laupäev, 28. detsember 2013

Vana mees tahab koju

Täna arvas Mees, et aitan tal haiglast põgeneda...

Hommikul kell kaheksa ta helistas ja palus mul, kui teda vaatama tulen, ta riided kaasa võtta.
Mina - teades, et ta koju igatseb - võtsin seda kui emotsionaalset toetust, et kui riided on kohal, siis on kojusaamine justkui näiliselt võimalikum ja seega lähemal, kuigi juba eile oli teada, et intensiivist välja kirjutatakse ta ei varem ega hiljem kui järgmise nädala neljapäeval.
Ja esialgsete plaanide kohaselt koju ta veel ei saa...

Nojah, tulin siis riietega kohale ja tema uurib rahutult koridori piiludes, kus on E&E - abielupaar, kes ka täna kahe paiku Meest vaatama tulema pidi. Mina siis seletan, et vast nad ikka tulevad, varsti-varsti, ja siis Mees teataski, nagu muu seas, et lähme siis koos neljakesi ära.

Kuna ta ei räägi praegu väga hästi, siis ma pole kunagi kindel, mis ta õieti ütles ja pean alles korduvate üleküsimistega välja selgitama, mis mõtted tal peas on - nii ma ei saanud tükk aega aru, kes kelle ja millega kuhu mida peab tegema minema... Kui aru sain, oli Mehest nii kahju. Ma ei saa ju teda koju võtta, aga tema seda ei usu. Ta vaatab minu poole nagu laps kõikvõimsa emme poole, et kallis emme, ma ju tohin koos sinuga koju tulla? sa ei jäta ju mind üksi siia koledasse haiglasse? Ja ma kardan, et Mehele tundub, et ma lihtsalt ei hooli temast piisavalt, et lasta tal koju tulla...

izismile.com
- miks sa teed seda mulle? -


Ta ütleb, et tal ei ole seal mitte midagi teha.
Et ta sureb ära seal...

Oeh!

Seda hullem, et praegu on nädalavahetus ja tõepoolest mingit teraapiat ei toimu, ainult vererõhumõõtmised ja tilguti, mis vist küll enam ei vii veeni rohtusid vaid lihtsalt vedelikku. Tobe oli Mehele rääkida, kuidas haiglas pakutakse talle hoolt, mida mina kodus pakkuda ei saa, kui ma ise ka tean ja näen, et nädalavahetusel seal ikkagi suurt midagi ei toimu... Loomulikult on tal igav, sest lugeda ta ei saa ja ta on terve elu suur lugeja olnud.

Rõõmsama poole pealt: iga päev on paranemist märgata olnud ja Mehe sõbrad on väga osavõtlikud :)
Kõik helistavad kõigile ja mina olen ka hästi palju telefoni otsas istunud, kuid antud juhul see pole mind häirinud, kuigi ma telefoni muidu eriti ei armasta... Ma ise helistan ikka ainult mingi probleemi korral...

Ja kõige toredam on see, et lõpuks õnnestus mul kätte saada Mehe poolvend, huhh!
Millegipärast polnud tema numbrit Mehe telefoni-märkmikus ja Mehe Facebooki ma sisse ei saanud - ta vend on aga mingi teise nimega, nii et mina teda sealt niisama otsida ei osanud...

Vend helistas kohe tagasi ja tundus hästi sümpaatne ja asjalik... mina nägin teda viimati oma 13 aastat tagasi, kui ta oli alles paras marakratt :D  Oh, mul on kohe nii suur kergendus, et sain Mehe lähima sugulase ikka kätte lõpuks. Mõtlesin juba, et pean pastakaga kirja kirjutama, sest nende pere saatis meile jõulukaardi ja ümbriku taga oli saatja aadress kenasti olemas.

Aga meie VT'ga küpsetasime hommikul muffineid ja ajasime maja mõnusat lõhna täis.
Veel tõin hommikul raamatukogust "Linalaka ja Rosalinnu/Rosalinda/Rosalinde" ja "Suure Maalritöö" ja kui E&E olid mind haiglast tagasi toonud, siis lugesin need mõlemad VT'le ühe jutiga ette nagu kunagi ammu, kui ta oli veel õige väike ja me elasime 'vanas kodus'.

'Praegune kodu' tundub Meheta kuidagi eriti vaikne ja suur... (ja puhas :D).

neljapäev, 26. detsember 2013

Oi jõulupull, oi jõulutrall...

Kui Mees 23. detsembri keskpäeval mulle ikka veel telefonis 'arusaamatusi' lällutas, olles poolteist päeva kusagil ula peal olnud, siis hakkasin kahtlema, kas ta ikka nii hullusti pidutseb (ja kes teda nii kaua välja kannataks?) ning küsisin talt igaks juhuks, kas ta on haiglas, mille peale ta vastas jaatavalt.
Küsisin veel, kas nad seal haiglas ta nime teavad ja ta ütles sellegi peale Jah!

Nunuu, helistasin siis patsiendiinfosse ja tõepoolest oli neil neuroloogiaosakonnas minu Mees sees.

Läksin haiglasse ja leidsin ta õige õnnetus olekus.
Tuli välja, et ta oli laupäeva hilisõhtul ühel peol kokku kukkunud.
Insult!

