teisipäev, 18. mai 2010

Trilli-tralli

Niih. Pealeselle, et ma oma tablette valesti lugesin, lugesin ma ka tänaöiseid unetunde valesti - üheteistkümnest üheni teeb kaks, mitte kolm unetundi. Ja ega ma ikka enam magama ei jäänud. Tõttöelda olen ma unetuse esimesel nädalal alati eufoorias :) Nagu mõned inimesed kirjeldavad paastu, et hästi selge ja ergas olemine pidi tekkima. Ehk reageerib keha ootamatule misiganes-asja-deprivatsioonile miski kirgastumisega? kes teab... Ma olen siis omalaadi unepaastul, sest kuna mul pole enam ühtegi unetabletti, on täiesti võimalik, et 28. maini ei maga ma tunnikestki. Noh, pole hullu, sest esimene nädal möödub eufoorias :) ja ülejäänud kolmele päevale ma selles suures eufoorias ei mõtle.

Aga muidu ma ei paastunud, vaid jõin vaikselt veini. Patsutasin kõhtu ja imestasin: Oeh, kui punnis kõht!
Väike Tüdruk lohutab: "Ära muretse emme, Sa oled ainult ühe meetri juurde võtnud!"

Appikene :D, ma nii armastan oma tibu nalju...
Midagi nii jäledat pole mulle isegi Mees öelnud.... ihhihhiiiii :)

Aga nalja oli päevas muudki.
Nimelt luges keegi mu blogist miskit raamatu-värki ja soovitas mind soojalt oma kirja-tundjast sõbrale pruudiks. Ja sõber, asjalooga pikemalt tutvumata, saatiski mulle "abieluettepaneku" :)
See oli muideks üldse mitte labane, vaid armas ja naljakas kiri 'profiili' järgi huvitavalt ja toredalt inimeselt. Ma oleks kindlasti huvitatud olnud, kui mul Meest poleks. Aga Mees on, ja seega huvi pole.
Ärge selle kohta rohkem midagi küsige, sest ma tegelt otsustasin sellest mitte rääkida. :)
Aga liiga huvitav asi ju, et see ka lihtsalt maha vaikida... no, et näete mis võib juhtuda, kui sa ilmsüütult oma iseenda teada igavaid ja peamiselt iseendale mõeldud raamatu-asju üles tähendad.

Muide... minu ülitark ja vahva õde ju on natu meestemures, et ei kohta muid kui suht ohmoone, kellest on pärast võimatu lahti saada. No mida sa teed mehega, kellest sa vaimselt ilmselgelt üle oled? No see on päris ehtne mure ikkagi. Eriti kui sa tõesti ise ei liigu konverentse ja kokkutulekuidpidi. Ja mina talle ütlesin, et hakka aga blogima. Ehk tõmbad kellegi huvitava ligi...
Kuna tema pole eriline sõbrannataja ja ei salli tegelikult "mokalaata", siis ma ütlesin talle sõbralikult vanarahva tarkuse:
"Kes mune armastab, peab kanade kaagutamise ära kannatama."
Kahemõtteline ta ju oli, mu õe juhtumi puhul, aga seda naljakam.

Aga õde ei võtt vedu.

Nojah, võibolla kunagi... kui tal kõhule lisaks ka lõuale karvad kasvavad. Ja mehe-leide meeleheide saab pikaks :)
Ta ise ju mainis oma kirjas (loe: Väikese õekese kiri Austraaliast; mai 2010 arhiivis kuskil mul), et sügab oma karvast kõhtu... jumal teab, milline ta on siis, kui lõpuks tagasi tuleb, hull maa! :)

Nojah.
Et siis kummaline öö, mis lõppes juba 1.10, väga krips-kraps ja tegus ja rõemus päevake, nalja sai ka nabani, süüa juua sabani, ja nii edasi :)

Kommentaare ei ole: