Haaaigutus!

Täna ma küll oma päevaplaanist summagi kinni ei pidanud.

Esiteks jukerdas Väikesel Tüdrukul eile jälle süda. Ta ei tahtnud isegi õhtujuttu kuulata, vaid lihtsalt kallistada tunnikese, emme kaisus tasakesi puhata ja natu juttu veeretada. Kuna ta oli nii õnnetu ja ma ei osanud teda kuidagi aidata, siis pakkusin, et kui ta ei taha, siis homme ta kooli minema ei pea. Ja hommikul ta otsustas, et ta tõesti ei taha minna - kuigi tal polnud enam paha ega midagi, säras kell seitse oma roosasid koduriideid selga ajades nagu väike päike. Aga eks ta ole väsinud - kõik lapsed ja õpetajad on praeguseks väsinud ja ripuvad peatse suvepuhkuse mõtte küljes. Nii et ma ei hakanud tema ümberveenmisega erilist vaeva nägema - lubadus on lubadus.

Nujah, ja ma juba olen maininud oma traumaatilisi emotsioone valetamise suhtes, siis kirjutasin õpetajale lapse puudumisest ja rääkisin ausalt kõik ära. Ütlesin, et see võib tunduda talle vastutustundetu, kuid ma teen seda kõike head kavatsustega ja paremini ma ei oska.

Aga täna pärastlõunal oli korraldatud direktori vastuvõtt kooli parimatele õpilastele, ja ka Väike Tüdruk oli kutsutud. Ja sinna ma ta ikka viisin. Seda ma ütlesin ka õpetajale. Ja muidugi ma ise sisse vastuvõtule ei läinud, nii et istusin õues päikese päes poolteist tundi :D - oleks pidanud ikka ennast sisse nihverdama ja puuvilju nosima, kuni kõnesid peeti :D

Väike Tüdruk tahab veel emme seltsi, tavalistel päevadel tippab ta ikka üksi kooli, aga kuna oli eriolukord, siis tal on meeldivam, kui ma lähedal olen. Võibolla vaid kahe aasta pärast hakkab ta juba iseseisvaks ja uhkeks ja ei taha emmet kooli lähedal nähagi, aga kuni ta soovib, siis ma olen, kui see ka teinekord tüütu on - kool on lähedal, tee selge, mind polnud sinna ju tegelikult vaja.

Aga õpetaja astus mulle enne pildistamist ja 'banketti' koolihoovil ligi ( - ma ehmatasin hetkeks, et ei tea, mis ta nüüd ütleb) ja ütles naeratades, et ta mõistab mu seisukohta ja mõnikord on tõesti parem lapsel puhata lasta. :) Kena!

Kuna ma olin planeerimatutest pööretest ärevil, ei suutnud ma hommikul süüa muud kui kohvi ja paljast kuiva näkileiba, nii et pidust tagasi jõudest ostsin hunniku lõhet, õlut, maiustusi ja kooki ja limonaadi, ning õgisin ennast silmini täis. No nii silmini, et kirjutan seda sissekannet poolkinniste silmadega :D