kolmapäev, 30. detsember 2015

Niisama

Helistasin Õele, et uurida, kuidas ta Eestis kohastunud on.
Õde oligi rahulikum kui paar päeva tagasi, kui ma talle Tallinna helistasin, mil ta ise muudkui vuristas ja minu jutule kogu aeg "ahakaha!" vahele hakitas.

Kuna Venna Põhja-Eesti maja on talvel märgatavalt väiksem kui suvel, siis olin üsna mures, kuidas Õde end tunneb, kui seal hetkel elavad kaks pisikest sajajalgset tuhandekäelist tüdrukut, Vend, Emmake ja Issake - kõik pead-jalad koos. Kui mina seal allkorrusel olen, siis on mul KOGU AEG tunne, et ma pean end koomale võtma. Isegi kui ma pesen nõusid, koristan, teen süüa või püüan lapsi vaadata (need lapsed on nii kiired, et ma ei jõua neid tegelikult vaadata), on mul kogu aeg tunne, et teised tuhisevad ringi ja teevad asju, ja ainuke asi, mida mina teen, on OLEN EES korralikel, tegusatel inimestel.

Mina seal maaelu ei naudi vaid hoolitsen seal inimeste ja suhete eest, olles ise suurema osa ajast üpris traumeeritud, sest millegi kallal norimisega oma pinget alandada on minu puhul ju mõeldamatu - ma sulgeks end kolmeks kuuks üksikkongi, ja kirjutaks sealt vabanduskirju, kui ma oma pingete tõttu kellelegi nähvaksin. Ja mille muu tõttu inimesed üldse nähvavad - ikka oma pingete tõttu.

Õega ühendavad meid mitmed tervisenõrkused ja sellepärast on tema minu suhtes alati kõige kaitsvam ja hellem olnud, sest juhtumisi ka tema teab, mida tähendab mitu kuud järjest üks-kaks tundi öösel magada, ja energiaprobleemid ka, eks, loogiliselt, pluss peavalud - kuid õnneks tal need asjad tekkisid alles teismeea alguses ja lõppesid hilises teismeeas. Siiski, temagi on alati valvel, et maailm temast üle ei sõidaks. Seega oli mul põhjust veidi mures olla.

Aga kohalikud geeniused andsid õele isa kabineti, mis on allkorruse ainus riividega seest ja väljast suletav ruum, kuna seal asuvad kodu väärtuslikemad asjad (loe: kõike olulist sisaldav arvuti ja muud infokandjad, dokumendid, pluss isa lemmikraamatud) ja mudilaste eest tuleb see tuba suletuna hoida. Kuna aga aeg-ajalt on igal pereliikmel sinna asja, siis võtmetega asjatamine läheks keeruliseks, nii et riivid olid parim lahendus. Neid ei pea kõigile jagama ja keegi ei saa "ühist riivi" naela otsa riputamise asemel kogemata oma taskusse poetada. Riivid, mõistagi, on kõrgel-kõrgel, nii et lapsed peavad vähemalt 10-aastaseks saama, enne kui neid näppima ulatuvad, ja selles vanuses pole nad enam erilised "kahjurid".

Ka selgus, et Õe ego on siiski piisavalt normaalne, et tema on suuteline tundma, et lapsed jooksevad temal jalus :D, mitte nagu mina, kes ma muudkui püüan oma kõhtu sissepoole tõmmata ja õlgu kõrgele venitada, et võimalikult väike osa minust jooskvatel lastel jalus oleks.

Üks mure jälle vähem! :)

teisipäev, 29. detsember 2015

Mõtteterake

"Until you make the unconscious conscious,
it will direct your life
and you will call it fate." 
Carl Gustav Jung

esmaspäev, 28. detsember 2015

Jopendus ja muud pildid

Ma kurtsin õele juba palju aastaid tagasi, et ma tunnen end väga kodus tütarlapse rollis ja vanatädi rollis, aga täiskasvanud naise - daami - rollis, eeeeihhh! No ei tule!

Ja sel (2015) aastal ma tundsin end oma 12 aastat tagasi ostetud lühikeses talvejakis kuidagi väga eakohatult. Et ilmselt hakkab mul see vanatädi-periood pihta nüüd, sest 38 aastaselt sa nagu tütarlaps enam väga ikka pole. Ja viisakad vanatädid kannavad oma peput pikkade jakkide ja mantlite all peidus, eksole!? Mind hakkas väga häirima sel talvel, et mu pepu paistab :D, et kas ma pean ennast mingiks tšikiks vä?

Ja suur oli minu rõõm, kui ma jõululaupäeval VT'ga prillipoodi minnes endale möödaminnes Terranovast soodsa jope leidsin. Täitsa ilma ootusteta astusin sisse, sest Terranova on ju just noorte pood. Lihtsalt - seal on soodsad hinnad ja kuna me nagunii Kaubamajast väljudes sealt mööda jalutasime, siis mõtlesin, et tasuks kiirpilk heita. Olin valmistunud pikaks ja tüütavaks poodides-tuulamiseks jaanuaris, kui hinnad all (operatsioon "Pepu Peitu"!), aga sain ilma ühtegi käiku tegemata täiusliku ja soodsa (39.99) jope. Mehel on armas komme tulla mulle esikusse jopet selga aitama ja ma siiamaani iga kord muudkui seletan ja näitan talle, kui tore see jope ikka on, aga ta on õnneks leebe ja kannatlik inimene :D

Tegin sellest kohe blogi jaoks pildid ka,


eksoleee kenake :)


Ja kapuuts on ka! Win!

aga ei saanud neid üles pandud, sest...
oma animeeritud maailmas hakkasin ma vanade jopede ees häbenema rõõmu uuest jopest.
Et just nemad on ju tunnustuse ja eksponeerimise ära teeninud.

Oma karvajakiga käisin ma 12 talve!



Kahekümne viie aastasena tundus see talvejopeks normaalne riietusese :D
Nüüd enam ei tundu.
Eks ta ikka liiga õhuke ja lahtine on.
Ja pepu ka paistab!



Ning ma sel aastal üldsegi otsustasin, et enam ei osta ma mitte ühtegi riietuseset ülalpoole vööd, mis peput ära ei kata. No rinnahoidjale võib vist erandi teha! :D

Nii et võite mu pepule nüüd hüvasti öelda :D


/// Bye-bye! / Don't go! / God bless! / We'll miss you! / See you in some other life / Stay for just another day! / Farewell! / Good-bye! :'( / xoxo //

:D

Aga see armas vintsutada saanud karvajakk... teate mis... kuna mingi osa sellest pidi olema nahk (ma usun, et riputusaas oli, aga muu? mina küll aru ei saanud), siis ma ei julgenud seda masinas pesta ega üldse märjaks teha (üks kott läks mul niimoodi kõvaks) ja kuna me eriti riideid keemilisse puhastusse ei vii, siis... ühesõnaga... ma pole seda kordagi puhastanud ega pesnud. Ja 12 aastat pool aastast kandsin! Eks ma vahepeal mõtisklesin küll, kas ja kui palju see haiseda võib ja kas keegi võib mind pimedal ajal väikeseks iseliikuvaks prügimäeks pidada, aga ... oma kräpp ei haise ju, nii et :p

Kapiukse küljes rippuv valge jope on VT oma. Mehel ei meeldi, et me oma joped kapiuste külge riputame, aga ta pole mitte kunagi mitte midagi öelnud selle kohta. Seda, et talle see ei meeldi, tean ma lihtsalt selle pärast, et 
a) ta ei jäta oma ükskõik milliseid asju ise kunagi 'lohakile'
b) kuigi temal on eriti raske oma asjadega kohmerdada poest üksi tulles (insult, eksole), ei jäta ta kunagi oma jopet kasvõi jalgade lahti võtmise hetkeks selle kapilingi otsa, kuigi see oleks nii mugav. Tema õpetab eeskuju kaudu, ja kui eeskujust ei hoolita, siis ta lepib sellega. Sest eks meil VT'ga on tasakaalustavaid häid omadusi ka :D


Ja siin on mul veelgi teenekam jope - 13-aastane -, mida ma kannan igal sügisel, suvel ja kevadel. Ja seda ma ikka hilisügiseti pesen, enne talveks kappi ära panemist :p




Väga meeldib see värv ja lõige ja et tal on kapuuts ja... selle jopega on küll nii, et ma kavatsen ta konkreetselt auklikuks kanda ja siis maale viia ja seal voodri ka auklikuks kanda. Küünarnukkidel ongi villase riide kude juba õige siidiseks ja õhukeseks kulunud. No ma ostsin selle, kui VT oli ühe aastane ja konkurente sellel jopel pole - minu jaoks on ta ka enamiku suveilmade ajal täiesti sobiva paksusega riietusese. Kunagi ostsin endale vahelduseks ka kena beeži lühikese suvemantli, aga see on nii õhuke, et kampsun annab ka rohkem sooja, nii et jäi seisma. Aga - mantel on üle pepu, nii et ilmselt tuleb ta tuleval suvel ikkagi 'kapist välja', ainult kampsun tuleb alla panna. Eelistatavalt ülepepu kampsun :)

Mul kipub asjadega nii minema, et alguses on asi uus ja rõõmustab mind sellega päris kaua aega, seejärel ta lihtsalt on olemas, ja siis lõpuks tuleb paar aastat, kus ma seda riide-eset või jalatsit võttes alati mõtlen, et sa mu nupsukene küll - nii kaua oled mind tublisti teeninud! ja ma puutun teda eriti hellalt ja paitades. Vana arvutiga oli tegelikult samamoodi. Vahepeal olid aastad, mil ma turtsusin ta mürisemise ja hangumise peale, aga kui juba kaheksas aasta hakkas lõppema, siis mu suhtumine muutus, et nii vana ja ikka püüab-püüab veel - puhtast armastusest minu vastu! :D



Nii, kui juba piltide panemiseks läks, ma vaatan, mis mul siin veel on...



Hilisõhtused söömatuurid:
vaniljeküpsised ja piimakohv
ning
praetud kartul ja sibul marineeritud tomati ja hapukoorega,
täiesti hardakstegevalt maitsvad söögid! :)



Mingid ristikesed... issa-ristikesed :)




Ja siin ma tahtsin pildistada, kuidas mina arvutit kasutan - ikka koos arvutiga pikali voodis -, aga mu käsi pole nii pikk, et kogu see kodune stseenike kenasti kaadrisse saada.





Seljas aga on mul pikk, soliidne ülepepu vanaemakampsun - win! :)

Ja ma vaatan, et mu tuduprillid on ka pea iga pildi peal... Need ma sain kunagi KSA'st, kui laseropil käisin. Asja mõte oli, et inimene ei hakkaks esimestel öödel oma silmi sügama. Ei tea, kas see kedagi takistas ka? Näiteks mina võtan endal poole öö pealt niimoodi sokid jalast ära, et ei ärka päriselt üles. Vähemalt unerohuga magades :) Neid silmakatteid kannan ma siis, kui olen unustanud elektriküünlad välja tõmmata ja ei viitsi/raatsi enam voodist välja tulla.

Alumisel pildil mu lõug mõnusalt läigib rasvast :D, aga suunurk on terve! Just see suupool oligi kuu aega katki! Yay! :)

Ja pilte mul rohkem ei ole, aga uudist veel niipalju, et mu Õeke tuli korraks kodumaile! :) Weeee! :)
Minu juurde jõuab ta alles 3. jaanuaril, aga kui ta mulle helistas, siis ta rääkis nii tõtlikult, et mul hakkas kahju temast... Kas niimoodi kiirustades üldse tasub kusagile tulla? Aga enne minu juurde tulemist istub ta mõned päevad maal ja äkki rahuneb maha? :) Ma väsin ära, kui minuga nii kiiresti räägitakse, hakkan ka kohe hästi kiiresti rääkima - siis taban ennast sellelt ja hakkan muretsema, et ma lähen kohe hulluks, kui me tuure maha ei võta. 
Aga mis ma ikka muretsen - niikuinii saab imetore olema! :) Ta ju ikkagi mu väikeõde! :)

Öised hetked

Kuna eilse öö veetsin suure põnevusega jälgides, mida palaviku tõusmine ja langemine endaga toob, lubasin endale täna vaikse päeva, 'briifinguks' iseendaga. Pealegi kinnitas Mees, et pool potti suppi on veel järel ja lõunasööki teha pole nagunii vaja. Tõlkeid ka vaja polnud ja ma otsustasin veeta päeva (läbi!)lugedes äsja avastatud blogi KulgKaosKord. Paraku nägin ma õhtu edenedes, et lugeda on veel maa ja ilm, nii et jätsin oma tableti võtmata, et ikka loetud saada täna ja... sain selle läbi pool neli öösel. Issand jumal!, ma püüdsin küll kiirelt-kiirelt, sest kõik ei paelu tähelepanu ühesuguse pingega ja kus andis, seal ma ikka tuhisesin omast arust üle, aga... paistab, et ma ... "tuhisesin" nagu tigu. Polegi juhus, et mul raamatupostitusi pole ammu olnud. Ma ei oskagi enam lugeda. Nelja-aastane bloog pole ju ometi 700-leheküljeline raamat, aga näe...

Kuna ma tabletti ei võtnud, siis pole mul mõistagi uneraasugi.
Lähen duši alla ja hakkan oma hommikuse päevaplaaniga pihta, kuni ma mingil hetkel lihtsalt ära vajun. Aga tuju on hea ja ma tähistan eesmärgi saavutamist (kui ma ka südaööks seda blogi läbi ei saanud, siis vähemalt ei jäänud ma magama enne, kui ülesanne täidetud) ühe mõnusa, rütmika ja sensuaalse lauluga, mis mulle hetkel väga meeldib :)





Lisatud 11.10 järgmisel hommikul.

Ei jõudnudki midagi erilist teha. Käisin duši all, korraldasin pesumajandust, sättisin kappe ja triikisin hunniku pesu ära. Inimesed ümberkaudsetes majades hakkasid ärkama ja õues hakati autode ümber sahistama. Otsustasin, et on aeg meditatsioonipadjale istuda; seejärel lugesin pool lehekülge Dhammapadat ja siis otsustasin unele võimaluse anda, kuigi justkui polnudki unine.
Magasin kolm tundi. Kui ärkasin, siis meditatsiooniks süüdatud teeküünal põles veel :) - seda oli kuidagi vahva näha. Tuju on ka super ja süda ei klopi, nagu tavaliselt pärast liiga vähest und.
Ma arvan, et see šakti puhastustöö tegi mu surematuks   unematuks   unevajadusele lõpu ja nüüd ma olen nagu elektrijänes - hops sinna ja volks tänna :p
(Tegelikult annab unetus samasuguse deliiriumi, milles tunned end kõikvõimsana :)  )
Aga kuni tore on, tuleb seda nautida! :)

pühapäev, 27. detsember 2015

Pikk ja igav jutt meditatsiooni- ja lugemiskogemustest

Kui ma lugesin läbi Sally Kemptoni raamatu "Armastan mediteerimist", siis otsustasin, et ma eraldi sellest ei blogi. Keda ikka need meditatsiooniraamatud nii väga huvitavad? Ja endale ma tegin sellest konspekti - mõnikord ma olen bloginud lihtsalt selleks, et endale märk maha jääks -, kusjuures see on mu omaenda raamat, nii et raamat ise jääb ka alati kättesaadavaks. Ja see polnud kirglik raamat - selline, pärast mille lugemist tahaks kohe uue hooga mediteerima joosta. Ka oli 290 lehekülge täis vanu tuttavaid "meelespäid", üldisi juhendeid ja kommentaare ning vast 10-20 lehekülje peal oli midagi tähelepanu tõmbavat. Mis sest ikka kirjutada, eks!?

Aga kirjutasin sellest raamatust siiski, seoses ühe laheda kokkusattumusega.
(Nimelt märkasin, et olen väga üksluiselt toituma hakkanud - puuviljad, piimatooted ja magus piimakohv, mis tundus halb mõte, kuna mul oli viimasel ajal vähem energiat olnud. Ja Sally Kemptoni raamatust lugesin, et elujõu vähenemise korral tuleb end turgutada magusate puuviljade ja piimavalkudega. Lugesin seda vast mõni päev pärast oma toitumisest kirjutamist ja see vaimustas mind :)
Lahe oli kuulda, et mu arutuna näival suundumusel on mingi koolkonna silmis ALUS. - Aga noh, sellest ma juba kirjutasin.)

(Samas, praegu mulle meenub, et kunagi tähendas "vähe energiat" seda, et ma konkreetselt värisesin-vappusin pärast selliseid asju nagu poeskäik või 20-minutiline õueskäik VT'ga. Ma rebisin toidupakendeid lõhki nagu mingi ork ja kugistasin vaevalt näritud toitu alla, sõin pesemata kätega, sest ma olin pigem valmis riskima düsenteeriaga, kui tegema paar kurnavat sammu kraanikausini ja lükkama edasi söömist. Mingil ajal ma tegin endale rummikokteili valmis enne kodust lahkumist, sest magus alkohoolne jook andis kõige kiiremini energiat. Kuna see süvenes põhikooli lõpust alates 10-12 aasta jooksul, olin ma hakanud seda normaalseks pidama. Minu emal oli ka väga vähe energiat ja ta võis 6 tundi nõusid pesta! Mõtlesin, et mõnel on keskmisest rohkem ja mõnel vähem - mina olen siis skaala "nõrgas otsas", kusjuures arvasin, et kuna eriliselt palju energiat pole mingi ebanormaalne asi, siis ka eriliselt vähe energiat pole ebanormaalne asi.)  


Mõned päevad tagasi kirjutas üks armas sõber mulle sõnumeid sellepäevaselt dalai-laama loengult ja märkis, et eks need ole baastõed, aga kui Tema neist räägib, jõuavad need kuidagi erilise selgusega kohale.
See selgus polnud kusagile kadunud ka ümber kirjutatuna - ma lihtsalt naersin pisarsilmi rõõmust ja õnnest, neid väikesi katkendeid lugedes. Ja üllatusest, sest ta ei saatnud mulle ju kogu loengut, aga see, millest ta kirjutas, mõlgub ka minul olulisena peas. Ja kõik raamatukogus-käijad ju on laenutanud raamatuid, kus eelnev(ad) lugeja(d) on alla jooninud või ära märkinud lõike, mida ise küll välja ei valiks - ise valiks ikka midagi muud. Lahe on saada just selliseid ennast ka puudutavaid noppeid kelleltki teiselt.
 (Pluss üks geniaalselt lihtne sõnastus: /mediteerides/ "Have clarity of mind. Mix your mind with space to uplift it." - väga selge ja arusaadav kujund, milles on mingi vahe originaalsus, kuigi sarnaseid asju oleme ju lugenud (kes on :P ).)

Mina heietasin talle vastu sellest, kuidas kunagi, kui ma mediteerimisega algust tegin - nii 18-19 aastat tagasi, kogesin ma endas mõnigi kord tugevat pulseerimist. Jälgisin seda põnevuse ja uudishimuga, aga mul tekkis kiiresti tunne, nagu mu keha päriselt ka võnguks ette ja taha nagu see nukk - jonnipunn. Ja kuna see võnkumine suurenes kiiresti, ei pidanud ma kunagi vastu ja tegin silmad lahti, lootes end tabada kas ette- või taha kallutatuna. Pealegi hakkasin ma muretsema, et löön pea vastu altarikappi ära. No vaat - ma ei saanudki kunagi teada, kas ma füüsiliselt ka kõikusin või mitte, sest see enda välja tõmbamine sellest pulseerimisest võttis paar sekundit, mille jooksul ma alati liikusin tagasi sirgesse asendisse (kui ma selles mitte kogu aeg polnud) ja mul oli võimatu silmi ühe hoobiga avada, see võttis ikka paar sekundit, mille jooksul see tugev pulseerimise tunne kadus. Mul oli küll uudishimu, et mis siis saaks, kui ma EI teeks silmi lahti, aga see oli liiga intensiivne tunne ja mul hakkas kõhe. Igatahes mingi aeg hiljem tuli mediteerimisse pikem paus ja pärast seda pole ma sama kogemust enam saanud. Ka polnud ma paljudest enda loetud raamatutest midagi sellise asja kohta lugenud. (Muide, olen püüdnud end ise niimoodi kõigutada ja saanud aru, et lihastega on täiesti võimatu end nii sirgelt ja kiiresti ette ja taha kõigutada! - Ilmselt selle pärast ma nii uudishimulikuks muutusingi, et kiirustasin vaatlema ja jäin kogemusest ilma.)

Ma ei saanudki aru, miks ma sellest talle kirjutasin, aga nüüd saan - nimelt budismi ja meditatsiooniga seoses pole baastõdede ülekuulmine asjatu. Kui sa oled füüsik, siis sa tõesti ei viitsi kulutada aega sellele, et regulaarselt ka teise klassi matemaatikaõpik üle korrata :p Aga budismi ja meditatsiooniga on nii, et iial ei tea, mis vana tõde (värskes kuues) sind järsku uuesti valjult kõnetab. Mina näiteks loen pärast õhtust meditatsiooni tavaliselt veidi "Dhammapadat", kuigi see ilmselt sobiks rohkem hommikusse, kuna kehutab end kokku võtma ja oma meelt treenima ja suunama, et ikka "teisele kaldale" jõuda ja rohkem ümber mitte sündida. No ma nii ambitsioonikas pole. Ma ei looda selle eluga asju ühele poole saada. Aga selle raamatu lugemine kuidagi koondab mind ja rahustab.
Ja see vana meditatsioonilugu tuli mulle meelde lihtsalt seoses sellega, et Kempton rääkis ka üldiselt ammukuuldust ja -kogetust, kuid ikka oli seal vahel terakesi ka minu jaoks - sest tema rääkis, et selline pulseerimine ja kõikumine/vankumine, mis võib, aga ei pruugi olla füüsiline, on üks tavalistest šakti (loov jumalik naiselik energia, mis läbib kõike; seostatase kundalini energia ärkamisega selgroo allotsas) liikuma hakkamise tajumustest. No ma olen 18 aastat (pikkade vahedega) praktiseerinud ja veidi pikemalt selle asja kohta lugenud, aga justkui esimest korda märkasin sellise kogemuse kirjeldust. Ja ma mõtlen, et ei tasu nägu ära keerata elementaarseid tõdesid pakkuva allika poolt. Mis seal teisel pool ikka oleks? Ebaolulised uudisasjad!

