neljapäev, 28. aprill 2016

Ei ole võimalik ja siiski...

Umbes kolm aastat sundisin end igapäevastele õhtustele jalutuskäikudele. Õhtuks olid mu silmaalused juba väsimusest aukus ja tuju polnud suurem asi, aga läksin ikka. Ainult siis, kui tundus, et ma ei saa selga sirgeks ja kõnnin tuikudes ja kukun 10 m kaugusel uksest ümber, jätsin minemata. Päeval ma jalutada ei saanud, sest see väsitas mind nii hullusti ära, et kogu ülejäänud päeva ma magasin ja pikutasin. Lootsin jalutuskäikudega kuidagi ebamääraselt tervist mitte isegi parandada, aga senisel tasemel hoida. Kõik teavad, et jalutuskäigud on kasulikud, lausa (häda)vajalikud. Uskusin täielikult, et kui ma jalutamas ei käi, läheb mu tervis kiiresti veel halvemaks.

Kui need jalutuskäigud kohe üldse mitte kergemaks minema ei hakanud, siis otsustasin need paar-kolm aastat tagasi ära jätta. Et vähemalt tuju oleks hea :) Väsinuna pole tuju ju suurem asi. Ja käisin väljas umbes kaks korda nädalas - kodu lähedal poes, ja kui VT'l oli midagi kaugemalt vaja, siis ka kaugemal.

Nüüd päris viimastel kuudel olen ma täitsa vähe väljas käinud ja umbes kaks nädalat üldse mitte - ainult rõdul pesu kuivama viimas.

Ja... ma tunnen end fantastiliselt!
Ma olen kogu elu uskunud, et õues tuleb käia, sest lihas jääb lõdvaks :D ja enam ei jaksa üldse kõndida. Mul on terve elu olnud probleem ka sellega, et silme eest kisub tõustes mustaks - kõnnin mõned sammud ja pean siis kusagilt kinni võtma ja kummargil ootama. Pidevalt juhtus, et mina tulin oma toast välja, et minna kööki või vannituppa ja kohe kalpsas oma toast välja VT, kellel oli mulle midagi rääkida - ma peatusin, kuulasin kaks sekundit ja hakkasin siis ettepoole vajuma ning istusin ülejäänud vestluse ajaks põrandale. Nii oli aastaid, see on meie kodu norm.

Ja eile, kui VT tegi minu jooga ajal siin olles märkuse, et olen paremini painduma hakanud, tuli meile mõlemale järsku meelde, et ma pole üle nädala aja koridoripõrandal 'vedelenud'. Pole üldse riiulitele toetudes liikunud. Mitte ühtegi korda. Ei hommikul, lõunal, pärastlõunal ega õhtul. Ega öösel :)
Pole enam! Seda muret.

Kuna mul on viimastel päevadel tagumiku- ja reielihased valutanud, silitasin täna hommikukohvi oodates oma kintsu tagakülge ja avastasin sealt korraliku lihase :p

No fakt on see, et olen joogat nüüd palju pingsamalt teinud - õueskäimiste ajal ma enam vähem puhkasin venitusasendites :D - see oligi minu jooga. See oli ka väga hea, tõsiselt, aga nüüd ma ikka surun ennast välja ja hoian end pinges, mitte ei 'röötsuta' asendites. Vaat, jooga puhul ma tõesti tunnen, et see on hea, ma tahan seda teha ja ma suhtun sellesse kirglikult - jalutuskäikudeks pidin end sundima ja ma paar aastat tagasi hakkasingi mõtlema, et miks ma panen oma jõu asjasse, mida ma teha ei taha, nii et mul on oluliselt vähem jaksu teha asja, mis mulle meeldib ja mis on ka kasulik.


Mis ma sellega öelda tahan.

Lihtsalt seda, et terve mõistus, tuhandete aastate tarkused ja muu selline on tõeliselt väärt kraam, kuid kui mingi nõuanne lihtsalt ei toimi, ei toimi, ei toimi, siis proovige pikema perioodi vältel teha seda, mida hing ihaldab. Minu puhul - ma ei taha linnas toast välja minna. Ma ju tundsin aastaid, kuidas see mind närtsitab. Aga uskusin, et õues lihtsalt peab käima. Isegi siis, kui sa elad linnas.

Ma tean, et maal oleks teine lugu.
Maal mulle väga meeldib õues.
Eks tuleb tundlad väljas hoida - ehk õnnestub kunagi maale elama saada :)

Aga seni ma püüan tõsiselt oma keha ja aistinguid kuulata, sest olgugi nende soovitused absurdsed ja näiliselt loomuvastased - midagi neis on, mis tõesti näib töötavat.

Hääleke

Kaunis Vana-Inglise lauluke hästi lihtsas esituses.
Celial on võluv hääleke ja kitarrisaadet mängib ta ka ise.
Andekas tüdruk! :)

Selle klipi saatel olen ma viimased päevad häält lahti laulnud. I like :)


kolmapäev, 27. aprill 2016

Soovahetusest

Üks mu suurtest lemmikutest, Antony Hegarty, ongi sugu vahetanud ja kannab nüüd nime Anohni.
Ta rääkis ja laulis nii palju aastaid naiseliku - tundliku, haavatava, hooliva maailmakäsitluse õigsusest/paremust (ka poliitikas ja majanduses) meheliku - tulemuslikkust ja kasu otsiva maailmakäsitluse ees, ja ilmselgelt tema jaoks polnud rahuldav, et meis kõigis on 'mehelikke' ja 'naiselikke' jooni, või et me oleme kõik ühesugused ja sugu ei määra mõtte- või tegevusviisi - tema tundis end naisena oma 190 cm pikkuses jässakas kehas.

Mitte et ta iial väliselt naist meenutama hakkaks.

Aga näe - tema leidis et mehena kõnetamine/kohtlemine eitab/eirab/kustutab tema tegelikku olemust.

Mulle on hästi paljud inimesed öelnud, et ma mõjun ülinaiselikuna, kuid ma küll usun, et ma saaksin rahulikult mehe kehas mehena elada. (Oot - tegelikult on paar lapsepõlvepeikat mulle ka mehelikku mõtlemisviisi ette heitnud :D- see tähendas lihtsalt seda, et nende loogika jäi minu omale alla.) Tahaks nii väga oma nahal tunda, mis tunne on olla vale soo kehas, sest see on nii äraütlemata mõistatuslik asi mu jaoks - hoolimata sellest, et minu meelest on naiselikkus ja mehelikkus, nende erinevad energiad-rollid täiesti reaalsed.

Ka Matrixi filmid teinud vennad vahetasid sugu ja on nüüd mõlemad naised (ja mu käsi ronib alati jutumärke panema, sest!).

See on üks kurb lugu nagu igavene ja lõplik kuulumatus alati.



Igaks juhuks ütlen, et selle pildi peal pole tema. Või kui on, siis mingi sulam Naomi Campbelliga :)

Anohni ise näeb välja (näiteks) selline:



Kusjuures ma arvan, et tema omapärane välimus ja sooline segadus ei tee teda märgatavamaks, kui tema hingekriipiv hääl ja lood. 

teisipäev, 26. aprill 2016

Ma minimeerin

Lugesin nädal tagasi oma aastatagust päevikut ja kaks lõiku jäid kummitama.

Ühes oli öeldud, et mida rohkem meil on asju, tegevusi, suhteid, seda vaimselt ülekoormatumad (overwhelmed) me oleme. Mida vähem asju ja tegevusi, seda tasakaalukamad ja oma keskmes me oleme = seda õnnelikumad me oleme.

No ma oma asju ära viskama ei hakka :P - mul on peamiselt raamatud ja kingitused :)
Ja 'targad märkmikud'.
Aga tegevused... neid saaks vähendada küll, mõtlesin.

