laupäev, 30. juuli 2011

Awww!

Gotta love Daily Mail!

Kui kaunid pildid kaheaastasest šimpansist nimega Do Do ja tema hoolealusest - kahekuusest tiigripoisist Aornist. Ahvike toidab pisikest murdjat ning ka mürab temaga. Loomad elavad Bangkokis, Taimaal, mingisuguses 'krokodillikasvanduses' ( - võeh!).





Ma saan aru, et ka siin on inimene kõvasti looduse loomulikku asjade kulgu sekkunud, ja ma olen tõesti looma-aedade ja tsirkuste vastu, aga ah! - need pildid on nii armsad!

Nagu ikka, lähevad pildid peale klikkides suuremaks ja lingi all on neid rohkem.

***

Mees on täna kodust ära ja meie Väikese Tüdrukuga logeleme... kui jätta välja see, et ma pesin ilusti põrandaid; teen seda nüüd pea iga päev ja ennäe - ma ei pea enam hommikuti allergilise nohu rohtu võtma. Ma kahtlustasin juba varem, et olen tolmutundlik, aga piinlik oli iga päev põrandaid pesta - see tundus suti obsess. Mees ka näägutas, et muudkui koristan :D... Eks ta tahab ise lorutada ja siis ahvatleb mind ka dekadentsima :p

Noh, täna olen küllaga lorutanud ja tund aega ihuüksinda valjult naernud, sest leidsin Daily Maili artikli kaudu lehe DamnYouAutocorrect, kuhu inimesed saadavad oma telefonide automaatse tekstikorrektori tõttu teise mõõtme saanud 'konversatsioone'...
No ... see peab olema (telefonitootja või tekstitöötlusprogrammi loojate poolt) meelega tehtud, et tavalised sõnad ja vestlused iPhone abil nii riivatuteks muutuvad.

Järgmised pole hoolega valitud - sellised need 'korrektsioonid' ongi:









Haha XD

Mulle see Daily Mail ikka meeldib... ja britid vist ka. Igatahes, kui ma näen mingit pöörast ajaleheartiklit, siis kommenteerijad on minuga nõus, et see on tobe. Näiteks üle-eile oli sellest artikkel, et üks naine oli kirjutanud raamatu selle kohta, kui ohtlik on väikeseid tüdrukuid nende kenaduse pärast hellitada ja imetleda. Mina kohe mõtlemaie, et appi, ma suren, kui lollakas jutt - mingi kuiv, loogikal põhinev teooria, millel eluga midagi pistmist pole... Ja jõudsin kommenteerijate juurde, kes järjest kirjutasid, kuidas nemad nii väga igatsesid, et emme neile midagi ilusat ütleks KA välimuse kohta, mõnigi kord, ja kuidas neil on kompleksid, kuna seda ei tehtud või tehti liiga vähe või liiga tagasihoidlikult (ausalt). Ja paljud ütlesid ka seda, et nemad nüüd oma lapsele ütlevad iga päev, et laps on ilus. Ma vist ütlen Väikesele Tüdrukule ka iga päev... aga ta ise vastab selle peale armsalt, et oma emme peab vist iga last ilusaks, targaks ja osavaks :)
Kas on võimalik, et teised lapsed ei tule ise selle peale, et oma emme jaoks on nad midagi muud kui teiste inimeste jaoks?
Jah.



Ja nüüd see 2012 olüpia tuleb ju vist Londonis, kas pole?
Igatahes, ma vastan pollile ka alati kui teemale pihta saan ja seekord oli küsimus, kas olümpia pidamine pole praegusel ajal mitte liigne luksus? Mina vastasin, et on küll liig. Ja umbes 80 protsenti inimestest arvas sama.



Veel on tore see, et Lahingulaev Galaktika 4. hooaega hakati näitama, jee :)
Mulle see sari nii meeldib... Iga päev võetakse vastu nii riskantseid otsuseid - ma ei julgeks ühest sellisest otsusest veerandit ka ära teha.

Mis veel head on...?
Hommikul tegin pannkooke ja kuna Meest pole, siis lõunasööki tegema ei pea. Kui viitsin end arvuti alt püsti vedada, siis saab veel kooki ka, nii et elu on moos.

reede, 29. juuli 2011

Õli

Täna avaldas Väike Tüdruk õhtuse jututunni ajal üllatavat soovi - vaadata mälupulga pealt kõige vanemaid pilte. No kõige vanemad on meil vist 2007. algusest või 2006. lõpust ja alguses tegime nii vähe pilte, polnud harjunud - kuu kohta tuli vast 5 pilti. Nüüd on minimaalselt 50. Aga kuigi ma ise armastan fotosid vaadata, polnud ma neid kõige vanemaid justkui aastaid vaadanudki, nii et endal oli ka huvitav. Ja kuna ma just eile leidsin sellise laheda nupu oma arvuti pilditöötlemisprogrammist, millega saab fotole õlimaali-efekti teha, siis tõmbasin ühe suurema näo endale pulga pealt arvutisse ja asusin 'õlitama'. Minu meelest on see õli-värk väga lahe. Ja appike, milline rõõsa rotike ma 4 aastat tagasi olin!!! XD

Selline oli esialgne, töötlemata pilt. (Tähendab, ma küll lõikasin sealt ruudu välja, et nii palju tühja seina ja tekki ei jääks - ma ei tea, kas seda nimetatakse ka töötlemiseks äkisti.)





Nüüd õlimaali efekt. Programm pakkus 'pintsli paksuseks' 3 ja nii ta tuli...





Ja päris paksu pintsliga, paksus 5...




(Soovitan pildid suuremaks plõksida - muidu vist polegi mingit vahet näha.)

Päevake

Suurema osa tänasest päevast olen kuulanud ühte Rachmaninovi plaati. Võtsin selle riiulist täitsa ehku-peale, aga nii täpselt sobib meeleoluga, et...

See pilt on izismile.com'ist nagu alati... huvitav, mida siin ka mängitakse?





Samal ajal kirjutasin märkmikku ümber ühte ingliskeelset "Daodejingi" versiooni...
Jõudsin sellega täna lõpule. Silma torkas 79. salm, mis on üldiselt olnud minu viimase aja moto:

If you blame someone else,
there is no end to the blame.

