neljapäev, 13. mai 2010

Miks kaasaegne feminism on ebaloogiline, ebavajalik ja halb

Leidsin 'mustandite' kaustast artikli, mida millalgi tõlkima olin hakanud ja lõpetan selle siis parem juba ära. Artikli on kirjutanud loomulikult meesterahvas (vaata pealkirja!), pealegi veel asiaat Satoshi Kanazawa. Avaldati see ajakirjas Psychology Today.

Eelsoojenduseks :) : ka mina jälgin murelikult feministide ponnistusi tõestada, et me oleme samasugused kui mehed. Nimetaksin end lausa anti-feministiks, kuid on üks marginaalne feminismi definitsioon, mille järgi olen ka mina feminist. Selle definitsiooni kohaselt tuleks naise poolt kodu ja suhete heaks tehtavat tasuta tööd väärtustada sama kõrgelt kui mehe tasulist kodust väljapoole suunatud tööd. Ehk siis mehed ja naised on võrdsed, kuigi nad teevad erinevaid asju ja on ise erinevad, mitmes mõttes võibolla lausa (teineteist täiendavad) vastandid.

Miks ma veel sugudevaheliste erinevuste poolt olen: kui igaüks peab teadma kõike ja tegema kõike, kui nii mees kui naine peavad meeles pidama, milliste vahenditega koristatakse tualettruumi, mida silmas pidada pesu pesemisel, mida poest tuua ja kuidas ja millest mingit sööki valmistada, millal on jälle käes aeg vahetada voodipesu, millal on sugulaste ja sõprade sünnipäevad, kuda oma tööd teha ja üritusi organiseerida - siis tuleb sellest jube korralagedus. Kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi. Ja võibolla pole vajagi... sest ma olen absoluutselt seda meelt, et käegalöömine on parem kui tülitsemine. Inimene ei jõua kõike... kui keegi vastutust enda peale ei võta, siis jäävad paljud asjad tegemata ja sellega tuleb siis leppida. Kui aga tööd ära jagada (ja muidugi ei maksa kriunuda, kui teine ükspäev vajab rohkem puhkust ja sellest piisavalt vara teada annab), siis on lootust, et kõik saab tehtud, et kõik toimib, sest inimesed pole peast segi läinud oma ulmeliste must-do nimekirjade ees.

Miks on eriarstid? Sest kui üks arst püüaks ajust varvasteni kõike ise arstida, siis oleks tal liiga vähe asjakohaseid teadmisi meeles. Ta keskendub oma valdkonnale, nii on ravi kvaliteetsem. Ja nii patsiendil kui ka arstil endal muret ja sahmimist vähem.

Samamoodi perekonnas: erinevad ülesanded nõuavad erinevat meeleseisundit, meeleseisundi nihet - küllap see ümberhäälestumine ongi kõige väsitavam.

Selle aasia mehe artiklile ilmus kohe ka 'kontra-artikkel', kus arukas ja edukas naisterahvas (Ph.D Regina Barreca) tõestab, et Kanazawal pole õigus. Kusjuures selle naise artikli pointist ma eriti aru ei saanud. Et alguses teda solvas, et küsiti tema kui naise arvamust, seejärel sai ta aru, et ta tõepoolest suhtestub erinevate teemadega meestest erinevalt, nt sõjast lugedes jms. Ja ta justkui lõpetab sellega, et me saame feminismist valesti aru ja kui sa ütled mehele "Ma olen feminist", siis tema käitub nagu sa oleksid öelnud "Kuule, käi õige sinnasamusesse!", aga tegelikult sa ei öelnud ju seda. Aga mida tema arust feministiks olemine tähendab, seda ma aru ei saanudki. Kui ta peab silmas eneseväärikust, siis on ta ju humanist, mitte feminist. Tõesti, ma ei saa midagi parata, suurem osa feministide jutust jääb mulle arusaamatuks.


***


Kuigi see polnud Susan Pinkeri kavatsus seda kirjutades, kinnitas tema suurepärase raamatu "Sugude paradoks: murelastest poisid, andekad tüdrukud ja tõeline sugudevaheline erinevus" ( The Sexual Paradox: Troubled Boys, Gifted Girls and the Real Difference Between the Sexes) lugemine paratamatult minu senist arvamust, et 21. sajandi modernne feminism on ühtaegu ebaloogiline, ebavajalik ja halb.