Veel rääkis Kempton, et sellised (ja mitmed muud) spontaansed füüsilised ilmingud kaasnevad sellega, et šakti toimetab meie sees ja sellega, et me liigutame või häälitseme meditatsiooni ajal spontaanselt, tuleb lihtsalt leppida. Tema sõnul on see nagu šakti kingitus meile ja kui me ennast korrigeerime, siis on see nagu kingi tagasi lükkamine.
Ta rääkis, kuidas temal kippus mingil perioodil pea kolksuga kuklasse lendama. Mille peale tema mõtles, et näh! - magama jäin vä? - ja ajas kaela sirgu jälle. Aga ükskord tuli guru seepeale tema juurde ja käänas ta pea kuklasse tagasi ja edaspidi tuli sellest juttu, et see, mida sa "kogemata" meditatsiooni ajal teed, just niimoodi käima peabki. Pea järsk kuklasse vajumine seostuvat näiteks südametšakra avanemisega. Nii et. Ei maksa end korrigeerima kippuda. Ja ei maksa ette kujutama hakata, mismoodi su meditatsioon peab kulgema. Eks tähelepanelik ja keskendunud tuleks ikka olla, kuni... asi vuhiseb omasoodu.
Ja vaat see pea järsk kuklassevajumise asi oli ka mulle tuttav ja ka mina mõistagi korrigeerisin oma asendit alati. Aga näed siis! Šakti kingituse tagasilükkamine! See ei tulnud mulle küll mõttessegi.


Üks teema, mis Kemptoni raamatus mind väga huvitas, oli energia liikumiste ja ärkamiste juures jutt väsimusest, roidumusest. Et šakti puhastab sind, aga sina mõtled, et oeh - ma vajan vist üht kanget kohvi!

Ja ma lugesin ja võrdlesin enda väsimust siinkirjeldatuga, aga paraku ei - erinevused olid liiga suured. Eriti see, et šakti töö on kiire (kuigi võib korduda pikal perioodil). Inimene võib isegi justkui haigeks jääda, aga - see ei kesta kauem kui üks päev, reeglina vähem. Et jääd justkui täitsa haigeks, aga saad vähem kui päevaga täitsa terveks.

Tjah. Not me!

KUNI EILSENI.


Eile õhtul kella üheks paiku tundsin, et mul on selg imelikult valutama hakanud. Sedamoodi imelikult, mis seostub mul 38+ palavikuga. Aga no muud mul midagi viga polnud. Nina tundus veidi turses, hingamine oli veidi raske, aga nohuraasugi polnud. Mõtlesin mitu korda, et ega mul päevad ei hakka, kuigi valu oli nats teises kohas. No ei - mitu korda arvutasin - 7-8 päeva on aega. Enne meditatsiooni käisin tualetis ja kui ma trussasid maha tõmmates sõrmedega oma külgi puudutasin, hakkasin värisema, sest sõrmed tundusid kohutavalt külmad - see oli ka veidi imelik, sest mu käed ei külmetanud tol hetkel veel.
Panin igaks juhuks salli kaela ja tõmbasin oma jääkarukampsuni kõrvadega kapuutsi pähe enne, kui padjale istusin ja pleedi ümber võtsin. Süütasin küünla ja viiruki. Pool tundi oli hea, siis hakkas seljavalu ja väike vabin mind häirima. Mõtlesin, et imelik küll, mul just täna on enda arust väga sobilik meeleseisund mediteerimiseks, aga näe - ei taha istuda siin enam...
Mul polnud mingit palavikutunnet, sest mul alati valutab palavikuga pea ja silmad kipitavad. Aga noh, imelikud tunded olid, nii et panin kraadi alla. Olles seda 5 sekundit hoidnud, heitsin ma kraadile pilgu, sest kui on näha, et temperatuur tõuseb niimoodi - 35,2 . . .  35,4 . . .    35,6 . . .  - siis on ju juba selge, et mingit palavikku pole ja pole mõtet end üle 10 sekundi kraadidagi. Aga seekord, kui pilgu kraadile viskasin, oli juba 37,6 ja no kerkiski 38,6'ni. Imestasin, ja kuna Mees oli veel üleval (oli südaöö), läksin talle ka ütlema, et mul on palavik ja kui ma homme enne pärastlõunat lagedale ei ilmu, siis just selle pärast. Arutlesime veel, kas see saab olla külmetus, aga mul polnud ei nohu, köha, kurgu- ega peavalu, nii et ilmselt mitte. Siis ikkagi viirus?
Igaks juhuks ma ei musitanud teda.

Viskasin voodisse pikali, käed ja jalad külmetasid nüüd, panin elektrilist madratsisoojendajat kõrgemale astmele huugama. Aga pea oli selge. Üha rohkem kippus meelde see lugu, et kui šakti keha energiates suurpuhastust teeb, siis tuleb selline kummaline palavikuhoog. Igal juhul ma tänasin selle eest korduvalt ja mõtlesin, et isegi kui see on lihtsalt palavik, siis keha vajab seda ja ma kinnitasin oma kehale, et andku aga hoogu juurde ja mul on hea meel, et ta end kaitseb ja puhastab. Varsti hakkas mul palav. Ma lülitasin elektrimadratsi välja ja lükkasin käed-jalad teki alt välja. Tundsin kuidas keha kuuma õhkab ja jahtub ning tundsin suurt hämmeldust, kuna taipasin, et ei temperatuuri tõustes ega ka selle alanedes polnud ma higistanud higipärlipoegagi: ninaots, juuksepiir, varbavahed - kõik olid kuivad ja andsid nüüd kuumust ära lihtsalt hõõgudes. Kui tekkis tahtmine jalad teki alla tagasi, sooja tõmmata, kraadisin uuesti, kell oli nüüd 02.20 ja palavik oli 37,2.

Ei tarvitse vist öeldagi, et täna olen ma täiesti terve. Nii et see "puhastustuli" kestis 3,5 tundi (kui seljavalu märkamisest arvestada, siis 5,5 tundi). Pea valutama ei hakanudki ja ma usun, et see on mul esimest korda elus, kus mul on üle 37,5 palavik ja pea ei valuta.

Mis mulle veel pähe tuli - see on mul esimene "haigestumine" sel ajal, kui mul on oma tuba!!!
Ma pole siin palavikuga maas olnudki!
Uskumatu!

Noh, arvake teie mis tahate, aga mina kavatsen küll uskuda, et see oli järjekordne šakti kingitus :)
Sest pärast Kemptoni raamatut ma mõtisklesin küll, kas nüüd selle pärast, et ma nendesse varasematesse kogemustesse vajumast keeldusin ja neid kõrvalt uurida tahtsin, ei saa ma enam selles elus selliseid kingitusi?

Nii et ... mis puudutab meditatsiooni- ja budismijutte, siis neid tasub alati tähele panna, ükskõik kui elementaarsed need ka ei tunduks.

***

Aga mittekordavast lugemisest:

Jumal teab, kuidas või kustkaudu, aga leidsin eile sellise blogi: KulgKaosKord.
Plaanis on täna see läbi lugeda, sest huvitav on, ja hästi kirjutatud.
Ja muidugi - harva kirjutab, see on alati tore, kui sa heal juhul kord kahe aasta jooksul vaatad, mis blogisõprade elus toimub :p

laupäev, 26. detsember 2015

Laisk laps












Maeisaa - nii naljakas :D
Mina olin üks selline laps :D
Ei ole mind muutnud ei kärkimine ega värkimine.


Väike mõtisklus vihast

Üks mu kauge sõber kuulas dalai-laama jutlust/loengut ja kirjutas mulle mõnedest asjadest, mida Tiibeti esimunk rääkis.

Ma tahaks üht mõttekäiku siin jagada, kuna küllaltki hiljuti rääkisin samast asjast, lihtsalt veidi teise nurga alt. Sõnumi sisu on selline:

¤ Sa ei suuda mitte kunagi jagu saada kõigist oma vaenlastest. Kui sa aga suudad jagu saada vihast ja vihkamisest, siis ei jää sulle ühtegi vaenlast. Kui sa ei vihka, pole keegi enam sinu vaenlane. Niisiis on vihast jagu saamine sama hea, kui kõigi oma vaenlaste alistamine. ¤

Ma kirjutasin ka üsna hiljaaegu, et kui sa saad aru, et teine inimene kurjustab, ülbitseb, alandab või kiusab sind/teisi omaenda hirmude ja rumaluste pärast, siis treenides selle märkamist muutub su esimeseks reaktsiooniks mitte vihastumine või solvumine, vaid kaastunne ja sa ei mõtle kättemaksule vaid hoopis sellele, kas sa saad selle inimese koormat kergendada kuidagi, et ta enam poleks rumalalt kuri, kui ometi kurjustamise ja salvamisega ei saa mitte ühteainsatki asja maailmas korda. Niimoodi on võimalik vihastamist oma elus kõvasti vähendada ja kui väga palju ei suhtle :), siis on võimalik kuude ja aastate kaupa vihastumata elada. Ja see on imehea. Näiteks kui mina vihastun või ärritun - näiteks viimati, kui üks seltskond oma tigedalt lõrisevat koeranässut hirmust appi karjuva poisi tee pealt ära ei korjanud - siis ma väga selgelt tunnen, nagu mu soontes voolaks mürk. Ma mõtlen, et see võib olla ka adrenaliinitalumatus vms :D, mis siiski on tajutav veremürgitusena. Buddha üks tuntumaid ütlusi suure laia interneti peal on ju: "Vihkav inimene on nagu loll, kes joob mürki ja loodab, et teine sellest sureb." ("Holding onto anger is like drinking poison and expecting the other person to die.") Vähemalt minul hakkab vihastudes iiveldama ja kui meditatsioonid mulle muud kasu toonud pole, siis seda võin küll julgelt öelda, et vihast vabanemine on mul hästi edenenud :) Mul on endal ka hea jälgida, kuidas ma vastandumisvõimalustest rahulikult, kaastunde ja tähelepanelikkusega loobun. Aga äkki see on nii ainult sellepärast, et ma üldiselt suhtlen vaid nende inimestega, kes mind hoiavad (kuid ka nemad väsivad ja vumpsivad vahepeal)? Ei teagi... Eks kui ma kõik õigesti teeks ja mõtleks, oleks ma terve nagu pirukas. Või purikas. Üks kahest :)


reede, 25. detsember 2015

Trolololo-lollolo-lollolo-loo

Midagi toredat juhtus, ma jooksin sellest Mehele ja VT'le rääkima,
ja näitasin neile ka oma terveks saanud suunurka
ning võtsin vastu nende õnnitlused :), ja nüüd on mul nii hea tuju,
et SEE kummitab :P

Tasuta reklaam

Ma usun, et ma olen Mehe karedate käte juures Elizabeth Ardeni 8 Hour Cream'ist juba aastaid tagasi rääkinud (et absoluutselt mitte miski peale selle pole aidanud), aga no ei saa vaiki olla - see kreem, mis maksis enam vähem sama palju kui mu uus talvemantel, on tõesti maagiline.

Eile ostsin, olles katkise suunurgaga kuu aega elanud, kusjuures ma olen ju kogu aeg kodus, nii et käisin alati ringi ühe või teise kreemi lörakas suunurgas, sõin vitamiine ja värke, kuid piisas ühest poolikust päevast 8-tunni-kreemiga tupsutamisest ja täna on mu suunurk väikese peegliga lähedalt vaadates veel punakas, aga enam mitte kare ega ka valulik. Võin haigutada, naerda, suure suutäie õuna hammustada - ma kindlasti ööseks panen jälle, aga täna seni pole veel viitsinud, sest ei tunne vajadust.