Therefore the Master
fulfills her own obligations
and corrects her own mistakes.
She does what she needs to do
and demands nothing of others.

Aga mulle hirmsasti meeldib ka katke 20. salmist, eespool :)

Stop thinking, and end your problems.
What difference between yes and no?
What difference between success and failure?
Must you value what others value,
avoid what others avoid?
How ridiculous!

Other people are excited,
as though they were at a parade.
I alone don't care,
I alone am expressionless,
like an infant before it can smile.

Other people have what they need;
I alone possess nothing.
I alone drift about,
like someone without a home.
I am like an idiot, my mind is so empty.

Other people are bright;
I alone am dark.
Other people are sharper;
I alone am dull.
Other people have a purpose;
I alone don't know.
I drift like a wave on the ocean,
I blow as aimless as the wind.

... eriti tumedaks tehtud osa siin lõpus - korrutan endale neid ridu pidevalt, sageli ka ainult esimest, tumedat :D


Tao Te Chingi versioon on pärit sellelt lehelt.

neljapäev, 28. juuli 2011

Lugu mehest, kes on sünnitanud kolm last

Mõtlesin, et loen natu kollast kirjandust, enne kui mõnusasti lõunauinakule jään, aga SEE LUGU on minu jaoks natuke liiga ... progressiivne. Mees on korraga siis nii ema (raseduse ajal) kui ka isa (pere-elu elades)... Lapsi imetas mehe abikaasa, kes aga ei saanud ise sünnitada, kuna tema emakas oli välja lõigatud... eh, nujah, kõik on korras nagu... sealsamuseski.

Eih, nüüd tuleb küll kiiremas korras 'virguda' ja jutul lõpp. Rohkem ma sündida küll enam ei julge. Tõenäoliselt sünnin organidoonorina (ja sellise suhtumisega - pole ime, see oleks just paras mulle, ise ka saan aru)! :D

kolmapäev, 27. juuli 2011

pilte võõrastest beebidest

Sündmusi pole. Midagi muud ka pole. Logelen põhimõtteliselt :)
Ei loe ka.
Aga pilte ikka vaatan... :)










teisipäev, 26. juuli 2011

Killud...




Ei tule otsida väljapääsu tõelusest, vaid sissepääsu sinna.





*

Tsitaadi autorit ega päritolu ei tea; veider klassituba (?) ja tark kutt on leitud izismile.com'ist.

esmaspäev, 25. juuli 2011

Päevake

Täna oli suisa sulnis päev: tavapärase koristamise ja söögitegemise kõrvalt jalutasin poodi ja ostsin Väikesele Tüdrukule sünnipäevaks või jõuluks kinkimiseks kaks DVD - ühel Vanemuise teatri muusikaetendus "Detektiiv Lotte" + CD lauludega ja teisel "The Last Airbender" või midagi sellist; viimast pidime kinno vaatama minema, aga ei jõudnudki; teatrietendusele võitis Väike Tüdruk mingisugusel konkursil piletid ja seal küll käisime; (ma varem pole praktiseerinud seda kingituste nii kaugele ette ostmist, aga sel aastal vist peab).
Ülejäänud päeva vedelesin voodis, lugesin oma paksust raamatust ingliskeelset Shakespeare'i ja vaatasin filmi Jane Austeni elust: "Miss Austen regrets". Mõlemad - nii raamat kui ka film - kõlasid väga kaunilt ja tegid mind õnnelikuks :)

Postituse aga teen vaid selle pärast, et Väike Tüdruk käis täna üksi õues jalutamas, korjas seal kimbu lilli ja tegi lilledest ja kassist toredaid pilte.
Siin need on:





Seda pilti ma pöörasin... et oleks suti pöörasem :p Voila! meie pikk-koib-küür-selg-kass! :D



Ja minu pildid Väikesest Tüdrukust Tiigriga:



pühapäev, 24. juuli 2011

Niisama

Paljudel inimestel on korraga mitu raamatut pooleli, kuid tavaliselt ei tähenda see, et nad loevad neid ühekorraga. Minu vahva Mees aga loeb õhtu jooksul mitut raamatut, sest ta kas kontrollib teisest raamatust mõnda fakti üle ja jääb siis seda teist nautima, või - seda juhtub sagedamini - ühe raamatu seik meenutab talle, et mingis teises raamatus on ka hästi lahe koht, ja siis ta tahab seda otsemaid ka lugeda/kogeda. Ta loeb õhtuti sageli köögis :D... ja nii leian ma hommikuti söögilaualt igasuguseid raamatuid. Täna oli laud selline:

Kuus raamatut! Mika Waltari "Sinuhe", paar raamatut Mirabilia sarjast, "Sokrates" ja "Šaakali päev" (vist, ma mälu järgi kirjutan praegu... üks raamat ei tule meelde). Minu meelest on see naljakas, et ta niimoodi kuut raamatut ühekorraga loeb ja kuna fotoaparaat oli juhtumisi köögis, siis kasutasingi juhust ja tegin sellest pildi :)

*

Vaesele kassikesele aga olin unustanud liivakasti rõdult ära tuua ja ma ei saanud ka aru, misasja ta mäub. Lõpuks läks õnnetu elukas oma reisikorvi asjale :( - my bad, totally!

Nüüd oli vaja Tiigrikese pesana kasutatav puur ära kraamida ja sinna midagi uut pehmet põhja otsida. Loovutasin selleks otstarbeks oma 'meditatsioonipadja', sest kassikesele meeldis seda küünistada ja see polnud enam 'meeliülendavas' seisukorras :D... ka üks tutike oli padjanurgast ära kistud - selle riputasin puurilakke, ehk ülendab seal kassikese meelt :)

Pahad lood

(Praegu ma alternatiivset päevikut ei pea, nii et märgin ajalukku minevaid sündmusi siia tallele...)