Esiteks: kaasaegne feminism on ebaloogiline, kuna - nagu Pinker väidab - see toetub müüdile, et mehed ja naised on üldises plaanis identsed. Selle käibetõe vastu on tohutult ümberlükkavat materjali, mis kõik näitab, et mehed ja naised on sünnipäraselt, fundamentaalselt ja ületamatult erinevad. Igasugune poliitiline liikumine, mis toetub nii ilmselgelt väärale eeldusele - et mehed ja naised on ja peaksidki olema identsed - on määratud läbi kukkuma.


Edasi: kaasaegne feminism on ebavajalik, kuna kogu selle liikumise olemasolu põhjuseks on arvamus, et naiste (materiaalne) edukus on läbi ajaloo alati olnud meeste omast väiksem. Fakt, et mehed ja naised on fundamentaalselt erinevad ja soovivad erinevaid asju, teeb nende heaolu otsese võrdlemise keeruliseks; näiteks see, et naised teenivad vähem ei tõesta iseenesest, et naiste heaolu on väiksem - nagu ka see, et meestel on naistest vähem kingapaare ei tõesta, et naised on meestest paremal järjel. On ainult kaks bioloogiliselt olulist edukuse mõõdikut - pikaealisus ja järglaste rohkus - ning nende näitajate poolest on naised alati meestest veidi edukamad olnud. Igas inimühiskonnas elavad naised meestest kauem ja meestest enam naisi saab järglasi; naistest palju enam mehi osutuvad elu lõpul reproduktiivsuse mõttes totaalseteks luuseriteks, kuna neil pole ühtegi geneetilist järglast.


Ka pole tõsi, et naised on "nõrgem sugupool". Pinker esitab dokumenteeritud tõestusmaterjali selle kohta, et poisid on nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt tüdrukutest hapramad, ning vajavad suuremat arstide ja psühhiaatrite tähelepanu. Naistest palju rohkem mehi haigestub elu jooksul palju enamatesse haigustesse. Poiste ja meeste suurem vastuvõtlikkus haigustele seletab, miks sureb poisse suguküpsuseni jõudmata rohkem kui tüdrukuid, ja miks meeste keskmine eluiga on naiste omast lühem. See on ka põhjus, miks 100 tüdruku kohta sünnib 105 poissi - nii et puberteediikka jõudes on tüdrukuid ja poisse umbes võrdselt.


Teine loogikaviga, millele kaasaegne feminism toetub, on et meestel on enam võimu kui naistel. Imetajate seas on emasloomal alati isasest rohkem võimu ja inimene pole erand. On tõsi, et inimühiskonnas kontrollivad mehed suuremat osa rahast, poliitikast ja prestiižist. Nad teevad seda, kuna nad peavad seda tegema, et naistele muljet avaldada. Naised ei kontrolli otseselt neid ressursse, kuna nad ei pea seda tegema. Mida naised kontrollivad? Mehi. Nagu ma nentisin varasemas postituses, iga vähemalgi määral veetlev noor naine omab meeste üle sama palju võimu, kui meessoost maailmavalitseja omab naiste üle.


Lõpetuseks, kaasaegne feminism on halb, kuna see teeb naised (ja mehed) lõpuks õnnetuks. Mitmed artiklid (American Economic Journal: Economic Policy, Betsey Stevenson & Justin Wolfers of the Wharton School of Business at the University of Pennsylvania) näitavad, et üle 35 aasta vanad Ameerika naised on muutunud järjest vähem-õnnelikeks, samal ajal kui nad meestega võrreldes järjest enam raha on teeninud. Varem olid naised meestest tublisti õnnelikumad, hoolimata sellest, et nad meestest vähem teenisid. Kui varem oli õnnelikke naisi õnnelikest meestest oluliselt rohkem, siis viimase 35 aasta jooksul on see sugudevaheline lõhe väikseks muutunud. Nüüd teenivad naised sama palju, mõnikord isegi rohkem kui mehed. Kuid nagu ma eelmises postituses selgitasin: raha ei tee naisi õnnelikuks.

Feministide soov, et naised käituksid nagu mehed ja teeniksid sama palju raha, ei pruugi olla ainus põhjus, miks naised oma eluga üha vähem rahul on; lahutuste osakaalu kasvamine ja laste kasvatamine üksikemana võib seda samuti mõjutada. Igal juhul on raske eitada kaasaegse feminismi süüd naiste õnnetuks tegemises, kuna see toetub valedele eeldustele mehe ja naise loomuse kohta. Meeste õnnelikkus pole viimase 35 aasta jooksul vähenenud, sest 'maskulinistlikku' liikumist pole olnud - keegi pole peale surunud radikaalset nägemust, et mehed on naised, kuigi, nagu selgub Christina Hoff Sommersi materjalidest, võib see praeguses 'sõjakäigus poiste vastu' ( war against boys) hõlpsasti juhtuda. Igaühel, kes otsib tõhusat vastumürki kaasaegsele feminismile, soovitan ma soojalt lugeda Danielle Crittenden'i 1999 aastal ilmunud raamatut "Mida meie emad meile ei rääkinud: Miks jääb õnn kaasaegsetele naistele tabamatuks" (What Our Mothers Didn't Tell Us: Why Happiness Eludes the Modern Women).


