esmaspäev, 29. veebruar 2016

DAVID MITCHELL "Varikirjas"

Ilmunud 2011
Sari Moodne Aeg
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Aet Varik

Ma ei teagi, millal ma viimati midagi põnevat lugesin ... Viimasel ajal loen kodus olevaid raamatuid üle lootes, et sealt jääb kahe kõrva vahele midagi varasemast lugemiskorrast enamat, või siis lihtsalt põhimõttest nagu Shakespeare'i näidendid ja Piibli-raamatud, kuna nii paljud vihjed meie kultuuriruumis põhinevad neil lugudel. Ja näiteks Tolkieni ainetel tehtud filmides räägivad 'nooblid mehed'  (noblemen) just Shakespeare'i monoloogidest tuttava lauseehitusega, mis teeb ka Shakespeare'i mulle täitsa armsaks, kuigi ma peaaegu ei suuda tema komöödiaid taluda :D

Aga pean ütlema, et kuigi mind paneb imestama, et ma nii vähe loen, ei tunne ma, et mu areng oleks seisma jäänud. Kas saab olla muud arengut, kui rohkem iseendaks saamine? Igal juhul ma tunnen, et õitsen sõnavaikuses.

Kuid hiljuti käisin siiski raamatukogus, et Prousti ilukõneliste esseede peale üks korralik "Soodoma ja Gomorra" võtta, mida ma tõepoolest ka väga nautisin, ja muidugi krabasin sealt veidi ka muud kaasa: Giacomo Leopardi, kelle LR's avaldatud mõtisklused mulle väga meeldisid, kolm Minu-sarja raamatut ja siis "Varikirjas".

Nagu David Mitchelli "Pilveatlaseski" on siin mitu erinevate peategelastega lugu, mis mingeid detaile pidi põimuvad. Veelgi enam - siin on tuttavaid 'tegelasi' ka "Pilveatlasest": kirjanik Louisa Ray, komeedikujuline sünnimärk, kirjastaja Tim Cavendish. See läks minu maitse jaoks juba pisut liiale :p

Siinsetes lugudes kohtame ajupestud või skisofreenilist sektiliiget, kes maailma rumalatest tavainimestest puhastada püüab; muusikapoes töötavat jaapani noorukit, kes järgneb armastusele; kummitusega korterit jagavat maksupetist; Püha Mäe jalamil elavat teehurtsikupidajat, kes räägib puuga; kehatut vaimu, kes vahetab peremehi ja sobrab nende peades, otsides algallikat omaenda varajasimale mälestusele; rumalavõitu vene mimmi, kes laseb end armastatud suurvargal mitut moodi ära kasutada; briti loodrit, kellest võibolla hakkab asja saama; naisteadlast, kes kogemata päästis valla koletise; raadiosaatejuhti, kes sõnaosavalt ja melanhoolselt kajastab maailmalõppu ja sellejärgset segadust - ning veel paari kehatut mõistust.

Kõik jutud polnud ühtviisi ülipõnevad, aga ma usun, et see on maitse asi. Mulle meeldisid iseäralikumad lood, mis leidsid aset Aasias või kellegi mõtetes - mõnele aga meeldivad kindlasti lood pättidest Peterburis ja Londonis. Jaapani lood tõid oma iseäralikkuse ja steriilsusega (teiste eludest ja hädadest viisaka möödavaatamise tulemus) kohe meelde Murakami, keda meenutas veelgi enam Suure Gatsby ja Fitzgeraldi mainimine, ja plaadipood ja muusika tundmine - ja ennäe, ka Murakami ise mainiti siin ära :)

Mind üldiselt põnevike poole ei tõmba, kuid Mitchell on stiilne ja põnev ühteaegu. Lisaks pakub ta pilguheitu eriskummalistesse maailmadesse, mis võivad jääda kummitama ja avardavad 'südant'. Seega julgen soovitada :)

laupäev, 27. veebruar 2016

---

- Pinterest -
Täna on imeliselt päikesepaisteline päev. Sellised päevad meeldib mulle tegemata voodipesas veeta - seda enam, et terve viimase nädala on mind taas kiusanud 'unitõbi'. Õnneks on nüüd vähemalt selge, et vitamiinipuudusest see tingitud pole, kuna olen varsti juba kolm kuud söönud kõikvõimalikke vitamiine ja mineraale. Kusjuures ma ei plaani ka lõpetada - kaalun hoopis dooside kahekordistamist :)

Kohustusi mul täna pole - Mehel on eilset makaronivormi ja VT'l on huvitavaid raamatuid, mida lugeda - seega ei takista miski mul terve päeva voodis peesitada ning vaheldumisi lugeda ja tukkuda. Tingimusel, et päike paistab, toas on valge, soe ja värske õhk, on see absoluutselt kõik, mida mul täiuslikuks päevaks vaja on. Kuid lisaks sellele võin endale piiramatus koguses teha kohvi ja juustusaiu. Paremat paradiisi ei oska endale ette kujutada.

kolmapäev, 24. veebruar 2016

Gotta love Proust

"Aga kui hr. de Charlus esitas oma kõrgelennulised kiidulaulud tõeliselt hiilgavas ilukõnes, vürtsitatult kõige peenemate, kõige kibedamate pilgetega, mis jätsid inimesele jäädava häbimärgi, siis väljendas hr. de Vaugoubert oma sümpaatiat põhjakihti, suurilma ja ametkonda iseloomustava banaalsusega, ning süüdistusi (harilikult täiesti põhjendamatud nagu paruni omadki) halastamatu, ent vaimutu vaenulikkusega, mis oli seda enam sündsusetu, et see oli tavaliselt vastuolus arvamusega, mida minister pool aastat varem oli avaldanud ja mida ta võib-olla mõne aja pärast jälle pidi kordama - see muutuste rütmilisus kinkis hr. de Vaugoubert'i erinevatele elufaasidele peaaegu astronoomilise poeetilisuse, kuigi ta muidu küll kõige vähem tähte meenutas."


Proust ongi minu meelest eelkõige lustakas ja vallatu - loed, imestad ja naerad :D
Kiidukõned, mis... jätavad jäädava häbimärgi? Banaalselt väljendatud arusaamade astronoomiselt regulaarne vahelduvus, millega valjuhäälne tobuke taevatähte meenutab?
Ja see kõik ühes lauses...