Pühapäeval püüdis ta mulle helistada, kuid kuna ta rääkis pudikeeles, arvasin mina, et ta on täitsa joogine ja ütlesin talle: "Anna andeks, kallukas, aga sa oled nii purjus, et ma ei saa su artikulatsioonist aru."
Ta oli hetke vait ja pudistas midagi väga kurvalt... - sain aru ainult sõnast "kallu".
Mina küsisin: "Kas sa oled praegu hädas?" - "Ei."
"Kas sa vajad praegu minu abi?" - "Ei... Pudrupudrupudrupudru..."
Mina ütlesin uuesti: "Anna andeks, kullake, ma tõesti ei saa midagi aru - räägime, kui sa koju jõuad!"

Esmaspäeval selgus, et vaeseke oli oma tööotsa ära teinud ja polnud veel jõudnudki end alkoholiga "kosutada" - hoopis veresoon lõhkes ajus... sellest ka pudikeel.

Algul olin üpris nördinud, et mulle ei teatatud..., et Mees oli umbes 40 tundi haiglas olnud, kui mina teada sain, et ta seal on... Aga siis hakkasin mõtlema, et võibolla see ongi õiglane, et kui inimene on oma elu nii elanud, et ta abikaasa mõtleb, et mähh - nagunii purjutab jälle kusagil, ja ei hakkagi teda enne 2 või 5 päeva või nädalat otsima, siis kulub talle ära, et see aeg, mis naine on harjunud üksi kodus muretsema, lamab see mees nüüd üksi haiglas...

What goes around, comes around...

Esialgu näis, et asjad pole kiita - siiski on iga päev paranemist toonud.

Minu jaoks siin mingit šokki pole - olen Meest palju aastaid hoiatanud, et sinnapoole need asjad liiguvad.
Mulle näis, et tal on täiesti ükskõik...
Seda kummalisem on vaadata tema ehmatust nüüd, et Mis Nüüd Saab?
Mõnikord tekib mul mõte, et vastaks õige sama ülbelt nagu tema varem minu murejuttudele..., aga ehh... - ei nagu tahagi... Nii ma siis ütlengi muudkui: "Ära muretse, kallukas, küll kõik saab ilusti korda!"

Vaat, sellised jõulud siis! Tadaa!

...tühjavõitu haiglakoridor...

pühapäev, 22. detsember 2013

Howdy!

Ohh ja ahh - kus nüüd sai alles külas haisetud: külaline ja kala pidavat kolmandal päeval haisema hakkama ju :D. Mina olin maal kolm nädalat - vaat, polegi kellelgi kunagi nii kaua külas olnud. Aga mis teha kui lapsuke, keda oodati 30. novembril, suvatses sündida ligi kolm nädalit hiljem.

izismile.com
- üks võõras beebi -

Kui siis lõpuks näis, et läheb haiglasõiduks, olin mina nii elevil, et Vend pakkus naljatades, et ma võiks siis ise haiglasse kaasa minna ja mina olin kohe nõus. Vennanaine Z oli sellest mõttest omajagu üllatunud, aga kui valud läksid tihedamaks ja mu Venna nägu murelikumaks, siis hakkas tallegi tunduma, et sel plaanil on jumet ja nii me sõitsimegi haiglasse kolmekesi. Vend tegi mulle termosetäie kohvi kaasa (kui minema hakkasime, oli öösel pool kaksteist) ja tundus oluliselt reipam kui siis, kui ise haiglassemineja oli :D

Minu jaoks oli sellele protsessile kaasaelamine äärmiselt loomulik, samas ikka väga eriline sündmus. Z oleks vabalt ka üksi hakkama saanud - tema haiglapaberitesse saigi kirja, et korraldustele ei allu ja küsimustele ei vasta :D, nohistab seal omaette...
Jah, ta oli nagu transis, sünnitas ära, hakkas kohe oma lapsega õrnalt ja kutsuvalt rääkima... nagu mingi loodusema Anastasia, või midagi...

Sündis taas kord väike tüdruk :)
Ja mina olen siis nüüd kellegi nabanööri läbi lõiganud... - ei tea, kas tulebki sellist juhust kunagi veel :)
Ja kuna Z oli nii pingevaba, siis ka minu jaoks oli see ootamatult normaalne sündmus. Lausa raske on mõista, mis mehi sealjuures tasakaalust välja viib :D... Ja mõelda vaid: mina ju peidan pead tekiserva alla isegi muumi-multikate 'õudsemaid kohti' vaadates!


izismile.com
- veel üks võeras beebi - 


Hiljem hakkasin end kodu poole sättima, Isa tuli, kallistas ja ütles: "Mul on kohe kahju, et sa juba ära pead minema!"
Hakkasin naerma, et "kuidagi kangesti põgusaks jäi minu seekordne viibimine tõesti," mõeldes ise, et ma pole kunagi nii kaua neil seal Lääne-Virus külas olnudki, aga isal oli tõsi taga. Ja ka Vend oli nukra moega ja ütles, et väga tore oli see aeg, mis ma seal olin. Noh - siis läks käik ju igati asja ette!

VT oli selle aja suht üksi ja nukker...,
aga küllap ka sellised ajad kuluvad ära.
Ja nüüd on temalgi jälle kõik hästi! :)
Ka mina hakkan omadega pisitasa järje peale saama!

<3 p="">