Noor, võimsa häälega andekas muusik Amy Winehouse leiti eile oma Londoni-kodust narkokokteili kätte surnuna. Kuna oma vanematega oli ta lähedane ja näib, et tema süda polnud lapsepõlves purustatud, siis ilmselt vajas ta alkoholi ja narkootikumide tuge kuulsuse ja tähelepanuga toime tulemiseks. Jah, andekus ei tee kedagi õnnelikuks, ammugi mitte tuntus ja tähelepanu. Olen näinud (põgusalt vaadanud) videoklippe, kus Amy joriseb nagu vana kõuts inna-ajal... eks ta oli koledasti purjus ja/või laksu all. Minu meelest on nii jube, kui sul on tohutu anne, mida tõepoolest on kahju ainult duši all ilmutada kui sellega saaks ometi liigutada ja rõõmustada paljusid inimesi, aga iseloom pole selline - suurte lavade oma. Amyt tundnud inimeste sõnul oli tegemist õrna ja südamliku natuuriga. Selline vist tõesti huilgavate ja hiljem nii kriitiliste inimtuhandete ette ei sobi. Kuulsus võib sellisel juhul olla nagu needus. Ma mõtlen ikka, et pole mõtet hoolida EDUST iseenesest – ainult sel juhul on edu hea, kui see toob meile rõõmu ja meelerahu, aga kui sageli seda juhtub?
Kui maailm oleks minu teha olnud, siis poleks meil ilmselt ühtegi geeniust, ainult „garaaži-bändid“ ja vanaema elutoaklaveri klimberdajad... nii et tore, et mul maailmakorralduse koha pealt sõnaõigust pole :p





Norras aga tulistas paremäärmuslasest mees mitukümmend last surnuks... Kui Amy liigvarajast surma kartsid teda tundvad inimesed juba aastaid ette, siis Norras toimunu oli täiesti ootamatu




Ma mõistan üpris hästi tolle blondi norra poisi mõningaid seisukohti. On ikka nõme lugu küll, kui riik võtab sisse tööjõudu, kes ei tööta, vaid laseb ’valgel mehel’* enda eest tööd teha - sest nii see muidugi on, kui põlisnorralaste palkadest võetakse maksud maha ja paras ports norrakate palgast/maksudest läheb islami immigrantide ülalpidamiseks, kes ise tööl käia ei taha. Ja kui inimene võtab ebaõiglaselt almust, siis ta paratamatult vihkab ja ka põlastab almuseandjat - "tänu kellele" ta sellises armetus (minu meelest - varga) olukorras on! See on hea, see näitab, et kuigi intellektuaalselt võib inimene inetusi teha (siin siis: valetab ennast teiste inimeste töötasu peale, teisele maale elama), siis südametunnistus ikka vaevab/on olemas. Muidugi ei minda omale maale tagasi, sest see poleks tulus. Niisiis jääb vimm valgete meeste suhtes, kes ise on nii lollid, et peavad oma tööga nende perekondi ülal. See, et lollidelt tulebki raha ära võtta, pole sugugi protestantidest ärimeeste idee - nii mõtlevad suured ja väikesed sullerid kogu maailmas. Oma viha valatakse välja põliselanikest naiste vägistamisega (statistika, millest rääkida ei tohi – pole ilus), varastamise, mäkerdamise, autode süütamise ja protestimisega selle vastu, et kristlikul maal, kuhu saabuti, on liiga palju ristiusu sümboleid, mis vaesusest ja puudusest räsitud hinge veelgi kriibivad.




Kuni raha jagub, on tegemist vaid ebaõiglusega. Kui aga endalgi jääb raha väheks, siis juba ülekohtuga, tundub mulle. Inglismaal on praeguseks juba tavaline, et noored üksikud täiskasvanud (25 - 40) elavad oma vanemate juures, sest need ajad on möödas, mil selles vanuses inimesed majalaenuga endale kodu osta said.




Mina kahjuks raha-asju ei mõista. Mulle tundub palju targem räpased tööd riigi poolt kõrgelt tasustada ja maksta see raha oma kodanikele. Milles probleem, kui koristaja saab peaaegu sama palju raha kui arst? Mina sellest aru ei saa. Kas keegi käskis arstiks õppida ja kõvasti rabada? Kui väikese palga eest keegi ei tee koristajatööd, siis ilmselt tuleb maksta suuremat. Kui arst tahab, võib ta ju ka ise oma elukutse koristajatöö vastu vahetada. Kas töötuid ülal pidada on nutikam?




Noh, peab olema, sest targemad on niimoodi otsustanud (ja see pole iroonia, mu vend I on mulle püüdnud raha-asju seletada, aga ma väsin neljanda sõna juures ära ja ei saa enam midagi aru).

Ma ise pelgan vägivalda lausa lapsikult... mmm, umbes nii et... minu meelest tuleks sõimaja tablettidega uimaseks nunnutiseks muuta, kallaletungi peale tuleks maalt välja saata ja tapmise peale kuumeneb mu aju lahendust otsides üle..., aga kuidagimoodi oleks mõistetav, kui see norra 'blondiin' oleks tulistanud immigrantide laagrit.

Kuidas kümnete laste tulistamine on tema radikaalsete põhimõtetega seotud - see jääb mulle ikka puhta segaseks... Vast oli noormees ise ka segane, siis ei saanudki sealt muud välja tulla kui üks segane lugu...


*Oh, ma tean, et edumeelsed ja haritud inimesed hakkasid õudusest kiljuma, lugedes sõnu 'valge mees' jms, aga mul pole aega siin jokutada ja ümmargusi sõnu otsida, mis tähendaksid kõike ja eimidagi. Muide, islamiusu põhimõtted mulle väga meeldivad... nii et mul pole selle seltskonna vastu absoluutselt mitte midagi. Kohe üldse mitte. Ja mul pole piisavalt infot, et arvata, et suurem osa neist on viilijad... pigem usun, et suurem osa on nõus töötama. Aga see probleemne 'väiksem osa' on praeguseks mitmes riigis katastroofiliselt suureks paisunud. Omavahel saavad nad hakkama, aga näib nii, et eurooplase ja muhameedlase mentaliteedid omavahel ei klapi. Mäletan tegelikult geograafiaentsüklopeediast, et ka Aafrika riikidesse rännanud muhameedlased peavad seal põliselanikega siiani sõdu, kuigi nad on neis riikides juba sadu aastaid elanud.**


**Jah, ma panin tähele, et antud juhul ei valanud verd (vähemalt seal saarel mitte) islami äärmuslased vaid norrakas ise.

laupäev, 23. juuli 2011

I would rather go mad than experience pleasure

Viimati kirjutasin x-generatsioonist, täna mõtlen z-generatsioonile, kuhu kuulub ka Väike Tüdruk...