Ja siis teine lõik, mille autor hakkas huvituma, mis juhtub tema psüühikaga, kui ta kaob levist välja. Ta tegi oma elust laboratooriumi, kus ta vaikusega katseid tegi ning avastas, et vaikus on sõltuvusttekitav. Lõpuks ta koliski kusagile onnikesse.

See kõik pani mind mõtlema õnnelikele haiglates veedetud lapsepõlveaegadele, kus mul oli oma voodi, öökapitäis asju ja palju vaikust ja vaba aega. Kõikidest keskkondadest, kus ma viibinud olen, on need mulle kõige rohkem sobinud, kuna need on ainsad kohad, kus ma pole valmistunud järgmiste ülesannete täitmiseks, vaid olen lihtsalt olnud.

Soovides seda korrata, tegin endale nimekirja, et kui mul on majapidamistööd tehtud, soe söök valmis ja kui Mees ja VT mind parasjagu ei vaja, siis ma püüan mitte midagi teha.
Ausalt öeldes sellist tühja aega pole sugugi palju :D - ikka tahad tänase lehe üle vaadata, käid endale kohvi tegemas, jääd Mehega jutustama, VT ilmub välja jne.

Aga minu vaba aja sisustamise edetabel on selline:

1. magamine
2. pikutamine
3. pikutades muusika kuulamine (klassika või meditatsiooni-/õppe-/unemuusika/
4. laulmine
5. meditatsioon
6. jooga
7. päeviku kirjutamine
8. lugemine vms pooleliolev hobi

Paraku ma lugemiseni sageli ei jõuagi. Vaikust ja tühjust on nagu ikka liiga vähe. Mulle meeldiks jõuda sellisesse seisundisse, kus ma teeks midagi selle pärast, et mul on igav. Kuid kardan, et olen igavuse tundmise võime kaotanud. Ajus kipub ikka tulevärk käima. Sada mõtet sekundis, millest tuleb nihuke pusa, et ükski mõte ei saa algusest lõpuni mõeldud.

Eile siiski liigutasin aju veidi rohkem: lugesin kaks korda üle kolm artiklit nartsissistidest, empaatidest ja nende vastastikusest tõmbest ning vaatasin "Sensitiivide tuleproovi" ja "Plekktrummi".

Siiski jätkan oma eksperimendiga. Sedapuhku ma isegi ei tunne, et mulle oleks seda praegu vaja - see on lihtsalt nii mõnus :)
Mõtlen, et see võiks olla nagu 'restart' ajule...
KUI ma ükskord ära tüdinen, peaksin olema uusi ideid ja märkamisi tuubil täis!
Näis! :)

kolmapäev, 20. aprill 2016

Vanad hinged

Lugesin just omapärast artiklit "vanade hingede" probleemidest tänapäevases maailmas (see on mulle tundmatus portaalis või blogis Mystical Raven).
Omapärane sellepärast, et ma ei saa aru, kas jutt on osavalt minimalistlik või liialt lihtsustatud.

Mulle siiski tundub, et pigem kirjeldatakse siin ülitundlikke inimesi kui vanu hingi, aga kes teab? Mina ei tea vanadest hingedest midagi - pole kunagi uurinud, mida selle all silmas peetakse, kuid ma eeldan, et sedasi saab öelda inimeste kohta, kes teavad asju, mida nad selles elus (või oma väikeses lapsevanuses veel) õppida pole saanud. Siin justkui kirjeldatakse lihtsalt hoolivaid ja tundlikke inimesi, aga - ma pole asjatundja.

Kuid see tekst tervikuna mõjus kuidagi ilusana ja lohutavana. Ja mulle tundub, et eriti just sellepärast, et oli nii pisike, kompaktne.
Ja julgustav kuulda, et on terve hunnik inimesi, kes samuti ei suuda piire seada ja reageerivad spontaanselt teise inimese emotsionaalsetele vajadustele (6. punkt).

---

Aga muidu - mul on täna üüübermeeletu peavalu.
Ma pole veel küll aru saanud, millega see seoses on...
Vbl suhtlesin eile üle? VT'ga? Sest kui ma praegu tablettidele mõtlen, siis just selles võtmes, et peaks enne VT kojutulekut selle ikka maha saama... Varsti saab eelmise nelja valuvaigisti võtmisest 2 tundi ja ma võtan uued neli.

teisipäev, 19. aprill 2016

Niisama õhtujuttu...

VT on alati olnud ettevaatlik laps. Eks ma ise olin ka ettevaatlik emme, kes hoidis alati kätt välja sirutatuna, et kukkumise korral kapuutsist kinni haarata :) ja ei lasknud last rokase lõua või mustade kätega laua äärest minema. Tõttöelda ei näidanud VT titana üles mingit initsiatiivi ise sööma hakkamise osas, nii et me sõime alati koos, ühest kausist. Kui meeldis, võtsime juurde, aga mina pidin ka sööma, muidu ta rohkem ei söönud :p  Mõte banaanitükk või kleepuv koogi- või šokolaaditükk enda kätte võtta ei tulnud VT'le pähegi. Mõnikord anti talle tänaval, pargis või turul midagi maitsvat põske pistmiseks - VT ainult naeratas, aga kätt vastu võtmiseks välja ei sirutanud, mina pidin võtma ja ma mäletan, et kord, kui ta oli 1,5 aastane, anti turul talle suur maasikas ja ta küll naeratas, aga ma sain aru, et ta oli hirmus murelik, kuna sai aru, et peab marja lahke tädi nähes ära sööma ja rõõmsat nägu tegema, riskides selle toreda sündmuse käigus 'rokaseks' saamisega, mis poleks sugugi tervitatav... Ma ei mäleta, et ta üldse kunagi oleks laual klaasi ümber ajanud vms. Ja kui midagi juhtus, oli ta nii ehmunud, et pahandada polnud mõtet, kuid ma usun, et mõnikord ma ikka pahandasin. Õnneks me kumbki ei mäleta seda, hahaa :)

Ta pole siiamaani eriline asjadelõhkuja, - määrija ja -kaotaja.
Aga vahel ikka juhtub.
Näiteks avastas ta eile hommikul kooli minnes, et tal pole ühte sõrmikut.
Eks ta vaatas seda teatavaks tehes kohe ettevaatlikult minu poole.
Ma vaatasin ka riiuli üle - ei olnud seal midagi - VT hoiab seal ainult neid asju, mis parasjagu õues seljas käivad ja muud riided on mujal. Kapiuste vahele põrandale vaatasime ka - pole!

Mul oli nii hea meel, et mul isegi ei tekkinud mingit tüdimust või pisipisikestki pahameelt. Tõmbasin lihtsalt oma sahtli lahti ja pakkusin oma valgeid ja musti sõrmikuid.
Hästi oluline on mitte pahandada, kui laps saab ise ka aru, et asi on tõsine, sest 'asja' see ju ei paranda. Ükskõik, kas ma pahandan või ei pahanda - uued sõrmikud tuleb ikka osta/otsida.


---


Täna oli VT'l klassiõhtu, aga ta ei läinud. Koolist tulles oli ta veidi tusane, sest tüdrukud püüdsid teda ümber mõtlema panna umbes selliste lausetega, et "kui sa ei tule, siis ma olen küll väga kurb!" :D
VT arust oli see kole tüütu, nagu klassiõhtud ise ka oma seltskonnamängudega. Aga pikapeale läks tuju heaks ja ta tantsis ja lollitas ning ronis isegi sülle - seda ta viimasel ajal ei tee, oleme ju ühte mõõtu-kaalu nüüdseks ja kallistame ka nii, et põlvitame (õieti: istume oma jalataldadel) põlved vastassuundades ja istume niimoodi. Seistes on muidugi seda lihtsam :)
Kuidagi läks jutt lastekodulastele ja VT ütles, et kui tema tööl hakkab käima, siis ta tahaks iga kuu mõnele lastekodule annetada. Ma ütlesin, et riik tegelikult hoolitseb lastekodulaste eest rahalises mõttes väga ilusti, kuid näiteks loomade varjupaikadel on alati raha vaja. Lastele peaks hoopis aega/tähelepanu 'annetama'. Mina näiteks kunagi mõtlesin, et läheks õige vabatahtlikuna lastekodusse selliseks tädiks, kelle juurde saab saata nutvad või pahad lapsed, teistest eraldi olema ja tasakesi rääkima ja sülle väiksemate puhul. Kahekesi. VT naeratas nagu ilmutuse saanu ja ütles: "See töö sobiks sulle suurepäraselt, kuna sa oled kaastundlik ja ei mõista hukka!" Ma tuletasin talle meelde, et vabatahtlikutöö tähendab seda, et kodus jaksan ma veel vähem teha ja palka mulle keegi selle eest ei maksa. Siis arvas VT, et see ikka pole hea mõte. Ma ka arvan, et pole. Noh, ma hoian ja lohutan, kui mõni laps mu nina ees maha pudeneb ja nutab ja emmet pole. Seda ikka juhtub.


