reede, 30. detsember 2011

Hello Kitty

Oleme Mehega mõlemad mitu päeva poodidest salatikorvikesi otsinud, sest Väike Tüdruk lubas esimest korda kartulisalatit süüa - tingimusel, et see on korvikestes. Seni pole ta ühtegi majoneesi või hapukoorega tehtud salatit söönud. Salatid on koledad, plötsud - nagu soustidki. Aga plöts piruka sees on söödav, see on struktureeritum, kammitsetum, hoomatavam. Samuti siis korvi pandud salat, eks.

Ja me pole leidnud muid kui magusaid korvikesi, oleme tädidelt küsinud ja puha...

Aga pole hullu - Väike Tüdruk on haige ja poleks ilmselt koos korviga ka söönud.
Täna sõi ta kaks Hello Kitty kohukest (neil on sõrmused ka kaasas, mina saan omale need sõrmused, mida on topelt! Yay!) ja ühe tibatillu mandariini...

Palavikku oli täna õhtul 40 kraadi.









Need kolm on minu omad...


Izismile kiisu-armastajad... ;)






Muide, mina olen nende jõuludega oma kaks kilo ilusasti juurde võtnud, nagu on iga tubli eestlase kohus :)
Kaalun nüüd peaaegu 44 kilo.
**

Oot! /jookseb igaks juhuks kaalule.../***

**

Häh!
42,6 kilo!
Bffff!
Ei viitsi imestada enam, lähen söön parem veel mõne piparkoogimaja, irw...



*




Ideid izismile.com'ist :)...

2in1: kohv ja kook ühes



'šašlõkk'





teisipäev, 27. detsember 2011

Pikad pühad

Ikka veel pühitsen: söön hapukapsast, imetlen kirjumirjusid elektriküünlaid kuusel ja vaatan telekat.



Hapukapsast keedan suhkruga, ilma peki või köömneteta. Kõlab imelikult, aga maitseb hästi.



Meil polnud varasemast ajast olemas ühtegi kuuse-ehet, sest kuuske me varem toonud pole. Nüüd ostsime ja ikka lustiga, igasuguseid tobedaid kujukesi :)



Kuuse tõi Mees täitsa üksi. Kassike on puusse armunud ja ei lahku selle varju alt...



Meie peres pani päkapikk jõuluööl kingid kuuse alla ja esimese jõulupüha hommikul saime need kätte. Kuna kõik meie peres tahavad omale üllatuste asemel oma lemmikasju, siis üllatusi väga palju polnud. Siiski suutsin ka paar meeldivat üllatust teha Väikesele Tüdrukule :)
Eriti meeldisid talle roosad saabas-sussid:



Ma muretsesin, et need on rohkem minu-stiili papud :D... ja Väike Tüdruk vaataski neid alguses suht jahmunult... :D... aga kui oli paar tundi jalas kandnud, siis muutus rõõmsaks ja käis mulle neid kogu aeg näitamas ja mind tänamas :)))

Aga mulle meeldisid kõige rohkem seebist roosid. Ise kaevasin ja tassisin :)
(Pildil on kaks nupsukest juba 'ära kasutatud').



Imeliseks üllatuseks oli ka see, et viimasel koolipäeval sai Väike Tüdruk jõulukingituse ka kahelt sõbralt - üks poiss (Väikese Tüdruku lemmik-poiss), teine tüdruk. Oh, kuidas ma imetlen emmesid, kes jaksavad oma pere, sugulaste ja tuttavate kõrval meeles pidada seda, et ka lapse sõbra-suhted väärivad hoidmist... Mina selliste emmede hulka ei kuulu. Kuid kuna mulle meenus, et need lapsed tegid Väikesele Tüdrukule kingi ka Valentinipäeval, siis panin oma järgmise aasta kalendermärkmiku veebruarikuu algusesse kirja, et Väike Tüdruk neid nüüd vähemalt Valentinipäeval meeldivalt üllataks... :)


Jõulud on minu meelest lastele...
... ja sel aastal otsustasin mina olla meie pere kõige suurem laps :)
Mulle meeldis! :)



