kolmapäev, 6. juuni 2018

Ehhellõu there ...

Rääkisin Väikuga siin mõned päevad tagasi circa 6 tundi järjest jutukesi hingedest ja inimestest ja sain aru, kui väga ma olen kaugenenud elust sellisena, nagu näevad seda 100% inimestest minu ümber.

Mul kulus kaks päeva, et see omaks võtta.
Pean silmas, et kaks päeva tegelesin just selle asja seedimisega ja ei teinud midagi muud.
Mage, mõneti :D

Eks ma vist pean teise blogisse üle kolima, enam-vähem.

Seda ette nähes see kunagi tehtud saigi :)

Isiklikumad tekstid on sildi all 'päevik'.

Bye, muskad, ja ärge unustage ennast vägapalavalt armastada! 💜
Ei ole mitte midagi tähtsamat!
I'm rooting for you!





PS:
Ma ei ütle, et ma siin üldse enam ei blogi, aga ... ei näe väga sedamoodi välja.

Eks kui tahan, siis ikka tulen ja lobisen ..., kuid tunnen, et pean maailma rahule jätma, sest sellel on põhjus, miks see on selline nagu see on, ja ka sellel on põhjus, miks mina pole selline, enam ...

Näiteks:
me vastutame nii paljude asjade eest, meil on sadamiljon kohustust, kuid üheks viimastest jääb energia, mis me maailmale välja saadame endast. (Materiaalsema väljundina: meie sõnad, tunded, pilgud, kehakeel.)
Ning see peaks olema täpselt vastupidi.
Kõigepealt peaksime kindlustama, et oleme puhanud, õnnelikud, küllastunud ja värsked, ning siis alles hakkama täitma oma 'kohustusi'.
Meie esimene kohustus peaks olema meie olemise vahetu energeetiline väljund, selle kvaliteet.
Aga kes nii mõtleb???
 Ma TEAN, et neid inimesi on - ja väga palju rohkem, kui arvavad need, kes mu siinset teksti napakaks peavad, aga tundub vale rääkida seda blogis, mida alustas 8 aastat tagasi minust nii erinev inimene ... :)

Ma arvan nii, et kui siin kuude kaupa midagi ei toimu ja teil mingi huvi järsku tekib, siis klikkige mu profiili kaudu *ilusate ja huvitavate* asjade blogilingil ja sealtkaudu 'päevikut' jne, küll te hakkama saate, musid ja kallid! xoxo :)

reede, 1. juuni 2018

There is nothing to gain


Trying to become something is the first mistake you make. Trying to overcome your problems is the second mistake you make. Even trying to understand reality is a mistake. The only thing left to do is to let go of everything else you've got, your fears, your frustrations, your concepts, your ideas, your ego. Everything must be given up. There is absolutely nothing to gain. There is absolutely nothing to gain due to the fact that you are that already.

 ~ Robert Adams



On väga lihtne endaga 100% rahul olla: ära tee endale liiga.

Ütle välja, kui oled väsinud, segaduses, haavunud.

Kui sa seda välja ei ütle, jääb sulle endale mulje, et 'teised' tegid sulle liiga, aga tegelikult oled see sina ise. Kui sa suud lahti ei tee, vastutad halva enesetunde eest 100% üksi. Ja kibestud.

Ära tee endale niimoodi liiga!
Sa ei saavuta ennast alla surudes ja 'vägistades' mitte ühtegi eesmärki, mis su ellu päriselt rõõmu toob. Rõõmu toob ainult iseendana elamine - see on ainus 'eneseteostus', millel tõesti on tähtsust.





"The most important kind of freedom is to be what you really are. 

You trade in your reality for a role. 

You trade in your sense for an act. 

You give up your ability to feel, and in exchange, put on a mask. 

There can't be any large-scale revolution until there's a personal revolution, 

on an individual level.

 It's got to happen inside first."


Jim Morrison

neljapäev, 31. mai 2018

Kannatustest

"Kas kannatused on tõesti vajalikud?
Jah ja ei.

Ilma oma kannatusi läbi elamata puuduks sinus inimlik sügavus, alandlikkus ja kaastunne. Sa ei loeks praegu neid ridu. Kannatused purustavad ego koore ning seejärel saabub hetk, mil nad on oma eesmärgi täitnud. Kannatused on vajalikud seni, kuni sa mõistad nende ebavajalikkust."

ECKHART  TOLLE  "Meelerahu hääl"



Huvitav jah, et kuigi meile tundub, et "hing on haige", on see tegelikult meie ego, mis haavudes muljuda on saanud.

Ebamugavust tundes on hea, kui see on meeles ja saab endale öelda: "Oi, näe, mu väike egokene läks nüüd ärevile," ja sellele mõttes pai teha nagu lapsele :)

End sahmimise ja oma tähtsate arvamustega samastavad inimesed ikka vahel liialdavad ja asuvad võitlusse selle eest, mida nad endale kasulikuks ja õigeks peavad. On normaalne sellest tagasi põrkuda, kuid lõpuks tuleb ikka lihtsalt oma rida ajada ja jätta teised inimesed arvama, mida iganes nad hetkel arvata tahavad. Sellel pole absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, mida keegi teine arvab või meie ise arvame.



Lugesin eile Teal Swani blogist, et ta hakkab oma neljandast abikaasast lahutama. Ootasin seda uudist juba palju-palju kuid, sest Teali instagramifotod olid muutunud veidi sõjakamalt eksponeerivamaks, mitte sensuaalsemaks vaid seksuaalsemaks. Osa naistest hakkab suhte halvenedes 'end liputama' lootes näidata 'äravajuvale' partnerile, millest too on ilma jäämas. Mulle mõjub selline asi lausa ähvardavalt, veidi rõvedaltki, ja ma oletan, et ka enamik mehi selles olukorras tunneb võõristust suurenemas. Aga mis parata. Ei saagi oodata, et inimene suhtel niisama soikuda laseb ja midagi ette võtta ei ürita.

Teine asi, miks ma arvasin, et suhe logiseb oli, et Teal, kes muidu on jäägitu autentsuse eest võitleja, väljendas aeg-ajalt arvamust, et suhtes ei ole arukas seda endale lubada. Sa pead arvestama teise vajadustega ja enda omi võimalusel kärpima. Mina seda ei usu, samas - ma tõesti olen kohutavalt halb teeskleja, nii et kui mina üritan entusiasmi või jututuju teeselda, siis ei peta see kedagi ära. Kui ma ausalt ütlen, et vabandust, ma kohe üldse ei haaku praegu ja pean ära minema, ei solvuta, saadakse aru. Kui ma aga üritan kuulata ja noogutada, kuid endal on hoopis muud mõtted peas, siis teine solvub! Sest ma oma käitumisega petan teda! See on solvavam kui see, et vajan vaikust ja tekki üle pea, millel pole tema jutu ja isiksusega mitte midagi pistmist.

Inimesi on võimalik õpetada mitte solvuma, kui me 'vabandame', et seisame enda vajaduse eest. Meile peale käies teeb teine ju sedasama - meie vajadusest mitte hoolides seisab ta oma vajaduse eest. Isekus on loomulik ja inimlik. Kui teine ei tee meie tahtmist - miks meil siis teda üldse vaja on? :p

Ja tegelikult polegi.

Lihtsam ja loomulikum on oma vajadused ise üles leida ja täita. Me ei tohiks teiste selga panna meie heaolu eest hoolitsemise koormat.

On kurb vajada midagi nii ebapüsivat ja isemeelset, liikuvat, muutuvat ja vaba, kui on teine inimene. Paraku ei saa me oma vajadusi ka lihtsalt tühistada, kui selgub, et need toovad meile kannatusi.

Küll see inimene olemine ikka on hämmastav ...

kolmapäev, 30. mai 2018

Quote


"Nobody will protect you from your suffering. 
You have to endure it. 
You have to live through it and love it and move on and be better for it and run as far as you can in the direction of your best and happiest dreams 
across the bridge that was built by your own desire to heal." 

- Cheryl Strayed,


teisipäev, 29. mai 2018

Uus rekord

Ostsin purgi pirnisiidrit ja mult küsiti isikut tõendavat dokumenti :p

Ei kandnud roosat kleiti täna!
Mul olid (pikad) teksapüksid, plätud, hall t-särk ja punase-valgekirju tuunika pepu peitmiseks. 
Punase-valgetriibuline riidest 'märss' oli ka ...
Ei midagi liiga lapsikut mu meelest ...

Terve järjekord mu taga naeris, kui ma protesteerisin, et olen 40 ...
ja mehed minu kõrval arvasid, et kui ma seda üksipäini ostetud ei saa, siis äkki vajan ka ärajoomise juures abi ...

Hee! 
Ma nii abitu siiski pole! :p 

esmaspäev, 28. mai 2018

My Precious is lost!

Pesin hambaid ja mõtisklesin, et polegi enne tähele pannud, kui maheda maitsega meie uus hambapasta on.