Kord jälle kogen seda, et soovides kallist asja mitte osta, vaevled mingi probleemi käes tükk aega, proovides seda odavamate asjadega lappida ja lõpuks ostad viimases hädas ikka kalli asja ja oled sellega kokku kulutanud juba kaks korda sama hinna :(


Kuigi kõik eile külastatud poed asusid Tartu Kaubamaja hoones, tulime ja läksime liinibussiga, väsisin ma sellest nii jõledalt ära, et ma pole täna julgenudki oma toast välja minna, sest ma kardan, et keegi räägib minuga ja see on mulle liig :D
Loodan veel tunnikese ilma tualetivajaduseta vastu pidada.
Kõht on ikka veel imelik, näljatunnet ei teki ja kui tekib, saaks selle kustutada üheainsa banaaniga, kusjuures kaal ei langeks. Olen kogemata "päikesetoiduliseks" hakanud? :p, mitte, et päikest oleks...
Mind tõesti väga huvitab, kas see lõppeb, kui mu MagVitB6 vitamiinid kolme päeva pärast otsa saavad, sest nende võtmisega see algas. Ma väga loodan igatahes.


neljapäev, 24. detsember 2015

Jõulutuju

Üleeile käis mul külas sõbranna oma kahe lapsega (7 ja 10) ja see oli päriselt ka huvitav ja väga armas, aga nagu järgmisel päeval selgus - õudselt väsitav.
Tjah, need külaskäigud on sellised asjad, millest loobuda ei tahaks, aga mida ise oma ellu ka juurde ei otsi.
Igatahes terve eilse päeva olin voodis koos arvutiga külili ja vaatasin YouTube'ist dokfilme.
VT on haiglane ja hoidis hiirvaikselt oma tuppa, nii et sain esimest korda elus ühe päeva täielikus rahus veeta. VT sõi külaliste toodud maiustusi ja puuvilju ja Mees ütles, et saab makaronide keetmise ja viinerite praadimisega ise hakkama. (Good boy!) Siiski helistasin Instrusse, et panna kinni silmaarstiaeg VT'le. Ja nemad pakkusid kohe järgmist päeva, ehk siis tänast.
Aaa, noo, hea ju küll!

Kuna VT tahtis prillipoest tagasi tulles kohe süüa, panin enne ära minekut kartulid aurupotti ja kana ahju, ning kirjutasin Mehele memopaberile, millal ta pliidi ja ahju kinni peab keerama. Ta ei puigelnud sugugi!

Bussikaardid pidin ostma meile kõigile kolmele, laadisin raha peale ka.
66 eurot - otse soojast sukasäärest.

Arsti juures selgus, et VT vasak silm on juba -8, aga üllatus see polnud.
Ostsime siis uued klaasid ja raamid - nii paksude klaaside puhul tuleb võtta kallis klaas, mis on kergema ja õhem, nii et 196 eurot läks see pull.
Aga jälle - see polnud mingi üllatus. Mul oli Instru punasesse kilekotti koos eelmise retseptiga juba kodus 300 eurot topitud. Eks ma sukasäärest võtsin.
Sukasääre täitmisega kipub minema "üks samm edasi, kaks tagasi".

Kuu aega vaseliini, mesilasvaha ja taruvaiguga salvi ja B-vitamiine (viimased 10 päeva topeltnorm) pole mu katkist suunurka avitanud, nii et ostsin vana head imesalvi - Elizabeth Arden'i 8 Hour Cream'i - 35 eurot.

Ja kuna bussini oli aega, siis ütlesin hambaid kiristavale VT'le (ta on mul kasvatamatu - kujutab ette, et peaksin ainult mind huvitavad poed läbi käima mõni teine kord, kui üksinda linnas olen -, aga võibolla lihtsalt näljane?), et hüppame korraks Terranovast läbi, sest mul on tõesti üht ülepepu talvejopet vaja - mul ei sobi enam sama karvajakiga ringi kablutada, mille ma 25-aastasena ostsin. Ega ma midagi ei lootnud, aga - seal oli täiuslik tumesinine jope-mantel - alates tänasest alla hinnatud 39.99 peale!

Kui koju jõudsime, olid kartul ja kana valmis ja kenasti söömistemperatuurini jahtunud.
Kanakene oli nii pehme, et seda sai lusika ja kahvli vahel tõsta - kondid kukkusid lihtsalt pots-pots tagasi.

Sõin kõhu täis ja mõtlesin veidike pikutada, kuid tahtsin enne oma tädile helistada, kellel on esimesed jõulud ilma oma emata, suvel lahkunud Mammata. Ja tädi oli nii armastav ja kena mu vastu, teda oli nii liigutanud minu jõulukaart, millel oli tõesti armas luuletus peal (hea leid! - kahetsen, et maha ei kirjutanud) ja siirad soovid sees, kuigi mul läks 4-5 päeva aega selle kirjutamisega :D
Ta muudkui ütles, et "no kuidas sina küll oled sellise ilusa hingekese saanud, mis kohe oskab öelda sõnu, mis otse südamesse lähevad" ja muid kenasid asju, ja siis me avaldasime teineteisele armastust ja nüüd on mul küll täitsa jõulutunne :)

Kõik saginad on sagitud, söögid ainult ootavad kuumutamist, meil on piparkooke, pähkleid ja mandariine, ja hetkel ma isegi ei tea, mida ma järgmisena tegema hakkan. Ilmselt norskan veidike või aelen niisama mõttelageda moega oma väikses voodikeses, ja katsun siis lauamänguõhtu korraldada. Viimastel aastatel on VT olnud see, keda veenda tuleb, teised on kohe "käpad" :p


Rõõmsaid jõulupühi ka teile ja toredaid kohtumisi kõige armsamate ja lähedasematega! :)


pilt: izismile.com


teisipäev, 22. detsember 2015

Üksteist aastat hiljem

Aastal 2004 tuli Lõuna-Korea filmirežissöörilt nimega Kim Ki-duk välja romantiline draama "3-iron", mis oli eesti keelde tõlgitud kui "Tühi maja".
Mulle hirmsasti meeldis see film, nii et kui keegi mulle pikemaks ajaks külla tuli, siis ma sundisin teda endaga seda vaatama :D



Aga millest me keegi aru ei saanud, oli see veider pealkiri "3-iron".
No mis 'kolmeraudne' see peaks olema?
Väga häiriv!
Eestikeelne "Tühi maja" oli kenasti arusaadav.



Täna hommikul tõlkisin Mehele mingit pisikest asjakest ja sain tõlke jaoks tausta uurides teada, et 3-iron on ühe golfikeppide komplekti kuuluva kepi nimetus.


Jeee! :)
Lõpuks ometi sain aru! :)

I hate this place. Nothing works here...

Mõned ööd tagasi vaatasin mitut dokumentaalfilmi vaimuhaigetest ja hullumajadest ning ühes neist näidati noort meest, kelle tõi psühhiaatriahaigla EMOsse politsei, kuna ta oli tänaval seisnud ja karjunud. Teda näidati minu meelest mitmel erineval päeval ja haiglasolekuajal oli ta muidu hästi vaikne ja kuulekas, täiesti koostöövalmis, kuigi väsinud, lootusetu olekuga. Kuid kaks korda päevas, pool tundi hommikul ja sama kaua õhtul, jäi ta kusagil seisma ja hakkas undama:

"Nothing works here. I hate this place. The medications don't work."

Kui talt alguses EMOs küsiti, kas ta on varem haiglas olnud, siis vastas ta vaikselt ja kenasti, et on seitse aastat ravi saanud, vahel haiglas, vahel kodus tabletiravi. Ja seejärel lisas ta oma 'mantrasse' lause "I've been here for seven years."

Ja ikka jälle otsast peale, umbes pool tundi.
Haiglas hakati teda hoo alates lihtsalt õrnalt, ilma hullusärgi või kiivrita "kummituppa" viima, et summutada jorinat ja kaitsta teiste patsientide kõrvu :)

Aga seda mantrat kuulsin ma nii palju, et täna kummitas terve päeva, mistõttu pidin lõpuks guuglisse toksima "i hate this place nothing works here" - ja loomulikult oligi keegi mitmed selle mehega seotud osad välja lõiganud pikast dokust, mille nime ma nagunii ei mäleta :)



Ma loodan, et ma pole ainuke, keda peaskummitavad laulud või laused rahule jätavad, kui ma järgi annan ja natuke aega kuulan seda laulu või vaatan mingit klippi üle ja üle - kuni rahu on majas?
Igatahes mina vaatan seda nüüd ühe korra veel ja siis vast olen 'kummitusest' lahti ka.
Ära tüütab, kui selline sõnum peas undab terve päeva :p
Aga kuna see sõnum on mind saatnud terve päeva, siis on see ära teeninud, et ma kirjutan sellest oma veebipäevikus!

esmaspäev, 21. detsember 2015

Viimased paberid

Ma mõtlesin üles pildistada oma ühe nädala paberimajanduse, aga lõpp jääb - nagu ikka lohisema.
Rääkimata sellest, et reedel või nii algas mul jälle 'vaikelu', mil püüan võimalikult vähe liigutada ja häält teha.

Seega näevad päevaplaneerimise leheküljed välja üksjagu imelikud ja valesid asju täis:

Reede:


Laupäev ja Pühapäev:


Veel, soovituslik lugemisvara, mis on kõik ingliskeelne, 
aga kui ma olen 60aastane, siis on ju kõik internetis üleval :)




Siis veel:
köögis on meil vanapabeririiul, kus ootab paberiprügikasti viimist ootav kraam.
Otsisin sealt kartulikoorte alla paberilehte ja leidsin sealt sellise pildi:
Aww!
VT kunagi joonistas ja nüüd otsustas kappe koristades ära visata...
Mina küll ei raatsi - tõin aga enda tuppa, enda paberite vahele.
Armas ju! :)

Ja kui ma VT'le näitasin seda kena konspekti, mis ma Sally Kemptoni meditatsiooniraamatust tegin...


... kehitas VT õlgu ja ütles:
"Sa ju viskad selle lihtsalt minema!"
:D
Jah, paraku...
Selline komme mul on.

pühapäev, 20. detsember 2015

Transmaailm

Pealkiri on meelega / nalja pärast eksitav.
Tegelikult tahaksin rääkida transvestiitidest.

Vaatasin täna kanalilt TLC järjest kahte selleteemalist saadet.

- Siin on Jazz veel väike tüdruk :) -
Esimene rääkis hästi armsast 14-aastasest trans-tüdrukust (sündis poisina), kes nimetab ennast Jazz'iks ja üritab oma YouTube'i videokanali kaudu rahvast harida selles osas, et inimene, kelle psühholoogiline sugu ja füüsiline sugu lahknevad, pole sellepärast veel koletis.