Võibolla poleks nii tore olnud, kui ma igal aastal jõule oleksin tähistanud, aga üle 10 aasta seda kord jälle teha oli imetore :)



Võibolla oli asi selles, et ma ei püüdnud nii väga oma peret kaasata ja tegin kõik algusest peale endale mõeldes. Polnud hullu, et Väike Tüdruk ei tahtnud süüa hapukapsaga praadi, vaadata minuga telekast tobelapsikuid jõulufilme ja mängida lauamänge (kusjuures Mees küll tahtis :D, Väike Tüdruk oli ainuke 'Väike Pidur'). Mina tegin ettepanekud, kuid olin suure rõõmuga valmis kõike ka üksi tegema.



Siiski meeldib mulle pühade mittetähistamise juures üks asi väga - et oma seedesüsteemi tuksi ei keerata. Nüüd ei suuda ma öö läbi magada ka, ilma vahepeal üles tõusmata ja natuke söömata... See on lihtsalt us-ku-ma-tu, millistes kogustes süüa ma naha vahele keerama õppisin... Ja veel magusat ka! Poolteist kuud tagasi polnud mul mingit magusaisu ja pakutud šokolaadikommi ärasöömiseks pidin end natuke koguma, et suuta see maksahaagina mõjuv rasva ja suhkrukäkk alla klõnksatada...

Pildil kaks ja pool 'vorsti' 'kirjut koera'...



Väike Tüdruk aga jäi alles nüüd, kui kõik esinemised ja jõuluüritused koolis ja jõuluõhtu ja kingihommik kodus olid korralikult ära tahistatud, 'korralikult' haigeks. Kuigi seda, et ta 'kohe-kohe' jääb haigeks, nägin mina juba 2 nädalat tagasi, aga siis ta võttis ennast päevaks kokku: köhis öö läbi ja päeval ei köksugi; tõusis erksalt, silkas päev läbi rõõmsalt ringi ja õhtul hakkas ära vajuma... kuni siis eilseni, mil köha hakkas ulatuma ka päeva ja tõusis 39-kraadine palavik.
Loen talle jälle "Krabatit" - see meeldib talle :)
Ta ise loeb "Kunksmoori", see on koolikohustus - aga meeldib ka! :)


Jeesukese sünnist meie peres just juttu polnud... aga... love is in the air :)


Need jõulud olid erilised, sest need olid - ja mulle meeldis :) Ei tea, kas ma järgmisel aastal tahan seda korrata, aga sel aastal oli kohe selline tuju... :)

pühapäev, 18. detsember 2011

18. detsember 2011

Olen meeldivalt üllatunud, et mulle tööl lausa meeldib ja ma ei väsi üldse nii nagu varasemate töölkäimiste puhul. Võibolla on asi selles holistilises teraapias, mis ma suvel läbi tegin? Kes teab!? Raske öelda selliste asjade puhul, mille mõju ilmub tasapisi. Ainus mõju, mis kohe pärast teraapiat ilmnes oli, et mul kadusid 100% ära pingepalavikud, mis muidu olid 1/3 ajast, igasuguste tühiasjade puhul...

Aga tööl on tore, kliendid on imekenad: naeratavad ja viisakad - teretavad, tänavad, söövad, jätavad ilusasti hüvasti ka... :)
Minu vahetused on keskmiselt 3 korda nädalas, keskmiselt 7 tundi, nii et pole sugugi kontimurdev.

Täiesti terveks ma siin vahepeal enne tööleminekut siiski ei saanud, aga hullu ka polnud, ühtegi klienti ega pirukat ma täis ei aevastanud... Väike Tüdruk on ka põdenud, aga püstijalu - ta on meil nii kohusetundlik, et ei suuda endale päriselt voodissejäämist lubada olukorras, kus jõuluaegseid esinemisi on rodumisi. Näen, et ta on väga pinges ja väsinud, ning ta näole on tekkinud allergia. Mis teha... mina pole kahjuks see, kes oskab last 'tšillima' õpetada - ka mina võtan oma kohustusi väga tõsiselt.