Tegin endale korraga kaks kruusitäit kohvi ja kuuma vee.
Vee jõin ära ja koorekohvi juues hakkasin mõtlema, et midagi on väga imelik.
Sain aru, et imelik on maitse - lahja lobi!
Kohe väga imelikult lahja.

Koukisin voodi kõrvalt korvist lõhnaõlipudeli, nuusutasin: jep - ma ei tunne lõhna! See on kallis parfüüm, Paco Rabanne Black XS, ja mina tunnen ainult midagi mõrkjat ja midagi hapukat.

Mul pole nohu, pole palavikku, pea ei valuta ... täitsa veider!
Võibolla olen ikka mingi viiruse saanud, mis hiljem välja lööb, aga see hetkel täiesti põhjendamatu ja salapärane lõhna-/maitsemeele kadu on kindlasti kõige põnevam asi, mis minuga viimastel kuudel juhtunud on :D

Sellepärast väike blogitekst suursündmuse auks! :D

Ja pealegi tegin paar nädalat tagasi fotod, millel see lõhnaõlipudel peal on. Ei viitsinud kirjutada teksti, mille jaoks need fotod tegin, aga nüüd saan need siia panna :)







'Ofitsiaalne' pilt ka:

Image result for paco rabanne xs


Tegelikult mulle väga meeldiks, kui mu lõhnataju igavesti minema koliks, kuna mul on selline teooria, et siis sööb inimene õigemat toitu. Näiteks kui veresuhkur madalamale langeb, siis inimene ei mõtle kummikommidest vaid õunast ja banaanist. Mina mõtlen kohe tugevamaitselistest maiustustest ja kui eriti nõrk on olla, siis maasikaliköörist. Magus alkohol annab minu kogemuse järgi kõige kiiremini energialaksu, mis ka kestab kauem kui ainult kommist saadav energia.

No põnev kohe - mis nüüd hakkama hakkab? :D





pühapäev, 27. mai 2018

Püha-päevitus

Täna hommikul sattusin kord taas Nisargadatta Maharaj tsitaatide peale ...

Vaat, pole ime, et ma teisi asju enam lugeda ei saa ... Kõik muu jääb nii kahvatuks ta kõrval ...

Isegi VT, kes kõiki mu FB Messengeris jagatud tsitaate algelisteks ja elementaarseteks nimetab, ütleb NM kohta, et ta peab tunnistama, et see on parem kui muu lapsik jama, mida ma tavaliselt välja kirjutan :D

Kolm esimest:

*
As long as you identify yourself with them [body and mind], you are bound to suffer; realize your independence and remain happy. I tell you, this is the secret of happiness. To believe that you depend on things and people for happiness is due to ignorance of your true nature; to know that you need nothing to be happy, except self- knowledge, is wisdom. 
~ Nisargadatta Maharaj


*
All that happens is the cause of all that happens. Causes are numberless; the idea of a sole cause is an illusion. 
~ Nisargadatta Maharaj

Ja see on põhjus, miks pole vaja väga piinata ennast põhjuse leidmisega, kui oled endale ebamugava reaalsuse manifesteerinud. Me kipume otsima ühte põhjust: miks nii juhtus? Mida me valesti tegime?
Aga põhjused on kirjumirjud ja läbi põimunud. Võta reaalsus lihtsalt vastu ja vaata, mis sa sellest teha saad. Relax and allow.


*
Now keep quiet. 
Do nothing more, just keep quiet. 
Stop, be silent. 
~ Nisargadatta Maharaj




Hakkasin ükskord duši all mõtlema, et nüüd olen igasugust head-paremat kenasti täis, et osa oma heast karmast võiks küll surres 'teisale kantida'. Küll ma aga kogun jälle, kuidas saaks see teisiti minna?

No idamaa religioonides peetakse seda võimalikuks: bodhisattvad sünnivad, elavad õilsat elu ja võiksid kenasti nirvaanasse jalutada, kuid nad otsustavad, et eksistentsi läbihammustamine käis neil nii kenasti, et nad tulevad ikkagi tagasi teisi toetama, sünnivad uuesti, annavad surres oma pälvimused vabaks nagu katuselt alla saputatud kotitäie raha - võtku, kellel on õnne/head karmat läheduses olla.

Vähematel memmedel on see ehk ka võimalik? Ma bodhisattvaks ennast ei pea :D
(Ma ei pea ennast üldse kellekski ja see on mõnus! :)  )

See mõte tundus nii loogiline, kodune ja omane, nagu mõnikord juhtub ... hakkasin lausa mõtlema, et olen seda ehk varemgi teinud? See seletaks, kuidas minusugusest silmakirjalikust, pugejalikust ja kadedast lapseks sai suhteliselt egovaba tädi.

laupäev, 26. mai 2018

Tolle-mehe tsitaate

Ikka on tore üha üle ja üle näha, et jagan vaimuinimestega teatud maailmavaatelist tunnetust, mis paneb psühhiaatri pastaka ja märkmeploki järele haarama :D

Eckhart Tolle väike mõttemärkmik "Meelerahu hääl" on nii palju mõnusat äratundmist pakkunud! :)



Olen ju ise siin ka nii palju rääkinud sellest, et olevikus pingutamisega ei saa sa luua mugavat tulevikku (tsitaat selle kohta allpool).
Kui pingutad olevikus, lood endale tulevikku, kus samuti pingutad.

Ainus võimalus tulevikus puhanud, rahul ja õnnelik olla, on - olla seda praegu.

Aga kas me üldse tohime õnnelikud olla?

Kui näiliselt eluga jännijäänuna kuulata psühhiaatreid, psühholooge, sotsiaaltöötajaid, tööbüroo ametnikke, tundub, et inimesed kas ei usu, et üldse on võimalik õnnelikuna elada, või arvavad, et õnn on ainult tugeva tervisega inimeste jaoks, kellel riigiteenimisest jaksu üle jääb.

Inimene nagu peakski kogu aeg murdumise piiri läheduses rabama.
Kogu aeg pressitakse, et kas sa seda ikka suudaksid ja äkki sa toda ikka saaksid teha.
Aga milleks, kui seda on halb teha?
Mulle tundub, et inimesed on uskuma jäänud, et neil pole õigust otsida eluviisi, mille juures nad end hästi tunneksid ..., et selline asi on üksmeelselt 'utoopiaks' loetud.
Hämmastav!

Ma pole leidnud päris head viisi ametnikele selgitada, kuidas mul jätkub jultumust näruse füüsilise tervise ja 'närvihaiguse' asemel valida väga vähese tegevusega elu, mis vastab täpselt minu aktiivsusvõimele ja mis laseb mul olla õnnelik. Mulle tundub, et "õnn" on täielik tabusõna..., et kui ma välja ütlen, et kavatsen jäädagi valima õnne rügamise ja paanika asemel, siis peetakse mind täielikuks kaabakaks :D

Kuid mida rohkem elu edasi kerib, seda rohkem tean, et praeguse minuti heaolu on olulisem tulevikunägemustest...
... muidugi ainult juhul, kui oled mingil põhjusel elu suhtes usaldavaks muutunud ja ei hirmuhigista voodis tulevikule mõeldes, kui oled väsimust tundes pikali heitnud. No see ka pole hea! Parem teha seda, mida tunned, et on vaja teha, ja tasapisi õpetada ennast nägema, et neid asju, mida päriselt ka vaja teha on, on õige vähe.

On raske ümber õppida, et meie elu kuulub meile, mitte riigile, lastele, tuttavatele ja sugulastele ...
Ja neil, kes seotusest palju tuge saavad, vast polegi seda õppida vaja - tunded loevad, sealhulgas vajadus turvatunde järele.


Mõtted/arvamused siiski reeglina loevad märksa vähem, kui me arvame!

Huvitav oli lugeda, kuidas Tolle sidus virisemise ja kritiseerimise egoga.
"Nii tehes muudad teised või mõne olukorra "valeks" ja iseenda "õigeks". Olles "õige", tunned sa üleolekut, ning üleoleku kaudu tugevdad oma enesetaju. Tegelikkuses tugevdad sa muidugi ainult ego pettekujutlust."

Kui sa tunned end teistest paremana, siis on sul illusioon.
Kui tunned end teistest halvemana, siis ka see on illusioon.

Kui sa võitled selle eest, et sinul oleks õigus, siis tugevdad oma ego ja kahjustad sellega kõiki, ka ennast.

Paraku seltskonnas ja ühiskonnas sageli läheb kuidagi enesepromoks, millegi/kellegi kritiseerimiseks, halvustamiseks ja mõnikord lauslaiamiseks.

Näiteks lugesin kusagilt, et inimesel on palju erinevaid valdkondi, millega ta oma staatust määrata saab. Tema ise esitleb ennast selle valdkonna kaudu, mis annab talle kõrgeima staatuse - kasvõi näiteks välimuse kaudu. Teised aga reageerivad tema madalaimale staatusemäärajale - näiteks et tema vend on tuntud retsidivist ja istub kogu aeg vangis. Ainus põhjus, miks inimesed reageerivad teise madalaimale staatusemäärajale on see, et neil on vaja võrdluses enda staatust võimalikult heana tajuda ja paista lasta... Ebakindlus, mitte 'parem olemine' on see, kust kriitika pärineb.