Seda põlvkonda, kuhu kuuluvad 1995 - 2005 aastate kandis sündinud tegelased, iseloomustab kõige paremini pidev interneti kaudu suhtlemine ja tohutu infotulv. Osa noortest on justkui kogu aeg Facebookis vaatamas, mis 'sõprade' elus toimub. Kardetakse midagi maha magada ja samas magatakse maha omaenda elu elamine.

Oma uudistenälga rahuldan kollase Briti lehe Daily Mailiga ja aeg-ajalt vaatan ka FuckMyLife lehekülge - ehk Eestis pole asjad (veel) nii hullud - sealt on tänapäevasest elust jäänud ikka tohutult õudne ja õõnes pilt. Emad ei mäleta oma laste sünnipäevi ja kulutavad toidupoodi minnes raha impulssostudele ära - üks ostis endale nt suure kaisukaru ja lastele jäid järgmiseks kolmeks päevaks söögiks hommikuhelbed, piimata; kihlutakse nii, et noormees viskab neiule sõrmuse ja ütleb: "Nääh, kanna seda!"; inimesed on nii oma mõtetes ja hajameelsed, et mängivad bussis su juustega või sikutavad sul õla pealt päikesepõlenud nahka maha ja kui sa ütled, et palun jätke järele, siis nad hakkavad nutma, löövad sind käekotiga ja jooksevad minema.
Armas aeg!
Rääkimata emadest, kes lähevad kõrtsu või Internetti ja jätavad lapsed koju vanni või basseini uppuma või võrevoodisse nälga surema. Aga kõike seda tehakse seetõttu, et inimestele tundub, et neil on vähe, millest ise rõõmu tunda. Ikka kinnitatakse, et tuleb KA endale mõelda - mine võta kinni, kus see endale mõtlemine on kasutu või liigne. Mina tegelen Väikese Tüdrukuga ainult kaks tundi päevas... pluss õuetund, kui ta tuleb minuga... pluss kui ta söögi tegemise ajal kööki tuleb. Ja mulle öeldakse pidevalt, et ma tegelen oma lapsega liiga palju! Ma ise tunnen küll end isekana - tema istuks kogu aeg nagu kägu minu voodiveerel, mina puksin teda minema ja keeran toaukse lukku ka mõnikord, et ta aru saaks, et mul on tõsi taga.

Lastel on nüüd nii palju võimalusi ise oma aega huvitavalt veeta: alles on jäänud raamatud ja õuesolemise võimalus - lisandunud on internet ja DVD'd, mistõttu ei pea enam ootama, millal telekast midagi toredat tuleb. Lapsevanemale on see mugav ja ka laps ise võib internetimängudest olla enam huvitatud kui lauamängust vanematega. Kuid siin juba ongi justkui midagi vussi läinud. Oleks loomulik - tundub mulle - eelistada kasvõi igavamat mängu inimeste seltskonnas. Miks me niimoodi üksteisest ära pöördunud oleme? Ma tõesti ei tea... Mina igatahes meelega endale Facebooki kontot ei tee, sest mulle päris kindlasti pole rohkem infot vaja - ikka rohkem vaikust tahaks pigem.

Mõtlen sellest, kuidas vanasti oli nii palju rangeid reegleid - juba ainuüksi riietus näitas seda: meestel kingad, kõvakrae, vest ja pintsak ka palavaga; naistel sukad, kingad, mantel ja kübar. Nüüd tõmbame laiad püksid selga ja torkame plätud või botased varba otsa. Kohe on olemine mugavam ja hoiak logedam, vähem korrektne, inimene tunneb ennast vabalt. Kas ma tahaks, et inimesed istuksid riietuse tõttu pingul ja higistades? Oh... ei tea,... vast ka mitte... Kuid mulle tundub, et on mingi seos enda lõdvaks laskmisel kommete osas ja riietuses ning käitumises. Olen seni arvanud, et ükskõik, milline sa oled - kui sul on vaid kohtumise-õnne, siis kellelegi meeldid sa kindlasti väga. Aga kui ma näen KUI lõdvaks inimesed end lasevad, kui võimalus antakse, siis ma hakkan selles kahtlema. Mingi pingutus peab ikka jääma, aga mida laisemaks muutud, seda pingutavamaks muutuvad ka lihtsad asjad nagu näiteks koju tuleva elukaaslase tervitama minemine - võib ju mõelda, et milleks seda teha, ta tuleb ju varsti ise magamistuppa, või kööki või kus sa parasjagu oled, kuid kas poleks tunda kaasa tuleku üle selget rõõmu ja tänulikkust (elu vasltu - noh, et minu elus on keegi, kes tahab ja saab minu juurde tulla) ning seda ka talle väljendada?
Veel üks uus komme või pigem hea kombe kadumine, mida ma ei mõista, on vestluse jätkamine, kui oled tualetti läinud - jällegi asi, mis on üha harilikum. Ja kui me hindame kõrgelt igasuguseid vabadusi ja mugavusi, siis selliseid asju tuleb üha rohkem ja rohkem. Kui me oleme vabad, milleks meile kombed/kombekus?

Mõtlen nostalgiaga ajale, mil inimesed hoidsid end vaos ja mõtlesid, kuidas ennast väljendada ja kuidas sobib käituda. Hakkan nostalgiliseks muutuma ka korrektse riietuse osas. Olen ise küll ka mitu aastat päntusid jalas kandnud, aga sel aastal märkan, et ikka valituks osutub ikka konts ja konts, olen päntud esikust juba ära koristanud, sest ma nagunii neid ei kanna. Täna oli küll tobe minna lohvakate kodupükstega prügikasti välja viima, kui jala otsa polnudki esikus torgata muud kui peenikese kontsaga suvekingad või jämeda, aga veel kõrgema kontsaga kevad-sügissaapad- ei läinud ju kapi kallale selle lühikese käigu jaoks.