Aga nüüd, kus ma käin tööl, otsustasin teha jõulufondi, et vähemalt järgmisel aastal saaks peetud korralikud kuuse ja kingitustega jõulud peres, kus keegi peale minu kuuske tassida, kinke pakkida, jõulusööki valmistada ja jõululauas istuda ei taha. Mõtlesin, et teen kõik üksi ära ja täitsa enda rõõmuks - istun kasvõi üksi kuuse all ja pistan hapukapsast, irw... aga muidugi mitte veel sel aastal, sest ma ei saa ju oma esimest palkagi veel 2011 kätte :D

No vaat, aga kui Mees nägi, et mul on tõsi taga, siis lubas mul kohe jõulunänni ostma minna - kuuseehteid, kuusejala, elektriküünlad - ja lubas aidata ka kuuse otsimise ja püstiseadmisega. Etskae! Ma ei oska seda kuidagi seletada, ausalt...

Igatahes, sel aastal tuleb meil päris jõul ja mul on selline tunne, et ma rokin ikka täiega :D


Pilte ka! :)
Kuusejalg, aga kuuske veel pole...





Elektriküünlad laotasin kuuseootamiseajaks koridoririiulile, värvid pole siin kahjuks näha... kui viitsin, siis asendan kunagi selle pildi mõne paremaga.



///Uued pildid:



///


Küünlad köögis söögilaual...




Juba pakingi kingitusi...





Kaunist jõuluaega teilegi, numpsikud! ;-)))

laupäev, 10. detsember 2011

Talvine mets ja Eesti lipp

Läksin väga kiirelt ja ootamatult tööle :D
Kohvikusse: müün ja teenindan ka.
Üllatavalt lahe oli!... kuni ma haigeks jäin (täna öösel)...

Ma ei usu, et ma blogin enam, aega üldse pole.

Aga vaatasin just izismile'i ja nägin seal nii lahedat pilti, et pean jagama:

laupäev, 3. detsember 2011

Arusaamatused

Lugesin just üht lugu, kus 4. kursuse med-tudeng kurtis, et oli patsiendi küsitlemise eel närviline ja solvas patsienti sellega, et tegi patsiendi riietusest, lühikestest juustest, vuntsikestest ja nimest Chris järelduse, et tegemist on meesterahvaga.

Ma väiksena ka mäkasin, et need lapsed, kelle peale vaadates aru ei saa, kas tegemist on tüdruku või poisiga, on millegipärast hirmus solvunud, et nende soost aru ei saada.
Ma ei suuda kuidagi taibata selle põhjust. Eriti veel, kui tegemist on tüdrukuga. Nii lihtne on oma androgüünset välimust veidi naiselikumaks teha nii värvide, lõigete, mustrite kui ainult naissoole kuuluvate riietusesemetega (seelikud, kleidid, sukapüksid, kingakesed, tutipaelad :D).
Naiselikel meestel on suti raskem, kuid pole võimatu ka neil valida värve ja tegumoodi, mis segaduses vaatlejal nende soo üle otsustada aitaks. Võiks arvata, et inimesel, kes ei ürita oma sootut väljanägemist kuidagi suunata, on sügavalt ükskõik, mis soost inimeseks teda peetakse. Aga ennäe - nad solvuvad, kui sa ei taipa, ja seda ka juhul, kui riided on nimelt vastassoo omad. Ja solvuvad kümnete peale, kuid (mõned neist) ei hakkagi arvama, et nad ise midagi muutma peaksid, kui soovivad 'solvamise' lõppemist. Või siis peaksid nad leppima sellega, et nad ei meenuta kumbagi sugu ja kohe end tutvustama nii, et oleks arusaadav, kellena nad soovivad end näidata - mehe või naisena. Aga kõige loomulikum oleks üldse mitte solvuda, vast...