TLC dok-seriaalis rääkis tema ema, kui mures ta on Jazz'i kohtingute pärast ja et ta on Jazzile (kes on tõesti väga tütarlapselik ja armsake) hästi palju rääkinud, et kohtingule tohib minna vaid sellega, kes teab, et Jazz on transseksuaalne - ehk siis, seeliku all on tal ikkagi noku -, sest inimesi mõrvatakse selliste üllatuste pärast. Kui õudne, kui ema peab selle pärast muretsema. Seda, ja anonüümsete vihkajate punti arvestades on nende perest nii vapper, et nad valgustavad meid selles, mismoodi see võõristust tekitav olukord tavalist perekonda mõjutab. Kui raske võib perel olla otsustada, kas lubada oma lapsel kasvada üles soovahetajana ja millal see otsus teha. Näiteks Jazzi puhul oli asi selge juba siis, kui ta oli 2-5 aastane - et see laps on tüdruk ja poissi temast ei saa. Nii et vanemad ei tundnud endal väga suurt otsustamise vastutust ja hormoonravi alustamine oli ainumõeldav asi. Kuid paljud translapsed peavad - vähe sellest, et neid kurvastab see asi, mis neil püksis on - tegema läbi ka vale soo puberteedi, et siis täisealise ja maksujõulisena see soovahetus ette võtta. Kui asja nii vaadata, siis soomuutmist toetavates peredes kasvavad lapsed on õnnega koos.

Või võib ehk juhtuda ks selline asi, et laps kujutab endale ainult ette, et kui ta oleks teisest soost, siis tal probleeme poleks? Vast võib ka.

Mina küll ei teaks, mida ma teeks, kui VT tahaks poiss olla... Millal ma otsustaks, et ta võib hormoonraviga alustada....? Kui kaua ma loodaksin, et see on ainult faas?
Ilmselt seda ongi raske kujutleda, aga olukord ise paneks asjad paika.

Aga olles üsna naiselik naine, olen juba aastaid mõelnud, kuidas mina oleks hakkama saanud, kui oleksin omaenda olemusega sündinud mehe kehasse? (Hakkasin sellele mõtlema ammu-ammu, kui kuulsin üht feministi ütlemas, et ta on uhke, et ta on naine. Ma mõtlesin, kas see tähendab seda, et kui ta oleks sündinud mehena, oleks tal kogu aeg häbi? Sain aru, et mina poleks kummalgi juhul uhke, sest ma poleks oma soo nimel pingutusi ju teinud, määrab juhus. )
Huvitav, ma küll usun, et oleksin rahulikult mehena elanud, mis siis, et mulle on sageli öeldud, et olen väga naiselik. Ma ei kujuta ette, et sünnin mingite suguorganitega ja siis hakkan mõtlema, et tahaks ikka teistsuguseid. Ma arvan, et mehena oleksin üsna selline, nagu mu vend on: hooliksin mehelikust jõust, kaitsmisvõimest, ettenägelikkusest ja tahaksin oma pere eest hoolitseda parimal viisil, mida oskan välja mõelda.
Naisena näen ma oma rolli rohkem taastajana, silujana, mahendajana, leevendajana - maailma teiste jaoks pehmemaks ja ilusamaks tegijana, kuid need rollid pole sugugi väga erinevad, isiksus ja huvid võivad vabalt samaks jääda.
Nii küps ja mehelik mees kui ka naiselik naine hoolivad väga oma perekonnast ja tunnevad suurt vastutust oma pere ees, ning seetõttu ma ei kujuta ette, et ma mehena ka jänni jääks.
Mis ma tahan öelda: ma ei kujuta ette, et ma tahaks sugu vahetada, ükskõik kumma soo ludinad mul küljes ripuks.


Transsooliste seksuaalsus on hoopis keerulisem küsimus.
Ma kindlasti ei kurameeriks transsoolisega - või no mitte enne 70ndat eluaastat või millal see naiste seksuaalsus kaob? :D  Kaheksakümne aastaselt võin ma ükskõik mis criss-cross soost inimesega käest kinni jalutada, sest see oleks hoopis teistmoodi armastus.
Paraku seksuaalses plaanis on naisel mulle kaugelt liiga vähe pakkuda. Eelkõige - feromoonid, eks!? Sa tahad tunda seda magneetilist sooja lainet, mis su fookuse täiesti nihkesse ajab, hingamist muudab ja mida lihtsalt ei saa ignoreerida - sa tahad oma palja kõhu päikesepõimiku vastu tema paljast päikesepõimikut suruda, ja tegelikut - tahtmine ei loegi midagi, need kõhukesed ärkavad ellu ja neil on oma tahe, isegi kui sa oled otsustanud romantikast keelduda ja püüad asjalikku nägu teha ja asjalikku juttu rääkida. Kirg, magnetism - see paljudel tekib siiski vaid vastassoo suhtes. Kui üks armas tüdruk sind vibraatoriga toksib, siis see... mnjahh... sureärakuiigav! Mateeniseparemini. Aga noh, peo käigus tüdrukuid suudelnud ja nendega amelenud olen minagi, aga sellises olukorras pole tõmmet ega elusat objektigi vaja, ma olen korduvalt seinaga ka amelenud ja alati oli tore :D, me lahkusime sõpradena :p

Veel, millest ma mõtlen, et üks asi on näha sellist armast lapsukest nagu Jazz oma transformatsioonist rääkimas - teine asi on avalikus kohas näha hallipäist meest miniseelikus, sukkades ja kõrge kontsaga saabastes. See on piinlik pilt. Ma mõtlen omaette, kas ta tunneb end niimoodi seksikana? Kas ta tuleb oma kodust välja inimesi ära kasutama, sest tal on vaja mind ja teisi pealtvaatajaid, et tunda midagi seksuaalset? Ma ei taha selles osaleda! Ma tunnen end ära kasutatuna.
Aga on ju ka teine võimalus. Et ta on üksik ja otsib paarilist, kellele ta just sellisena atraktiivne oleks.
Sel juhul on niimoodi välja tulemine mõistetav ja lihtsalt üks kurb lugu, sest pigem leiab ta keretäie kui paarilise.
Või siis ta lihtsalt arvab, et ta on niimoodi ilus ja kes ei tahaks end ilusana tunda. Kui sa tunned end ilusana sobimatuks peetud rõivastes, siis on see ka lihtsalt üks kurb lugu.
Näiteks Inglismaa mingites kantides (dokfilmidest ja DailyMaili fotodelt olen näinud) on võimalik näha pakse noori naisi kaugelt liiga nappides rõivastes ööklubitamas, kusjuures need rõivad juba iseenesest oleksid labased, aga kui nad on napid ja pekilahmakaid paljastavad, siis need mõjuvad naeruväärsena. Aga jällegi - võibolla need naised tunnevad end ilusamana kui oma tavalistes riietes? Kas saab seda neile ette heita, et nad tahavad niimoodi välja tulla?

Võibolla on asi hoopis selles, et sobimatult riides olev inimene tundub olevat kas lollakas, hullumeelne või liiga vähese enesedistsipliiniga. Ja selliste inimestega me asju ajada ei taha.

Vaat, ei tea.

Teises saates olid täiskasvanud soovahetajad. Ja tekkis näiteks selline probleem, et üks transnaine oli harrastussportlane, aga keegi grupist, kus ta võistelda soovis, taotles ta diskvalifitseerimist, kuna alles paar aastat tagasi oli ta mees ja võistles mehena. Tal on suurem jalg ja teine sitkus (peenike naine oli - ei seganud teda büst ega pepu). Ja ausalt öeldes - mina ka arvaks, et tal on kohatu naistega võistelda.
Tema andis ema soovitusel asja juristi kätte, kuna võistlemine on talle nii tähtis.
Hmm.
Leian, et ta oleks pidanud piirduma lihtsalt iseendaga võistlemisega, sest ei saa välistada, et tal on mingid eelised. Kui teised tiimikaaslased ütlevad, et pole hullu, võistle ikka, siis sobib kenasti, aga kui teised sellesse tõrkega suhtuvad, siis tuleb sellest lugu pidada.

Arvan, et ainus võimalus üha kirjumaks muutuvas maailmas hakkama saada on, olla teiste suhtes mõistev (sest erinev olla pole mugav ja kerge) ja õpetada oma lapsed teistsuguseid inimesi valjuhäälselt mitte solvama, sest see on nõrk ja matslik komme, ja ka teistmoodi-inimesed peavad kuidagi kasvama end lepitama sellega, et enamiku silmis nad pole "normaalsed". Mulle ei meeldi, kui selliseid asju tuleb viisakuse pärast normaalseks nimetada - no kustotsast transsoolisus normaalne on?  Samas, normist erineja pole ilmtingimata veel ebard (ebanormaalne), kui ta just õel pole sinnajuurde :D

---

Abiks tulevikumaailmas orienteerumiseks:

- Izismile.com -

laupäev, 19. detsember 2015

Pihtas, põhjas!

Täna on mul jälle tardumuse päev, mil pean ennast kokku võtma kasvõi selleks, et pead pöörata...
Aga noh, tavaline asi - häirima hakkab, kui kestab 3+ päeva järjest.
Siiski pean poodi minema, kuna eile lubasin VT'le sinki tuua.
VT, kes pole ühtegi haiguspäeva võtnud sel kooliaastal, vist ei jõua viimasele koolinädalale. On teine üsna otsas omadega. Ma isegi ei ürita teda ennast poodi kupatada, kahju on Väikukast.
Ja see on asi, mida Mees ka valida ei oska, nii et tean, et pean ise minema...

Aga hiljuti tegin ise ühe rahuldava valiku, mis annab mulle 'vabama pea' - ma ei pea ühele asjale enam mõtlema ja see on alati kena, kui ühe teema saab täielikult igaveseks läbi kriipsutada.
Vähem mõtteid, puhtam pea! :)

Nimelt taasavastasin veeslahustuvad vitamiinid. Nende juures on hea see, et need maitsevad veidi limonaadi moodi. Nagu ma ütlesin, ostsin hiljuti ka tavalisi vitamiine-mineraale (magneesium, B6, D-kompleks), aga ikka on võimalus, et inimesel on mingeid vitamiine vähe organismis, nii et uurisin neid topsi-tablette:




... ja paistab, et neis on ka väga palju erinevaid vitamiine-mineraale, mitut sorti B'd, sh B12, mida pidi vaid lihatoodetest (uups, muna oli vist hoopis!) saama. Ja kenasti 100% päevasest vajadusest. Ostsin kõik valikud, mis poes olid ja jäängi neid ostma.

Tavaliste vitamiinide ostmise vastu on mul niipalju, et tulemust pole näha, need pole maitsvad ega ilusad :D - ei tee mulle mitte kuidagimoodi rõõmu - ja on kallid ka. No ei raatsi osta selliseid asju! Vaat, limonaadi ma võin hea meelega igal hommikul kasvõi enne kohvi juua - ja päevanorm maksab alla 10 sendi :)  Ja ma ei pea enam hetkekski mõtlema, et kuigi ma tervise osas maadlesin samade asjadega ka lapsena, kui ma olin vitamiine ja ravimeid kogu aeg täis topitud, siis ikkagi ei saa välistada, et nüüd mul on vitamiinidest puudus.
Anyway, nüüd ma jäängi neid limonaade jooma ja mitte keegi ei saa mitte kunagi mulle öelda, et mul on vitamiinide või mineraalide puudus, ja see on väga äge! :)

reede, 18. detsember 2015

neljapäev, 17. detsember 2015

Meditatsioonist

Mediteerida pole alati ühtmoodi mõnus ja kerge. Mõnikord ma mõtlen, et kuidas ma üldse siit padjalt tõusta raatsin - ja teinekord ma ainult nihelen ja vahin ringi, haaran aga jälle märkmiku, sest midagi tuli meelde, mis vajas kiiret kirjapanemist, kuna oli juba mitu korda meelde tulnud ja kohe jälle läinud, ja siis ma mõtlen, et mis nalja ma siin teen üldse?