Mul on nii hea meel, et ma pärast esseesid jälle "Soodoma ja Gomorra" kätte võtsin, et veenduda selles, et ma ikka väga väga armastan Prousti.


Kuulan siia kõrvale tasakesi SEDA Yann Tierseni muusikavalikut - hästi sobib mu meelest ja on taustaks sobivalt lihtne. Keerulisemat jääd kuulama...
(Tegelikult kuulasin  juba esseede lugemise ajal, nii et vahelduva eduga kaks nädalat olen kuulanud.)

VT ka armastab seda muusikut.
Me oleme nii ühtemoodi ikka :)


---
Paar minutit peale selle postituse tegemist kalpsas VT minu tuppa ja ma lugesin ka talle ülaloleva lause ette - ta oli vaimustuses! :D Ütles, et tahaks seda raamatut koolis tutvustada :D

(Pilt: Pinterest)

Ilu tase

Ma olen juba mõnda aega teadnud, et pean millalgi omale uue telefoni hankima, sest minu senine nutitelefon (klahvidega Nokia, millel on ka väike puutetundlik ekraan) on nii saamatu, et ma nimetan teda "nututelefoniks". See puutetundlik ekraan reageerib vähem kui pooltel kordadel ja kuigi mul on ka nupud, ei reageeri needki mõnikord, nii et mul on sageli tükk tegemist kõnedele vastamisega. Lõpuks vajas aku igaöist laadimist hoolimata sellest, et kasutan seda vaid äratuskellana. Ka iga kõne peale või lausa ajal sai aku tühjaks.

Kord jälle selle üle arutledes torkas ka VT vahele, et tema telefon on juba ÜLE VIIE AASTA VANA. Jajah, ma tean! Me ostsime nad koos, samal päeval, nii et mingit karjuvat ebaõiglust pole :D
Igatahes, nagu ümber sõrme keeratud lapsevanemale omane, hakkasin ma internetist hoopis VT'le uut telefoni otsima. Ja kohe järgmisel päeval ostsin ära ka.

(Mis lapsevanema ümber sõrme keeramisse puutub, siis jagati lastele (vist) inimeseõpetuse tunnis kätte paberilehed arvamuslausete algustega, mille lapsed pidid lõpetama. VT kätte sattus paber umbes sellise kirjaga: ma arvan, et mu vanemad ei peaks ... VT lõpetas selle lause nii: "ma arvan, et mu vanemad ei peaks nii järeleandlikud olema" (pidades eelkõige silmas mind). Lapsed pidid oma lause selgituseks ka näiteid tooma. VT tõi mõned näited ja õpetaja ütles selle peale, et tema arvates on hea, kui vanemad ka lapse arvamust küsivad.
:D
Kogu see lugu lõbustas ja rõõmustas mind nagu Prousti "Soodom ja Gomorra", mida ma eile lugema hakkasin.)

VT oli oma uue telefoniga nii osav, et ma hakkasin mõtlema, et ostan endale sellesama - siis saan temalt nõu küsida. Nii et paar päeva hiljem läksin Teliasse tagasi ja ostsin endale samasuguse. VT oli valinud musta, mina valisin valge ja margiks on Huawei P8 Lite.

Kaks aastat maksan mõlemat telefoni, kuid 50-eurone riiklik lapsetoetus katab selle kenasti ära, nii et ma ei muretse.

Huvitav on veel see, et vanasti ajas mind järjekordades seismine ja ka istumine alati meeletult iiveldama. Nüüd, kus olen vaikselt kodus istunud ja olnud aktiivne vaid oma sisetunde järgi, ei tule mulle meeldegi, et võiks pabistada, väriseda või kokutada. Hämmastav, šokeeriv, uskumatu siiamaani, aga minu sotsiaalfoobia polnud psühhologiline probleem vaid lihtsalt veel üks takistus, mille mu psüühika välja mõtles, et hoida mind kodus - tegevusetuses ja vaikuses, mida ma nii väga vajasin. Ma ju ise ka imestasin, et sotsiaalfoobikuid kiusab kogu aeg mõte, mida teised nendest arvavad ja hirm, et arvatakse halvasti - mina aga olen üsna kindel, et olen keskmisest palju külmema kõhuga selles osas. Ma mõtlen, et issand - miks peaks keegi minust üldse midagi arvama? Ma tean, et ma pole pahatahtlik ja sellest piisab, et ma endaga täitsa rahul oleks.
Kahtlustasin nii palju aastaid, et sotsiaalfoobia oli midagi, mille mu keha ja psüühika lisasid peavaludele, palavikkudele, unehäiretele ja väsimusele, et ma lõpuks kuulaks oma keha ja jätaks selle koju, rahusse. Rääkisin oma kahtlusest korduvalt ka arstile, et minu meelest ei karda ma midagi - asi on hoopis stiimulite paljususes ja intensiivsuses. Aga tema pinnis iga kord, mis see ikkagi on, mida ma kardan, kui ma väga-väga-väga ei taha koduuksest välja minna. Nüüd, kus mu psüühika pole hulluksminekuni alarmeeritud kogu aeg, olen ma suutnud kõik käigud ära teha, nii et ei pane tähelegi. Vanasti lükkasin ka helistamisi iga päev kokku kolm nädalat edasi, pingutades iga päev mitu tundi, et helistada, aga ei suutnud ikka. Nüüd helistan ära ja ei mõtle üldse, et see oleks ebamugav.
Lihtsalt vaikust ja tegevusetust oli mulle vaja - nagu ma arvasingi.
Ja mõelda, et ma pidin nii palju aastaid kuulama juttu, et ma pean rohkem väljas käima ja seltskonnas liikuma - kui tõde oli täpselt vastupidine. Ja ma müttasin aastaid kogu karmusega seda teha. Kurb, aga meditsiiniline statistika võib panna arsti üksikisiku jaoks rängalt kahjustavat juttu ajama. Foobiatest saab tõesti paraneda oma hirmuobjektile lähenemist harjutades, kuid minu puhul - nagu tagant järele kindlalt öelda saab - olid foobilised reaktsioonid tingitud pigem vaimsest kurnatusest ja ma vajasin rahu, mitte rohkem stiimuleid.
Kohutav! :D
Mõneti on tervis siiamaani jumala kätes ikka :D
Oleneb, millise arsti juurde satud ja kui veenvalt ennast tema eest kaitsed :D

Kuid kas on kellelgi õigus elada vaikselt ja tegevusetult, samal ajal kui teised ennast neljaks rebivad?
Arvan, et pole.
Aga ega mina süüdi pole, et ma siin maa peal tilpnen!