---

Leidsin üleeile sellise armsa Inglise (Iiri?) folklauliku nagu Fiona Kelleher.
Paraku oli suurem osa tema lauludest YouTube'ist kustutatud.
Otsisin siis laulu "I will put my ship in order" sõnu, et kaasa laulda ja sattusin sellisele lehele nagu tidido.com, kus on terve tema album "My Love Lies" ja ma pea seda isegi "repeat" peale panema, sest ta muudkui aga kordub iseenesest. Mulle meeldibki albumite kaupa kuulata, mitte üksikuid laule erinevatelt artistidelt läbisegi, ja siin paistab palju albumeid olevat - ma küll ise midagi muud kuulata pole üritanud, aga vaatasin, et Radioheadi on kõvasti ja Lana Del Ray kaks plaati on olemas, vanematest artistidest vaatasin Melanie Safkat - olemas -, rohkem ei viitsinud tuustida, kuna kuulan praegu nagunii ainult Fiona Kelleheri :) Aga ehk leiab mõni teist siit oma kriimuliseks kuulatud lemmikalbumi või midagi muud huvitavat :)



Nüüd olen kaks päeva pea-aegu vahetpidamata Kelleheri kuulanud.
Tal on nii mahe flöödihääl, et pole kitarri ega klaverit juurde vajagi...
Üks kingitus jälle juures :)

(Aga mingeid sõnu ma küll kusagilt ei leidnud, nii et läheb tükk aega enne, kui laulud mulle nii palju meelde jäävad, et mitte ainult õiges kohas "my bonny boy" huilata.)




Veel kaks kingitust...



Ja kõhupai...

Kaer ja päevalilleseemned mõne külmutatud maasika, keefiri ja banaaniga - minu kauane lemmik! :)



Kuhjaga supitaldrikutäis toorest peeti ja porgandit.

Peedi kohta olen ma tegelikult kuulnud, et seda peaks kuumutama (vokkima),
muidu polevat selles sisalduvad toredad ained kehale eriti hästi omastatavad?
Kas keegi teab, on see tõsi?

esmaspäev, 18. aprill 2016

Kiire 'update'

Telefoni sain korda. Selgus, et kuigi ta otsustas teovõime kaotada kohe pärast seda, kui ma olin EMUI rakenduse uusversiooni alla laadinud, polnud telefoniga tegelikult midagi lahti - hoopis sim-kaart oli otsustanud otsad anda. Telia esindusest sain uue sim'i ja kõik funkab jälle.

Tegin Teliasse minnes paraja ringi, et VT käsitöötunni jaoks padjapüüririiet osta, aga Abakhan on pühapäeviti kinni! Sellega ma küll polnud arvestanud. Aga mu esimene mõte seal ukse taga silti kaedes oli: "Ooo! Ooo - nii kena töötajate suhtes!"
:D
Kohe näha, et mu rahu on tagasi :)

Whatsapp oli minu eemaloleku ajal saanud täis Õe ja Venna näomoonutusi - nad olid mingi äpi alla tõmmanud, millega sai end vanaks teha ja sugu vahetada jne. Õde uhkustas, et tõmbas endale uueks helinaks NLiidu hümni. Ma ütlesin, et kui mul peaks jälle sotsiaalfoobia tekkima, siis panen endale helinaks Nazguli karje, et teaksin minema joosta ja varjuda. Selle peale otsis Õde mulle kohe vastava helina välja ja soovitas seni, kuni ma seda default-helinaks ei vaja, see vähemalt Emmakese numbriga siduda, hehehee... Vend pole - erinevalt minust ja Õest - Sõrmuste-raamatute-filmide fänn ja polnud Nazgulitest midagi kuulnud ja uuris, kus see lindistati :D Ma ütlesin, et kui Google Mapi buss Mordorit kaardistamas käis,  siis seal lindistati, hihihiii. :p

laupäev, 16. aprill 2016

Jänkupere lood

Mu Huawei telefon käskis alla laadida mingi EMUI uue versiooni. Mina alati päevakese ootan, et äkki sellised asjad kaovad ise ära. No teisel päeval hakkasin siis laadima.Vajutan, tõmbab... tõmbab... 0 % tõmmatud. Mõtlesin, et mis hirmsa andmehulga ma nüüd pean tõmbamagi ja jätsin pooleli.

Päevad mööduvad, aga ei kao ära see nõue.
Seadete nublaka peal on punane number üks: midagi olulist on tegemata.
Hääküll.
Eile siis laadisin selle uue versiooni alla, mille peale minu telefon hakkas käituma, nagu poleks SIM-kaarti sees - ainult hädaabisse saab helistada, muu on lukus.

Veetsin kaks tundi internetis, asjale lahendust otsides, kuid ei aidanud patarei ja sim-kaardi välja võtmine, restardid, jms naljad.

Kahjuks ei saa mulle ka helistada, muidu ma vist ei viitsikski parandama minna :D
Mina ju ei tahagi helistada :D, aga Mehele tahaks ikka 'kättesaadav' olla :D
Nii et mõtlesin täna esindusse minna, aga tuli meelde, et on laupäev ja kogu maailma inimesed on poodides koos. Nii et parem lähen homme hommikupoole, kui kogu maailma inimesed end nädalavahetuse üritustest välja puhkavad.


Aga kuna mina täna asju ajama ja seega 'niikuinii kodust välja' ei lähe, pakkus Mees, et käib järjekordselt ise toidupoes ära - ta on viimased pool kuud enam-vähem ainukesena käinud...


Tuleb Mees tagasi ja mina kiidan: "No küll Sa oled ikka tubli, muahh!"

Mees vastab:
"Olen väike ronsu ma,
vahel olen tubli ka.
Hüppan poodi hips ja hops,
sabatutt teeb sips ja sops."

Mina kujutlen teda sabatutiga ja naeran.

Täna teen lõunaks borši ja nagu ikka - ajan endale köögiviljade hakkimise ajal KÕIKE suhu. Nii hea on - meile sattusid praegu hästi värsked ja mahlased porgandid, kapsas ja peet
Natukese aja pärast lähen taldrikuga tema tuppa ja ütlen:
"Sa ei PEA, aga äkki sa tahad natuke värsket kapsast ja porgandit?"

Mees noogutab nõustudes, kuid küsib siis kahtlustavalt: "Ega sa seda sabatutijuttu liiga tõsiselt ei võtnud?"

reede, 15. aprill 2016

Tähistaeva killuke...

Jätsin eile õhtul unejutuks ühe Hallo, kosmose saate käima (kärgperejutuga, mis loenguna kahjuks oli absurdne, aga pereteraapiasse ma usun - sinna jõuavad inimesed, kel on mingi integrity) teadmata, et kui üks saade saab läbi, algab automaatselt uus saade.

Keset ööd ärkasin järsku imelise muusika peale...
Kuna mul unerohi veel täiega töötas, krabasin voodi kõrvalt korvist esimese ettejuhtuva paberasja (õnneks oli see lihtsalt ajaleht) ja kirjutasin selle peale "1.30 Volk tähistaeva killuke".

Kuna ma olin jube uimane, siis hommikul ei saanud ma üldsegi mitte aru, misasi see olla võiks, aga ära ka ei visanud, vahel jälle vaatasin ja mõtisklesin...
Nüüd just tuli meelde.

Olin öösel hääle järgi ära tundnud, et selles saates rääkis Igor Volke (see oli see Volk), nihutasin saateaja 1.30 peale ja ...
oooo... oohoooo...
Nii ilus!
Ja kui armsad sõnad!
Keerake aga julgelt alguses häält juurde (aga võibolla teil nagunii on koguaeg küllalt häält - minu arvuti ja telekas on alati vaevukuuldav) või kasutage kõrvaklappe, et 'kõiki hääli' kuulda.

Tore, et ma niimoodi kobistades selle loo leidsin :)




Tähistaeva killuke lõikab ründepilve pooleks
olles tibatilluke end ma usaldan ta hooleks
Looja, võta tähed oma sülle
tiivad saades end ma kiilun kahe pilve vahele
Looja sinisilmi piilun vaatamata rahele
Ma valisin öise aja, et tulla su ligi
Ma valisin valjema kaja
ehk kuuled nüüd ometigi, ometigi
ometigi!
Sa valisid öise aja, et tulla mu ligi
Helendama, õpetama
helendama, õpetama mulle
armastust


Esitab Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor, solist Merit Männiste

KIN

neljapäev, 14. aprill 2016

Jep - I'm back!

Nädal või paar tagasi kurtsin VT'le, et mu hääl justkui läheb üha enam lahti nii allapoole kui ülespoole, aga viisipidamine on viimasel ajal logisema hakanud. VT, kellele ka meeldib laulda, vangutas pead ja imestas samamoodi nagu ma ise, et kuidas selline asi üldse võimalik on?

Ellie Gouldingu albumi sõnad,
selle kohal minu praegune päevik :)

Eile ja täna laulsin Ellie Gouldingu albumi "Halcyon"järgi, mis on üks nõudlikumaid minu 'repertuaaris' ja märkasin, et pean viisi küll. Meenus, et märkasin seda ka eile (sama plaati laulsin).
Ja ma sain aru, et nagu ma eile tundsin end igas asjas jälle kodus olevat (jooga oli super!, meditatsioonid olid mega mõnusad, päevik, kristallid, tarot, viiruk, laulev kauss - kõik toimis ja sujus!) - on ka hääl tagasi. Mina ise olen tagasi! Vaatan, et 10 päeva pidin puhkama ja end oma toas maailma eest varjama pärast kahenädalast tralli hädalise Naabrimehe asju ajades. Tal on sant energia, noh. Aga uskumatu, et kui ise olen tasakaalutu, ei suuda ka viisi pidada - hästi jälgitav väline sisemise tasakaalutuse väljendus.

Milline tohutu vahe on olla päriselt iseendas kohal või ... ma ei tea ... poolemeelselt nagistada oma väikest elukest. Kui ma pole päris endas, siis ma ei taha üldse mitte midagi teha, kõik tundub ohtlik, nagu see võiks mind endast veel kaugemale viia, sest mina ju ei tea... midagi enam.
Näiteks ma kardan isegi söögitegemist.
Ja võibolla ongi õige, sest sa paned ju oma energia toidusse ja väga vale on oma perele enda sasinäsu sisse sööta, aga mis sa teed? Eks. Aga täna märkasin, et ma üldse ei karda värskekapsa-frikadellisuppi teha ja mul oli hea meel seda teha. Söögi tegemine on nii hea võimalus naisele - sööta oma perele armastust ja ühtsust sisse. Aga kui su meel on sassis, siis --- 
--- ühesõnaga, kuigi näib, et ma olen lihtsalt peast segi, kui ma järsku süüa teha kardan ja üldse ei taha, on see tegelikult mõneti õigustatud ja loogiline. 

Ja kui nendel ettevaatlikel aegadel ma kurvastan oma vastumeelsuste ja tõrgete pärast, näen ma mõnikord juba esimesel päeval, mil harmoonia on taastatud, MIKS see kõik mulle ebameeldiv oli, ja et asjal oli mõte ka sees - ebaloogiline vastumeelsus pole sugugi ebaloogiline vaid üsna tark.
Siis ma olen nii liigutatud :), et ma isegi labiilsena ja ennast häbistades püüan oma peret kaitsta, tehes asju/ väljendades suhtumisi, mille pärast ma end hurjutan, aga - tegelt tegin õigesti, kui olin neis asjus ettevaatlik.


On inimesi, kes saavad end meditatsiooni või mõne muu tehnika või vahendi (kristallid nt) abil tasakaalu viia, aga mina seda kahjuks ei oska. Ma saan ainult oma mõtteid suunata, et ma vaataks 'päikese' poole, aga mediteerida saan ma alles siis kui saan :D, mitte varem. 
Ma süütan küünla, süütan viiruki, teen sellega kolm tiiru oma armsa budakuju ees, panen viiruki alusele suitsema, kohendan pleedi oma õlgadel ja jalgu (need pole õlgadel vaid lootosasendis), sulgen silmad, panen esmalt käed nina all kokku ja tänan, siis panen pöidlad nimetissõrmedega kokku (tavaliselt, aga mitte alati), asetan käed põlvedele, hingan paar korda sügavalt ja jään ootama...
Kui ma olen 'labiilne' - siis ma ei suuda äsjakirjeldatud toiminguidki läbi viia - mis siis veel mediteerimisest rääkida. Vaat nii on lood.

Aga kui kõik on juba jälle hästi, siis tunnen kohe väga varsti rõõmulainet ja tean, et algamas on meditatsioon, millest ei raatsigi välja tulla, aga kui ikkagi tulen, olen ergas ja rõõmus veel kaua ja püsivalt :)







Küllap katsed mediteerida, päevikuid pidada, kristallide pihus hoidmine, raagade kuulamine, loodusfotode vaatamine jms ikka aitavad... Aga kuna nii kaua ei aita ja siis on järsku kõik korras ja ma pole enam poole-meelne, on mul mõnikord tunne, et see kõik on täiesti suvaline, millal mul jälle selline rõõmus ja tugev aeg algab :)
Et ma võin ju üritada ja sipsida, aga 'kõik' saab heaks, mil ise tahab.
'Kõik' on selline... tujukas :p

Ühte ma tean: et vaja on hoida avatust ja usaldust, et see kõrgem miski, mis meis on, tahab ise töötada selle nimel, et udu laiali lükata.

Patience, my love! ütlen ma endale ikka. :)


Mis ma sellega öelda tahtsingi:...
ma armastan teid jälle, tuvikesed! :)
Muahh! Muahh! :)




kolmapäev, 13. aprill 2016

Announcement

I feel pretty freakin' awesome today :)


teisipäev, 12. aprill 2016

Veidi veidrat vada veel...

Hehee - ei noh, ma olen liiga palju oma laulva kausiga mänginud...

Praegu koristasin tualetipotti, tõmbasin lapiga ringe ümber potiserva ja jäin kuulatama, kas hakkab helisema-kumisema... :D

---

Veel.



Varuge nüüd minuga veidi kannatust.




See jutt igapäevasest menüüst kehtis küll eelmise nädala kohta, kuid eile jätsin hommikusöögimuna ära ja lõunaks tegin kapsa-hakkliha-hautise asemel ainult Mehe jaoks hakklihakastet-kartulit ja täna tean, et ma ikkagi ei saa liha ja muna niimoodi sööma hakata. Nädal aega -- ok, sain hakkama, aga enam. ei. lähe. Olen parem söömata, kui söön veel omletti ja hakkliha. Kõht ei hakka tühjaks minema lihamõtte peale. Muidu objektiivselt vaadatuna oli hea menüü.
Aga subjektiivselt - ei lähe alla enam.
Liiga raske toit. Kuigi polnud ju, eks?
Aga midagi minu sees pole sellega nõus.