Lõpetasin eile Sally Kemptoni raamatu "Armastan mediteerimist", kus ta kirjeldab seda, et me võime rahus loobuda ootustest selle kohta, kuidas meie meditatsioon peaks välja kukkuma, sest õppimiseks ja arenemiseks on mustmiljon võimalikku viisi ja sobivat tempot. Me peame lihtsat kohal olema ja endale võimaluse andma - ongi kõik. Tsitaat raamatust:

"Sisemise teekonna käigus läbime oma teadvuse erinevad kihid ja maastikud. Minu guru hämmastas mind mõnikord, sest ta nõudis, et näeksin kõiki oma kogemusi positiivses valguses. Sa ütled talle: "Ma olen ekstaatiline." Tema ütleb: "Väga hea!" Sa ütled: "Ma tunnen väga palju kurbust." Tema ütleb: "Väga hea." Sa kirjeldad talle oma nägemust, mõttelaviini või tunnet, et mitte midagi ei juhtunud. Tema ütleb: "Väga hea." Kuna ootasin kannatamatult selgitusi ega usaldanud protsessi, mõtisklesin mõnikord, et kas ta üldse mõistis, kui igav oli tühjus või kui eriline oli minu nägemus. 
Kui aastad möödusid ja läbisime tema õpilastena erinevaid sisemise arengu etappe, hakkasime mõistma, mida ta tahtis öelda. Teisisõnu, hakkasime taipama, et kõik oli tõepoolest väga hea. Mida rohkem võtsime omaks tantristliku põhimõtte, et inimteadvus on pöördumatult värvitud jumaliku tooniga, seda rohkem kogesime, kuidas kõik need tunnete, mõtete ja kujutluspiltide lained lahustusid lõpuks uuesti teadlikkuse aluskangasse, mille olemus on armastus. /.../ Selles põhimõttes peitus minu jaoks ime. Kui lubasin esile kerkinud kogemustel tagasi teadvusse lahustuda, muutus minu teadvuse peenekoeline kangas kergemaks, vabamaks, mängulisemaks ja püsivamaks. Puhtamaks. 
Aja jooksul jõudsin arusaamisele, et kõige olulisem on lihtsalt jätkata mediteerimist, sest meditatsiooniprotsess ise viib mind läbi kõigest, millest pean läbi minema, ja toob mind teisele kaldale."


Mind see mõtteavaldus küll julgustab ja toetab :)

Teisele õlale ka...

KEEGI kirjutas suure surmaga lõpuks jõulukaardid ära :)

Tehtud!


Eile ja üleeile - edasi lükatud...

Nüüd peab vaatama, kas KEEGI viitsib kaardid postkasti viia 
ja ühtlasi poest piima ja juustu tuua :)

Aga ma helistasin Vennale ja kirjutasin kaardid ja tänased tõlked tegin ka ära, 
nii et olen endaga rahul isegi kui ma muud midagi täna ei tee.

kolmapäev, 16. detsember 2015

Õlalepatsutus iseendale

Kusagil kuu aega tagasi (ma olen minutite ja tundide arvestamises üsna tugev - tean, kui palju aega on möödas kella vaatamata -, aga kõik, mis jääb kolme päeva taha, on ajaliini mõttes väga-väga segane, nii et kõik 'ajad' on 'umbes') muretsesin korraks tavapärasest natuke rohkem, ja siis väsisin ära ja jäingi väsinuks, mõneks ajaks. Ja nädal (või umbes nii) tagasi märkasin, et olen üksluisel söömasedelil ka - piim, juust, või, sai, suhkur, palju puuvilju, keefir, kohv.

Ja mis ma just hetk tagasi lugesin praegu pooleliolevast raamatust (Sally Kempton "Armastan mediteerimist"): Elujõud ehk ojas väheneb (muu hulgas) liiga palju muretsedes, mõeldes ja lobisedes.
Seda saab tõsta eelkõige dieediga: süües valgu- ja suhkrurikkaid looduslikke toiduaineid (piim, magusad puuviljad, mesi jne).

- No mul on väga kahju, aga ma ei oska paberit selgestiloetavalt pildistada. 
Tegin 5 pilti ja see on parim, kuigi nad olid tegelikult üsna ühesugused kõik... 
Välguga pildistades oli veel hullem.
PS, mõnikord on udust teksti selgem lugeda kissis/udutatud silmadega - proovige! :)


Woah, noh! :D
Täpselt see, mida ma läbi tegin :D.
(Ok, kohv on minu lisatud.)

Isegi kui ma näiliselt loll olen, olen ma India tarkadega ikka "samal leheküljel", YAY! :) 
Ma nüüd haaran ennast kaissu ja teen endaga mõned hoogsad tantsutiirud ja siis ma musitan ennast korralikult, sest ma teen endale rõõmu kogu aeg! :D
Ma ju ise ka tunnen, et piimatooted ja magusad puuviljad on see, mida ma praegu vajan.
Tral-lalalall-laa! :)

teisipäev, 15. detsember 2015

Pooltäis, mitte pooltühi

Eile juba peaaegu sõin korralikult - lõunaks kalasuppi ja puha..., aga nagu te kõik teate, on inimesel päeva esimesel poolel palju rohkem tahtejõudu ja meelekindlust ja nii ka minul - kell 22.45 jooksin ikka kööki oma piimakohvi ja juustusaiade järele. Aga noh, ma olen enda suhtes na armuline, nii et ma mõtlen "almost there" mitte "fail!" :D
Jäin oma õhtusele meditatsioonile "hiljaks" oma saiasõltuvuse pärast... aga no peaaegu, eksole, olin  tubli :p

Seda enam, et muus mõttes hakkasin ma küll kohutavalt korralikuks ja tegin kribinal-krabinal ära absoluutselt kõik, mida ma pidin eile tegema...
Oot, välja arvatud jõulukaartide kirjutamine... Kaks kaarti on kirjutada... A no see kaartide kirjutamine on peaaegu nagu suhtlemine, et... ma ei suuda kuidagi alustada ja ma üldse ei imesta selle üle. Eks ma kirjutan nad iga uue päeva tegemiste hulka, kuni mu alateadvusele ka kohale jõuab, et see asi tuleb ära teha ja siis ma ükspäev lihtsalt kirjutan need ära. Või jätan sel aastal saatmata. Emb-kumb.
:D

Bullet Journal


Joogat tegin eile kokku lausa tund aega, kuigi üldsegi mitte meelega, mulle piisab täiesti 15 minutist (üks kord mu väike kava läbi) või 30 minutist (2 korda), aga eile olin just joogaga alustanud, kui VT tuli jutustama ja ma ei tahtnud katkestada, aga kuna ta jutustas kolmveerand tundi, siis tegingi kogu selle aja oma painutusi ja sirutusi. Ja no õhtupoole ikka ka üks sutsakas.

Ja lugesin ka rohkem kui tavalised 5 lehekülge. Üldiselt ma kipun olenemata päeva-ajast magama jääma, kui ma raamatu kätte võtan, sest enne töö ja pärast lõbu, eksole, ja kui lugemiseks aega saan, on töö juba... 'oma töö teinud' ja jään nurrule niipea, kui mõnusa asendi sisse võtan.

No paistab, et tuleb enda peale ikka mõnikord 'kärgatada' :D ja siis tuleb kasvõi üks produktiivne päev kuus.

- Loen, kuulan ja planeerin -


- Ma ei tea, kelleks ma ennast pean ja miks ma seda teen,
aga aeg-ajalt teen ma loetavatest raamatutest korralikud konspektid,
mida ma suure tõenäosusega mitte kunagi enam ei loe. -

pühapäev, 13. detsember 2015

Toitumisest

Viimased nädalad on mu toitumine olnud nii KOLE, et ma olen mõelnud, et mulle kuluks karistuseks ära siia oma toidud üles tähendada, et kasvõi häbi sunniks mind paremini sööma :p
Põhimõtteliselt söön suhkrut, piima ja jahu.
Õudne, ma tean.

Ma arvan, et ma tean ka, milles asi on. Ma hakkasin üle paljude aastate mõtlema vitamiinide peale ja valisin D-vitamiini (kuna meie pimedas kliimas vajab seda talvel rohkem kui iga teine) ja magneesiumi ja B-vitamiiniga toidulisandi (MagVit, vist). Ja mulle tundub, et see magneesium on mul seedimise loiumaks teinud, sest on asjad, mis mulle tohutult maitsevad ja mida ma võimalusel iga päev süüa tahan, aga rohkem mulle kõhtu lihtsalt ei mahugi ja see nagu jääb sinna seisma mulle...

Natuke aega tagasi sõin kaks suurt õuna ja ühe hurmaa (OMG, nämmnämmnämm!!!) ja mul on selline tunne, et mu kõht ei mahu minu ette äragi, sest see maotäis lihtsalt... seisab seal, vastu söögitoru surutuna. Magu ei hakka sellega toimetama. Kõik see värk seisab üleval ja ma tunnen, et olen KURGUNI täis.
Varem mul selliseid muresid polnud.

Nojah, ja kuna ma olen meeletu lihtsustaja, siis hommikusöögiks söön ma alati banaanikeefiri kahe maasikaga.

Lõuna ajal mul ei lähe kõht tühjaks, sest ma joon vahel kruusitäie magusat piimakohvi, ja nii ma siis söön õuna ja kui mingit puuvilja veel on, siis seda... (ohnämm!)

Ja õhtul ma tahan piimakohvi ja 4 majoneesi-juustu-kurgisaia.

Ja nüüd, kus VT enam taimetoitlane pole, siis ma lõunasöögi teen ikka miskitsorti lihakilluga ja endale ei viitsi köögivilju eraldi keeta... ja ma mõtlen, et vahet ju pole, kas ma söön köögivilju või puuvilju lõunaks. Mõnikord teen sibulakastme kartulite juurde ja kui teised pistavad kotlette, siis mina helbin jahukastet kartuliga :D

Vaheldus ei huvita mind eriti - nagu elus nõnda ka toidu juures.



