Milleks oodata?

Järgnev on lohakas/mugav tõlge Ph.D John R. Buri artiklist ajakirjas Psychology Today.

Siin ei olegi vastuseid, ainult õhus rippuvad küsimused.

Ka mina pole kunagi taibanud, miks inimesed, kes justkui soovivad koos elada, ei abiellu.
Olen tasapisi hakanud uskuma, et mõni inimene vihkab formaalsusi ja ei taha vabadust mitte niivõrd oma partneri vaid ... riigi suhtes. Kuigi ma ei saa sellest hästi aru siiski. Riik on ju... peaaegu abstraktsioon, kallis on käeulatuses.

Ja - paar päeva tagasi sirvisin ühest sotsioloogia-raamatust tehtud konspekti, ning seal oli küll öeldud, et vabaabielupaarid on oma suhtega vähem rahul. Mis on ka loogiline arvestades, et sa ei kiirusta registreerima suhet, mille toimimise osas sul on kahtlusi.

***

Hiljuti vestlesin ma grupi äsja kolledži lõpetanud noormeeste ja neidudega. Nad kõik olid seda meelt, et niipea nad ei abiellu ja mitmed neist teatasid, et nad enne 30. eluaastat abielluda ei kavatse.

Ma jalutasin minema juureldes – milleks oodata?

Teadaolevalt on mehed abiellumisse ikka vastumeelsusega suhtunud. Kuid kas te teadsite, et vallalised naised on kõige kiiremini kasvav demograafiline grupp USAs? Kui 1970 aastal oli esimest korda abielluvate naiste vanusemediaan 21 peal, siis nüüd on see 27. Veelgi enam: alla 35 aastaste abielus olevate naiste protsent on alates 1970. aastast 50% võrra vähenenud – tollal oli 1000 vallalise naise kohta 75,5 abielunaist, nüüd on neid 39,5.

Mõned kuud tagasi vestlesin ma Ericu-nimelise noormehega, kes oli minu endine õpilane ülikoolis, ja on nüüd 27 aastane. Kui Eric käis kolledžis, käis ta naisega (Andrea), keda ta kirjeldas kui „minu elu armastust.“ Eric rääkis nii: „Me saime Andreaga suurepäraselt läbi. Meie vahel oli keemia. Me rääkisime tundide kaupa. Või olime niisama, ja tundsime end teineteise seltsis mugavalt ka siis, kui me vait olime. Paistis, et neid asju, mille koos tegemist me nautisime, on lõputult. Ja nii kestis see üle kolme aasta.“

Mis võiks olla parem? Eric oli leidnud oma elu armastuse. Nende vahel oli keemia. Nad suhtlesid meeleldi ja nautisid teineteise seltskonda. Ja suhe oli püsiv (nad olid koos olnud ju üle kolme aasta).

Kuid pärast lõpetamist ilmnes probleem. Andrea soovis enamat. Ta soovis kindlustada neile ühist tulevikku. Ja mida rohkem ta nende ühisest tulevikust rääkis, seda enam tõmbus Eric eemale. Aasta hiljem olid nad lahku läinud.

Eric rääkis mulle nukralt: „Sellest ajast peale olen ma kohtunud paljude naistega. Mõnega neist oli mul püsivam suhe, enamikuga pealispindsem. Kuid ma pole leidnud kedagi Andrea-sugust. Ma arvan, et ma keerasin kokku paraja käki. Ma lasin käest imelise naise.

Ma sooviksin, et ma võiksin öelda, et Ericu olukord on eriline – et vaid vähesed inimesed hakkavad pärast lahkuminekut mõtlema, et nad on jama kokku keeranud ja lasknud käest inimese, kellest oleks saanud suurepärane elu-kaaslane. Kuid kahjuks ei saa ma seda öelda – sellist juttu olen ma kuulnud tuhandeid kordi – meestest ja naistest, kes (pea-aegu alati liiga hilja) taipavad, et nad lasid käest võimaluse suurepäraseks suhteks.

Ma oletan, et me kõik oleme kuulnud uurimustest, mis näitavad, et vanus abiellumise ajal ja rahulolu oma abieluga on pöördvõrdeliselt seotud – teiste sõnadega: mida varem sa abiellud, seda väiksema tõenäosusega su abielu õnnestub.

Nende uurimuste valguses on loogiline oodata. Ja me veename ennast, et mida kauem sa ootad, seda parem.

Kuid kas te teadsite seda, et see on tõsi ainult kuni umbes 22. eluaastani? Kui sa abiellud enne 21 või 22 aastaseks saamist, siis tõepoolest väheneb abielu õnnestumise tõenäosus drastiliselt. Kuid pärast 22. eluaastat see enam ei kehti.

Tegelikult näitavad hiljutisemad uurimused, et kõige õnnestunumad on abielud, mis on sõlmitud 22. – 25. eluaasta vahel.

Veelgi enam: hiljuti on leitud tõendeid, et paarid, kes ootavad abiellumisega üle 30. eluaasta, riskivad viletsama abielukvaliteediga. Nagu enamik meist ilmselt taipab (no vähemalt üle 30 aasta vanused), kipuvad inimestel vanemaks saades välja kujunema teatud oma harjumused – mis võivad teha raskemaks vastastikuse andmise ja saamise, mis on nii oluline lähedase, armastava, hooliva ja rikka suhte väljakujunemiseks.

Ilmselgelt ei taha ma öelda, et pärast 30. eluaastat sõlmitud abielud on hukule määratud, kuid paistab, et sellised abielud vajavad õnnestumiseks lisaaega, -energiat, -pingutusi, -tähelepanu ja andmisele-saamisele keskendumist.

Kuid ikka pole ma aru saanud: milleks üldse oodata?

Kui inimesel on soov ja kavatsus abielluda NING see inimene on leidnud kellegi, kellest saaks suurepärane reisikaaslane rännakul, mida kutsutakse eluks, siis miks mitte haarata võimalusest kinni ja teha asi ametlikuks? Miks mitte selle inimesega abielluda?

Milleks oodata?