*

Täna tegime Väikese Tüdrukuga välkšoppingu. Kodust läksime 9.51 bussiga Kaubamajja - käisime rahulikult mänguasjapoes ja raamatupoes, ning 10.21 bussiga sõitsime juba tagasi. Ometi on Kaubamaja ikka mitme-setme bussipeatuse kaugusel (vist vähem kui 10, aga rohkem kui 5).
Tore on, kui inimene teab, mida ta tahab :)

Väike Tüdruk ostis oma detsembrikuu taskuraha eest endale zombitütre Ghulia, ja mina talle jõuluks libahunditütre Clawdeeni. Piiga lemmikut, Frankensteini koletise tütart Frankie Steini polnud Kaubamajas saada...





Ma ei pidanud vastu ja ostsin talle Apollost ka koletiste tütardest rääkiva Monster High raamatu, mille ostmise meeldetuletus mul juba paar kuud voodi kõrvale seinale kleebitud on...
Ja juba kassas seistes märkasin, et "Söömise jooga" hind on 2,5 euro peale lastud. Kui mina seda sirvisin, maksis see 17 või 12 eurot... või umbes nii. Nii et krabasin ka selle. Ning siis jalutasime tagasi bussipeatusesse ning vähem kui tunniga olime kodus tagasi.




Kusjuures, kui olin Kaubamajast välja tulnud, siis sain paari minuti jooksul kahelt võõralt mehelt komplimente.

Esimene ütles valgusfoori taga, et ma olevat väga ilus, ja teine ütles bussis, et ma olevat nii kena ja armsakene.
Oh my!
What was that?

Ise tunnen viimasel ajal, et olen juba ühe jalaga hauas...

reede, 2. detsember 2011

Loomalood

Meil siin midagi põnevat ei toimu - isegi reedesed filmiõhtud Mehega on sujuvalt asendunud multifilmiõhtutega koos Väikese Tüdrukuga :D (asi selles, et ma kahel eelmisel reedel vaatasin, kas Mees ise teeb välja, et filmiõhtu on, kui mina ei sikuta teda filmile; ta ei teinud, järelikult pole see talle huvitav ja nagu ma ikka mainin - mina pole mingi sundija, sest sundimine on agressiivne ja lugupidamatu :p). Täna sööme voodis kleepuvaid muffineid ja vaatame imetoredat animatsiooni "Laibast pruut" - mõnna :D! Mäletan, et Väike Tüdruk oli 4 aastane, kui see film kinos jooksis. Ta nii väga palus, et ma ta kinno viiksin seda vaatama, aga pealkiri hirmutas mind ja ma ei julgenud, kartsin et ta saab seal psühhotrauma - pidime ootama, kuni see lugu DVD'l välja tuli...
Aga teile ma laipu ja pruute ei näita, vaid hoopis vahvaid ja armsaid loomakesi izismile.comist.



































kolmapäev, 30. november 2011

Need piinavalt tüütud kohustused...

Ilmselt olen ma keskmisest järeleandlikum ema.
Väike Tüdruk ei oska nii mõndagi, mida ta ea poolest osata võiks - sest ta ei taha seda õppida ja mina teen ainult ettepanekuid ja jagan soovitusi, aga sundida mulle ei meeldi - sundimine on agressiivne ja lugupidamatu :)
Mulle tundub, et kui laps peab tegema asju, mis talle ei meeldi, siis peagi tundub talle, et ta peab elama elu, mis talle ei meeldi - kes seda tahaks?
On täiesti võimalik, et kõik need lapsed, kes oma trennide üle praegu kräunuvad ja Väikese Tüdruku vabadust kadestavad, on suurena õnnelikud, et neid sunniti trennides käima, aga ma tean kindlalt seda, et Väike Tüdruk leiab koolipäevad juba iseenesest piisavalt kurnavad olevat ja ei taha mitte mingisse trenni minna.

Ja ma ei muretse.
Seda enam, et asjad muutuvad, alati.
Näiteks eelmisel talvel ei lubanud Väike Tüdruk oma tuba õhutada - - - sest kaks suve varem oli palju sääski olnud, mis teda magada ei lasknud, irw...
Jutt sellest, et hilissügisel, talvel ja varakevadel pole mingeid sääski, ei aidanud absoluutselt.
Noh, ma siis tuulutasin salaja, kui ta koolis oli, aga tegelikult oleks ööseks tulnud ikka aken irvakile jätta. Kui ma seda paar korda püüdsin teha, oli Väike Tüdruk äärmiselt solvunud :p
Aga sel sügisel ei ole ma talle isegi meelde tuletama pidanud - ta leiab ise, et toas on umbne õhk ja hoiab akent veidi aega lahti.
Ja nii on olnud päris mitme asjaga.