Aa, muide, mida ma veel kirjutada tahtsin.
Kui ma magneesiumi võtma hakkasin, tekitas iga tablett (kaks korda päevas tuleb võtta) MEELETU janu. Võtsin tableti, poole tunni pärast kallasin paar klaasi vett kurku, aga sain aru, et ma annan lihtsalt oma organismile vett - see janu ei ole sedamoodigi, et ta kaduda mõtleks. Guugeldasin ja selgus, et on tõesti mõned inimesed, kellel magneesiumi võtmisele järgneb õudne janu, mis magadagi ei lase. Minul kadus see kahe-kolme päevaga, aga alguses mõtlesin küll, et... ...
 ... tegelikult, kui aus olla, siis ma mõtlesin, et kasvõi suren, aga söön selle ühekuuse kuuri lõpuni, sest ma ei mõtlegi seda vitamiiniraha korstnasse kirjutada :D


Vitamiinidega on üldiselt nii, et kui enam vähem mida iganes kurta, pakuvad inimesed, et sul võib mõnda mineraali või vitamiini kehas liiga vähe olla. (Ma käisin katkise suunurga jaoks rohtu otsimas ja ka soovitati B-vitamiini, aga seda ma juba võtan kolm nädalat!)
See on tüütu, sest ma olen ju aastaid tagasi kulutanud küllalt kopikuid, et teada saada, et vitamiinide, toonikute ja toidulisandite vitsutamine ei muuda mu enesetundes midagi (mis küll ei tähenda, et nad organismile nähtamatul ja tuntamatul moel kasuks ei tulnud).
Aga siis mul tuleb meelde, et ajaga kehad muutuvad, ma peaksin AVATUM olema - ja ma jälle proovin.
Alati saan jälle teada, et ei enesetunnet nende söömine küll ei muuda... ja midagi muud ka justkui mitte (ma olen nooremana juuste ja küünte heaks ka aastaid söönud - phähh! eimiskitki! küüned hakkasid ise mõned aastad hiljem tugevaks ja terveks, juuksed on samasugused nagu ikka!). Mõju, kui see on olemas, jääb allapoole tajumisläve. Kui välja arvata mõju rahakotile - see on märgatav :p
Siis ma raputan mõttes pead, et kuidas ma küll ei õpi!?
Aga siis tuleb mulle meelde, et vitamiinid on üldjuhul ikka head asjad, nii et väga kohutav see nüüd ka pole, et ma nende eest mingid 12 eurot maksin. D-vitamiini jääb veel kolmeks kuuks ja siis hakkab juba päike ka välja tulema, nii et... okei siis.


Aga kuidagi ma peaks ennast juustu-saia-suhkru-dieedilt maha saama. Aga mul on isu just nende järele... :(
Huvitav, kas mulle tekib pehme kõhuke, kui ma terve talve niimoodi söön? :D


Teate, ma lähen kaalun ennast, ma usun, et ma olen kilokese juurde võtnud küll!

/*käib vannitoas ära*/

Omgomgomg - 47,7!!!
Viimati kaalusin nii palju rasedana :D, kohe pärast sünnitust kaalusin juba vähem. Nii et ma pole üle 14 aasta nii palju kaalunud :D

neljapäev, 10. detsember 2015

Rahu maa peal

Mõni aeg tagasi oli VT'ga juttu islamiusuliste vaenukõnedest ja terroriaktidest ning VT küsis, kas seda näiteks niimoodi lahendada ei saaks, et me lihtsalt kõik võtame vastu islami ja rahu ongi maa peal. Et inimesed on igal ajal vajadusel usku vahetanud ja igalühel on nagunii mingid oma piirid, mida (keda) ta usub ja mida (keda) mitte - nii ülla eesmärgi nimel ju võiks?!

Ka minu mõte läks kunagi lootusrikkalt korraks seda rada...

Kurb oli talle öelda, et need riigid, kes tänapäeval sõdivad, ongi enamjaolt islamiriigid. Islam hakkas minu teada kohe pärast vana Muhhamedi surma jagunema ja need erineva usutunnistusega grupid on üksteise suhtes kõik need 14 sajandit jõle verised olnud. Praeguses kolekohas Süürias kaklevad ka moslemid omavahel, kuigi, jah, mitte usu pärast (aga kuulu järgi kargasid džihadistid ka esimesel võimalusel kampa, kui juba lööminguks läks). Kristlased mingil hetkel siiski 'otsustasid tsiviliseeruda' ja koostööd omavahelisele kraaklemisele eelistama hakata (selle üle võib muidugi vaielda, aga millal meil viimati vastaseid mürgitati? (- paar juhtumit tegelt meenub kohe :D)).

Nii et jah, kurb küll, aga sellega ei muutuks mitte midagi paremaks, kui me hakkaksime maailmarahu nimel moslemiteks. Moslemid pole esialgu küll veel seda nägugi, et nad "vennaarmust" midagi teada tahaksid. Jah, muidugi on mittekorrumpeerunud ja tsiviliseeritud moslemeid ka miljoneid ja paljudes riikides on piirkondi, kus elavad rahumeelsed moslemid, aga kui keegi kusagil midagi õhib, siis on need enamasti ikkagi moslemid ja sugugi mitte ainult Prantsusmaal ja USA's, vaid ikka oma koduriikides käivad ka naaberpiirkondi kollitamas, põhjendades seda mingi suvalise jamaga.

Aa, ja Mees ütles selle peale, et kui moslemid oleksid ühtsemad, oleksid nad nii tugevad, et neil oleks juba ammuilma kogu maailm islamiusku pööratud.

Nii et meie õnn, et nad omavahel sõdivad?


Paistab, et VT peab veel natuke mõtlema, kuidas seda rahu maa peale tuua saaks...
Tahaks küll juba :p... nagu väike kannatamatus hakkab selles asjas sugenema :p


"Where is the love you promised me, where is it?"
nagu laulis Björk :)
Keegi pole maailmarahu muidugi lubanudki aga... ikka on selline tunne, et... kuhu ta küll jääb ja miks ta juba ei tule?

kolmapäev, 9. detsember 2015

Mürakaru

Valmistasin oma vaimu tõhusaks päevaks ette, juues piimakohvi suhkrukuhjaga ja vaadates blogi Studying in Wonderland (kus on pildid inimeste õppetööst, tindipliiatsitest, konspektidest, töö kõrvale joodatavest kohvidest = heavy breathing) ja täna oli seal kolm väikest gifi ülivahvast armadillibeebist. Uskumatu, kui armsad ja vallatud ja seltskondlikud kõik loomabeebid on! :) Isegi tulevased peletised :D tahavad beebidena nii palju hellitusi... Armas! :)









Toredat päeva! :) Muahh!

teisipäev, 8. detsember 2015

Suudluse järelmaitse

- Pinterest -
Üks suvaline kaunis paarike
Nii et meie president on siis kihlunud!
Ega midagi, palju õnne! :)

Kui Evelin selle suudlemisevärgiga vahele jäi, siis ma seda otseselt ei kahtlustanud, et presidendil endal ongi juba uus daam südames, aga selles olin küll üsna veendunud, et Evelin tunneb juba pikemat aega end halvasti oma abielus. Sest see prohmakas oli tühipaljaks mõtlematuseks liiga suur.

Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul on küll elus olnud palju kordi, kus ma üritan tubli olla ja kõik korrektselt teha - kuid see nõuab teesklust, "hea näo" tegemist halva asja/suhte juures, tööl klientidele valetamist vms. Kui su elus on teesklus ja vale(d) ja sa pole tegelikult valetaja-inimene, siis hakkad endast kaugenema ja see on hull tunne. Kui sa elad vales, teed head nägu, aga ise tunned end võibolla alandatuna, vihasena või põlglikuna ja üha kaotad ennast, siis ühel hetkel võib su psüühika sulle appi tulla ja sa teed midagi, mida kõik nimetavad "LOLLUSEKS" ..., aga tegelikult oli see kiirtee sellest olukorrast PÄÄSEMISEKS ja just seda sa vajasidki. Minul on see mitu korda niimoodi käinud. Ilmselt mõni inimene on vähem emotsionaalne ja suudab "teha/öelda mis vaja" - ja see on tõesti hea, et selliseid hea enesevalitsusega inimesi on, aga minu meelest ei maksa ka nende peale vihane olla, kes ei oska pikka aega veenvalt teeselda - ja seda ma ütlesin ka kohe oma blogis sellest suudluse-asjast rääkides. On hea, et selliseid inimesi ka on, kelle teesklemine katki murrab. Üldiselt nii see ju peakski olema. See poleks ju ka hea, kui me kõik läbinisti läbilöögivõimelised sotsiopaadid oleksime.

Ma pole üldse kursis, kas Evelinil ka keegi on, aga... mis muud, kui palju paksu armastust neile mõlemale! :)

esmaspäev, 7. detsember 2015

Homopropaganda

Laupäevases õhtulehes pahandavad lapsevanemad, et lasteaialaste jaoks on välja antud trükitähtedes raamat "Siil Priidik tahab uut perekonda", kus promotakse homoperekonda.

Ma vist pole aru saanud, mida propageerimine tähendab...
Olen mõelnud, et see tähendab, et mingi asi on eelistatud..., et propaganda on nagu reklaam.
Aga ehk saab ka teavitamist propagandaks pidada? Pole sellele niimoodi mõelnud.

Aga olen mõelnud sellele, et laps tuleb maailma jaoks ette valmistada.
Mina hakkasin VT'le rääkima juba siis, kui ta oli 3-aastane, et mõned mehed armuvad hoopis meestesse ja mõned naised naistesse. VT oli sellest äärmiselt üllatunud. Ta pidas seda täiesti ebanormaalseks - ja seda mitu aastat. Ma lubasin seda. Tal on õigus endal otsustada ja hinnanguid anda. Kuid ma ei varjanud seda, et minu suhtumine homoseksuaalsusesse pole hukkamõistev. Ma selgitasin, et inimesel on väga raske valida seda, kellesse ta armub ja talle endale võib ka üllatuse ja ehmatusena tulla, et ta ei armugi vastassoost inimesesse vaid enda soost sõpra. Nüüd paar kuud tagasi ütles VT esimest korda, et ta pole homode vastu, sest mida rohkem armastust maailmas on, seda parem.
Mul oli hea meel :) - aga kas see tähendab, et ma tegin siin 11 aastat usinat homopropagandat? :D
Võib-olla, sest eks sellest juttu ikka tuli aeg-ajalt...

Aga mul on väga hästi meeles, kui üllatunud oli VT, kui me sellest esimesi kordi rääkisime ja ma mõtlen, et vanemad ehk alahindavad oma lapsi? Lapsed ei hakka pidama kõike normaalseks, mida nad kuulevad või näevad. Aga lapse maailmapilti ja silmaringi tuleks ju ikka avardada.

Muide, mina tegelikult pean ka homoseksuaalsust kõrvalekaldeks ideaalist (aga ma ei nimetaks seda hälbeks või haiguseks). Ideaalses maailmas looksid paari sellised kaaslased, kes on suutelised järglasi saama - nii peaks see olema.

Suhteliselt fatalistliku ja "karmausku" inimesena arvan ma veel sedagi, et kui inimesed (mees ja naine) omavahel lapsi ei saa, siis on sellel põhjus ja ma pole ka geenitöötluse ja katseklaasi-viljastamise poolt. Me ei saa kõike, mida ma tahame ja me ei suuda kõike teha, mida me teha tahame. Nii see lihtsalt on.
Aga saan aru, et mul on seda väga lihtne öelda, kuna mina usun, et mul on sadu elusid veel ees :) ja see ei tähenda miiiiiitemidagi, kui ma selles elus mingit asja ei saa või eesmärki ei saavuta.

Aga selle postitusega tahtsin lohutada lapsevanemaid, kes kardavad, et homodest teada saamine teeb lastest homod :D Kui see on nii kohutavalt ebanormaalne, siis see ju ei juhtu, onju nii! Kui see ikka on loomuvastane, siis mõtleb nii ka laps! Nii et ärge muretsege ja kasvatage oma lapsed ikka viisakateks, et nad saaksid "inimese moodi" asjad aetud ka nende inimestega, kelle olemust või ka valikuid nad heaks ei kiida. Parem juba homo kui riiukukk.