Siis, helge tuleviku nimel rügamisest:
"Kas käsitled olevikuhetke kui takistust, mis vajab ületamist? Kas tunned, et on vaja jõuda mingi hetkeni tulevikus, mis on olulisem? 
Kuna tulevik jõuab kätte ainult oleviku kujul, toimib niisugune eluviis halvasti. Sellest tekib pidev rahutuse, pinge ja rahulolematuse allhoovus. Sel moel ei austata elu, mis on Praegu ning iialgi mitte-Praegu.
/.../
Lõppude lõpuks ei võta sa elu eest vastutust enne, kui võtad vastutuse olevikuhetke, Praeguse eest."

Imelik on, et kui me võtame vastutuse praeguse hetke eest, siis me enam ei vihastu teiste peale.
Meie VT'ga oleme selles mõttes küll täielikud antisotsiaalid, et meie vihataluvus on 0.

VT'l oli viha kohta huvitav tähelepanek, et vihastuv inimene näitab oma vihaga, et peab ennast teisest paremaks (tema küll poleks olnud nii loll, laisk, lohakas, saamatu, vähese enesekontrolliga jne). Ja see paratamatult alandab teist inimest, ning ta vihastab vastu, kuna ta ei taha olla madalamale surutud.
Hmm!
Hea märkus!


Sellest, et elu on alati täiuslik:
"Praegu on, nagu on, sest teisiti olla ei saa. Tänapäeval kinnitavad füüsikud seda, mida budistid on alati teadnud: pole olemas eraldiseisvaid asju ega sündmusi. Välispinna all on kõik omavahel seotud, moodustades osa kosmose terviklikkusest, mis on kutsunud esile olevikuhetke vormi."

"Hetkel, mil su tähelepanu siseneb Praegusesse, mõistad, et elu on püha. Kõige juures, mida tajud, kui oled kohal, on teatud pühadus. Mida rohkem elad Praeguses, seda enam tunnetad Olemise lihtsat, kuid sügavat rõõmu ning kogu elu pühadust."


Kui sa elad mõtetega koos hoitud elu, mitte eeskirjadevabas tunnetuses ...:
"Nii unustad sa oma Olemisse ulatuvad juured, oma jumaliku tegelikkuse ning kaotad end maailmas. Kui inimesed unustavad, kes nad on, kerkivad esile segadus, viha, masendus, vägivald ja vastuolud."
Jah, asi pole selles, et elu oleks halb või keegi käitus valesti, kui oled kuri või solvunud, siis sellepärast, et oled ennast kusagil hüljanud ja pead enda taas leidma.



Veel oli nii äge lugeda, et Tollel käivad ka rõõm ja rahu käsikäes.
See on asi, mida olen juba üle kümne aasta rääkinud: kui olen rahulik, siis olengi rõõmus. Rõõmuks pole mul muud vaja kui rahu.
"Kui tead, kes sa tegelikult oled, saadab sind alaline elav rahutunne. Võid kutsuda seda rõõmuks, sest just see ongi rõõm: ärksalt elav rahutunne. /.../ See ongi Olemisrõõm -- rõõm, et oled see, kes sa tegelikult oled."

"Sa ei leia rahu mitte oma elu asjaolusid ümber korraldades / parem töökoht, kaunim kodu, nägusam partner /, vaid aru saades, kes sa sügavaimal tasemel oled.
/.../
Kui sa ei tea, kes oled, lood sa mõttemeelel põhineva mina, mis asendab sinu ilusat ja jumalikku olemust, ning klammerdud selle hirmunud ja januneva olemise külge. 
Seeläbi muutub sinu peamiseks edasiviivaks jõuks võltsi enesetaju kaitsmine ja edendamine."



Ambitsioonidest ja püüdlemisest:
"Vaimsuse poole püüdlejad otsivad eneseteostust või valgustust tulevikus. Püüdlemine tähendab, et vajad tulevikku. Kui usud sellesse, saab see sinu jaoks tõeks: sa jääd vajama aega, kuni mõistad, et ei vaja aega, olemaks see, kes sa oled."

Muide, ka Osho ütles, et tema peab vaimseks inimest, kellel pole enam aega juurde vaja.


Anyway, 44. leheküljele olen jõudnud kolme päevaga :p

reede, 25. mai 2018

Sci-fi sõpradele

Vaatasin just põnevat indie sci-fi filmi Infinity Chamber (Somnio) (2016 või 2017).

Image result for infinity chamber

Mees soovitas seda eelkõige mulle nii meeldiva minimalistliku esteetika ja suletuse / isoleerituse tõttu, kuid osutus sealjuures ka põnevaks ja (võibolla liigagi) palju tõlgendusi pakkuvaks filmitööks. Mõnikord rikutakse hea film ära sellega, et kõik on ära seletatud, nagu lastele oleks tehtud!...
Selle filmi kohta seda kindlasti öelda ei saa :)

Kui ma pole lõpu tähenduses päris kindel, siis vaatan plot'i Wikipediast, aga tuleb välja, et see on nii mage (?) / indie film, et Wikipedia pole hakanud sellega oma käsi määrima :D

Igatahes siit hoiatus: võibolla see polegi nii hea film, kui ma siin reklaamin!
Mis ma oskan öelda? :) Ma pole eriti osav kunstihindaja vaid täiesti subjektiivne subjekt :)

Image result for infinity chamber

Igatahes, meest, kes nimetab ennast Frankiks, tulistatakse kohvikus elektrišokirelvade moodi asjandustega ning ta ärkab täisautomaatses vanglas, kus tema vajaduste eest hoolitseb sõbralik tehisintellekt Howard, kes esineb laes paikneva kaamerasilmana. Ta pakub Frankile kohvi, toidulöga, jooksulinti ja on hästi abivalmis, kuid ei anna mingit infot selle kohta, miks Frank seal on ja kui kauaks sinna jääb.

Kui Frankile hakkab tunduma, et ta on seal täitsa nagu lõksus ja ükski inimene ei tule, asjad ei edene ja küsimustele vastuseid ei saa, hakkab ta üritama arvutisüsteemi üle kavaldada, et sealt omal jõul välja pääseda.

Kas ta põgeneb, või ainult kujutleb seda? Kas ta on vangis või haiglas koomas?
Kes on Howard? Kas Gabby oli olemas või elas ta ainult Franki kooma- või ülekuulamissimulatsioonifantaasias, oli ta Howardi looming?

Mulle meeldiks mõelda, et oli õnnelik lõpp ..., aga vist ikka polnud.

Image result for infinity chamber

Mine tea! :)

Piraatlink: Infinity Chamber

neljapäev, 24. mai 2018

Hakkasin Eckhart Tollet lugema ...

MUSILI RAAMATU ESIMENE OSA
BASIILIKUOMLETI TAGA :0
JA NEID RAAMATUID ON VEEL KAKS!
Huhh! Help?
Eckhart Tolle tsitaate sajab Internetis peale nagu vihma - seepärast pole ma kunagi vaevunud mõnd tema raamatut laenutama-lugema. Eile aga Väikuga käisime rampsis ja teda oodates koukisin endale ajaviiteks riiulist, mille kõrval olin pikemat aega mõttelagedana seisnud, lausa kaks Tollet. (Veel võtsin 'allveelauast'/valvelauast varem tellitud Robert Musili "Omadusteta mehe" - mul polnud õrna aimugi, et see teos nii kobakas on - 3 paksu köidet! + väike kiri '0',
ja Väiku jaoks võtsin Theo Fisheri "Wu wei - Tao elukunst")


Hakkasin siis täna hommikul Tolle "Meelerahu häält" lugema ja ... kurvastus tuli peale lausa, vajusin pooleks tunniks silmili patja ja mõtisklesin inimeksistentsist. Tolle räägib olulisest nii lihtsalt - enam lihtsamalt pole võimalik - ja samas pole parata, et see ei jõua kohale mitte kellelegi, kes juba kohal pole. Ja mõnes mõttes me ju kõik oleme ja lihtsalt ei tea seda, ei tunne ära, nii et rääkida ikka tasub, lihtsalt mitte arusaamist oodates vaid ligimesearmastusest :)
See (rääkimine) näib mõttetu, aga tundub õige.
Nii et missa teed?
Räägid, sest jutt tuleb!

On nii palju inimesi, kelle puhul vaimne areng näib olevat hobi või mõtteharjutus. Midagi, millega nad "tegelevad" aastakümneid. Aga millegipärast jääb see puht-intellektuaalseks ...

Ja sellest poleks midagi, see oleks täiesti rahuldav, kui inimesed oleksid niimoodi õnnelikud. Mis siis viga oleks? Kõik oleksid üksteise vastu kenad, keegi ei kasutaks teist ära, keegi ei halvustaks teist... Aga inimesed nagu tahaksidki jääda otsijateks, küünitajateks, enese- (ja siis, paraku, reeglina ka teiste) piitsutajateks, võrdlejateks, lahkajateks, kritiseerijateks, analüüsijateks ...
Rahumeel ja tänumeel ei tule kohe üldsegi!
Imelik!
Kui seda ei tule, siis milleks üldse pingutama vaevuda?
Võibolla inimloomale tegelikult lihtsalt meeldib pingutada, väsimusest ohmakas ja tige olla, teisigi rahutuks ja ennastpiinavaks näägutada?

