Külm

On jõledamalt külm. Kuna veedan nii palju ajast voodis, siis tahaks ju ülejäänud aja mehele silmarõõmuks olla, aga sellega on raskusi... Varsti kannan jälle kahte paari sokke, kahte paari pükse, kampsunit, salli ja paksu fliisist hommikumantlit veel kõige otsas.

Kassike lööb kõigile arvutitele külge, et sooja tuulekest küljekarvadesse saada :)

Väike Tüdruk aga on külmetunud. Ta tegelikult nii ootas haigeks jäämist :) - eks ta on väsinud. Praegu käib koolis ka nii tihe hindamine - eelmisel nädalal sai ta kaksteist hinnet. Kõik olid küll "viied", aga pea kõik ka sellised hinded, mille sai kogu klass, mitte nii, et kui vastust tead, siis tõstad käe ja saadki "viie". Ta tegelikult püüdis mulle esmaspäeva hommikust peale tõestada, et ta on haige, kuid laup oli jahe ja midagi kuskilt ei kärisenud silmnähtavalt. Kompasin ta hoolikalt silmade ja huultega (laup!) läbi ja saatsin eile ja täna ikka kooli. Aga nüüd on tal väike kärisev köhake ja hääl ei kannata rääkida. Niisiis on see kauaoodatud haigestumine siis käes ja võib ausa näuga koju jääda.

Minul oli täna plaan kesklinna jalutada ja uus tuub Elizabeth Ardeni 8 Hour Creme'i (Cream?) tuua, mida kulub meie peres jõletumalt palju, kuna Mehe käenahk on ikka kare ja läheb katki, ja muidugi keeldub ta naha-arstile minemast, kuigi tal on juba aastaid see probleem. Algul arvasime, et see on külmast, siis et stressist, nüüd nagu lihtsalt ongi niuke. Ja kõige hullem - ka Väikese Tüdruku käed on praegu üsna samamoodi karedad. Kuid kaks kreemitamist tegid tema käenaha palju tervemaks. Lihtsalt - kuna see kreem on nii paks ja haiseb koledasti ravimtaimede järele, siis Väike Tüdruk virab, et tema ei saa üldse liigutada ega midagi puutuda ega magada ega hingata, kui see kreem tal peal on. Kui ma ikka panen, siis ta istub nagu hunnik õnnetust minu voodis ja küsib iga kahe minuti järel, kas ta võib selle kreemi nüüd maha pesta... Ma võiks ju ta peale karjuda, et ei pese maha ja lõpeta pirin... aga üldiselt on ta ju nii hea laps, tuleb talle mõni imelik kiiks ka andeks anda.

Aga no tänase ilmaga ei tahtnud üldse nina toast välja pista.

Avastasin oma alumisest öökapisahtlist kaks nädalat tagasi avatud kõrvitsaseemnepaki. Kunagi need maitsesid mulle, aga ühel heal päeval oli isu kapitaalselt otsas. Aga ära ma ju ka toitu visata ei raatsi. Tegin siis pärmitainast ja segasin need seemned sinna sisse, küpsetasin väiksed kõrvitsaseemne-kuklikesed. Väga head olid piimaga! Aga fotoaparaadi peaks selliste eksperimentide alguses juba valmis panema, sest kui sai ahjust tuleb, siis kaob ta ruttu kõhtu. Mingile osale taignast segasin ka väga pudiks tehtud sinihallitusjuustutükid sisse - kah oli maitsev, juustu oleks võinud rohkemgi panna, lihtsalt paaril viimasel korral olen ma seda pitsa peal liiga palju pannud, see pole sugugi hea. Mõne asjaga ei saa liiale minna pitsakattes - nagu suitsukana või tavalise juustupudiga :). Sinihallitusjuust võib aga liialt domineerima hakata ja see pole hea.