Veel paneb mind mõtlema see, et kogu see suur vabadus ja enese-teostus pole justkui inimesi õnnelikuks teinud. Pigem riiakaks, mulle tundub. Inimesed on tuubil täis oma õigusi. Arvan, et budistid on selles mõttes väga õigel teel, et kui me juba hakkame mõtlema selle peale, mida kõike me tahame ja vajame, siis ei tule neil asjadel iial otsa, no mitte iial pole me rahuldatud ja rahul - keskendudes oma vajadustele määrame me end igavesse rahulolematusesse. Niisiis parem oleks mõelda, mida me teiste heaks teha saame või kasvõi - mis on meie kohus?, kuigi tänapäeval kõlab see peaaegu nagu roppus. Ikkagi tundub mulle, et teisele inimesele tehtud rõõm on kuidagi jäävam enesele pakutud naudingutest. Jaapanis on ju mingi seltskond noori - ei tule meelde, kuidas neid nimetatakse -, kes elavad oma vanemate katuse all, veetes kogu ärkveloldud aja arvuti taga. Mõned vanemad ei näegi oma lapsi, neil on käsk jätta toit ukse taha ja last mitte segada. Sellised noored pühendavad iga minuti ise-enda soovide ja vajaduste rahuldamisele, aga kas nad on õnnelikud? No vaevalt küll. Võibolla on ühele inimesele - iseendale - keskendumine liiga väike asi, et suures maailmas õnnelik olla? Kui me tunneme end rahulolematuna, siis hakkame kohe mõtlema, mida me enda heaks veel teha saaksime..., aga võibolla on see vale tee, dead end.

*

Pealkiri on tsitaat kreeka küünikult Antistheneselt :D... Leidsin selle täna ühest märkmikust ja see tekitas mõtteid, millest osa püüdsin siin eespool väljendada.

neljapäev, 21. juuli 2011

X-generatsioon

Ma olen artikleid lugedes korduvalt märganud, et kuulun sünniaasta poolest mingisugusesse X-generatsiooni.

Täna näiteks lugesin Daily Mailist artiklit, kus kirjeldati x-generatsiooni kuuluvate naiste (sünd 1965 - 1978) kimbatust nähes, et nad ei saagi Seda Kõike. Tulusale tööle pihta andes on pereloomist edasi lükatud, ning nüüd on selleks paljude arvates liiga hilja. Loonud töö kõrvale ka pere, on leitud, et koormus ajab hulluks ning on valitud üks neist. Emad, kes on esikohale valinud töö võivad ise küll arvata, et nad hoolitsevad ka laste eest (garanteerides neile hoidja ja *võimalusel* nendega *alati* ka ise aega viites), kuid nad ei salga, et oma tööd ja tasu nad kellelegi ära ei kingi pelgalt seetõttu, et kell sai viis ja tohib koju minna. Nad jäävad kõhklematult kohale ja 'naudivad' tööalast enesekehtestamist. Kes aga valisid pere, on, noh, mängust väljas - keegi ei mäleta neid, nagu poleks kõiki neid visasid pingutusi üldse olnudki. Artikli pealkirjas on öeldud lausa, et neil aastatel sündinud naistel pole ei pisiperet ega ka karjääri! Pere jäi karjääri tegemise lootuses loomata ja karjäär maitses halvasti, nii et sellest loobuti.

Huvitav ongi see, et uuemad uurimused näitavad, et naiste edutuses ei saa süüdistada kohustusi pere ja laste ees - nimelt olevat 43% ülikooliharidusega x-generatsiooni naisi lastetud! Tuleb välja, et nõupidamissaalides ja koosolekutel on oma stiil, mis ongi pigem ründav ja ennast esile tõstev ehk mehelik, mitte 'asjast rääkimise' kõrval ka teistega arvestav ja häid suhteid rajav ja säilitav - mis on naistele omane. Naisi säärane lakkamatu ründamine siiski pikapeale heidutab, ka haritud naisi (uhh, jumal tänatud, ütleks ma!). Ja kuigi x-generatsioon on kasvatatud arvama, et kõike seda värki võib saavutada ka naisena käitudes, hakkab tasapisi selguma, et see pole tõsi.

* She /Helen McNallen, 44/ says she feels cheated by being sold the myth of the female businesswoman who can work like a man. And she adds: ‘I am both too old and too set in my ways to start a family, even if it was physically possible.

Ma olen ikka mõelnud, et elan veidrate arusaamadega ajal... et naine peab olema edukas ja lapsi ei tohi sööma sundida ega karistusega hirmutada, aga ometi peavad lapsed olema terved ja viisakad (- Inglismaal arutletakse, kas mitte ülekaalulisi lapsi vanematelt ära võtta?!), et islami ja üldse igasugune integratsioon on väärikas ja hea asi... ja üldse hästi palju imelikke asju, mis mulle praegu meelde ei tule... :D
Aga kogu aeg tuleb uurimusi, mis tõestab, et need uudsed ja edumeelsed teooriad praktikas ei toimi, naised on väsinud ja kurjad, lapsed on rumalad ja kurjad, muulased tahavad ilmtingimata muudmoodi elada ja on kurjad, et uuel maal nende moodi ei elata ning mässavad ja laamendavad lõputult, elu eest... ja nii edasi... Nii et elan just toredal ajal, kus integratsioon on ilmutanud kalduvust muutuda luige, haugi ja vähi valmiks (igaüks tirib ikka oma suunas, mingit koos tagantlükkamist ei toimu), vabakasvatatud hedoniste ei taheta tööle ega sõjaväkke ja üha rohkem tunnistavad naised endale ja ka teistele, et oleks ainult hea ja rikas mees, siis jääkski koju. Ühesõnaga: traditsioonid, traditsioonid, viva la 'traditsioonid'... :D

Millega siis tegelevad x-generatsiooni naised, kui nad äris konkurentsivõimelised pole ja pooled neist pole ka emad? Selgub, et ka lastetud naised soovivad paindlikku tööaega ja kui selgub, et korporatiivne maailm on liiga jäik ja nõudlik, lähevad naised meelsasti logedamale tööle.