Aga miks?

Huu nõus.



...



Meid kasvatatakse üles uskuma, et see, mida me arvame ja teeme, on oluline.

Aga pole.

"Mis on tarkus ja kust seda leida? Tarkus tuleb koos võimega olla tüüne. Lihtsalt vaata ja lihtsalt kuula. Enamat polegi vaja. Tüüne olek, vaatamine ja kuulamine käivitavad sinus mittekontseptuaalse arukuse. Lase meelerahul juhtida oma sõnu ja tegusid."

Aga nii ("istudes ja kuulatades") ei saa elada --- kuni inimene usub, et nii ei saa elada.
Ja siis - päriselt ka, ei saagi!
Sest tuleb teha igasuguseid asju, mis 'kõrvaltoimena' meele segaseks ja rahutuks teevad, närvi mustaks ajavad jne ...
Ja kuni usud, et tuleb neid asju siiski teha, niikaua tõesti, päriselt tulebki.

"Tüüne" oli mõni aeg tagasi mu lemmiksõna :)
See on täpseim ... samas kõlab nii koledasti mu meelest :D, et loobusin seda kasutamast.

Edasi:

"Enamik inimesi veedab kogu elu oma mõtete piiratuse kammitsais. Nad ei liigu kunagi kaugemale kitsast, mõistuse kujundatud, isikustatud enesetajust, mille tingib minevik. 
Sinus, nagu igas teiseski inimolendis, on olemas mõtetest palju sügavam tasand. See on sinu olemuse põhisisu. Me võime seda nimetada kohalolekuks, tajuks, tingimatuks teadvuseks. /.../ 
Selle tasandi leidmine vabastab sind ja kogu maailma kannatustest, mida põhjustad endale ja teistele, kui su elu juhib ainus, mida sa tunned - mõistuse kujundatud "väike mina"."
*

"Teada, mõista ja kontrollida ihkav inimmõistus peab oma arvamusi ja seisukohti ekslikult tõeks. Ta ütleb: see on nii. Pead olema mõtetest  suurem mõistmaks, et ükskõik, kuidas sa ka "oma elu" või kellegi teise elu või käitumist ei tõlgenda, mis tahes hinnangut sa mingile olukorrale ei anna, pole see siiski enamat kui seisukoht, üks paljudest vaatenurkadest. See pole enamat, kui vaid kimbuke mõtteid. Kuid tegelikkus on ühtne tervik, milles kõik põimub, milles miski ei eksisteeri omaette. Mõtlemine killustab tegelikkust - tükeldab selle mõttelisteks jupikesteks."


Jep! Mõte ei haara, tunnetus/teadvelolek/awareness haarab -- vaielda ja õigust otsida pole mõtet, sest me vaidleme ja arutleme mõtte tasandil.

Ning on õige, et me sipleme oma "kohustuste" ja "arvamuste" (ehk põhimõtteliselt ego) haardes, kui meie teadlikkus polegi veel valmis teistmoodi elama - - -  või vaibuma.

Ja seda ma olen teises blogis palju rääkinud ja viidanud, et mõistus võtab tervikust välja ühe tüki ja siis kritiseerib ja hindab (näiteks: ühe inimene käitumine ühes olukorras, nii nagu see meile paistis). Mõistus eraldab, ja see 'tükk' näib alati imelik ja puudulik. Pusletükki nähes saad ju otsekohe aru, et see on vaid osake tervikust, sest iseendana oleks ta puudulik. Elus on seda märgata veidi keerulisem, et kõik, mis näib halb ja kole, on seda vaid niikaua, kuni vaatame seda tervikust eraldi ja usume, et meile teada olev info on kõik, mida me hinnangu kujundamiseks vajame.

Kui pilt on koos, ei tundu üks tükk enam imelik ja ebamäärane - sa ei ütle MITTE KUNAGI, et muidu ilus pusle ju, aga vaat see üks tükike siin paremal on küll maru kole! - see sobib täiuslikult suurde pilti. See on täiuslik, kui seda vaadata suhtes tervikuga - ta peabki olema täpselt selline, nagu ta on! - - - ja samal ajal võib tõepoolest näida ebamäärane ning 'kole', kui teda vaadata üksinda.

Nii on iga inimene/surm täiuslik, iga tegu/tegevusetus täiuslik, iga otsus/mõttesuutmatus täiuslik.

Nagu ikka, jõuame mingit valupunkti teadvustades ja uurides lõpuks järeldusele, et kõik on täiuslik, teistmoodi ei saagi olla, tervik on harmooniline ja kaunis.



See aga pole mõistus ja sõnad, mis tervikut haaravad.
Seda teeb meie kõrgem teadlikkus.
Nii et ... pole nagu mõtet selliseid jutte rääkida üldse :D, ma tean seda!, saan aru küll!, aga vahel näpukesed tulevad klõbistama siia ... :D




Need tsitaadid tulid muide esimese kaheksa tekstilehekülje pealt!
Ma lausa lõdisen pelglikkusest - kas pean pool raamatut endale ümber kirjutama? :D
Ja mis mu paksust Musilist niimoodi saab?


- - -


Läksin Mehe kirjutuslaua juurde talle hommikukalli-musi tegema, siis rääkisime ühest ja teisest ja, kas poodi on täna vaja minna. Ta ütles, et kui leiba jätkub, siis polegi täna vaja. Mina olin üllatanud, sest neljapäev on tal tööde ärasaatmise päev ja siis ta alati 'premeerib ennast'. Pilgutasin natuke aega imestunult silmi ja küsisin mingi uiu ajel, ega ta ei pea nädalavahetusel kusagile minema? Selgus, et tõepoolest, tal on klassi või lennu kokkutulek.

Ma tunnen teda ikka nii hästi :D
Ise ka ei tea, mille järgi mu radar üles korjas, et 'simman on soolas'. Kindlasti polnud see lihtsalt premeerimise ärajätmine, sest üks ei ole varem kunagi teist seganud.


- - -


Kuulge, kas minipelmeenid on juba ammune asi või uudistoode?

Minu jaoks täielik uudis - ma lähen ju poodi alati nimekirjaga ja 98% juhtudest ostan tuttavat kraami tuttavast riiulist
 (mu poenimekiri on koostatud kodupoes käimise 'marsruuti' silmas pidades! - st kõigepealt kirjutan üles kõik, mis mul, Mehel ja Väikul poest vaja on ning seejärel panen uuel paberil need asjad kõndimisel ette tulevaid riiuleid arvestades järjekorda! :D ) 
ning püüan seda leida, uusi asju kõrvalt ei vaata üldse. Olen väga margitruu! :)

Igatahes Mees avastas sellised asjad nagu minipelmeenid ja neid on nii mõnus supi tegemiseks kasutada: keedad paki pelmeene 1,5 l puljongis, kui need on valmis, kallad juurde paki külmutatud letšot, lased hetkeks veel keema tõusta ja ongi valmis ja niiiiii hea. Küüslauku võiks võibolla juurde panna ... ja noh, mina tahaks rohkem paprikat kui seal letšo-pakis on, aga ei raatsi värsket osta. Paprika maitseb mulle nii väga, omleti sees ja riisiga ja makaroniga ja kartulihautises ja igas supis, iga lihaga ... välja arvatud punase kalaga vist ..., aga osta raatsin ainult seda külmutatud varianti :)

Nämm! :)

This is about right @meme.w0rld 😂😂


Kai Klaarikale: külmutatud letšo




:)

teisipäev, 22. mai 2018

Niisama logelen siin Internetis ... :)

Kui olin 16-18, oli mul minust 13 aastat vanem peika, kes mingis vestluses ütles, et tema küll pärast surma paradiisi minna ei taha, seal on nii igav - pigem lõbus elu ja põrgu.

Oli näha, et ta ise pidas seda jube vaimukaks (no tal oli kõrgharidus küll, aga ...) ja huvitav küll - olen kuulnud mitut enesekindlat (noor)meest sama "vaimukust" kasutamas.
... Mis mitut - mitukümmet, tõenäoliselt!

Selles mõttes on ikka hea noor olla, et fraasid, mis tulevases elus nii läbi trööbatakse, et kipud selle kuuldavale toonud inimest kohe mõttes maha kandma kui 'agoniseerivalt' igava inimese, on selles vanuses piisavalt värsked ja sa alles vaatad, kuhu ja kuidas need sobituvad.

Ma mõtlen, et kui paradiis oleks olemas, siis oleks seal hea olla.
Igav pole hea.
Igavus põhjustab kannatusi ja rahulolematust.
Seega ei saa paradiisis igav olla.
Simpel.



Teine samasugune stamp on inimestel ideaalset partnerit kirjeldades. Nad ütlevad, et ideaalne on ju igav.