Ahsoo, aga telefonist pidin ju rääkima!

Nüüd nägin ka mina ära sellise funktsiooni nagu "ilupiltide tegemine" :D
Kui esimest korda oma telefonikaamera avasin, küsis ta, millist "ILU TASET" ma tahan, kümnepallisüsteemis. Ma mõtlesin, et no päris peletis ma pole... annaks endale 7 punkti kümnest ... et võtaks siis need ülejäänud 3, et kümme täis saaks :D. Paningi "ilu tasemeks" 3. Veel küsis telefon, kas ma tahaksin oma silmi suurendada ja NÄGU KITSAMAKS MUUTA? Mul on pea kõigi kaameratega just see probleem, et nägu tuleb jube kirves. Ainult hämaras tuleb selline laiem nägu, mida mina peeglist näen. Kui välguga teha, siis - vuhh - põsenukkide alla tuleb tühjus, mida minu meelest seal küll pole! Ma olen alati kahtlustanud, et mu kaameratel juba on kõhnemakstegev lääts sees.

Ka sain ma nüüd teada, misasjad on filtrid.
Need muudavad värve ja valgust - on vist nii?
Selles telefonis on tosin või enam filtrit.

Tegin endast ka selfisid ja kuigi ma ei valinud, et mu nägu kõhnemaks tehtaks, tundus mulle, et otsetehtud piltidel olen ikka täielik kurgipea. Pikali, ülevalt alla tehtud pildil oli näokuju ok, aga huvitav - kuigi kõik näo osad tunduvad õiged, tundub pilt ikka kuidagi võõras.


Värvide intensiivistamiseks kasutasin filtrit, aga kas see oli nüüd "sinine" või "nostalgia" - enam ei mäleta.

Aga seda peab "ilu taseme" kasuks küll ütlema, et mul oli laubal punnike ja pildil seda pole.

Aga üle kõige meeldib mulle selle telefoni juures see, et tal on mulle hästi sobiv märguandetoonide valik, seal oli ikka hästi vaikseid ja õrnu meloodiaid, mida saab ise ka veel vaiksemaks kruttida. Ei mingit karjatuse ja hingeldushooga ärkamist enam :D Ma ei mäleta, misnimelise äratushelina ma panin, aga see on nagu tibuvihmasabin :)
Täiuslik hommik paneb aluse täiuslikule päevale, nii et olen ülirõõmus :)


Väike lisandus veel.
Ma olen kogu aeg rääkinud, et mu nina jääb mulle ikka hullusti ette ja pool võiks maha võtta küll. Ma nüüd lõikasin sellel pildil pool nina maha, ja - kas pole oluliselt parem :D



Vaat - sihuke väike võiks olla!
Samas, mul on pikk lõug ka, pigem peaks siis kas mõlemal jupi otsast võtma või mõlemad rahule jätma. Ja noh - pika lõuaga inimestel pole erilist lõualotimuret jällegi :D

esmaspäev, 22. veebruar 2016

Enesearmastus ja emaarmastus

Valmistun õhtusööki sööma ja otsin YouTube'ist midagi kena, mida selle ajal kuulata-vaadata.
Tuleb VT ja tahab juttu ajada.
Märkab taldrikut kaheksa väikese juustu-kurgisaiaga.
Jutustab ja muudkui piidleb seda taldrikut.

Mina: Sa võid võtta, kui sa tahad.
Tema rõõmustab: Oi, kui tore, ma võtaks küll.

Lõmpsab saia alla.
Jutustab edasi, aga piilub mu taldrikut endisest veel himukamalt.

Mina: Sa võid veel võtta.
Tema: Kui palju ma võtta võin?
Mina: Nooo... sa võid kasvõi kõik ära süüa, kui sa tahad.
Tema läheb elevile, aga kinnitab, et kõiki ta küll ei võta.

Sööb kõik saiad kärmelt ära.

Selgitab: Need olid niiiiiii maitsvad. Võid oli parasjagu ja kurgid olid täpselt õige paksusega. Armastusega tehtud! Sest sa tegid nad ju endale ja sa armastad ennast nii väga.

:D

Sure thing, baby!

:D

- suhkrust lumehelves kohvitassis :) -


Aga kuna VT seisab nüüd sama probleemi ees, mis mind kukalt sügama ajas, kui oma nime all FB's olin - et isegi mõni nendest, kes mu lapsepõlves oli kaugelt tuttav, tahab sõbraks hakata, aga ma ei taha ju jagada nendega sama infot mis kaugel elava Õe ja Venna perega (ainult nende kahe jaoks ma tegelikult omal ajal konto tegingi), siis õppisin niks-naks ära, kuidas inimest blokeerimata takistada teda PärisSõprade silmadele mõeldud postitusi nägemast :), nii et nad on küll sõbralistis alles, aga näevad ainult kõigile nähtavaid postitusi.

Eks kõik emad märkavad, kuidas lapse jaoks on nii kerge otsekohe teha asju, mida enda heaks mitu aastat teha ei viitsi :)


Prousti lugedes

Loen nüüd juba teist (või äkki isegi kolmandat?) nädalat Prousti esseesid (LR 2015 / 28-30).
Mäletan, kui kümmekond aastat tagasi lugesin Seneca paksu raamatut, kirju Luciliusele, ja ägasin, et KOLM NÄDALAT lugesin, kusjuures ma lugesin sinna vahele ikka mitu muud raamatut läbi :D - aga kolm nädalat ühe raamatu kallal tundus tollal ikka hullumeelselt aeglane tempo, seda enam, et "kirjad" polnud sugugi keeruline raamat... Kordusi oli nati palju - see tegi sisuka jutu veidi tüütuks.

Aga nüüd loen üht liblikõhukest raamatut kolm nädalat ja... Paistab, et mu Emmakesel oli õigus, kui ta ütles, et lähen iga aastaga lollimaks.