Muidugi, võib küsida, kas ka meestele üldse sobib see maailm ja õhkkond, mis nad äriellu toonud-loonud on? Ehk ei sobigi, kuid mingil põhjusel see nii kujunenud on - need 14-tunnised tööpäevad ja ründav käitumine nõupidamissaalis. Võibolla on selline olukord tekkinud lühikest eesmärki silmas pidades: kui oled piisavalt enesekindel ja agressiivne, siis peletad konkurendi eemale või jätad ta varju. Aga kas sa ka tõotatut täita suudad - see on hoopis iseküsimus. Ka väljaspool ärisuhteid suheldes on ju nii, et kui üks on väga võitlusvalmis, siis teine annab järele, aga - läheb esimesel võimalusel ära sinna, kus tal on parem. Ja lõpuks on mees üksi tühjuses võidutsemas ja võimutsemas.

Huvitav, miks siis ei õnnestunud seda suurte rahade maailma naiselikumaks muuta? Kas ikka peab raha valvama 14 tundi päevas? Et äkki kerkib vahepeal esile võimalus, mida kasutab ära keegi teine, kui sina ei märka? Ja kui sa pole esimene oma osakonnas, siis sa pole seal mitte keegi, nagu siin artiklis öeldi...

Uhh, mul on hea meel, et mul pole kunagi olnud x-generatsioonile omast soovi suuta kõike, saada kõik. Ma olen ikka mõelnud, et teen seda, mida parasjagu tahan ja saan, ei push'i midagi, ja muus osas vaatan... Omaenda õnneks pole ma kriimugi ambitsioonikas, kuigi tänapäeval oodatakse seda kõigilt: arenguplaani, suuri ja väiksemaid, kaugemaid ja ligemaid (ligedamaid - nagu ma ikka ütlen) eesmärke...

Aga misasi see x-generatsioon siis ikkagi on, tekkis mul huvi. Ja toon ka siin ära märksõnu wikipediast.

* x-gen liikmed on sündinud aastatel 1965 - 1982.

* Sel ajal sündinuid on nimetatud ka 'abielulahutajate põlvkonnaks'.

* Nii viidati identiteedipuuduses noortele, keda on ootamas ebakindel, ebamäärane ja tõenäoliselt vaenulik elu.

* Selle ajastu elu iseloomustavad järgmised asjad: kodune arvuti, kaabeltelevisioon, videomängud, internet, AIDSi-epideemia, disko, heavy-metal ja techno-muusika - mõnikord nimetatakse 'meid' ka MTV-generatsiooniks.

Ehh, muud märksõnad jäävad mulle kaugeks :), või on neid äratoomiseks liiga palju või ajavad nad segadusse. Näiteks mis valemiga puutub siia 1964. aastal tehtud teismeliste küsitlus? Ma kahtlustan, et päris kindlasti ei sündinud see seltskond alles aastal pärast küsitluse läbiviimist... ja nii edasi..., ega ma uurimistööd ei tee, klähvin siin niisama :p
Nüüd on mul jube kiire, sau-plau! :p

kolmapäev, 20. juuli 2011

Niisama

Täna on mu venna R sünnipäev. Ma ei suuda uskuda, et ta saab juba 32... on teine ju alati minust noorem olnud :D

Mina ei kannatanud oodata ja saatsin talle juba eile e-kaardi - sellise nagu siin vasakul on, tegelikult tähekesed plingivad, aga blogis vist mitte. Mina ei mäleta, kas Austraalias on aeg meist ees või taga, no põhimõtteliselt võis ta õnnitluse isegi õigel päeval kätte saada. Aga sellesama kaardi olen saatnud kõikidele selle aasta sünnipäevalastele - väga mage, ma tean, aga kellele ma koledama peaksin saatma? ;)))

Igatahes tahtsin vennale kärmesti rääkida ka oma vaimlisest rännakust, sest mulle meenus, et tema käest ma Brandon Baysist esimest korda kuulsingi; mu vend ostis lausa tema raamatu "Rännak" ja soovitas mulgi see läbi teha, peavaludest lahtisaamiseks. Mäletan, et tookord olin tema peale isegi natu solvunud, sest mulle tundus, et ta tahab öelda, et olen laisk ja ise ei pinguta arenemiseks üldse... nii et olen ise süüdi kui pea valutab. Nüüd tahtsin talle kiiremas korras teada anda, et kord eluski olin ma tema soovitust tõepoolest ka kuulda võtnud :D

Vennal oligi tohutult hea meel, et 'rännaku' läbi tegin ja ta ütles, et tahab kunagi kindlasti ise ka teha :)

Rääkisin talle ka, et olin teraapias teda kujutava ruudukese endast kurvastavalt kaugele asetanud. Vend aga ütles, et tema on mind lapsest saadik küll väga lähedaseks inimeseks pidanud ja mingit kaugenemist ei tunneta. Küll oli hea seda kuulda!!! Aga muidu kinnitas ta teraapias tunnetatut - et ta on tõepoolest veidi väsinud, aga probleeme pole. Ma ei tea, miks ma venna pärast muretsen ja miks mulle tundub, et ta on kuidagi kaugele triivinud. Õde on ju ka enam-vähem sama kaua Austraalias olnud, aga õde tundub nii lähedal, nagu võiksin teda iga hetk kõrvast näksata :)

Üldiselt aga olen kõigest vaimlisest nii küllastunud, et homme viingi raamatukokku tagasi kõik minu käes olevad raamatud, kõik lugemata. Mõnda neist olen kaks korda pikendanud - minu puhul on see väga haruldane, nii et selge on, et minu hammas neid praegu pureda ei taha.