Kas sinu ideaaliks on tõesti igav inimene???

Või - kui ta on igav, siis ta vast ikka pole ideaalne?

Ai-ai, nii laisalt vastatakse :D


Aga keskkooli ajal elasin ma suviti ühes külas, mis toona oli vallakeskus, nüüd enam mitte, aga ilus koht on ikka - seal on korras mõis ja mõisapark. Vaat seal tutvusin ma ühe kohaliku poisiga, kes oli mõned aastad Tallinnas õppinud ja seega teistest julgem. Tema siis astus ligi ja tegi juttu ja me mingis mõttes 'nagu käisime' ... Ta oli väga lahe poiss, nutikas, kiire mõttehaardega ja väga vaimukas, aga meesterahvana ta mind üldse ei huvitanud. Arvasin, et hakkab, sest ma pole väga pealiskaudne... ning just talle omane ulakas, kuid õelusvaba huumorimeel on mu 'nõrkuseks', aga näe - ju homoonid üldse ei sobinud, sest voodisse me 9-kuulisest 'käimisest' hoolimata ei jõudnudki, tõtt-öelda hakkasin ma alati naerma, kui ta romantiline olla püüdis..., mis polnud minust kena, aga ma ei teinud seda meelega. Igatahes temaga käisin mõnel nädalavahetusel ikka kohalikus kõrtsus ka ning tutvusin seal teiste kohalike poistega. Vaat selles seltskonnas oli küll nii, et originaalsete naljade peale piieldi segaduses üksteist, ja just need kõige äraleierdatumad naljad võeti alati üksmeelse naerumürinaga vastu :)

See oli kuidagi ... armas, hoopis :)

Mitte, et ma sooviksin kunagi veel sellises seltskonnas istuda ...

Ka praegu on mu elus üks inimene, kes teeb ... isegi mitte ainult ära leierdatud ja mannetuid nalju ... noh, nii ja naa ..., aga sinna juurde käiv heakskiiduotsimine ("ma teen ju nalja, eksole - see on ju nali, ma olen valmis selgitama") kuidagi tekitab minus tohutu ebamugavustunde, nii et naermise asemel ma tõmban pea õlgade vahele, löön pilgu maha ja noogutan ebalevalt, mõnikord isegi kõigutan ennast natuke edasi-tagasi, sest nii nii paha tunne on, et vajan enda rahustamist. Ma ise olen seda tüüpi inimene, et kui ma nalja teen, siis hakkan ise esimesena naerma ja ei lase ennast tegelikult heidutada ka sellest, kui mind vaadatakse kui ebaviisakat või lollakat inimest :D -  juhtub sedagi :D ja see teeb mulle ausalt öeldes nalja :D
Mul on olnud nii palju sotsiaalfoobia sümptomeid, kuid tegelikult seda muret, mida teised minust arvavad, on mul keskmisest tublisti vähem :D

Mees jälle on naljade osas lausa piiri peal - tema ka teeb väga palju nalja ja ise kasvõi ihuüksi heitumata muigab, aga tema naljad on mõnikord tõele liiga lähedal ja solvavad teist inimest. Mees ei pane seda tavaliselt üldse tähele. Ta on nagu narr kuninga õukonnas - ainus inimene, kellel on õigus kuningale tõtt näkku öelda, aga kohustus seda teha nii, et seda saab võtta naljana.


- - -


Üks 'peaaegu-oleks-olnud-veider' juhtum eilsest.

Olen selline lapsik tüüp, kes veel 40-aastasena endal mõnikord puhtast hajameelsusest küüned viltpliiatsiga siniseks värvib või nahale kirjutab-joonistab.

Sageli juhtub see mingeid videoid vaadates - hakkan sealt suvalisi sõnu ja fraase välja kritseldama. Tavaliselt teen seda paberile, aga mõnikord ka nahale.

Eilne 'kaunistus':


Andmebaas? :D

Aga siis tuli VT minu tuppa ja vaatas, et - tema on oma käe peale kirjutanud sellesama sõna!!!

Pidime kreepsu saama, aga kui võrdlema hakkasime, selgus, et temal on seal kirjas
"undateables", mitte "database".



Süüa tahaks, nii et ...
bye now! :)

reede, 18. mai 2018

Hommikust! :)

Vaatasin täna üle pika aja Teal Swani instagramikontole..., ma unfollow'sin kunagi, sest portreed tüütasid ära ja menstruaalveremaalid tundusid liiga ebameeldivad, ja siis vahepeal ei saanud ma Google Chrome kontoga Instasse üldse sisse, täna järsku sain jälle ... Terve hommiku olen seal tsitaate vahtinud ja ikka pole veel tuttavateni jõudnud - ei tea, kui kaua ma siis ära olin õieti?

Kõige pealt väike naljake, hehehee... Mitte adopted vaid abducted :D

Today’s spiritual funny #tealswan #funny #funnymemes #abducted #alienabduction #aliens #extraterrestrial #ufo



Siis,
mulle nii meeldib, et Swan on ka kompromissitu: kui sulle su elu ei meeldi, siis ära tee mitte ühtegi ebameeldivat asja ja hakka tegema neid, mille tegemist naudid, kuid oled edasi lükanud.
"Tähtsad asjad" on illusioon. Tunded aga on küll tähtsad - nii meie, kui ka teiste tunded.

Instagram post by Teal Swan • Apr 13, 2018 at 6:49pm UTC

Eriti meeldib mulle see lause: "I'd tell them to make every minute of their life about how they feel."
Ainult tunde järgi otsustada. Mõistuse abil leida variandid ja kõhutunde abil kaaluda.
Kuni ei pea, seni näib, ei saa niimoodi elada.
Ilmselt kuni on tugevust teisiti elada, pole vaja teadmatusse hüpata ja (näiliselt pimedana) kõhutundest lähtuvalt elu seadma hakata. Alati liikuda hea tunde suunas. Kokkuleppeid mitte sõlmida peale selle, et räägid inimestele ilusti ette ära, et kui saad, siis teed/tuled/tood/viid, aga kui ei saa, siis ei.
Mulle tundub, et ainult vabana on võimalik täiesti õnnelik ja terviklik olla.

Nagu ma kusagil varem olen öelnud: tavaeluks liiga nõrk olemine võib olla suur õnn ja vedamine!



Veel üks asi, mida oma nahal olen pikemat aega kogenud: mida paremaks su vaimne-emotsionaalne olukord muutub, seda kiiremini kõik üha paremaks läheb ja - seda vähem sa üldse hoolid, millal sa mingist punktist üle/läbi saad oma tervenemises. Kui sa enam ei muretse selle pärast, millal sa ometi mingist asjast lõplikult aru või üle saad, kaob kogu ängistus, mis "vanade halbade asjadega" seotud on. Sa usaldad protsessi ja ei püüa seda enam juhtide ega selle üle valvata.


Instagram post by Teal Swan • Mar 16, 2018 at 8:57pm UTC


Ja muidugi - andestades endale andestame ka teistele ja meil pole enam raskusi, mida hinges kanda ja 'lehitseda', et meelest ei läheks, kui ebaõiglaselt inimesed ja elu meid ikka kohtlesid toona ... ja et me lasime sel sündida.

Kas on võimalik paraneda, jäädes tavalisel viisil seotuks inimestega?
Ma pole leidnud sellist võimalust ...

Kui leian, siis kohe räägin! Promise! :) Tore ju oleks!

kolmapäev, 16. mai 2018

Udujuttu

Lõpetasin täna veidra filmiprojekti, mida jupiti päevase pikutamise/tukkumise kõrvale "vaatasin": Wayne Dyer "The Shift" ("Nihe"). Kaks-kolm nädalat kulus :D - polnud eriti inspireeriv, nii et pigem panin mingi muusika käima, kui jätkasin seda ... dokumentaalmängufilmi, või mis iganes ta oli. Sisult oli see mõeldud eluliste õpetuste edasi andmisena vestluse ja illustreerivate näitemängujupikeste abil. Võttegrupiliikmete "näitlejatöö" oli piinavalt vilets ja script lapsik, aga õnneks olid mul suurema osa ajast silmad kinni. Dyer ise oli siin kõige normaalsem ja loomulikum, esimest korda vaatasin teda videos ja - muhe mees, mulle paksenevad kiilaspead meeldivad :D. Midagi enneolematut tarkust siit muidugi ei kuulnud - kui oleksin muud arvanud, poleks seda tukkumise saateks pannud vaid korralikumalt vaadanud.

Täna vaadatud/maha tukutud lõpujupist jäid siiski mõned mõtted pähe, mida veelkord üle nämmutada tahaks :D

Esiteks Dyeri arusaam külgetõmbeseadusest: sa ei tõmba ligi mitte seda, mida sa tahad ja millest igatsevalt fantaseerid (vähemalt 17 sekundit korraga või teiste järgi: süsteemselt 21 päeva järjest), vaid hoopis seda, mis sa ise oled. ("You don't attract what you want. You attract what you are.")