Nüüd ma pean selle viimase õnnetu kapsapea kinni pistma ja üldiselt ma jään seni keefiriga müsli ja kohvi peale, kuni ma aru saan, mida ma süüa tahan. Paistab, et magus ja rasvane mulle ikka meeldib edasi :D

hehehe :/
/awkward.../

Hmm

Tjah, üsna uskumatu, aga see kahenädalane suhtlemisralli helistamis- ja pildistamis- ja kirjasaatmisabi vajava Naabrimehega keeras mu turvatunde ja une täitsa ... kummuli, ütleme nii.

Täna ärkasin juba pool kolm öösel. 3.03 sain aru, et minu jaoks on hommik käes ja mingit und lähitundidel kusagilt tulemas pole, nii et hakkasin krabistama. Kella viieks olin oma päevaplaaniga juba sealmaal, et oleks tahtnud kolistama hakata: dušš, laulmine, lõunasöök, koristamine, pood.


Eks ma juba pärast kolmandat telefonivestlust Naabrimehega tundsin, et see asi on minu jaoks paha-paha-paha, aga issake - teine inimene püüab tööle saada! Kuidas sa ei aita siis sellise ülla eesmärgiga inimest?

Alati tuleb nii palju alla neelata - see on peamine põhjus, miks ma kokkusaamisi kokku leppida ei taha, aga ootamatud kohtumised vaimustavad mind :)
Ei sobi öelda, et "ma hilinesin, sest ma tegelikult ei tahtnud tulla."
Või lihtsalt, et "ma ei saa sind aidata, sest mulle ei meeldi - ma ei taha."

Samas mulle hakkab tunduma, et kui ma saan inimest ennast kahjustamata aidata, siis ma teen seda meelsasti ja ei pane üldse tähelegi, möödaminnes teen ära. Ja kui ma juba tunnen, et mingiks asjaks pean end sundima, siis tasub seda teha ainult siis, kui on teada, et pärast on pikk paus ja vaikus. Kord pooleteise kuu jooksul saaks ma küll mingeid asju ajada, aga mitte sagedamini.


Seda ma nüüd siiski ka ei kahtlustanud, et need paar nädalat, mille jooksul tundsin, et mul pole oma kodus ka asu, sest iga kell võib Seltsimees Seina Tagant jälle helistada, et midagi kokku leppida tahta, mulle niimoodi kestvalt mõjuvad. Mõtlesin, et see turvatunne ikka taastub, kuid nüüd tunnen, et kehale on öösel tõusmine juba täiesti normaalne.

Paistab, et pean unerohu annust 1/3 jagu suurendama: 1,5 tbl pealt 2 tbl peale.
Ma ühe öö veel püüan samaga, sest eilne õhtu mõneti ei loe, kuna ma ei mediteerinud, vaid vaatasin telekat: Selgeltnägijate Tuleproovi ja Plekktrummi.

Viimane polnud seekord kuigi hea. Kohale oli kutsutud orientalist, kes oli varem ajakirjanduses sarjanud poliitkorrektsust, mis sunnib moslemite/pagulaste jms teemadel lausa valetama, sest tõde näib vihaõhutamisena. Kuid mees oli vist kriitikute käest hammustada saanud, sest kui saatejuht lootis saada erudeeritud inimeselt hästi põhjendatud selgitust, miks võib islamit hinnata agressiivseks religiooniks ja mil määral see Euroopat ja meid ohustada võiks, siis külaline kippus üpris ebamääraselt kokutama ja saatejuht pidi teda tagant utsitama, tuletades talle meelde tema enda poolt varem väljendatud seisukohti, mida mehel enam justkui niiväga polnudki.


Aga.
Kevad on ja ma mõtlen peamiselt sellest, et tahaks metsa endale pesa ehitada.

pühapäev, 10. aprill 2016

Igapäevane menüü

Praeguseks olen väljunud sellest kuid kestnud piima-suhkru-puuvilja-lummusest.
Ometi pole kusagile kadunud soov teha oma elu nii palju lihtsamaks, et söön alati samu asju - nii ei pea vähemalt enda pärast menüü peale üldse mõtlema.

HOMMIKUTI
söön ma nüüd omletti köögiviljadega (kurk-tomat või brokoli või aurutatud kaunoad - natuke kurki-tomatit tuleb tegelikult kõige odavam - seda ma ikka jälgin ka, et oleks maksimaalselt odav ja tervislik).

LÕUNAKS
söön aurutatud kartulit kapsa-hakklihahautisega.
Kui tahan ja saan luristada laristada, siis ujutan hapukoorega ka üle.
Hakkliha panen suure kapsapea peale 300 g.

ÕHTUKS
söön suure kausitäie isetehtud müslit keefiriga, kus peale kaerahelveste on veel 1 banaan, paar külmutatud maasikat, 2 tl päevalilleseemneid, 2 tl kookospähklipuru ja parematel päevadel ka 2 tl mandlilaaste :)


Ütleme nii, et see annab veidi rohkem toitaineid, kui varasemad igapäevased banaani-keefirijook (H), õun (L) ja juustusaiad liitri magusa piimakohviga (Õ) :D


Mõistagi ampsan ma teistele süüa tehes aeg-ajalt ka midagi muud... näiteks paprikat raatsin osta ainult VT'le, aga kui seda talle puhastan, siis pistan ise veerand pintslisse - praegu on kogu aeg õudne paprikaisu :D, aga eks ta kallivõitu ole.


Ja loomulikult söön kõiki vitamiine ilusasti edasi: A, D'd, magneesium, raud, B'd, C - mitte, et see nelja kuu jooksul mingisugustki tuntavat mõju oleks avaldanud. Aga mulle meeldib raha tuulde loopida, hehhehheee :D  Ei, tegelikult - lihtsalt lubasin endale, et proovin veel üks kord asja, mida olen korduvalt proovinud, ja mis pole töötanud, sest nii paljud inimesed ütlevad, et see aitab, ja ma ei oska ise mõelda, ega oma kogemustest järeldusi teha ja ma mõtlesin, et halba see ju ei tee ja ammu pole tõesti proovinud - organism ju muutub, äkki nüüd aitab! Ja kaks kuud uhan veel, aga pärast seda jään ainult nende aspartaamipommidest veeslahustuvate vitamiinide juurde, sest mulle meeldib end mürgitada.


Mis toitudesse puutub, siis oleme kõik üha süvendanud oma eelistusi. Ja ma teen väga taltsalt kõigile erinevat sööki, sest mina ja VT ei sööks elu sees neid õudseid odavaid vorste ja viinereid, mis Mehele meeldivad - mees aga ei taha kaugeltki nii palju taimset, kui meie VT'ga. Siiski on mul hea meel, et ka Mees sööb meelsasti kapsa-hakklihahautist, ka sööb ta iga päev natuke tomatit ja suure kohusetundega iga päev pool õuna. Minu meelest on see õunapoolitamine naljakas, aga ainult salaja :P Näo ees ma ikka tunnustan ja kiidan teda, et ta üldse mingitki puuvilja sööb :)
VT ja Mees kumbki jälle ei taha üldse nii palju piimatooteid kui vajan mina.

Ja võtame näiteks praekartulid.
VT ei söö neid üldse - liiga rasvased.
Mina panen supitaldriku põhja majapidamispaberiruudu, laon kartulid sellele (üritades rasva pannile maha jätta), tõmban paberi kartulite alt ära ja tupsutan kergelt pealt ka üle.
Mees aga kallab kartulid pannilt taldrikusse koos praerasvaga, tilgutab viimse kui õli sinna peale ja ujutab veel majoneesiga üle ka.
Juba ainuüksi see näitab, kui raske on kõigile meelepärast toitu teha.