Raamatud tunduvad iseenesest kõik väga toredad - tegin neist pilti ka, pildil klõpsates läheb see suuremaks ja pealkirjad on ilusti näha (kui kedagi huvitab). Kuna kassike ringutas ka nii mõnusasti sealsamas, sai temagi taas kord pildile püütud.



teisipäev, 19. juuli 2011

Rännak läbi

Nagu ma siin viimati mainisin, osalesin reedel, laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval holistilises teraapias. Nüüd on see läbi, eile sai end piisavalt kogutud ja asja üle järele mõeldud ning käes on aeg pisut muljetada :)

Kuna holistilise teraapia alla kuulub meeletu ports igasuguseid praktikaid nagu nõelravi, aroomiteraapia, kupud, kõrvaküünlad, massaaž, ka psühhoteraapiad jpm, siis täpsustan, et mulle saatuse poolt eluteele nügitud teraapia nägi välja nii, et poolteist tundi sai terapeudiga vesteldud, millele järgnes suunatud lõdvestus ja siis vaimne rännak umbes nagu Brandon Bays seda asja õpetab.

Esimesel päeval rändasin päikesepõimiku kaudu kohtuma oma 'sisemise lapsega'. See oli küll ehe ja liigutav kogemus.

Millegipärast läks aga edasi raskemaks.

Teisel ja ka kolmandal päeval pidin südame salakambris kohtuma oma 'kõrgema minaga', kes mind keha pingete kaudu juhtis vanadesse valusatesse mälestustesse...
Kui oma 'sisemist last' märkasin ma peaaegu selsamal hetkel, kui olin oma ülesande teadvustanud, siis 'kõrgema mina' esilemanamine oli selline vaev, et ohh ja ahh... (tõtt-öelda tundsin end pärast teist päeva nii kurnatuna, et tekkis mõte see teraapia lausa pooleli jätta). Kui ma selle salapärase tegelinski värvilaikudest välja imetud sain, siis minu juurde ta jääda küll ei tahtnud. Sageli mõtlesin, et jäängi igavesti piimjasse tühjusesse vahtima ja anuma, et ta - mu kõrgem mina - mind kusagile juhataks. Ainsad mälestused, mis üsna kergelt tulid olid need, mille puhul ma ka täiesti ilmsi tean, et need olid murdepunktid mu elus. Mingi ime kombel kangastus siiski ka pilte, mis olid (mu teadvusele) uued. Nii et vast kusagile siiski jõudsin, ja suurest rassimisest hoolimata oli hea mingid vanad jamad läbi elada muutunud teadvuse seisundis, kus saad keskenduda AINULT tunnetusele. Muidu, kui räägid oma jamalugusid sõbrale või psühhiaatrile või kasvõi isegi sugulasele, kes teab seda värki ise ka, jälgid ennast ikka, et liiga haledaks ja koledaks ei muutuks, või naeruväärseks ei teeks ennast. Vaat, seal pikali küll sellised mured pähe ei tulnud - nutad oma kõrvad märjaks ja pole asigi... Üldse - mina olin küll esimest korda teraapias, kus 'kõik tunded on lubatud'. Psühhiaater ütleb sulle ikka, et saad ju ise ka aru, et see mure on ebaratsionaalne või liialdatud... Aga holistilise teraapia käigus ilmnes, et isegi enesehaletsus on lubatud :D - kes seda enne kuulnud on? :D Usun, et oli kasulik need situatsioonid ka ümber kujutada - see oli ka üks praktika seal...

Neljandal päeval oli mingisugune, kirjeldamiseks liiga mitmetahuline peredünaamika ja vastastikuste energiate uurimise värgindus. See oli üllatavalt huvitav. Kuigi võiks arvata, et sa tead hästi, kui lähedane sa kellegagi oled ja mis teie vahel on, üllatusin ikkagi mitut puhku. Ka enda üle - kui selged minu tahtmine või vastalisus olid mõnes asjas. Nii et elasin väga sisse...


Peale muutunud teadvuse seisundis tehtud töö oli väga huvitav ka psühholoogiga rääkida (so ikka sama terapeut, aga vähemalt 'minu oma' oli psühholoogiharidusega ja -töökogemusega). Ka mul on mitmed väärad või kasutud mõttemustrid, mida oli hea üle vaadata ja minu jaoks oli nendes vestlustes palju meeldivaid üllatusi. Näiteks olen mina pikka aega mõtisklenud, et kui mu pere ei tee midagi, mida ma palun, siis ilmselt pole ma seda väärt - ja ma olen kurvasti sellega leppinud, et kui ma pole seda tegu väärt, siis pole mul ju õigust seda paludagi. Aga kuna selliseid asju ikka juhtub - noh, mitte palju erinevaid, aga samu asju palju korda, näiteks ei panda vannitoa ust kinni ja kass pääseb sinna laamendama ja ümber löödud shampooni sisse paterdama ning kui vanni äravoolutoru ümber on jäänud musta vahtu ja karvu, siis leian mina selle möga oma voodist varsti, kuhu kass ennast kuivatama ronib, iiiuuu! (see ei loe, et see on Mehe voodi ka, sest magamistoas resideerun mina - tema veedab päeva elutoas) - siis pikapeale ongi siuke tunne, et peaks oma kodus ka mööda seinaääri hiilima, sest teised justkui annavad kogu aeg mõista, et neid sinu 'üleelamised' ei loksuta. Ja vaat, oskuse karjuda või vihastuda olen ma aastaid tagasi kusagile kaotanud... (mitte, et ma seda taga igatseksin, hehee - olen ka vihastuja olnud ja see mulle ka ei meeldinud... aga lapsega on küll mõnikord tunne, et peaks veenvuse andmiseks vihastuma ja karjuma, aga ma ei viitsi... tõmbun eemale hoopis). Nii ma siis lihtsalt ohkan masendunult või teen vastust ootamata kuiva märkuse ja kasin kassi järelt kõik puhtaks. Ah, siiski, kord ähvardasin ma Väikest Tüdrukut, et hakkan vannitoast kinni püütud kassi tema voodisse viskama :D - siis oli küll uks paar nädalat alati kinni. Aga psühholoog ütles, et see, et teised ei tee midagi minu heaks, ei tähenda, et ma seda väärt pole. Ülimalt lihtne lause, aga mulle mõjus valgustavalt.