Kui inimesed ei ela autentselt ja peavad end sada korda päevas 'joonele' tagasi tooma, siis neil polegi võimalust iseendaks saada ja nad tõmbavad külge segadust, fragmenteeritust. Endale sobiva ligitõmbamiseks on vaja uskuda oma täielikku vabadusse ja seda oma eluga väljendada. Lihtsalt olla sina ise ja teha ainult seda, mis laseb sul jääda sinuks endaks. Ta tsiteeris Katie Byronit, kes on öelnud: "Uskuda, et sul on vaja midagi, mida sul pole, on hullumeelsus."

Maailm ongi hullumaja, nagu ütleb Osho.

Elan niimoodi, ja kinnitan, et see klapib.
Kõik on üle, kõik on kingitus. Sul endal peab (elumaagia kogemiseks) olema ainult hing ja see on sul niikuinii, sa ei pea selleks mitte midagi tegema.

Kui me ei tea, kes me oleme (sest me usume, et me ei saa lubada endal olla see, mis iganes spontaanselt välja kukub), siis oleme tuleviku suhtes mures ja hirmul, sest me tõepoolest ei tea, mida elu meile teeb. Seda, mida elu toob, ei tea mitte keegi, aga seda, mida see meiega teeb - seda on autentsel inimesel võimalik teada: ta muutub ainult iseendamaks ja it's all good. Sellepärast ei muretse ta enam tuleviku pärast vaid vaatab hoolsalt selle järele, et ta jääks iseendaks, ei kõrvetaks ega lõhuks ennast, ei tõukaks enda tundeid eemale, kui need segavad mingi eesmärgi saavutamist.

Ambitsioonid ja vaimsus ei lähe kokku ja see käib ka vaimsete ambitsioonide kohta.
Meid juhib kõrgem tarkus ja meist oleks kõige mõistlikum end selle hoolde usaldada, kuid kas see kõlab tänapäevamaailmas mõistliku soovitusena?
Ei!
Sest maailm on hullumaja.

Piisab iseendast, piisab autentsusest ja sellega valguvad meie ellu tõde, armastus, vabadus ja elurõõm.
Kuid me arvame, et meid hoiavad kokkulepped, seosed.
Me usume ja usaldame lepingukaaslasi (elukaaslast, firmat, kus töötame, riiki), pettume ja kurjustame, kui teine pool oma kohustustest kinni ei pea, saamata võib-olla kunagi teada, et oleme täiesti eneseküllased.

Spirituaalsuse kasvuga tekib mingit laadi austuse-alandlikkuse tunne.
Sa usaldad eluvoolu ja piirdud vaid väikese tüürinihutamisega, kuid ei hakka vastuvoolu aerutama, sest seal pole sinu jaoks midagi, kui sa ka arvad (mõjutatuna ühiskonna toimimisprintsiipidest), et just sinna peaksid suunduma.
Need on poolikud ja kehtetud võidud, milleni ego ja mõistus meid juhivad. Vilets vuhvel.

Ma vaatan, et isegi perekonnas lähevad tänu kokkulepetele märksa libedamalt need asjad, mida ego tahab ja mis on seotud meie kuvandiga teiste inimeste (või näiteks krediiti andva panga) silmis, aga õnne toovad pikapeale ikka need suhted, kus pole reegleid selle kohta, milline su kaaslane olema peab (mis ei tähenda kaugelt-kaugelt seda, et partneriks võib olla kes iganes - tõmme-tõuge loeb ikka). Me ei peaks soovima oma kaaslase abil enda hingehaavu ravida ja igasugust värki saada ja saavutada, kuid samas oleks hea osata rõõmustada selle hea üle, mida suhe vabas voolus meie ellu toob. Näiteks see ravib meie hingehaavu. See on hea!

Ehk siis entitlement - paha-paha, gratitude - way to go!

Dyer ütleb: "You have to understand, that you are entitled to nothing!" Pole ühtegi asja, mida sa pead saama. Mitte keegi ei pea mitte kunagi sulle mitte midagi andma.
Nii elades antakse ja saadakse tohutult rohkem, kui andmist kaalutlevalt doseerides ja saamise järele/üle valvates.

Ego aitab meil edasi jõuda 'kinnises maailmas', selles näivuste hullumajas, olles sisuliselt 'valemina' (false self). Kui me kaitseme oma kuva teiste silmis, seisame me ego huvide eest, aga mitte oma 'pärismina' huvide eest. Ja sellepärast jääbki elurõõm ja armastus meist kaugele. Sest need on miski, mis on olemuslikud meie tegelikule olemusele.



Egost veel.
On väga hea tunne, kui oled enesekindel.
See peakski nii olema.
Enesekindlus võib olla egoga seotud: sa tead, mida teed. Sa tead, mida sa pead tegema ja sa tead, et sul on oskused ja jõud nende asjade tegemiseks.
Enesekindlus võib olla ka hingega seotud: sa tead, kes sa oled. Mis iganes juhtub - sina oled ikka sina, ja sellest on küllalt.

Üks neist on püsiv, teine mitte.



Ja üks holistiliselt terapeudilt oma tubli 7 aastat tagasi kuuldud nõuanne, mis aja kuludes ja inimesi kuulates/vaadates üha tungivam näib: sa pead endale lubama kõik oma tekkinud tunded ja sa pead neid austama. Sa ei tohi endalt nõuda, et sa oleksid mõistusega üle oma tunnetest. Kõik väikesed-väiklased tunded, mida me endale ära keelata ja endas alla suruda soovime - võtke need vastu, hoidke neid, olge koos nendega. Ennast põlastades ja ära keelates ei muutu mitte keegi tugevamaks, targemaks ja suuremaks. Ainult mask muutub rafineeritumaks, kui sedagi. Ja sul pole tegelikult maski vaja - kui "kaitsekihid" maha koorida, tuleb välja, et sa oled rabavalt kaunis iseendana.
Armastage ennast kõigis ilmingutes ja väljundites - see on ainus tee õnne, tarkuse ja meelerahuni.



No vot! :p

Targutasin ära! :p



Kuigi võib tunduda, et üritan teid oma korduva jutuga tüdimusunne suigutada, ma tegelikult armastan teid, ja räägin igaks juhuks, viskan seemneid tuulde - nii hästi nagu oskan :D




Tänane brunch: kartul, kollased ja rohelised oad kahemunaomletis:






Ja Hindu tõi Õele Indiast kristallikamakaid - nii äge! :)


Ametüst, seleniit ja mis see pruunikashall asi on - pole aimugi, aga pidi väekas olema :)

Ja pilte ka rohkem pole!

Olge siis tublikesed! :)
Mucho amor!
💜

esmaspäev, 14. mai 2018

Cyberpunk girl

Tänase ülikauni ilma puhul tegime Väikuga mõnekilomeetrise jalutuskäigu meie kandi linnaäärest väljapoole, mööda maanteid, griinerisse.

Minu jaoks oli ilm täiuslik - meenutas mu lapsepõlvematku Viljandimaal Loodi kandis, kus üritasin sinna ürgorgu jõuda ja mõnikord jõudsin ka, aga mõnikord eksisin põllumulla sisse ära (Ramsil elasin tollal) -, Väiku jaoks oli liiga palav.

Juba linnapiiril sidusin oma halli, laiade hõlmade, pika lehviva vöö, kapuutskrae ja ülipikkade varrukatega puuvillase õhukese jaki puusale sõlme ja jätkasin õhukese valge pitspluusiga, tumesiniste liibuvate teksaste ja helebeežide madalate laiade saabastega, mille sees olid veel paksud sokid, et hõõrumist vältida. Näpu otsas kõlgutasin plastmassist Borjomi-pudelit, milles oli magusa valge veini ja kraanivee segu. Et värskendaks ja vajalikke kalorisi ikka ka annaks, kui nõrkus järsku ligi kargab! Parim matkasegu! :)

Kuna mu kampsunil oli nii-nii palju lipendavaid osi, tundsin ennast nagu mingi ohvrile külma rahuga lähemale lonkiv cyberpunk assassin
- ja see meeldis mulle :)








Inimesed, kes mind tunnevad, ütlevad, et kõige omasemad minu seljas on maani kleidid ja mantlid ..., aga mu lemmikstiili müüb Demobaza - kahjuks mitte mu lemmikhinnaga ... :p Ma tunneks kiusatust, kui hinnad oleks 10+ korda väiksemad ...



Ma arvan, et peale esimese pildi olid ülemised ka Demobazast, aga kuna leidsin need Pinterestist, siis ei saa surmkindel olla. Kaks viimast on seal praegu ka müügis.
No täitsa täiuslikud riided mu meelest :p
Dementori-mood :p




Olen viimased kaks päeva kuulanud puhast poppi - SIA viimast (?) albumit This Is Acting.

Üks laul: Vikatimees



Lefa-lefa! :)

neljapäev, 10. mai 2018

Vaikuse aegu

Kas teil ka algas suvi ja kõik sumiseb kuldselt?

Mul küll ...

Tekib kiusatus mõelda, et nii on igal pool.