Ei saa otseselt soovitada seda esseederaamatut, kuigi Prousti suurromaan - nii palju, kui see eesti keeles kättesaadav on - mulle tõesti väga meeldib. Need esseed ja arvustused siin on minu maitsele mitmes kohas liiga ilutsevad ja vihjed ka väsitavad mind. Alltekst ei väsita, aga viisakus ja kummardused, ilukõne vahele peidetud arvamused väsitavad. Mõnele inimesele/kirjanikule justkui sobib paremini, kui ta räägib endast ja isiklikult puudutavast. Paistab, et mõnda see häirib, mind absoluutselt mitte. Minu meelest võiksid kõik inimesed vaid ennast puudutavast heietada. Meid puudutavad ju nii erinevad asjad - iga inimene on ju terve maailm, eksole! -, et see oleks igal juhul avardav. Kas tuleb end sundida uurima asju, mis ei tõmba? Natuke, võibolla. Aga ma eelistaks, et oleks mingid friigid, kes ise soovivad ajada teooriate ja kõikmõeldavate kultuuriliste või sotsiaalsete impulsside jälgi nii kaugele kui võimalik. Et noh - mulle küll meeldib, kui ma kedagi tsiteerin ja Mees teatab, et eks seda ole öeldud varemgi, ehk - tegemist pole originaaltsitaadiga.
See pole nii tore, kui kultuuriinimesed võtavad sõna kohusetundest, kuna keegi peab ju midagi ütlema ja uue 'nähtuse' kas heaks kiitma või tagasi lükkama. Sõber-kirjanik ju ootab teiste semude kommentaare oma viimatisele tööle. Ja kui kirjutajate tekste kommenteerivad need, kes ise ka kirjutavad ja kasvõi enda poolt esile tõstetud tegijatelt 'vastutegu' ootavad, siis muutub see asi väljaspoolseisjale magedaks. Enam ei tea, mida uskuda ja arvata. Kõik tundub nii peidetud ja varjatud, et mitte essugi ei saa enam aru. Minu jaoks kadus Prousti puhul mõte korduvalt ilukõnesse ära ja - ähhh! Tundub, nagu üksteisekommenteerijate ringkonnas elav inimene ainult saaks aru, mida õieti arvati ja öelda taheti.
Aga noh.

Seekord aga käivitas mul kirjutamissoovi järgmine katkend:

"Mina, kes ma väga imetlen Wagnerit, mäletan, et lapsepõlves Lamoureux' kontserte kuulamas käies tekitasid minus täiesti valimatut vaimustust, mis oleks pidanud kuuluma tõelistele meistriteostele nagu "Tristan ja Isolde" või "Nürnbergi meisterlauljad", hoopis sellised ilmetud palad nagu täheromanss või Elisabethi palve "Tannhauseris". Oletades, et ma muusikalises mõttes ei eksi (mis pole kindel), arvan ma, et suures osas ei olnud see minu enda, vaid nende koolipoiste vaimustus, kes minu ümber lakkamatult ja kõigest väest aplodeerisid ja huilgasid vaimustunult nagu hullud või nagu poliitikud, ja kontsertidelt koju minnes nägid kahtlemata vaimusilmas tähisööd, mida kesine romanss poleks neile silme ette mananudki, kui selle autori nime koha peal poleks seisnud tol ajal nii austatud Wagner, vaid hoopis halba kuulsusesse sattunud Gounod."

Ma mäletan, et (vist?) Sartre'i mälestusi lugedes ka kadestasin seda, et tema aja poisikesed lõbustasid ennast filosoofide lugemisega ja nende teooriate arutamisega. Sajand (ja enam) tagasi elanud viisakate perede noored olid alati kursis mängitavate näidenditega ja muusikaga. Huvitav, mis oleks juhtunud, kui nad oleksid Spice Girls'i kuulama sattunud? Kas see oleks üldse talutav olnud?
Me VT'ga tahaks küll tagasi vanu aegu, kus 'labane' muusikagi oli see, mida me nüüd rahvalaludena hindame :D

(Korraks veel asjassepuutumatu ere mälestus (vist?) Sartre'i autobiograafiast: kui ta oli väike laps ja igavles, siis soovitas tema ema tal mängida oma väljamõeldud sõbraga :D . Üpris jõhker!)

Mõistagi on huvitekitavaid kohti raamatus veel ja vee, ning mitte kõik pole esitatud pika ilukõnena.

Näiteks tilluke lause ...

"Aga väikestel ei ole midagi karta, nagu ka surnutel."

... meeldis mulle väga. (Ja VT'le ka.)

Samuti "Lugemispäevade" algus:

"Võimalik, et kõige täiuslikumalt elatud päevad meie lapsepõlves olid need, mis me arvasime olevat jäänud elamata, need, mis veetsime oma lemmikraamatu seltsis. Kõik see, mis näis täitvat teiste päevi ja mille meie lükkasime kõrvale kui tüütu takistuse jumaliku naudingu teelt: sõber, kes tuli mängule kutsuma just kõige huvitavama koha peal, häiriv mesilane või päikesekiir, mis sundis meid silmi leheküljelt tõstma või teise kohta istuma, oode, mis meile oli kaasa pandud ja mille me puutumatult enda kõrvale pingile jätsime, samal ajal kui päikese jõud meie pea kohal sinises taevas tasapisi raugema hakkas, õhtusöök, mille pärast pidime koju tagasi pöörduma ja mille jooksul me ei mõelnud muust kui sellest, et saaks ometi minna üles oma tuppa poolelijäänud peatükki edasi lugema, kõik see, mis meile lugemise tõttu oleks pidanud tunduma üksnes segava asjaoluna, sellest kõigest söövitas ta otse vastupidiselt meie mällu sedavõrd maheda mälestuse (mis on meie praegusel hinnangul niivõrd palju väärtuslikum sellest, mida me toona nii suure armastusega lugesime), et kui me nüüd juhtume lehitsema mõnda neist möödunud aegade raamatutest, on need justkui ainsad kalendrid, mis meile nendest pagenud päevadest on jäänud, ja me loodame näha nende lehekülgedel peegeldumas hooneid ja tiike, mida enam olemas ei ole."

Kas pole kena ja tõsi ka? Mina mäletan ka päikest ja muru, kui ma mõtlen lapsepõlveraamatutele. Ammused raamatud tõepoolest meenutavad meile kadunud paiku, inimesi ja tundeid.

Nagu näete, kirjutab ta ikka ilusasti... Võibolla olen vähemuses, kui ütlen, et raske hakkas orienteeruda tema kirjandusanalüütilistes tekstides. Võibolla ma peaksin lihtsalt kogu raamatu kord veel läbi lugema. Ma mõtlen selle peale :)

laupäev, 20. veebruar 2016

Vahet ei ole

VT tegi endale lõpuks Facebooki konto.

Mina oma konto millalgi kustutasin ära - ja siis sain aru, et mul on ikkagi vahel infot vaja FB'st... Ja nii ma siis tegin endale suvalise nimega konto (umbes nagu Paki Supp).

Uus feissbuuker VT soovis, et ka mina tema sõbraks hakkaksin (- ootamatu ja armas! :)  ) - aga ta käskis mul nime normaalsemaks muuta enne, kui ta mu sõbrana aktsepteerib :D
Nii et nüüd on mul tema pakutud nimega konto. Kuna ma FB'd suhtlemiseks ei kasuta, siis vahet ju pole.

Muidugi pole VT praegu veel päriselt aru saanud, mis ja kuidas seal FB's toimuma peaks, nii et mul oli võimalus teda veidi harida. Näiteks saatsin ma talle esimese asjana ülepakutult mesimagusa sõnumi ja lasin tal ehmatada, kuna tema ju ei teadnud, kas tema klassikaaslased ka seda sõnumit näevad :D

Kui olin ta maha rahustanud ja tema üle ära naernud, hakkasimegi end lõbustama teineteisele tobedaid pilte saates ja teisest toast teineteise naeru kuulates :D

Aga siis sai nali otsa, sest minuga võttis ühendust VT kunagine kasvataja E, kelle ma olin sunnitud FB sõbraks võtma, kuna ta soovis SMS-ide teel suhtlema hakata '0' !!!, kui olin talle tunnistanud, et mulle ei meeldi telefonitsi suhelda...
Ma SMS'e üldiselt ei saada (kord või paar aastas) ja mul oli tookord tasuta SMS'ide arv null, nii et see mõte ei meeldinud mulle sugugi - nii ma siis andsin talle oma 'Pakisupi'-FB-nime ja ta hakkas mu ainsaks "sõbraks" enne VT'd.
(Muide, kui ma olin veel oma pärisnime all, siis ma tema sõbrakutsest keeldusin. Ütlesin (ja see oli tõsi), et VT ei luba mul endast pilte ja 'elupilte' postitada, kui keegi peale kõige lähemate sugulaste neid näeb. Vend samamoodi ei tahtnud toona, et ma jagaks tema laste pilte talle tundmatute inimestega.)

Nüüd, isegi kui ma korraks piilun FB'sse, et kesse meil Plekktrummi tuleb ja mis eelmine külaline külalisteraamatusse siis ka kirjutas, hoian ma alati end 'offline'. Aga ju siis VT'ga lollitades oli Chat end ise sisse lülitanud. (URRRRRR!!!)


E uuris, kuidas meil läinud on ja andis teada, et neil on nagu ikka.
Ja mina vastasin, et meilgi on nagu ikka ja meeldivalt vaikne. ( - - - Jah, see oli VIHJE!)
Tema vastas, et laps on laagris ja tema teismeiga on küll probleemne olnud.
Mina olin vait ja mõtlesin, et issand halasta, ma ei oska selle kohta midagi öelda ega küsida.
Olin tükk aega vait ja tema ütles, et eks tuleb ära kannatada.
Mina ütlesin, et loodetavasti läheb isepäisus peagi üle ja asendub veidi avarama, hoolivama suhtumisega.
Tema ütles, et loodame. Ja et ta on ise kõvasti arstide vahet jooksnud viimasel ajal.
Et need hädad ja nood hädad ja siis veel see...

No ...
Bhhhhhhh....

Kuulasin ja ägasin ja viisakusest midagi kokutasin kokku.
Lõpuks mõtlesin, et soovitan tal piimatooteid juua :D
Ma ei tea, kas ta sai aru, et ma olen KOHUTAVALT TÜDINENUD, või ta tõesti oli piisavalt intelligentne, et solvuda nõmedalt kiire ja lihtsa "lahenduse" peale, aga ta ei vastanud tükk aega ja kui vastas, siis teatas lakooniliselt, et on piimavalgu talumatus.

Mille peale mina vastasin mitte eriti kaastundlikult: "Oh issand halasta :D"
Ja tema jäi vait.
Ja mina lülitasin Chati välja.


Aga loomulikult oleksin ma võinud sama hästi temaga korralikult vestelda, anda talle need paar tundi oma päevast, mida ta tahtis üksi kodus olles, puhates oma probleemsest teismelisest, kes on täna laagris, sest muidugi on mul nüüd süümekad ja ma mõtlen tema peale kogu aeg.

E andis mulle aasta või paar tagasi oma probleemidest rääkides korraliku õppetunni. Teadvustasin esimest korda, et üle 30 aasta vana inimene, kes elab minust oluliselt aktiivsemat ja seltskondlikumat elu, võib olla emotsionaalses plaanis täiesti üksi. Sugulaste ja kõigi elu jooksul kohatud inimeste seas - mitte ühtegi sugulashinge, mitte ühtegi äratundmist, mitte kedagi, keda saaks usaldada. Olen talle selle õppetunni eest tänulik, see oli avardav teadasaam.

Ja muidugi on mul temast kahju ka.

Kuid olen hakanud mõtlema, et ka tema poolt on inetu toppida oma probleeme inimesele, kes temast sugugi kuulda ega mõelda ei taha. Aga äkki ta tõesti ei saa aru...? Et kui teine inimene rohkem kui 10 aasta jooksul
1. mitte kunagi ise ühendust ei võta,
2. ei näita välja mingit vaimustust, kui temaga ühendust võtta ja
3. on korduvalt keeldunud kokkusaamisettepanekutest,
siis see tähendabki, et teine ei soovi suhelda.

Igatahes tundub, et tunnen end igal juhul halvasti - nii siis, kui ma kaks tundi oma päevast "musta auguga" tegelen, kui ka siis, kui ma taipamatut inimest külmalt kohtlen, et ennast 'päästa ja säästa'.
Kui vahet ei ole, siis ma tegelikult eelistan viisakas olla.
Siis on vähemalt ühel meist sutsa parem olla.

Eks ma siis järgmine kord kuulan 'aktiivselt', kui see kord tuleb - kuid oleks jube tore, kui ei tuleks!

Probleem on eelkõige selles, et - iga tegu (sõna) seob.
Raske on midagi TEHA, et sidet vähendada.



Naabrimees ka äsja helistas ja palus, et ma laadiks tema arvutisse 80ndate diskomuusikat.
AGA ÕNNEKS MA POLE VEEL ÕPPINUD FILME JA MUUSIKAT ALLA LAADIMA!

JEEEEEE! :D


Ma ei jõuaks ära rääkida, kui paljudel kordadel on see, et ma ei oska mitte midagi teha, mu naha päästnud :D
Inimesest, kes midagi ei oska, pole kellelgi kasu.
I WIN!

Muahh!
Kaunist õhtut, tuvikesed! :)

neljapäev, 18. veebruar 2016

Kristallkuul

Maapõuest leiab igasuguseid tuhme kivistisi, aga mõned veidrikud teavad, milliseid neist tasub poleerida ja läikima lüüa ja ma ikka veel üllatun ja imestan mõnd järjekordset kristallkuuli nähes.

See siin on
kuulikujuliseks poleeritud krokoiit:



Ma ... sellist "kristallkuuli" näen küll esimest korda elus.

Veel pilte sellest (minu jaoks) uudsest 'tegelasest'.









Esimene pilt Pinterestist,
teised leidsin Google Images abil (crocoite).



pühapäev, 14. veebruar 2016

Hinge kandejõud

Tegin just ühe väikese tiiru joogat bluusi saatel ja meenutasin sõpra, kes kunagi mulle bluusi tutvustada ja armsaks teha püüdis.
See oli iseenesest igati tubli üritus, kuid oli selge, et kogu seda suhtlemisliini ajas tema ja mina lihtsalt reageerisin tema väljasirutustele - sõbralikult (nagu ikka), kuid leigemalt, kui talle meeldis.
Lõpuks hakkas minu leigus teda nii närvi ajama, et ta hakkas nimelt püüdma mind närvi ajada - et näha, kui palju ma tema poolt välja kannatan, mis siis näitab, kui palju ma temast hoolin.
Mõistagi sain ma peagi vihaseks ja saatsin ta kuu peale :D
Minul polnud seda suhet isegi heaga vaja ja mingeid väljamõõdetud jonnihoogusid polnud mul üldse mitte mingisugust kavatsust välja kannatama hakata.

Mõtlesin selle peale ja järsku taipasin - see on "story of my life".

Ei jaksa ära lugedagi neid inimesi, kellega olen kenasti suhelnud, kuni nad on minusuguse eraku jaoks liiga pealetükkivaks muutnud: mina hakkan reserveeritumaks muutuma, nemad jonnima ja vigurdama, väikesi passiiv-agressiivseid stseene tegema ja mina ütlen lõpuks: "Välja! Välja mu elust!" Ukse panen lukku ja võtme viskan ära. St sageli ma ütlen neile inimestele, et ma blokeerisin nende e-aadressi ja/või telefoninumbri.

Kusjuures ma mõtlen neile kõigile ikka :) ... ja sageli, enda hinnangul.
Et kas nad leidsid kellegi, kes vajas samasugust tugevat sidet... ja oskas neid samamoodi lohutada nagu mina.
Ma loodan, et nad leidsid.

Aga mõtlen nüüd sellele, et kust me küll kõik teame, et saame teise inimese armastuse /kiindumuse/ hoolimise suurust teada nii, et käitume halvasti ja vaatame, mis läheb läbi ja mis mitte? mis ja kui kergelt /raskelt välja kannatatakse meiega suhte säilitamise nimel?
Eks olen isegi selliseid vigureid teinud, et saada teada, mis seis on...
Aga see on üks äraütlemata nõme 'operatiivne tarkus' meis :D  Parem oleks, kui seda poleks..., aga ju siis on vaja.


- Lähedus -

laupäev, 13. veebruar 2016

I've got the blues

Suurem osa bluusist ja meloodilisemast džässist mulle täitsa meeldib, kui ma seda "elusast peast" kuulan. Millegipärast aga on see minu jaoks jäänud millekski selliseks, mis on nauditav kodust väljas ja kergelt švipsis, aga kodus ei tule mul tavaliselt pähegi seda mängima panna - eriti veel kaine peaga :D
Hiljuti avastasin, et see sobib suurepäraselt minu-moodi aeglase jooga taustaks!

No mõelda vaid, et elasin nii kaua ilma bluusita, sest millal ma viimati väljas käisin - ja veel sellises kohas, kus bluus või džäss laval mängis?
Tänast päeva ei oska ilma ette kujutadagi...

Mõnus! :)

Ma kordan ennast: tänu jumalale YouTube'i loomise eest! ;)



VT'le ka meeldib :)
Ütleb, et kuulda on, et mehed ise täiega naudivad kogu seda protsessi :)

kolmapäev, 10. veebruar 2016

Tsitaat

"Kuid aja vastu, mille lugemine meilt võtab, annab ta ühe teise, tõsi küll, tegude poolest tühja aja, mis aga ometi on, vähemalt võib olla, suur kingitus - just selle pärast, et ta on tegude poolest tühi. Vähemalt ei tee me selle ajal halba. Vähemalt ei tee me midagi. Sest meie instinkt on tegutseda ja see instinkt viib meid kõigisse võimalikesse eksitustesse."

TÕNU ÕNNEPALU "Prousti universum"
- eessõna Marcel Prousti esseedekogumikule
LR 2015 / 28-30

teisipäev, 9. veebruar 2016

Tobe tõbi

Mmmhh, mul on viimase kümne aasta jooksul mõned korrad tekkinud paroksümaalne tahhükardia.
See on selline südame rütmihäire, et südame löögisagedus hüppab puhkeolekus järsku 200 ligi. Muidu on mu südame löögisagedus normaalne 70 lööki minutis, varahommikul enne voodist tõusmist isegi alla 60 :), aga jah... aeg-ajalt tuleb sellist vastikut kõmistamist ette, sest süda mitte ainult ei tiksu kiirelt nagu mõnikord minestamise eel, vaid ikka põmatab jõuliselt, nii et riided hüppavad ja hääl vibreerib. Mitte et sellise hoo ajal üldse eriti rääkida saaks.

Olen seda vahel ikka guugeldanud ja loen, et see on eluohtlik seisund, aga - see võib kesta ainult 5 minutit! Tavaliselt kestab küll kusagil 40 minutit. Ja diagnoosida saab seda ainult sel ajal, kui see parasjagu toimub :D. Aga ma ei hakka ju kiirabi kutsuma, kui see võib 5 minuti pärast möödas olla. Selles mõttes jube tobe seisund.

Tegelikult õnnestus mul eile õhtul esimest korda sellise hoo ajal oma pulssi mõõta, sest sõrmega mõõtmiseks on see liiga kiire ju! Ma sain lihtsalt öelda, et süda klopib, aga see ei tähenda mitte midagi, kui sul kord aastas süda klopib :p, eriti kui sa nagunii antidepressante võtad ja üldse - ma olen niiiiiiii harjunud, et ükskõik, mis tervisehäda mul on - nagunii on psühhosomaatiline. Nii et ma ammu-aastaid ei viitsi tavalisi arste külastada. Üle 20 aasta. Ma lihtsalt mõtlen, et stressivaba elu ja blaa-blaa on kõik, mis ma enda heaks teha saan. Eile oli mul esimest korda käepärast vererõhuaparaat, mis mõõdab ka pulssi. 40 minuti jooksul mõõtsin lausa seitse korda :D - pulss kõikus 174 ja 199 vahel.

Aga ma olen alati ju ellu jäänud :D, obviously.
Kuigi eks see ebamugavustunne on nii suur küll, et ikka alati mõtled: ma võin praegu surra.
Aga noh, minus see iseenesest erilist muret ei tekita. Olen mitu korda elus tõsiselt enesetappu kaalunud ja korra selleks isegi rahulikult ja kenasti nädalate kaupa valmistunud, nii et ma alati mõtlen, et kui ma nüüd suren, siis on vähemalt see inetu enesetapu-teema igaveseks maas. Või noh. Järgmise eluni võibolla :p Igal juhul, südame kätte suremise mõtte juures ma alati mõtlen, et... niigi tubli olen olnud ja niigi kaua elanud - palju kauem, kui mõnel ajal arvanud olen. Ja ikka ikka puhtast viiiiiiisakusest lähedaste vastu elan ja teenindan siin, keda parasjagu vaja :)  Kuni seda hinnatakse ongi kõik korras.

Nüüd jälle... istun ja mõtlen, kas helistan perearstile või ei.
Mida temagi teha saab? See oli ju eile õhtul ammu ära.
Ja ma olen 10 aastat nende hoogude ajal ellu jäänud - miks ma edaspidi ei peaks?

Mis te teeksite?


----

Lisatud mõni tund hiljem:

Na-na-na-na-naa, panin ikka arsti-aja kirja. 
Tundub, nagu oleks mul emana selleks mõningane kohustus.

Tegelikult esines VT'l seda 5-6 aastasena ka kaks korda ja siis me käisime küll südamearstil.
Tema ütleski, et selle 'sündroomi' (või mis iganes ta ka on) kindlakstegemiseks tuleb kiirabi kutsuda, sest pärast pole seda enam kusagilt näha. VT sai suurest ehmatusest terveks :D, st pärast südamega ultrahelis käimist pole temal seda kloperdamist enam olnud.
Mul on hambaarstiga tavaliselt nii, et kui aeg hakkab kätte jõudma, ei pakitse enam miski ja pole midagi kurta - nii ei ole viitsinud minna ka. (Mõistagi ma helistan päev varem ja teatan oma mittetulemisest.) Mul on õnneks head hambad... isegi kaks piimahammast on veel suus (nende all polnud jäävhambaid, nii et uus hammas ei lükanud neid lahti).

esmaspäev, 8. veebruar 2016

Great success

Istun siin voodis (nagu ikka) ja joon hommiku esimest kohvi, mille kõrvale ma kunagi midagi asjalikku teha ei raatsi, nii et kolasin mööda pildilehekülgi ja leidsin selle:


Tattarattataaaa, ma olen veel edukas kaa! :D
Vähemalt Maya Angelou definitsiooni kohaselt.


Nagu ikka, olen ma kimpus sellega, et mul on tuhat huviala ja pole oskust nende vahel valida. Kõike teha ei saa ja nii ma siis... olengi seisus, kus loen 3 raamatut kuus, sest ma nakitsen küünenahka ja imestan elu üle suurema osa ajast. Tegelikult kõige suurema aja võtab ikka VT, kuid ta on nii naljakas ja lustlik olnud viimasel ajal, et ma ei kurda - olen mitu korda end täis lödistanud viimastel päevadel, kui vett või kohvi täis suuga naerma purskasin. Temast tuleb üks särtsakas ja ulakas naisterahvas :)


Aga hobidest. Otsustasin, et igast loetud Shakespeare'i näidendist õpin pähe ühe monoloogi. Näiteks keskkoolis pähe õpitud ingliskeelne katkend Shakespeare'ilt on mul siiamaani peas, ma ei tea, kas õigesti küll, aga... See oli see koht:
"All the world's a stage,
and all the men and women merely players..." jne.
Seda ma küll ei tea, mis näidendist see oli.

Nüüd millalgi lugesin Henry Viiendat ja valisin sealt 43-realise monoloogi peategelaselt, kuid mis mu peakesega juhtunud on? - suudan heal juhul 8 rida päevas meelde jätta!