Ja asi pole ainult maitse-eelistustes - meie kehatüübid on ju ka erinevad. Selles mõttes pakub ajurveeda minu meelest kõige terviklikumat toitumisnõu, et arvestab nii inimese väljanägemist (seedesüsteemi ja loomuse tüüp väljendub välimuses), iseloomu, olekut, eluviisi/nõudmisi jne. Olekski jabur toppida nii erinevatele kehatüüpidele sama toitu. Vähemalt ma ise tunnen küll tugevat tõmmet teatud toitude vastu, mis ei jäta mulle lihtsalt kõhuruumigi nii palju, et midagi muud ka veel süüa.

VT'l aga on praegu sellised tuurid, et ta segatud toitu ei söö - suppe, salateid, riisiroogi.
Ta sööb iga toidukorra ajal 3 eri asja, näiteks brokoli, liha, leib; tomat, leib, piim; sibul, kala, leib; pähklid, piim, banaan - jne.
VT söögiga ma tegelen ainult nii palju, et toon poest, mis ta kirja on pannud.
VT'd me poputame ka - tema saab asju, mida me endile ei raatsi lubada :)


Mehega on ka üsna lihtne - iga päev aurutan kartuleid ja teen (või on varasemast) kapsast, talle saab juurde poepihve või viinereid kuumutada. Õhtul praeb ta ise endale kartuleid ja makaronide keetmise tuletas ka meelde :)

Nii et esimest korda elus teenindan ma ennast söögivaldkonnas rohkem kui teisi ;)
Nii on päris mõnus! :)


---

Ok, väikese hilinemisega, aga illustreeriv materjal ka lisaks - tänahommikuse omleti näol.
See jõudis mul pildi tegemise ajaks küll veidike lössi vajuda, kuna lõikusin VT'le porgandipulki :)
Terrrvis tuleeb! :)




laupäev, 9. aprill 2016

Ilu tuleb pika pilli peale

Nagu ma ilmselt vihjanud olen, on VT hästi suure suhtlusvajadusega laps.
Koolivaheajal istus ta mõnikord terve päeva minu juures ja muudkui jutustas - vahepeal käisime söömas ja jälle edasi.

Eks ma annan märku ikka, et mul on omi asju teha, aga ta teeb mu relvituks öeldes, et tal on minu toas nii hea olla ja talle meeldib minuga rääkida :D

Ta teab väga hästi, et mul on süütunne tema maailmatoomise pärast. Oleks, et ma saaks millegi tähtsaga hakkama - siis võiks ju last eemale kõssitada, aga ma ei hakka teda ukse taha lükkama selleks, et paar lehekülge entsüklopeediat lugeda või "Hallo, Kosmose" loeng lõpuks ometi lõpuni kuulata. Kui ma oskaks pagulaskriisi lahendada, siis oleks tõesti põhjust laps oma asjadega tegelema saata, et ise see kriis siis 'elimineerida'.


Eile õhtul jälle istusin oma madratsikesel, kui VT mu joogamatil muudkui seletas ja seletas. Ma muudkui vahetasin YouTube'is taustaks mängivaid India raagasid ja neid jõudsime ikka mitu tükki ära kuulata - igaüks üle tunni aja pikk. Oeh!

Nüüd on tema õppimised juba ka sellised, et ta teeb need kas ise ära või ei oska mina ka.
Näiteks käis ta siin mingi mataülesandega, et auto sõitis 135 kilomeetrit; osa teest sõitis ta 60 km/h, teise osa 80 km/h; esimene osa teest oli poole tunni võrra pikem kui teine osa.
Ma saan aru, et teine osa on x ja esimene teeosa x - 0,5 (h), aga edasi ei oska mitte ..., kuigi ühe muutujaga lineaarvõrrandid mulle väääääga meeldisid :)
Aga brr! Mõnda ülesannet vahi küll nagu hiina keelt.

Paar päeva tagasi tuli VT, et vaataksin ta ajaloovastused üle. Annab mulle vastustelehe ja 4-leheküljelise ajaloopeatüki 13. sajandi Liivimaast ja ordudest ja piiskoppidest ja rahast ja ...



Loen esimese lõigu läbi...
meh?
Uurin kõrvalt pilte ja kaarte...
Loen teise lõigu - oi, ainult silmadega lugesin, mõte ei käi kaasas.
Proovin uuesti.
20 minutit pingutasin, aga see jutt oli nii meeletult igav, et ma lihtsalt ei suutnud seda lugeda.
Viisin need asjad Mehele ja küsisin, kas ta tahaks oma elust tunni või pool maailma kõige ilmetuma ajalooteksti peale kulutada? Mehele ajalugu üldiselt väga meeldib...
Ma ei suutnud seda lugeda isegi puhanud peaga - mida veel laps peab tegema pärast tervet päeva ajulüpsmist koolis? Ütlesin VT'le, et mina ei piinaks ennast ja lepiks rahulikult kolmega.
VT aga ütles, et õpetajale see osa just meeldib, ja rääkis mulle koos aastaarvudega igasuguseid asju... kes kuhu miks läks ja kus tapeti...
I just... can't ... :S

Igatahes Mees vaatas tekstid üle ja tegi mingid ettepanekud ka, ma tänasin teda moka otsast, sest kogu see lugu oli liiga õudne mu meelest ja ma ei tahtnud enam tänamise jagu ka mõelda selle asja peale. Vaat Hillar Palamets oskas kõik rahvad ja ajad põnevaks jutustada ... Aga kribu-krabu kõigil kohe ununevat infot on millegipärast vaja täis lükata need õpikuparagrahvid :S  Mul oli keskkool juba läbi, kui ma tänu Mehele hakkasin tasapisi aru saama, et sõdade taga on isiksused ja sündmustel on emotsionaalne-kognitiivne-subjektiivne taust. Ajalootundidest ega õpikutest küll sellist muljet ei jäänud. Oleks pidanud Shakespeare'i kuningalugusid lugema, ilmselt.


Aga eile, kui VT jälle minu juures istus, kuni päikesesära ööpimedusega asendus, hakkas ta järsku rääkima, et kui nemad koolis oma kodudest räägivad, siis tema alati ütleb, et tal on hea meel selle üle, kuidas teda on kasvatatud.
Et tema psüühikale just sobis minu valitud lähenemine - vähe survet, rohkelt toetust.
Ja et kuigi paljude inimeste arust olen ma talle kindlasti liiga palju hoolitsust ja tähelepanu pühendanud, mistõttu ta pole nii iseseisev, kui ta vanuse poolest võiks olla, oli tema just selline laps, kes vajaski väga palju tähelepanu ja hoolitsust. Nii et minu kasvatusmeetodid on tema loomusega täiuslikus kooskõlas olnud.

"Nii et ... - võid enda üle uhke olla küll!" ütles ta lõpetuseks.

Aww! :)


---

Lisatud kella kolme paiku pärastlõunal:

Ja mu pea hakkab ka selgemaks minema!

Tänase mataülesande lahendasin niks-naks ära:
Kahe linna vahemaa on 280 km.
Kaks sõidukit sõitsid ühel ajal nendest linnadest teineteisele vastu ja kohtusid kahe tunni pärast.
Kui suur oli kummagi sõiduki kiirus, kui esimese kiirus oli teise omast 10 km/h võrra suurem.