Mu hiljuti veel depressiivne lapsuke ütles, et on õnnelik ja talle tundub, et ta teeb kõik praegu õigesti.
Elu kiidab elajat! :D
Ta on kohal, kodus!
Kõik on parimini!

Mina elan ka nii. Juba mõnda aega. Aasta ikka!

Kõik inimesed võiksid kogu aeg nii elada ...

Link teise blogi argistele tõdemustele.

Ja natuke varahommikusöögi häguseid pilte:


See on banaani-maasika-keefirilurr kõrvitsaseemnetega - njamm! :)

Ja uuesti Leelo Lauritsa "Kütioru tillukesed asjad" -
superlugemine autentsusehullule minimalistile.






"Only love has eyes.
Other than love -- everything is blind!"

Bye, beibs!
Love yous! 💓

pühapäev, 6. mai 2018

Oh, mu armas Augustin ...

Pärast küllaltki emotsionaalset reedet (kusjuures sattusin üle laua rääkima ka ühe oma blogi lugejaga, hehee) veetsin eilse peamiselt voodis ja vaatasin ära terve hooaja sellisest reality-sarjast nagu 90 Days To Wed: Before the 90 Days, kus kuus ameeriklast sõitsid erinevatesse riikidesse kohtuma (ja kihluma) inimestega, kellesse nad  olid interneti kaudu armunud. Mõned neist polnud isegi skaipinud ega helistanud, ning 'teadsid' teineteist vaid fotode ja sõnumite järgi.

Mõneti väga loll meelelahutus, teisalt tundub, et netiarmumise ohtudest ilmselt räägitakse ikka liiga vähe, kuna ikka leidub inimesi, kes arvavad, et ainult kirjade kaudu on võimalik hingesugulast ära tunda ning sõidavad mitte lihtsalt kokku saama, vaid konkreetselt kihluma. Ja samas poleks selle sarja vaatamisest mingit kasu, sest info on tegelikult väljas - üksikud hinged lihtsalt otsustavad, et nende lugu on erandlik.


Kõige veidram stoori oli minu meelest 26-aastase ameeriklanna Courtney ja hispaanlase Antonioga.
Hästi palju mehepoolset interneti-mesijuttu, kuid kui Courtney maandus, ei olnud mees tal vastas ja andis teada, et peab tööl olema ning kohtuda võiks kusagil keskväljakul purskkaevu juures. Okei, vantsis Courtney siis sinna - meest ei kusagil. Samal ajal näidati, kuidas mees lõpetas fotosessiooni - ta oli modell -, vahetas kodus riided ja sai rahulikult sõbraga kohvikus kokku. Kui ta väljakule saabus, siis ütles, et nüüd läheme koos missivõistlust vaatama, mees oli žüriis. Courtney püüdis puigelda, et on väga väsinud ja must, aga mees ütles, et kõik on hästi ja ärgu muretsegu. See üritus kestis mitu tundi ja Courtney passis seal üksi pealtvaatajate seas. Hiljemgi oli selge, et see mees ei oska absoluutselt teiste inimeste olemasolu ja vajadustega arvestada. Kui tüdruk millegi pärast muretses, ütles mees lihtsalt, et ärgu muretsegu ja nautigu elu. Ta ei avaldanud oma plaane absoluutselt ette, lihtsalt tõusis püsti ja ütles, et nüüd läheb sinna või tänna. Kord tõusis ta niimoodi püsti ja kadus ema juurde "pesu pesema ja raha laenama", ning tüdruk jäi tema korterisse 24 tunniks üksi, mees ei vastanud ka kõnedele ja sõnumitele. Siis astus ühel hetkel uksest sisse, et kuule, lähme nüüd, musike, me pidime ju flamenkotantsutundi minema. Kui Courtney väljendas pahameelt, oli mehe nägu alati ülimalt üllatunud ja murelik, nagu ta ei suudaks kuidagi mõista, milles probleem. Ka teeskles ta endale sobivatel hetkedel, et ei tea ingliskeelseid sõnu ja ei saa aru, mida temalt küsitakse või mida temalt tahetakse. Mehe sõbrad ütlesid, et huvitav, seni on kõik piigad aru saanud, et selle mehega on seotud vaid seks! :p Ja veel - see mees polnud ka Courtneyga kunagi muudmoodi suhelnud kui sõnumite teel - kõik neiu sõbrad pidasid seda väga imelikuks, et tal pole võimalik oma "elu armastuse ja tulevase abikaasaga" skaipida. Kõige imelikum oli aga see, et pärast Courtney kolme nädalat (?) Hispaanias otsustasid nad endiselt kokku jääda. Pole 'remarkaablimat' jutuvenda elu sees näinud! Uskumatu, kui tugev võib olla tung kuulata sõnu, ja tegudest mööda vaadata!


TLC
Teine väga creepy paar oli ameeriklanna Darcey (42) ja rootslane Jesse (24).
Jesse oli ilueedist kontrollimaniakk ja Darcey vananev beib, kes pidevalt "õrnu kihlumisvihjeid" poetas ja rääkis oma lastest kui mehe kasulastest. Jesse muudkui jahvatas sõjaväest ja kuidas talle distsipliin ja kord meeldis, püüdis Darceyt trenni tegema panna, keelas tal alkoholi tarvitada, aga muidu oli äärmiselt meelitav ja taktiilne. Pealtnäha täiuslik paar, üliromantiline, nii palju suuri žeste, aga see kõik oli oma ettekujutuste pealt mängitud vuhvel-ideaal. Nagu endale väljakutseks mängis mees seda ideaalse boifrendi rolli. Miks? Ei saanud aru. Tahtis lihtsalt ennast telekas näidata? Püüdis kõigile tõestada, et ta pole gei ja valis selleks naise, kellest lahkuminekusse kõik suhtuksid mõistvalt? Väga veider!

Muidugi oli seal ka paar sellist paari, kus totaalsest luuserist ja/või vaimsete-emotsionaalsete probleemidega ameerika mees tõttab päästma endast 20 aastat nooremat Ladina-Ameerika või Lõuna-Aasia neidu viletsatest oludest. Ameeriklased suhtuvad väga pahuralt sellesse, kui mõni arengumaa näitsik abielu kaudu nende riiki püüab pääseda. Nad on ikka sellises massiillusioonis, et Ameerika on kõigi inimeste unelm!
Ma arvan, et need mehed tõepoolest jäetakse millalgi nende noorte tüdrukute poolt maha ja ikkagi jääb see nende meeste parimaks kogemuseks naistega - neil pole 'omakandi tüdrukute' juures lihtsalt mitte mingit šanssi. Absoluutselt tasavägine suhe seega.

Ekraanilt on nii kenasti näha, kuidas tüdrukud nendele meestele suuremate või väiksemate raskustega valetavad. Mees: "Kas sul on varem peigmehi olnud?" Tüdruk: "Olen käinud ainult teiste ameerika meestega, love." Mees (kes soovis seksida alles pärast abielu) hirmunult: "Kas sa nendega ka seksisid?" Väike paus, tüdruk kannatlikult ja monotoonselt: "Ei, love, seksini asi ei jõudnud."
Mees kohe rahunes :D, huh! :D

See on ikka kummaline ja häiriv nüanss inimloomuses, et me nii väga kaaslast vajame, et oleme vajadusel valmis loobuma kogu oma rahast + pensionifondist, eneseväärikusest ja tervest mõistusest - et aga tunda end kellegagi kokku kuuluvana ...

neljapäev, 3. mai 2018

Elumärki

Kus mul möödunud reedel algas alles käbe elu: iga päev mingid asjaajamised, külalised või külaskäigud, suurem osa neist suht ootamatud. Ja veel hommegi tuleb asju ajada ja vähemalt üks asi tuleb sealt jälle juurde, mida kunagi hiljem edasi ajada.

Enda meelest pean siin justkui pensionipõlve -- elu aga üldse ei taha sedamoodi välja näha! :D

Sekeldamiste ja suhtlemise ajal ning veel jupp aega pärast seda mina mõtelda üldse ei jaksa, aga sellest tahan ikka kirjutada, kuidas meil kolmel see 40-eurot-nädalas-eksperiment läks.

Justkui läks hästi! :)
Kõik jõudsime kuu lõpuks üsna lõppsumma lähedale - mulle jäi kätte 96 senti ja teised läksid mõne euroga üle.