No näed - tuli ikka lõpuks minul ka homopropaganda välja :D

pühapäev, 6. detsember 2015

Miraaž

Kanäe - olin millalgi neil päevil ühe lõigu mustandina salvestanud:

 In a 1999 study at the University of California, Los Angeles, students who visualised themselves scoring high on an upcoming test actually scored lower and devoted less time to preparation than students who did not visualise this outcome. And in a 2009 study, the psychologist Joanne Wood at the University of Waterloo found that people who had low self-esteem to begin with actually felt worse after parroting positive statements about themselves. So the power of positive thinking touted in books such asThe Secret can be little more than a mirage.

Allikas: Aeon / Elizabeth Svoboda

See, et hea hinde saamist visualiseerinud õpilased said keskmiselt halvema hinde kui need, kes visualiseerimise asemel hoolikalt õppisid on liigagi loogiline :D ja ma usun, et palju ebateaduslikke uurimusi "tõestavad", et visualiseerimine aitab... - lihtsalt mingil väga huvitaval ja salapärasel põhjusel jäetakse mainimata, et inimene töötab ise samal ajal (rohkem või vähem aktiivselt), et (visualiseeritavat) eesmärki saavutada. Kui see saavutatakse, siis jätab visualiseerimise-usku inimene mulje, nagu pingutust polnudki vaid Universum ise tuli ja kinkis talle uue tulipunase vihmavarju vms.
Mind 'müstifitseerib' see teema lõputult :)
Ma tõesti ei saa aru, milleks see visualiseerimine seal juures veel?
Et sa ära ei unustaks, mida sa tahad? :D

Aga teine uurimus, kus leiti, et madala enesehinnanguga inimesed tundsid end halvemini pärast positiivsete lausete ütlemist (no see käib nii: inimene arvab, et on kole, siis korrutagu "ma olen ilus", inimene arvab, et on saamatu - siis korrutagu "ma olen nutikas ja osav", inimene, kellel pole jõudu korrutab "mul on kõigeks piisavalt jõudu", kel laisk mees, korrutagu "mu mees on hoolitsev ja usin" jne jne), on huvitav, sest mina tundsin ka end idioodina, kui raamatute soovitusel proovisin öelda nagu oleks soovitud olukord käes. Minu puhul siis: "Mul on kõige vajaliku tegemiseks piisavalt energiat." Samal ajal ma teadsin, et põhjus, miks ma seda pobinat korraldan on -  et tegelikkus on selline, et mul pole piisavalt energiat. Ja ütlemine, et mul on piisavalt energiat, tekitas mulle ainult süütunnet juurde, sest fakt oli selline, et ma ei hakanud tegusamaks, ei tundnud end energilisemana ja ometi ma muudkui patrasin, kuidas mul on kõigeks piisavalt energiat.
Nii et mina hoiatan selliste lausumiste eest! :D Minu meelest on see üks viis ennast kuritarvitada, mõnitada ja hulluks ajada lihtsalt, kogu moos.
Mina tundsin end pärast 'positiivseid pobinaid' nagu tookord teismelisena, kui olin kuulnud ja filmidest näinud, et asjade lõhkikäristamine ja nõude purustamine aitab pingetel vabaneda ja käristasin sihtotstarbeliselt paar paberit lõhki ja virutasin klaaskausi vastu maad. Mitte midagi paremaks ei läinud... Olin niigi laipväsinud, aga nüüd pidin veel tooma harja ja kühvli, et klaasikillud kokku korjata ja katki käristatud ajakirjast oli ka kahju. Enne "märatsemist" olin olnud lihtsalt pahur ja mossis, pärast seda see emotsioon paisus jälestuseks, vastikuseks ja enesehaletsuseks - eino aitähh! :D
Nii et ärge häbenege, kui kõik heade inimeste head soovitused teie peal ei tööta! :)
Mõned ägedad nipid võivad meie loomusega vastuolus olla - näiteks mina pole enam ühtegi korda vihahoos midagi lõhkuda üritanud ja nüüd ma vähemalt tean, et minu jaoks oleks see lihtsalt veel üks põhjus endas pettuda. Aga mõnda aitab (väidetavalt) :)
Inimesed on nii erinevad... mina soovitaks end jäägitult armastada ja endale muudkui andestada - kasvõi viis korda päevas, nagu Allah andestab moslemitele -, aga paljudele inimestele on abiks hoopis see, kui keegi ütleb neile, et "kuule, võta nüüd ennast kokku ja ole mõistlik! Just do it!" Mina tunneks end purustatuna sellise halastamatuse peale :D


Life lately

Mõtlesin, et võtan nädalaks-paariks aja maha, aga sel moel kaob mul kirjutamisharjumus ja viimased päevad olen ma imestanud, mida ma üleüldse varem siia kirjutanud olen?

Igal juhul tunnen juba mõnda aega end märksa paremini. Paistab, et minu kiiresti suurenenud jõuetuse taga oli tõesti ravimi vähendamine.

Selle tõttu olen viimastel päevadel päris palju mõelnud neile läbinisti heasoovlikele ja vastutustundlikele inimestele, kes räägivad, et antidepressante ei tohiks võtta - oma mõtted tuleks "sirgeks" hingata või mediteerida ja keha biokeemia saab korda siis, kui nuusutad lavendli- või  apelsinilõhnalist aroomiõli, jood piparmünditeed ning sööd banaane ja šokolaadi.
Ma usun, et nad tõesti hoolivad inimestest ja räägivad seda juttu puhtast ja heast südamest..., aga nad lihtsalt ei kujuta ette, millised nihked inimese kehas ja iseloomus teatud ainete puudusel tekivad, kui imekiiresti need võivad tekkida ja kui sügavale ulatuda. JA ma ütleksin nii, et inimene on võimetu sellele nihkele oma tahtega vastu seisma. Võimetu.
Kui ma ei teaks, et need inimesed on nii heasoovlikud, siis ma nimetaksin antidepressantide eest hoiatavaid inimesi "rumaluskurjategijateks", sest need jutud mõnele inimesele tõesti mõjuvad (tean naist, kes sai suurepäraselt aru, et tal on tõsine depressioon ja kellele arstid ka korduvalt ad'd välja kirjutasid, kuid kelle hirm nende ees oli nii suur, et ta oksendas need lihtsalt välja... kui ma temast õigesti aru sain, siis kartis ta kõige rohkem paksuks minna :D - aga haige aju lihtsalt on puruloll ja inimest ei saa selles süüdistada, mis haige aju kokku mõtleb ) ja nad rikuvad ilma asjata aastaid omaenda ja oma perekonnaliikmete elu, tundes samas kohutavat süütunnet ja et nad veavad ennast ja oma lähedasi pidevalt alt.
Mina olen igal juhul kindlalt selles leeris, et antidepressante kirjutatakse liiga vähe välja.
Mul on täiesti ükskõik, kui me ka olema prozac'i-põlvkond - peaasi, et me pole närvilised hüsteerikud, egomaniakid ja tigedikud-õelutsejad.
Väikeste lastega on teine lugu - nende puhul tasuks tõesti kommid-krõpsud kõigepealt ära jätta ja ligipääs elektroonikale piirata - mitte et see tänapäeva hõivatud lapsevanematel üleüldse kuidagimoodigi võimalik oleks!!! Kui lapsevanemad tõmblevad reeglina alati korraga kolme-nelja asja korraga teha (ja isegi õhtune unejutt käib nii, et "kui sa vaikselt ei ole, siis ma ei loe --- loed ära --- nüüd ruttu tuttu! --- huhh, saan lõpuks puhata"), siis pole vaja imestada, miks laps ei suuda keskenduda. Ta pole rahulikkust näinudki ega rahuliku keskendunud energia sees elanudki.

Nüüd olen kolm viimast päeva jälle väljas käinud, nii et silm ka ei pilkunud ja mingit kolmetunnist õueriietes voodijalutsis konutamist sellele ei järgnenud. Eile käisin isegi kaks korda väljas, tegelikult - pidin pärast toidupoodi ja kartuli-viinerikastme tegemist ka kaugemale poodi jalutama, sest VT klassikaaslase soovisedelil seisis, et ta soovib jõulukingiks rakette, aga meie poes neid sel aastal ei müüda..., aga see kõik oli täiesti ok. Premeerisin ennast ka uue aasta kalendermärkmikuga ja väikeste nunnude memomärkmikega ja... yay! Happiness! :D




kuu

nädal

"noodid"

Kontakte ei kirjuta tänapäeval eriti keegi niimoodi igal aastal ümber...
Ma veel mõtlen, mis ma siia "kontaktide" asemele panen.

post-it märkmikud - nummid! :)


Sellisele jaotusele kirjutan ma oma värgid praegu:
1. veerg: to do list
2. veerg: mida ma sõin
3. enesetunne
4. mida loen-kuulan-vaatan, kus käin, kellega kohtun jne.
5., väiksem lahter: ilm ja kuuseis.





Selle nädala alguses oli meil kolm päeva külas mu poolvend I, kellel läks aega, et mu kirjale vastata, aga kui lõpuks vastas, siis oli kohe ka külla tulemas :)  See tegi mu ka õnnelikuks, sest Mees ja I saavad jube hästi läbi, neil on sarnased huvid ja skepsis kõige suhtes, nii et ma võin nad rahulikult kööki jutustama jäta ja ise veidi oma toas üksinduses puhata - minust puudust küll ei tunta ja see on väga lahe! I on minu sugulastest ainus, kes tahab kindla peale meid mõlemaid näha ja plaanib oma külastused alati küsides ka Mehe kodusolemise kohta. See on kena, makes me happy! :)

VT sai tunnistuse ja ei heitnud sellele pilkugi. Oli kindel, et saab bioloogia nelja, aga ikka olid kõik viied. Ja muidugi algan mina selle peale oma igavese jutuga, et ta ei tohiks endalt oodata, et nii jääb elu lõpuni! VT on sellest jutust juba tüdinenud :p  No mina ei oska pingutama innustada. Minu meelest on peaasi ikka see, et inimene endale pingutamisega liiga ei tee ja oma asjadesse liiga tõsiselt ei suhtu :p

VT on täiega ära kasutanud minu elavnemist :D, ja hästi palju minu toas tundide kaupa jutustamas käinud - ma pole protesteerinud (nagu ma tavaliselt teen, kui ta üle tunni minu joogamatil kügeledes maailma asjadest heietab), sest alles see oli, kui ma ei jaksanud muud kui ilmetu häälega "jah" ja "ei" vastata.
Ma olen ka rõhutatult leebe olnud enda suhtes ja teadlikult "puhkamisega" tegelenud, nii et kui ma vaatan märkmikku, kus mul on kirjas, millega ma olen tegelenud, siis
- lugenud olen internetiportaalide Telegramm, The Mind Unleashed ja Aeon artikleid ning ühel päeval alustasin Sally Kemptoni "Armastan mediteerimist", aga teist korda seda raamatut kätte võtnud pole;
- vaadanud olen TLC tõsielusarja "Too Ugly For Love", kus vaadeldakse tõsiste haigustega inimesi armastuse otsingutel, peamiselt internetilehtede vahendusel;
- kuulanud olen ainult inimesi :D, ei mingeid 'muusikaid' ega raadiosaateid;
- kirjutanud olen Õega, kes tuleb detsembri lõpus Eestisse, yay! :)
See oleks justkui kõik!...
Kui ma ka midagi muud nägin või tegin, siis see oli kogemata ja ei registreerunud :)

Eeee... järgmisest nädalast püüan jälle veidi organiseeritum olla ja võibolla isegi blogida...?