Niisama

Eile käisime Väikesele Tüdrukule uusi susse ostmas. Paraku on sussivalik niru, vaat plätusid oli igas poes tohutult palju, aga enamikku neist ei saa sokiga kanda ja ega nad Väikesele Tüdrukule ei meeldinud ka.

Kõigepealt läksime me Eedeni keskusesse. Olin lausa rabatud, kui nägin, et selle tillukese keskuse teisel korrusel on koguni 5 jalatsipoodi!

Susse me paraku ei leidnud, aga kuna Väikesele Tüdrukule hakkasid ühed kingad meeldima, siis ostsime uueks kooliaastaks kingad ära. Küsisin müüjalt sobivat numbrit, müüja vaatas mulle otsa ja ütles, oo, ma müüsin ju teile kunagi korteri. Vaatasin teda üllatunult - jah, oligi, meie maakler. Ta ütles, et poleks mind välimuse järgi ära tundnud, aga hääle järgi tundis kohe ära. Küsis, kas ma olen VEEL kõhnemaks jäänud, irw :)... tegelt ma olen ikka juurde võtnun natuke :P Lõpuks ta arvas, et kuna meie suhtlesime talvel, siis suveriietes lihtsalt tundun teistmoodi. Pealegi kandsin ma peavõru, mis ka muudab veidi nägu. Mõne puhul :)

Aga see on küll lõputult imelik, et mulle ikka veel öeldakse, et hääle järgi tunneb mu kohe ära. Tõesti huvitav, mis selles nii äratuntavat/eristavat on. Loodan, et see pole midagi halba :D, olin ju kunagi tubli laululaps ja muusika eriklasside koori solist. Aga ma ei laula enam ammugi, korra ülikoolis veel käisin veidi TÜ akadeemilises naiskooris, aga jeerum, ma ei kannatanud sealset dirigenti üldse. Ja mina ei tea, kuidas selline nipsakas nähvits nii paljud tüdrukud värisema ja nutma suutis panna, minu arust oli ta naeruväärne ja ma pidin pingutama, et see välja ei paistaks. Ah, silmadest kindlasti paistiski, igatahes negatiivsed tundmused olid ilmselgelt vastastikused.

Aga mulle on tõesti nii palju öeldud, et mu hääle tunneb kohe ära. Ja hääle järgi hakatakse mind alles uurima, kas on ikka see inimene? Kui ma ennast telefonist tutvustan kellelegi, kellele pole aastaid helistanud, siis muiatakse toru otsas ja öeldakse, et "ma tean, sinu hääle tunneb kohe ära." Või keegi, keda pole aastaid näinud, hakkab mind hääle järgi rahvast täis ruumis otsima - jälle, ainult välimuse järgi ära ei tunneks, mina neid ka mitte. (Ma ei tunneks hääle järgi ka, hee.)

Aga jah, läksime siis turu juurde Walkingusse, seal oli susse rohkem, kuid Väikesele Tüdrukule meeldisid ainult ühed roosad litritega tuhvlid - mis olid talle 3 numbrit liiga suured. Sellegipoolest kinnitas ta üha, et ainult need talle meeldivad ja muid ta ei taha, nii et ostsin siis lõpuks ära :D, las aga suusatab siis... Ilmselgelt, siis kui karva kohevus väheneb, hakkavad need sussid tal loksuma (praegu ei loksugi, karv sussi sisepoolel on nii paks). Aga see polnud kallis lõbu ja mulle polegi tähtis, et kõik oleks comme il faut, nagu prantslased ütlevad. Peaasi, et meel on hea :)

Ma ise oleks talle meelsasti küll 'libikud' ostnud - ehk siis kingad, mida saab nagu sussi jalga libistada, pole vaja sättida rihmi ja pandlaid. Nägin mitmeid kenasid, aga jah, Väike Tüdruk tahtis ilmtingimata neid roosasid tuflusid. Kui hinnad oleks olnud ümber pööratud (tuhvlid 300 kr - kingad 70 kr), siis ma oleks muidugi oma valiku läbi surunud. 300 krooni eest pole need suured tuhvlid enam naljakad. No tegelikult ta tõesti SAAB nendega käia, eks me Mehega seletasime talle, et tormata ei maksa, sest kukkumine on sel juhul suht tõenäoline.

Vahepeal oli terve ööpäev, mil ma praktiliselt ei lugenudki. Üleeile õhtul plõksisin telekat, ja sattusin vaatama mingit filmi, mis tekitas huvi, kuna ma olin peategelase-noormehe nägu näinud, aga mitte ei tulnud meelde, kes see võiks olla. Mõtlesin, et Leonardo DiCaprio äkki - iga ilueedi puhul ma kohe kahtlustan, et see õrnuke poisike :P Lõpuks taipasin, et tegemist on hoopis Jude Law'ga. Filmis olid noored kaltsakad, kes leidsid oma eneseväärikuse kaubamajadesse sisse murdes ja selles linnakese parim olles. 'Heade murdjate' kamp sai puha surma, kuna 'halvad murdjad' andsid nende viimasest plaanist politseile teada. Kogu filmi õhkkond (no vaatasin poole pealt, tegelikult) on vaene, räpane, masendav... mulle meeldis :) Pärast uurisin netist, mis film oli. Filmi nimi oli "Shopping" ja naistegelane oli Sadie Frost, kellega Jude Law abiellus ja kolm last sai. (Naljakas, ma arvasin kogu aeg, et see oli Jodie Foster :P...) Igatahes mind liigutas väga nende noorte vaatamine, kes ei saanud aru, et nad on hukule määratud. Või teesklesid, et ei saa aru. Sünge, ilma lootusekiireta film ja ohhhhh, kuidas mulle meeldis nende aguliaktsent, see on võrratu!!! Kui ma vaatan Iiri filmi "On the Edge", siis ma ka ahmin seda veidrat aktsenti oma kõrvadesse, see on puhas nauding ja väike ime. (Oo, ja ka On the Edge on peaaegu kuni lõpuni välja hall ja lootusekiireta film.) Mulle meeldivad sellised väikeste räpakollide filmid. Kaklusklubi, Faktootum (joodikutest, kirjanik Charles Bukowski elu põhjal) jms, kus kõik liigub järjekindalt põhjamuda poole. Pean ka ennast sinnakuuluvaks, ja jään põhjast eemale, kuni keegi tahab mind sealt eemale hoida..., mind kanda...........