-

Jah, kui ma nüüd kolmandat korda loen, tundub see ka mulle veidi liialdatud... kuid ehk seda ongi vaja? Ja mind häirib ka tegelikult see lause: iga vähegi veetlev noor naine omab meeste üle sama palju võimu, kui rikkur või võimur naiste üle, vms. :)

Mida see siis tähendab, kui mul pole sellist võimu?
Kas ma olen kole?
Vana?
Lollakas?

Ma arvan, et mõte on selles, et naised lähevad algusest peale vale rada, nad pingutavad liiga palju, kuna nad on valmis üksi oma seitset last kasvatama. Nad ei usalda mehi. Ja kui mees seda näeb, siis ta lasebki raskuste tekkides jalga, sest ta saab liigagi hästi aru, et naine ei Vaja teda.

Niisiis naine ei saa oma haridusteel ja karjääril soikuda lasta, sest mehed pole usaldusväärsed.
Samas pole aus, kui mees teeb ainult tööd ja naine teeb tööd, peab maja, kasvatab lapsi ja hoolitseb sotsiaalse tugivõrgustiku säilimise eest. Naine ei jõua. Niisiis palub ta mehelt abi. Mees on väsinud, ta tahab puhata ja poriseb, kas seda kõike tõesti on üldse vaja teha. Miks tema peab vetsu koristama, kui tema arust kõlbab küll seal pissida? Miks tema peab vanni kraapima - tema küll mingit mustust ei näe? Ja ma saan mehest aru. Kuid ma ei saa aru sellest, kui mees arvab, et naine võiks kogu selle kodu-lasteaia-kooli-suhete-kammajjaa kõrvalt veel tööl käia. See pole võimalik! Minu mees pole kunagi arvanud, et ma peaks tööl käima. Ta tahab pigem rõõmsat ja puhanud naist kui rohkem raha. See on tema kaalutletud, ja minu meelest arukas valik, kuid tuleb välja, et selline valik on haruldane.

Mina isiklikult, oma elus, olen katse-eksituse meetodil küll teada saanud, et rohkem raha tõesti (naist) õnnelikuks ei tee, ikka soojad peresuhted, ja just sinna võiks naine panustada, just neid - mitte niivõrd professionaalseid oskusi - arendada. Sest siit tuleb rohkem rõõmu, simpel!

Ja raudselt sellise kaagutamise peale viibutab Vanajumal sõrme ja laseb mu Mehel mind maha jätta, ja siis ma seletan lapsele kuuse all kükitades, kuidas armastus on ikka kõige tähtsam... :D

***

Hohhohhooo, mis kell on!!!
Dalai-laamadest ma ilmselt täna ei kirjuta :)
Homseni! :D

2 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Mul on jäänud mulje, et kogu "maternal feminism" traditsioon pooldab seda sinu mainitud ideestikku, seega, ma ei tea, kas on päris õige "marginaalseks nimetada".

Aga mis puutub kodustesse töödesse, siis minu arvates on kodu ühtemoodi oluline nii naisele kui mehele ja ma päris hästi ei tea, miks ühelt poolelt peaks ära võtma võimaluse selle eest hoolitseda. Tegelikult saab ju ka koduseid töid jagada (üks peab meeles, mida on vaja tualettruumi koristamiseks ja teine, mida söögi tegemiseks jne) - ja minu arvates on mugavamaid meetodeid on jagada kodused tööd selle alusel, et mida kellelegi meeldib teha ja mille all keegi kannatab. Muidugi, see hõlmab ka seda, et inimesed võivad jagada "kõik kodused tööd ühele, kõik tööturutööd teisele" - aga ma siiski ei näe põhjust, miks inimesed ei võiks ka teisiti jagada, kui nad tahavad. Ühesõnaga, inimese individuaalsus määrab rohkem kui sugu selles osas, kui korralikud nad on ja milliseid kodutöid nad eelistavad.

Muide, minul on nii lapsepõlvekodus kui ka hiljem olnud alati nii, et mingit "ametlikku" tööjaotust ei ole, teeb see, kes paneb tähele, et mingi töö on vaja teha (ja mõnikord kutsub teisi appi, muidugi) ja kuidagi saavadki kõik asjad tehtud: seega, ma ei ole kindel, et alati vastab tõele "kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi). Kui kõigil on sama eesmärk, siis see vaba vastutuse võtmine toimib küll.