Teise kiiruseks võtta x km/h ja esimese oma tuleks siis x+10 km/h. Mõlemad kahega korrutada, iksid ühele poole ja numbrid teisele, pisike jagamine ja x=65.
YAY! :)
Kas see ongi eelmisest palju lihtsam? Tunduvad küll väga sarnased...
Ma igaks juhuks seda esimest uuesti lahendada ei proovi - muidu ajan jälle oma aju lühisesse...
Ma olen juba sellegagi väga rahul, et ühe ülesande lahendatud sain :)

VT ei saanud seda sellepärast tehtud, et ta hajameelsusest jättis jagamise pooleli...
260 : 4'ga võrdus tal 6. Arvutas peast ja jäi mõtlema, kas vastus on 60 või midagi muud, vaatas korra internetti ja ... unustas lõpuni arvutada.
Siis imestas, et nii väike see x ikka olla ei saa - peab vale vastus olema :D

reede, 8. aprill 2016

Uni

Laadisin oma uude telefoni Whatsapp'i, et Õde, kes ka suhtlemiseks Facebooki ei kasuta, saaks mulle pildikesi saata oma toredast Austraalia-elust. Aga kuna ma olen kõik oma sugulased-tuttavad treeninud mulle võimalusel mitte helistama ja piuksuvat Facebooki ma ka ei kasuta, siis läheb mul alati meelest telefon ööseks hääletuks keerata. Ega Õde ju iga päev/öö ka midagi ei saada, nii et ei tundu ilmselt väga pakiline olevat seda meeles pidada.

No täna tuli jälle 3.20 kaks valju kilksu. Paraku selleks ajaks on mul unerohi juba toimetamise lõpetanud, nii et kui miski mu üles ajab, siis pole kuskilt seda und juurde võtta. Viie paiku käisin köögis kohvi keetmas ja meenus, et mulle väga meeldib öösiti üleval olla. Kõik on nii vaikne, pimeduse tõttu pole midagi ka näha - maailm tundub palju-palju tillem ja 'minusem'. Päevane maailm on lärmakas ja pealetükkiv, enda alla mattev. Öös on ka minu jaoks ruumi, öösel olen ma rohkem olemas kui päeval.

Polegi ime, et ma ülestimuleeriva päeva-aja meelsasti maha magaksin ja päeval õhtuga võrreldes nii imekergesti magama jään... - päev ju tõesti on kurnavam! Iga paari tunni järel viskaks päikeselaiku pikali ja nurruks natuke...
Aga maal elades poleks vaja öölt vaikust ja rahu otsida...

Võibolla on see paljude häiritud unega inimeste salajane soov - olla üleval ajal, mil nad on ka iseendale nähtavamad ja kuuldavamad, lähedamal?



neljapäev, 7. aprill 2016

Möh!

Nähh - ei puhanudki eilsega välja.
Täna hommikul oli jälle, et pigem kaotan teadvuse kui üles tõusen.
Aga silmaalused hakkavad oma mustjaslillat tooni kaotama ja muu näoga sama värvi minema, nii et asi edeneb, ikkagi...

Imelik, eksju, et umbes 7 telefonikõnet ja 3-4 kohtumist kahe nädala jooksul võivad inimese näoga midagi nii hullu teha!? :p



Sain eile väga imeliku asja postkasti:

This MMS was sent from Tele2 subscriber 
Saingi vanaemaks?? Olen praegu teatris, hiljem pikemalt??
You can not reply to this message

Ma arvasin, et see on mingi veider reklaam ja ei tundnud asja vastu suuremat huvi.
Hommikul tuli pähe aadressiribal olevat telefoninumbrit kontrollida ja - hehee, minu Tädi!
Nii et sõnum ikkagi oli mulle määratud ja minu täditütar sünnitas poja, kellel on sama sünnikuupäev, mis mul :), ainult kuukene hiljem - hea meeles pidada :)

Kuidagi nii liigutav, et inimesed üldse julgevad veel lapsi sünnitada... Täiesti mõistusevastane ettevõtmine mu meelest. On uuritud, kas inimesed, kes soovivad lapsi, on siis ka õnnelikumad pärast seda, kui lapsed on sündinud. Selgus, et nad ise arvavad, et nad on õnnelikumad, kuid kui vaadata nende antud numbrilisi hinnanguid oma rahulolule elu mitmetes valdkondades, siis tegelikult mingit õnne-rahulolu kasvu pole, kuid - inimesed ise usuvad, et nad andsid nüüd kõrgemad hinded. Mis trikke see loodus meie mõistusega küll teeb, et ainult lapsukesi juurde saada!

Aga Tädil oli ka juba aeg vanaemaks saada - mu Emmake (nad on õed) on ju juba ligi 15 aastat vanaema olnud ja vanusevahe on neil ainult 5 aastat :)
Vahva ikka! :)


kolmapäev, 6. aprill 2016

***

Pinterest
Lõpuks ometi on käes see aeg, mil hommikul tõustes päike juba paistab. Mulle meeldib päevavalges magada, nii et nüüd ma enam pakse öökardinaid ei kasuta - rõõmsalt valgesse tuppa ärgata on nii mõnus. Aga see käib ikka päikesevalguse kohta, tuledega ma magada ei saa. Talvel hoian öösel sees kuusele mõeldud elektriküünlaid, kuid magan silmaklappidega. Ja pimedas tõusmine mõjub mulle alati nagu oleks mingi oht või mure kuklasse hingamas... see tundub lihtsalt nii vale ja ebaloomulik, et see, mis mind pimedas voodist välja ajab, peab olema midagi rusuvat, ebameeldivat... Muidu ma ju ootaks päikese ära!

Kuna kaks eelmist nädalat röövis mult Naabrimees ja eile ja üleeile käisin linnas kolamas, olin eile õhtuks nii väsinud, et miski ei registreerunud enam ära. Ütlesin teiste jutu peale jah-jah!, ja unustasin otsekohe.

Nii et täna päikesega ärgates mõtlesin kohe, et sellest mõnusast hetkest hoian kinni nii kaua kui võimalik, seega teen endale voodipäeva. Hakkasin lugema - praegu on mu lugemis- või pigem hobidejärg jõudnud TEA entsüklopeedia teise raamatuni -, kuid peagi lükkasin raamatu kõrvale ja unistasin niisama. Siis meenus, et pean ikka arvuti lahti tegema, sest Mees võib oodata tõlkeid (ma pole oma toast veel jalgagi välja tõstnud - ei läinud pissile, ei pesnud hambaid, ei teinud kohvi ega midagi), kogusin veidi aega meelekindlust ja tegin arvuti lahti - ei ole siin midagi kiiret! :) Seega kirjutasin hoopis väikese blogipostituse :)

Mida me küll ilma kevadeta teeksime, eh? :)

teisipäev, 5. aprill 2016

Filternägemine

Iga kord, kui olen saanud midagi, mis pilti ka teeb, olen mingil hetkel hakanud huvi tundma selle vastu, mismoodi mu nägu ka pildile jääb. Üldiselt jääb selline nukiline ja kitsas - minu meelest on mu nägu palju laiem. Nii ma siis pildistan pigem oma vidinaid ja pudinaid ja ennast nende taustale ei säti :P


See ei ole mina, see on VT


VT'l aga õnnestub sageli end kenasti pildistada ja eriti on seda näha uue telefoniga tehtud piltidel. Tema oskab filtreid ka kasutada. Selleks on vaja, et sulle jääks meelde, mis efekt mingi nimega filtril on. Mulle küll ei jää ja ma ei viitsi neid muudkui vahetada ja parimat otsida.

Eile või millalgi tutvustas VT mulle filtriteprogrammi Pip Camera, millega tal eriti armsad pildid tulid, ja ma mõtlesin, et prooviks selle ka ära.

Laadisin siis Pip Camera hommikul alla ja hakkasin pildistama ja



- no täitsa minu nägu!
Valin uue filtri ja vajutan teist korda pildistamisnupule...



Ikka mina!
Lõpuks ometi!

Siis vaatasin, et nägu 'sai nüüd korda', aga käed on kuidagi imelikud...


Heheh! :p
Aga ikkagi - nägu on ka sellel pildil minu oma... Korralik, lai nägu - mitte mingi ukse vahele jäänud pikk lõust...



Ja nüüd juba lõbusamalt...



Jep! Mina mis mina!