Ainuke asi on see, et meil Väikuga ei tulnud mitte midagi suurt ja asjalikku osta, nii et Väiku puhul jääb veel vaadata, kuidas ta suurema väljamineku puhul majandamisega hakkama saab. Ma pean silmas, et ma ei taha mingit nurinat kuulda! :) 
Selge on see, et kodune inimene saab ka 20 euroga nädalas söönuks, kui ei osta mahlasid ja jogurteid ning rihid ainult toitvale toidule. 'Eesti tõugu' juurikad on nii odavad ja kõige kasulikumad asjad üldse (peale muna, mis on ka odav), aga nendega ei viitsi tegeleda kui töölt üleni valutava ja väsinuna koju jõuad ... Näib, et on riike, kus just sellised juurikad on kallid... enam-vähem pead valima, kas ostad ühe hamburgeri või ühe väikese peedi. Nii et meil siin Eestis ikka veab! :)




E. E. Cummings :)



kolmapäev, 25. aprill 2018

Tahtejõud

NURMENUKUTEE, MITTE URIINITERAAPIA :)


"Inimesed, kes usuvad, et on tugeva tahtejõuga ja oma saatuse peremehed, võivad selle usu juurde jääda üksnes juhul, kui neist saavad vilunud enesepetturid. Nende otsused pole tegelikult üldse otsused -- sest tõeline otsus muudab inimese alandlikuks, kuna otsuse tegija teab, et see jääb paljude määramata asjaolude meelevalda --, vaid möödahiilimiste ja illusioonide keerukad süsteemid, mis on loodud iseenda ja maailma kujutamiseks säärastena, nagu ei nemad ise ega ka maailm sugugi ei ole."

*

Homoseksuaalne kirjanik transvestiitidest:

"Muidugi olid seal ka les folles'id /siin: transvestiidid/, kes alati riietusid ülimalt kummaliselt ja kädistasid papagoide kombel, jutustades oma viimaste armulugude üksikasjust -- nende armuasjad näisid olevat ikka lustakad. Mõnikord tormas keegi neist sisse õige hilisel ajal, et levitada uudiseid oma äsjastest lembehetkedest mõne tuntud filmitähe või poksijaga, kusjuures nad pöördusid omavahel alati üksteise kui naissoost olevuste poole. Kõik teised piirasid siis uustulnuka sisse ja pilt oli nagu paabulinnuaias, häälitsused aga justkui loomalaudas. Mul oli raske uskuda, et nad kunagi kellegagi magasid, sest mees, kes tahab naist, eelistab kindlasti tõelist naist, ja mees, kes tahab meest, ei soovi kindlasti kedagi n e i s t."

Hmm, mis sulnis sallimatus ... 
Paneb vanu häid loominguvabadusaegu lausa heldimusega meenutama.

*

"Giovanni vaatas mulle otsa. Ja see pilk viis mind mõttele, et mitte keegi kogu mu elus polnud mulle veel otse silma vaadanud."

Mu vana armastus - JAMES BALDWIN'i "Giovanni tuba".

:)

teisipäev, 24. aprill 2018

Dancing on my own

Brekkie in bed!


See liblikaga riie on minu püksipõlv.
Ostsin need siidised laiad kodupüksid Väikule, mulle suured.
Aga Väikule ei meeldinudki, wahtevaa!
Seon aga vöökohalt kõvasti kinni ja - kui ka pepu kotib, siis põlv on ikka kena! :D


(Tordisöömiseks pole muud põhjust kui tordiisu, nagu ikka :) )

esmaspäev, 23. aprill 2018

Hei, beibsud! :)

Nuffing to say, just checking in! :)

Täna hommikul tuli VT minu tuppa ja lõdises!
See on täiesti uskumatu, kuna tavaliselt oleme meie Mehega need, kes põgusaks hetkeks wc ukse taga seistes šokeerume külmast, mis hoovab vetsuga nurgeti asuva VT toa ukse alt, ja hommikul köögis räägime jubedusega sellest, milline külm tuul VT toa ukse alt koridori valgub meie öiselt paljaid varbaid jäätama. Väiku elaks meil igaveses arktikas! Talle meeldib! :)
Aga tänaseks varahommikuks oli tuul minu toa nii külmaks puhunud, et isegi VT katkus oma varrukaid üle kämmalde ja pahandas :D
Mina aga istusin oma kapuutsiga hommikumantlis, uus suletekk ümber põlvede ja 'maigutasin' ilmsüütult 'silmi'.

Milline kevad! :)

Muu on kõik nimmi-nummi!

Nagu see:

How sweet! 🦉🐱💚 @iamdharmalove 👈💚 #owl #kitten #loveknowsnobounds #beautiful #sweet

Lots of love! 💜

laupäev, 21. aprill 2018

Simplicity

~Masanobu Fukuoka, One Straw Revolution

  • ~Masanobu Fukuoka, One Straw Revolution

reede, 20. aprill 2018

Ameerika jumalad

Vaatasin just viis viimast osa American Gods'i esimesest hooajast ühtejutti.
Esimesed kolm osa vaatasin kenasti kolme päeva jooksul ja täna järsku kukkusin bindžima :0

Mul on viimastel päevadel olnud ka huvitav allergia, mis tabab mind kevadel enne lillede ilmumist ja ikka üllatab mind oma seletamatuses! Muidugi ei viitsi ma testi tegema minna, sest nii või teisiti ei ole mul võimalik seda osa kevadest ära jätta - mis iganes osa see siis ka on. Igatahes mu silmad kipitavad, nina punetab, kurk on aevastamisest hell, nii et ma ei saagi aru, kas mu iiveldus on lihtsalt rohkem kui viie tunnisest arvutivahtimisest, just sellest sarjast, allergiast või on mul äkki mingi viirus hoopis?


Sari oli üle ootuste hea - muusika, nätlejatöö, kaameratöö, kõik oli nii super!
Harva olen nii väga imetlenud või üldse märganud, kui kütkestavalt vahetub kiirus, kui puhas on pilt, kui head võttenurgad ja värvid ja ... !
Näitlejad olid kõik väga hästi valitud, ilusad, head omamoodi :)
Aga lugu ise oli minu jaoks liiga kirju, mõttetult kirju ja ebasidus.
Tunnen end kurnatuna.

Ja - lausa iga osa sisaldas ka üle mõistuse jäledaid stseene, mida oli väga raske taluda hoolimata silmade peitmisest.

Täielik love-hate suhtumine, seega!
Hetkel mul pole hea meel, et ma vaatasin :p
Kuidagi ilgevõitu, kui ma tohiksin söandada niimoodi väljenduda ... :D

Aga sellegipoolest pakun teile sarja piraatlinki  :) SIIN.
Sest Neil Gaiman (raamatu "Ameerika jumalad" autor ja kas äkki ka kaasstsenarist või nõustaja või midagi) on praegu nii kuum ja see sari justkui oleks ka.
Alt paremalt saab (igale osale eraldi) ka ingliskeelsed subtiitrid panna, aga heli on ka väga kvaliteetne, nii et seda muret tegelikult pole, mis indie-filmides, et pool jutust jääb kuulmata, kuna räägitakse nii summutatult ja muu kilin-kolin käib kohati üle.



Kaadreid filmist - ilus ja kole vaheldumisi:

(oot, see esimene 'kaader' on pigem poster :),
aga ilus, nii et ma panen! :)  )












No ma ei tea, mis veider värk see oli ... :) ise vaadake, kas üldse vaatate :)

Teiste inimeste mõnevõrra tuunitumaid tube

Kontserdisaal Hamburgis

Photography by - @anlinsh 📍Tag your friends @architecture.games  Hamburg, Germany 😍  #architect #arch #desing #architecten #interiordesign…

Photography by - @anlinsh 
via @architecture.games 
Hamburg, Germany 


-

Tag Your Friends 👍  photo by

photo by : @mlr3day 
via: architecture.games

-

Wild Reindeer Centre Pavilion  By - Snøhetta 📍Tag your friends  Follow @architecture.games  Follow @architecture.games  #architect #arch…

Wild Reindeer Centre Pavilion

By - Snøhetta 

Via @architecture.games

-

Ja misasi see veel on?
Infinity-koosolekulaud lamamistoolidega?
Rõdudega ääristatud lift elamu siseaatriumis?
Kafka unenägu?
Aga mulle meeldib! :)

Tag your friends  #mimari #mimar #mimarlık #inşaatmühendisi #inşaat #yapı #inşaatmühendisliği #mühendislik #içmimar #şantiye #mühendis…

Allikas

-

Ja minu lemmik:

HI-Con Staircase Designed by - HI-Con Design 📍Tag your friends Follow @architecture.games  #architect #arch #desing #architecten…

Nii tühi, nii puhas, nii zen!

Ma tahaks iga trepiastme peal natuke aega elada ... :)

HI-Con Staircase
Designed by - HI-Con Design

via @architecture.games

-

Veel üks trepp:

SDM Apartment  By - Arquitectura en Movimiento Workshop 📍Tag your friends Follow @architecture.games  #architect #arch #desing #architecten…

SDM Apartment 
By - Arquitectura en Movimiento Workshop

-

Ja nüüd tulevikulinnakene :)


58.7k Likes, 482 Comments - EARTH FOCUS (@earthfocus) on Instagram: “The crazy design of the Jumeirah islands photographed from above! #dubai Photo by @hotelsbygmr83…”

Hmmjaa, võibolla kliimasoojenemine polegi nii halb? 
Ehitame kasutatud plastikust õõtsuvad linnakesed vee peale ...
veel enne, kui jäämäed ka ära auravad ...

Allikas: Pinterest

-

Портофино, Италия

Väidetavalt Itaalias:
around.whole.worldПортофино, Италия

Tundub täiesti pöörane, et kellelgi on selline kodu :)