Aga see on ka minu arvates Regina Barreca põhiargument: jah, naiste ja meeste vahel võivad olla teatud erinevused (kas need on bioloogilised või sotsiaalsed, see on teine küsimus), aga need ei ole ainsad erinevused, on etnilised, on klassierinevused, kultuurierinevused jne jne ning ka need aspektid mõjutavad meie suhtlemis- ja käitumisviisi, naiseks ja mehek olek ei ole miski, mis peamiselt defineerib inimeste käitumisviisi.

Ühesõnaga, oluline on valikuvõimalus: tahan, olen kodus, tahan, töötan. Kui lapsi kasvatada selles vaimus, et nad peaksid õppima tegema väga erinevaid asju, sõltumata oma soost (sotsiaalsest klassist jne), siis nad pärast suudavad ka rohkem hinnata inimesi, kes nendesse valdkondadesse spetsialiseeruvad. St. kui poisse õpetada wc-d koristama, siis ta võib küll hiljem teha selle valiku, et koristab naine, aga siis ta suudab seda tunnistada täisajaga tööna, kui tüdrukud on õpetatud tegelema ka mitte-koduste asjadega, siis neil on reaalne valik otsustada, kas nad eelistavad majapidamist või tööturgu...

Üks asi on veel, muidugi - sa viitad, nagu inimesed käiksid tööl ainult raha teenimas. Aga eneseteostus? Aga panus ühiskonda, kuulumine veel mingisse kollektiivi peale perekonna? need on ka õnnelikkuse aspektid...

karikate emand ütles ...

Olen üldiselt kõigega nõus, mida kirjutasid.

Tegelikult ma siiski ei kujuta ette, kuidas kahel tööl käival vanemal on võimalik magada 7-8 tundi, tööga seotud olla 9 tundi (sõit ka; kui poeskäik lisada, tuleb juba 10 tundi), siis korralik söök teha, koristada, lastele pühenduda, sporti teha, õppida (ennast arendada), lõõgastuda, duši all käia.... Ja mis on ikkagi enamikus peredes oluline - naisele peab jääma aega ja jõudu naiselikuna mõjuda, oma mehe jaoks. Minu meelest pole nii palju tunde päevas lihtsalt, kuid ma olen suht aeglane ka :) Ja kui rahvas on kodust ära suurema osa ajast, pole kodu niiväga must ka.

Eneseteostuse vajadust ma ei eita sugugi ja üldse ei arva, et inimesed vaid raha pärast tööl käivad. Minu mees teeb pidevalt oma hobiprojekte, mille eest mõnikord saab palju raha, mõnikord natuke ja mõnikord üleüldse mitte.

Lihtsalt - kui sa oled palgatud kellegi poolt, on tal õigus oodata, et sa teed oma töö 100% ära. Kuid alati on tööväliseid 'juhtumeid', mis nõuavad hoolt ja tähelepanu. Kui lapsel juhtub midagi, ja ta tahaks sellest pikemalt rääkida, ennast vahepeal kogudes, siis juhul kui mõlemad vanemad tööl käivad ja parasjagu on pingelisem aeg ja kodus ka töömõtteid, siis laps ei jõua ennast avanema rahustada, ja see võimalus teda kaitsta, tema jaoks maailma seletatavamaks muuta, kaob igaveseks, selle juhtumi puhul. Samamoodi lähedased, kes mingitel aegadel vajavad abi või kasvõi ainult märkamist.

Muidugi ei tule kõne allagi, et kui naine on miskis asjas eriti andekas - näiteks kunstis, et ta siis lihtsalt viibutab tolmulappi pintsli asemel. Muidugi ta peaks kindlasti maalima. Kas ta ka lapsi saama peaks, see on juba hoopis iseküsimus. Ma ei saa lõpetada maalimist, et lastele süüa anda või nad magama panna. Ma ei tea kellaajast midagi, kui ma maalin. Ehk - ma oled halb ema, kes, kui lapsed saan, pean nad oma ema kasvatada viima.

Veel ambitsioonidest: enda lähedal head teha on kõige edukam viis maailma parandada. Midagi suuremat enam ei saagi teha.

Aga kui naine on mingil alal eriliselt andekas,mingil kunstialal või kasvõi poliitikas, siis kindlasti ei tohiks seda tagaplaanile suruda. Ma pole üldse seda meelt, et oma sisimat suundumust ignoreerida.

Muide, tänan kommentaari eest, see oli ilmselgelt vajalik täiendus minu tekstile ja väga huvitav!