Ja järsku jõudis mulle kohale, et nagu anorektikud näevad end peeglist paksuna  (väidetavalt - ma isiklikult seda ei usu, mul on oma teooria, et nad vaesekesed peavad midagi ütlema arstile lihtsalt; arvan, et nad tahavad tegelikult maa pealt ära kaduda või oma nõrkust välja näidates toetust leida, sest nad ei näe end (täiskasvanute) maailmas hakkama saavat) ja mõned, noh..., päris paksud inimesed ei näe peeglist, et nad on paksud, on minul oma näo osas filternägemine :D Lihtsalt näengi end tegelikust ilusamana ja pole fotodega rahul - kui enne pildistamist pole filtrit peale pandud.

Üpris piinlik tõdemus! :P
Ma tõesti nüüd häbenen natuke, heheh... :P

Aga jah... kui siin on veel keegi, kes enda fotode peale alati kulmu kortsutab, siis proovige telefoni laadida PIP Camera, valige Pro Edit ja siis filter - tehke seda kõike kindlasti juba enne pildistamist :)
Lõpuks ometi on "normaalsed" pildid kättesaadavad, hahhahhaaa :D



(Jah, mul on Mediteeriva Barbie plakat seinal. Ei meeldi? :D)

Kevad muutub jumekamaks

Ma sattusin Naabrimehe pidevatest asjaajamistest ikka korralikult stressi. Hommikul esimene mõte oli, et kas tal on täna jälle midagi vaja ja lõpuks ei saanud ma enam öösiti ka korralikult magada - kohe kui unerohu mõju lakkas, ärkasin üles ja hakkasin muretsema. Üles tõusta jällegi ka ei tahtnud ... päev tundus minult ette ära röövitud olevat ja igapäevane rõõm kadus koos rahuga.

Ja nagu alati saan ma alles tervise halvenemisest aru, et miski asi mulle liiga väga ei meeldi - ma ise ikka mõtlen, et tüütu ja nõme on, aga küll ma ära teen :D

Aga siis ma nägin Naabrimeest toidupoes käies ja ütlesin talle, et ma ei saa oma tervise hinnaga teda rohkem aidata. Tema ütles, et elus on stressi ja asjaajamisi ikka ja ma võiksin koos temaga juua, et oma stressi leevendada. Siis püüdis ta mind veenda, et tunded on head ja see on hea, et ma vihane olen ta peale - et see näitavat, et ma olen elus! Appi! Ma ütlesin, et ma olen oma rõõmu ja rahu kaotanud, olen vihane, stressis ja nõrk ja peaksin veel vaata et tänulik talle olema? Tema ütles, et suhtlema ju peab - ma ei saa ju kogu aeg oma kodus istuda. Mina küsisin, miks? ja tema ei osanud vastata.

Tegelikult olen ma ise ka palju aastaid uskunud, et suhtlema peab.
Enam absoluutselt ei usu!
Mida rohkem üksindust ja vaikust ma endale võidelnud olen, seda kuldsemad mu päevad on.
Ja just see on ainus võimalus, et ma ette tulevaid suhtlemisi tõeliselt ka naudin - ma pean selleks siiski oma peas ja südames kohal olema, mis tähendab/nõuab eelnevat vaikuses kosumise aega.

Igatahes ma ütlesin Naabrimehele, et enam ma ta kõnesid vastu ei võta, aga viha pidama ei jää ...?
Ja et tere ikka ütleme, kui õue peal kohtume.
Tema ütles, et ta ei tea, kuidas mina, aga tema kindlasti ütleb.

No hästi!


Vahepeal oli juhtunud selline kena asi, et üks blogilugeja andis mu meilile teada, et mu kallis lemmikkreem on 35 euro asemel sel esmaspäeval Kaubamajas 20 euroga müügil!
See oli nii armas - selline 'ettehool', mida isegi sugulaselt ei ootaks :)
Mul oli nii hea meel, et seekord mul oli ka jaksu tõesti ära käia ja ma ostsin lausa kaks tükki, sest ka VT peab seda maailma parimaks nahaparandajaks, kuid talle ei meeldi kreeme jagada. Mõnikord antakse mulle blogis suurepäraseid soovitusi või tehakse suurepärane pakkumine, kuid mul lihtsalt pole jaksu sellega tegeleda. Kuid ma olen alati äärmiselt liigutatud, kui kellelegi midagi nähes-kuuldes järsku mina meelde tulen.
Armsad olete! :)


Armsatest asjadest veel...
Umbes nädalake tagasi vedelesin unetuna voodis ja kuulsin järsku lähedalt naisehäält, mis hüüdis "Nööbike!... Nööbike!... Nööbike!"  Kui hääl kadus, kuulsin paari vaikset "mäud". Tõusin üles ja tõmbasin kardina rõduukse eest ära ja seal olid 'silmad'... Jah, meie rõdul oli väike kassike :)
Läksin ka rõdule, paitasin kassi ja rääkisin temaga, lootsin, et perenaine tuleb tagasi. Peagi tuligi keegi naaberrõdule ja mina pistsin oma pea selles suunas välja. Tema aga oli uljalt haaranud taskulambi ja suunas selle minu rõdu sügavusse - paraku oli minu sasipea seal kohe ees :D Ta kiljatas ehmatusest ja hakkas hingeldama :D Ma vabandasin ja ütlesin, et nagu ma aru saan, on meil tema kiisu. Kuna mul oli klaas selles rõduseinas ees, siis pidime kassikesele veidi õhusõitu tegema ja ta ümbert klaasi käest kätte ulatama. Kassike polnud õhusõidust kuigi suures vaimustuses ja klammerdus minu külge. See oli armas ... see pisike siidine soe kehakene :)
Kuna paar päeva hiljem oli Nööbike jälle meie rõdul, siis nihutasin klaasi rõduservast keskelepoole ja panin seina äärde aiatooli, mida mööda kass saab üles ronida, et oma rõdule tagasi minna, sest kui naabri rõdul on lai puust rinnatis, millele kass kenasti hüpata saab, siis minu rõdu serv on kitsas metallist riba, millele kassil alt rõdupõrandalt hüpata oleks väga ohtlik.
Kahjuks ta rohkem pole tulnud :) Armas Nööps oli :)
Teisel korral käis ta mul toas ka jalutamas...
Aga allergiahoogu mul ei tekkinud. Venna juures maal kasse paitades küll tekib... no tegelikult nad ei piirdu ainult paidega vaid hõõruvad kõik riided endaga kokku ja püherdavad lõpmatuseni süles... vana kass ilastab ka, kujutage ette! :D Püksid on alati 'loigulised', kui teda sülle võtta. Ma olen kogu aeg mõelnud, et peaksin endale spetsiaalse paksu põlle meisterdama tema süllevõtmiseks...


Igatahes olen väga rahul, et Naabrimehele selgeks tegin, et ma enam teda abistama ei hakka, ja vihjasin, et suhtleme vaid õues möödumisel teretades, nii et kõnesid ma vastu võtta üleüldse enam rohkem ei kavatse.

Ma tunnen, et nüüd võin suurima rahuga tõeliselt kevadet nautima asuda ja tean, et vahepeal kadunud rõõm, mis tõesti paiskus jälle välja peamiselt blogisõprade kirjade ja kommentaaride peale, on kohe-kohe püsivalt tagasi :)

reede, 1. aprill 2016

Kuukene, kullakene ...

Ma loodan, et te kõik teate juba ammu Trad Attack'i maagilis-hüpnootilist laulu "Kuukene".
Aga ehk mõni ei tea - mina näiteks ei teadnud - et sellel on nii vinge video.
Eile õhtul avastasin ja praeguseks olen kuulanud-vaadanud oma 20 korda - ei lase lahti! On kohe selline laul.
Keegi võiks sellest YouTube'i kolmetunnise versiooni teha :D





Kuukene, kullakene,
armas aotähekene,
võta minno hindäle!
Saas mu kihä kinmäs,
jahumatt jaksas!