleksid mõõdukalt emotsionaalsed, kuid justnimelt mõõdukalt, mitte liiga. Mees peab olema suuteline pere toitmiseks mammuti tapma ja nülgima. Ta peab tormama hirmu ja valu kartmata läbi kibuvitsapõõsa ja kahlama läbi jääkülma jõe, et saak koju tuua. Ta ei saa haliseda oma haavade üle, mida ta jahiprotsessis saab. Naised ei taha näha meestes poisikesi. Saanud kord meheks, on poisipõlve uks suletud. (Ärge nüüd, mehed, muretsege - mängida, uut kogeda, lõdvestuda, vaimustuda saab vabalt ka küpsetes mehearhetüüpides - pikemalt saab lugeda selle kohta Moore'i ja Gilletti raamatus"Kuningas, maag, armastaja, sõdalane")
Naine seevastu võib vabalt tunnistada, et ta ei oska, ei jaksa, ei tea, ei suuda, mammutikorjuse kohal kaastundlikult nutta löristada, mehelik mees ei heida talle seda kunagi ette. Vastupidi, ta tunneb, et naine on väike ja armas ning vajab tema kaitset. Just Tütarlapse arhetüübis on peidus see väike ja armas naine.
Mammutiajad on küll möödas, ent me kõik pärineme Serengetist. Ürgne koodeks pandi paika iidseil aegadel, muutunud pole midagi. Ainult see, et mõned naised on ise hakanud mammuteid küttima ja on selles meestega võrdselt head.
*
Küpse mehe kontakt lapsega enda sees käib paljudel meestel läbi Tütarlapse.
*
Kui naine tahab kehastada süütust ja kergust, on Tütarlapse säde tema sees eluoluline. Ning need naised, kes on heas kontaktis Tütarlapse arhetüübiga, püsivad palju kauem noored ja näevad nooruslikud välja ka kõrges vanuses.
Tütarlapse arhetüübi essentsi saab lühidalt kokku võtta järgmiselt: avatud südamest voogav elurõõm, uudishimu ja imetlus elu suhtes.
Teistel arhetüüpidel on vaja õnnelik olemiseks põhjust - edu, tervist, rikkust, suhteid, vara, puhkust. Iseenesest kõik väga head asjad, ent nende kadumine või puudumine mõjutab turva- ja enesetunnet. Tütarlaps oskab olla lapselikult õnnelik ka ilma välise stiimulita. Ta rõõmustab pisiasjade üle - rõõmustada saab alati, kuigi põhjust iseenesest polegi - lumehelbed, kullerkupud, vikerkaar, päikeselaik seinal, koera pehme karv, vihmasabin katusel, kevad, keele alla viiv magutoit...
Tütarlapse põhiseisund on lapselikult õnnelik. Tal on vaja põhjust, et olla õnnetu.Paljudel naistel on aga põhiseisund püsivalt õnnetu ning neil on vaja põhjust, et olla õnnelik. Häirivad olukorrad ei vii Tütarlast pikaks ajaks endast välja ning kehva aja möödudes on ta jälle õnnelik.
Jah, kui naine elab läbi mingit kriisi, stressirikast olukorda, siis kaldub ta Tütarlapse elutervest arhetüübist alati välja. See on loomulik - raskete olukordade jaoks on teised arhetüübid - Perenaine ja Kuninganna. Tütarlapsel pole kompetentsi, kuidas raskustega toime tulla.
Eluterve mees astub ideaalis raskes olukorras liigsete emotsioonideta Sõjamehe energiasse, soovides kaitsta Tütarlast, kes naise emotsionaalsuse allikana võib olla üle ujutatud talle stressi tekitanud olukorrast tulenevate negatiivsete tunnetega. Tütarlaps ei oska panna oma emotsioone kõrvale - ta tunneb ärevust, hirmu, kurbust, viha. Meheliku sättumusega naine saab kontakti mehelike arhetüüpidega enda sees, suutes oma tundeid kontrollida ja tegutseda. Mida naiselikum naine, seda rohkem vibreerib ta olukorraga kaasa ja tundleb. Mehe (ning mehelike naisarhetüüpide) silmis sageli põhjendamatult.
Ent kriisi möödudes on Tütarlapsel võime jälle välja tulla nagu päiksel pärast vihma ja tuult. Tulla välja ning rõõmustada, olla jälle õnnelik niisama, ilma põhjuseta. Tütarlapse arhetüübile on omane pageda kehva ilma eest varju. Tütarlapse nõrkadesse variarhetüüpidesse kinni jäänud naine aga ei tule varjust välja ka siis, kui torm üle on, temal on kogu aeg kestev pilvisus ja sombune taevas. Üle võlli läinud arhetüübid aga ei pane tormi tähelegi. Naiivitaril on roosad prillid ees ja need võimaldavad tal uskuda, et taevas pole peaaegu üldse pilvi või kui natukene on, siis need lähevad kohe ära. Keegi ajab nad ju laiali! Amatsoon aga naudib sageli tormi, temale on see loomulik keskkond.
Loovuse allikas naistel on Tütarlapse südames. Loovus annab elule värvi, võimaldab üksteisest erineda, olla unikaalne ja elada ning töötada ainulaadsel viisil. Loomeinimestel on kõigil kontakt oma lapseliku loovusega. Loovus peaks täiskasvanuil käivituma alati, kui standardlahendused ei tööta.
Avatud süda võimaldab Tütarlapsele ehedust. Ta on lihtsalt see, kes ta on. Ta ei näe vaeva teiste järgi sobitumisega, ta on truu oma loomule ega mõtle, kuidas teistele meele järele olla või mida teised temast küll arvavad. Muidugi, see teeb Tütarlapse haavatavaks. 
*
Tütarlaps armastab naerda. 


No vaat, aitab kah! :) See nutta löristamise osa pole eriti huvitav :D
Ehk tuleb Alkeemia lehel veel osi? Eks te hoidke silma peal, kui oli huvitav :)
Ja väike valentinipäevatervitus ;)