Ja täna lugesin Daily Mailist, et mitte ainult liigne karmus, ähvardamine ja karistamine ei tee lapsest kaaki, kes kakleb, poppi teeb, valetab ja varastab, vaid nii võivad mõjuda ka kodused majapidamistööd, mis tunduvad lapsele liiga rasked. (Artiklis on selliste 'negatiivsete' majapidamistööde juures öeldud "mis on liiga rasked või ohtlikud" - ma ei kujuta ette, milline majapidamistöö võiks lapsele ohtlik tunduda, aga olgu pealegi... - no võibolla aknapesu kõrgemal kui 1. korrus...).
No vaat - mina usun seda täiega. Kui ikka pead tegema asju, mida vihkad, siis vihkad päeva ja ema ja elu ja teisi lapsi... tülitsemine on siis ok, sest maailm tundub nagunii omadega sealsamuses olevat - tundub, et rõõmurullid lihtsalt ei tea elust midagi, tegelik elu - see on üks häda ja viletsus teise otsas. Ma pean väga loomulikuks, et laps, kes käib käsu peale trennides, hoiab väsinuna vendi-õdesid ja teeb majapidamistöid, mis talle huvi ei paku, tunneb et tema elu on talt röövitud ja muidugi teeb see tigedaks.

Aga võibolla see ka pole nii ja ma 'ärahellitan' oma numpsikut lihtsalt selle pärast, et oleksin tahtnud, et mind oleks omal ajal niimoodi ära kuulatud ja poputatud :D... ja võibolla teen talle ainult kahju, AGA - vähemalt olen talitanud oma südame/kõhutunde järgi ja see on ikkagi lõpuks kõige tähtsam.

Pilt izismile.com

PS, ma igaks juhuks täpsustan, et sellega ei taha ma sugugi öelda, et lapsi ei tuleks trennidesse panna, sest nad nad nagunii ei taha - oh, kaugeltki mitte!, mõnigi laps on mingi ala entusiast ja väsib sellest harva ja lühikeseks ajaks või isegi üldse mitte - ma lihtsalt ... ikka endast räägin ja ennast vabandan välja, et ma siin sellist 'siidikäpakest' kasvatan :D

teisipäev, 29. november 2011

Ei kadesta...

Mul pole küll kavas neid FMyLife'i lugusid siia tõlkima jääda, aga üks veel, mida just lugesin:

28. november 2011. a., 9:51:40 nirvana_mama157
Täna küsis mu mees minult: "Miks sa mind armastad?"
Järgmised viis minutit veetsin oma hinge tema ette välja valades.
Kui ma siis temalt sedasama küsisin, vaatas ta mulle otse silma-auku ja vastas: "Ma ei armastagi."

/Today, my husband asked me, "Why do you love me?" I spent the next five minutes spilling my heart and soul out to him. After I'd asked the same question, he looked me straight in the eye and said, "I don't." FML/

((Võib vist tõlkida ka nii "Mida sa minus armastad?" - "Ei midagi." - - - kõlab nipsakamalt :p))

Brrrrrr... Mul pole tõesti õrna aimugi, mida ma teeksin, kui see minuga juhtuks...
Istuksin vist kolm päeva sama koha peal, silmakesed imestusest punnis ja suu jahmatusest ammuli...
Ja siis... oeh! :/
Passiiv-agressiivsed ettevõtmised (siin: mees tahab ju lihtsalt lahku minna!) ei sobi meesterahvale, minu meelest.
Ega see naisterahvagi puhul kena ole, aga mehe puhul mõjub kuidagi eriti alatult...
Loe ja nuta, ma ütlen...

*

Pilt: izismile.com