Aga vähemalt ma tegelen sellega, mis mulle meeldib :p




kolmapäev, 3. veebruar 2016

Tsitaat

Levinud kalduvus ajada segamini armastust ja armastustunnet lubab meile kõikvõimalikke enesepettusi. Alkohoolikust mees, kelle naine ja lapsed just sel hetkel väga tema toetust ja kohalolekut vajavad, võib istuda hoopiski baaris ning jutustada baarmanile pisarsilmil, kui väga ta oma perekonda armastab. Vanemad, kes näitavad oma laste vastu üles kõige jõhkramat hoolimatust, peavad end tihti lausa armastuse etaloniks. Pole kahtlust, et kalduvus armastust ja armastustunnet segi ajada võimaldab meil enesest paremal arvamusel olla - leida armastust oma tunnetes on lihtne ja ka äärmiselt meeldiv, samas kui oma tegudest armastuse otsimine võib osutuda üpris keerukaks ja valuliseks. Kuna tõelise armastuse puhul on tegu tahteaktiga, mis on sageli tugevam lühiajalisest armastustundest ja kateksisest /armumistuhinast, kütkestatusest/, tuleb jälle nentida: "Kui räägid armastusest, näita tegusid."

MORGAN SCOTT PECK "Tavatu tee"

- Ei tea kelle pilt, ega kust sain -
Mnjahh, pole mõelnudki, et seda tundepuhangut, mis paneb ütlema: "Ma armastan sind!" tuleks eristada armastusest/armastamisest.
Tihti armastust väljendavaid inimesi peame ju ikka armastavateks inimesteks, sest miks ta muidu nii ütleb? Nagu sagedasi heameeleavaldusi peame rõõmsameelsuse tunnuseks...

Kuid eks ta õige on, et seda tunnet endas leida ja ise lausa 'üles kiskuda' on üpris lihtne võrreldes armastavate ja isetute tegude tegemisega. Paistab, et armastuse-asjus tuleb tõesti sõnu niisama nautida, aga otsus partneri pühendumuse üle peaks tulema ikkagi tegusid vaadates.
Ka Peck räägib, et armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid LAISKUS. Ja nii ongi.

Kooliasjad

VT on selline laps, kellele õppimine ja koolis käimine kohe sobib. Mulle jälle sobib hästi see, et ta nüüd üksi õpib. Kui ta nüüd veel tuleb minu käest midagi küsima, siis pole mul endal ka halli aimugi, mida vastata või teha tuleks ja ma pean tükk aega ise ka guugeldama, sest guugel pakub esmalt aiateibaid ja tuleb kuidagi püüda teda üle kavaldada, et mingisugunegi info internetist välja pigistada. Kui ta minult viimastel kordadel matemaatikas nõu küsis, siis ma pidin nii kaua kõigepealt teooriaga tutvuma, et ta on otsustanud mind mitte tülitada :D

Kuna VT suhtub teiste aitamisse üsna leplikult, on koolis tema ümber sageli klassikaaslasi, kes pole millestki aru saanud ja lasevad VT'l ülesannet või lahendust lahti seletada. Nii on juhtunud, et juba viis klassi 11-st (ilma VT'ta) tüdrukust on teda kogemata kombel kõnetanud tiitliga "õpetaja". VT arust on see väga lahe :) - minu meelest ka! :)


VT koolis on vahva komme võtta hinnetelehtedele õpetajatelt kommentaare.
Minul on neid alati tore lugeda, kuid seekord rõõmustasid need ka VT'd.
Mulle meeldis, et nii paljude õpetajate meelest on VT 'rõõmsameelne' :)
VT-le meeldis, et paljud õpetajad nägid tema püüdlikkust ja töökust.
Kuna õpetajate poolt pandud hinded juba iseenesest näitavad, kuidas laps aines edasi jõuab, siis tavaliselt jääb ära see emotsionaalsem teade, et õpetaja on last märganud. Kord või paar aastas on siiski nii tore, et laps ja emme saavad lugeda, mida õpetajad lapses näevad :)
Näiteks:

Oled tubli, rõõmsameelne, kohusetundlik, töötad tunnis aktiivselt kaasa.
oled väga püüdlik ja töökas tüdruk
Oled väga tubli,alati sõbralik,töötad tunnis aktiivselt kaasa.
Oled alati rõõmus, sõbralik ja pealehakkajalik!
Oled väga tubli ja ülimalt korrektne.
Oled väga püüdlik ja töötad aktiivselt tunnis kaasa.
Kiitus väga heade tulemuste eest! Ootan tunnis sinu julgeid ideid.
Tubli lastekoori laulja, oled hoolas ja kohusetundlik.
Väga tubli tundides ja ka kodutöödes, jätka samamoodi.
Sa oled eriliselt helge, rõõmus ja väga tubli. Aitäh ja ole ikka Sina ise.

Nii armas! :)
Igas koolis võiks selline personaalsema tagasiside jagamise komme olla. Ühest korrast aastas piisab! Hea on teada, et kuigi mina õpetajaid ei tunne - nemad on ikkagi märganud mu last isiksusena.

esmaspäev, 1. veebruar 2016

Niisama

Huvitav-huvitav - seekord kestis jaanuar umbes kuu aega.
Tavaliselt läheb jaanuar 8-9 päeva kiirusel.
Üldse ei jõua harjudagi, et uus aasta on käes, kui esimene kuu on läbi!

A no veebruar on ka tore kuu - mu sõbrannal ja isal on sünnipäev ja siis tuleb järsku märts ja minu oma. Vanuse muutumine jätab mind tavaliselt üsnaväga külmaks, aga oma 28. sünnipäeva ma küll ootasin ja sama on ka 38. sünnipäevaga. Tegelikult ma olen juba mitu kuud aeg-ajalt end kogemata-kombel 38-aastaseks nimetanud. Ei oska öelda, miks see vanus mulle meeldib, aga näe - meeldib! :)
Ma tean ka, mida ma järgmisena ootan: halle juukseid. Mulle sobiks! :)


Vaatasin oma jaanuari pildikausta, kas on midagi põnevat veel postitamata jäänud, aga mul on toredatest asjadest mõned nigelad pildid - need tuleb uuesti teha, parema valgusega.

Aga loomulikult on mul siin veel märkmikupilte ja siis - lugesin paar päeva tagasi Astrid Lindgreni "Mio, mu Mio" läbi. Ehh, see oli ikka päris väikestele mõeldud, lausa visandlik tundus. Aga kogu aeg kripeldas, et pole seda lugenud ja nüüd sai siis selle musta pleki oma südametunnistuselt maha :D



Minu igahommikune kaaslane: tassikutsa!






Puuvillapaber.



Kommi ka!











Hakkabki üks jälle täis saama.
See tähendab, et saab uue võtta!
Tore! :)