Räägitakse nii, et pärast sedalaadi teraapia läbimist hakkavad ellu kiiresti positiivsed muutused tulema :)... Noh, ei tea... mul on selline tunne, et kust nad ikka tulevad ja milleks? Eelkõige soovisin, et mu keha pingetest ja valudest vabaneks, muutusi ma ei oskagi soovida... Ja mul on niigi tunne, et sai kõvasti tööd tehtud ja ma usun, et sellest kogemusest oli kasu küll ja seda usun ka, et see kasu ilmutab end ajapikku üsna selgelt. Isegi mu Mees, kes ise esoteerika vastu absoluutselt mitte mingisugust huvi ei tunne, julgustas mind selles teraapias osalema öeldes, et isegi kui ma mingit mõju ei näe, ei tähenda see, et seda mõju ei ole: see võib ilmneda ajapikku või minu enda eest varjatuna... Ja mu Mehel on alati õigus :)

*

Pildid izismile.com

neljapäev, 14. juuli 2011

Parti-parti! :)


Eile panin oma armsale ja kaunile tädile sünnipäevakaardi posti. Ta sai selle ilusti täna kätte, mis ongi õige päev, ja oli nii rõõmus, et helistas mulle kohemaid. Uih, oleksin ise õhtupoole helistanud...

Eile, pärast kaardi postitamist aga helistas Issake ja ütles, et sõidab peagi külla ja toob kaasa suure ise meisterdatud veini! :)

Ja siis helistas Vend I ja ütles, et tuleb homme (täna) külla väikse viinaga (mis küll pole ise tehtud)...

Jee, piduu! :)
Praegu venda-vennikest ootangi...
Vend I on üks väheseid inimesi, keda ka minu muidu-nii-kõrk Mees rõõmuhõisetega tervitab kui enda külalist... Võin rahus öösel magama minna ja poisid kööki maailma asju lahkama jätta, neil on omavahel rohkem juttu kui minul kummagagi :D

Ma ise väga ülemeelikuks minna ei tohi, sest juba homme algab mul põnev, neli päeva kestev retk iseendasse - nimelt lähen holistilisse teraapiasse, kus iga päev tervelt kolm tundi mu sisemist ilu ja tugevust muu sodi alt välja pesta üritatakse :D, ma ise ka üritan... :) Ma arvan, et neil päevil ma ei kirjuta ka.

Aga täna lasen lipsu lõdvaks... :)
(ja homme püüan vältida sõna "epohhhhh!")

*
Pilt ikka izismile.com'ist.

kolmapäev, 13. juuli 2011

Maha päev! ja Ööl ei ole õigus!

Haha, see pealkiri on lihtsalt ühest muinasjutust ja ei tähenda suurt midagi :D

Tegelikult tahtsin öelda:

PKSEVJIZ

:D

Need tähed on nõutavad, et oma blogi blogtreesse registreerida...

Ja Lastejutud postitas minu blogtrees-ilmumise-mure peale eelmise postituse kommentaaridesse järgmise jutu:

"Kas sul on seal oma profiil, mille all on sinu blogi näha? (et sisened parooliga ja siis on "Halda minu blogisid"?) Kui pole, siis tee endale kasutaja ja kinnita oma blogi enda alla nii nagu seal õpetatakse. Kui see on tehtud, siis tekivad sinna blogi nime järgi ikoonid, mille ühe funktsioon on blogi blog.tr-s mitteaktiivseks muutmine. Ma pole seda küll proovinud, aga ma arvan, et see töötab. "

Nagu ma oma vastusesse sada korda kirjutasin - tasub proovida :D

Mul oli vana parool meeles ja puha, miska kasutaja ma juba olen.
Selle tähekombinatsiooniga 'kinnitan enda blogi enda alla' :)
Siis vaatan, mis edasi saab...

teisipäev, 12. juuli 2011

***

Nõrk on olla viimastel päevadel...

Pühapäeval ärkasin kehva enesetundega ja läksin kaalule - 42,1 kilo. No muidugi on siis paha olla. Kunagi ma teadsin täpselt, et kui kaal langeb kasvõi 100 grammi alla 43,5 kilo, siis on jama... Nüüd on see piir vist mõnisada grammi allapoole nihkunud, kuid 42,1 kilo on raudselt liiga vähe. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et inimene, kes nii palju enda peale mõtleb kui mina, ei tunne ennast :D, aga mul pole - nagu enamjaolt - kõige õrnematki aimu, mis mind seekord nüsib. Kas see, et muutsin päevaplaani ja mõtlesin jooga asemel pisikest lihastrenni tegema hakata? et tegingi esmaspäeval ja neljapäeval natuke? et kõndisin 30 kraadise kuumaga 3 kilomeetrit ükspäev? et sain pakiteate ilma, et ma mingit pakki oodanud oleks? et mind ootab nädalavahetusel ees midagi põnevat, millest kunagi vast siis ka blogin :)? See võib olla mis iganes neist asjadest, või mitte ükski. Mul pole aimugi.

Kõige hullem on, et kui ma end tõesti nõrgana tunnen, siis juhtub midagi minu isuga. Ma ei tahagi süüa ja kui ma siis midagi suhu panen, maitseb see nagu sool või muld või rasv. Ja sülge ei teki :D! Hakin esihammastega, sest keelega segada ei saa... Eks ma litsun endale sisse õiged kogused õigetel kella-aegadel. Õnneks tean ma ju päevaplaani järgi, millal süüa teha jne. Ma ütlen, et ullikestel on plaani vaja. Big time! :)
Ja ma olen näinud mingeid kaalust alla võtmise või muutumise saateid, kus inimesed teevad kaks nädalat trenni ja peavad dieeti ja võtavad 2 kilo alla :D... Mina võtan juba püsti tõusmisest maha. Täna hommikul kaalusin 42,2 kilo. Sõin hommikusöögi, koristasin wc, pesin mõned põrandad ja kui dushi alla hakkasin minema, kaalusin uuesti: kaal näitas 41,4 - seega olin paari tunniga kaotanud 800 grammi. Nii et praegu olen ma kaalu suhtes pisut obsessed, mis parata. Lõppude lõpuks diagnoositi mul 41 kg juures 18 aastat tagasi anoreksia. Täiesti ebaõiglaselt küll - see dr Laulik ei usukunud, et mu isupuudus ja jõuetus on tingitud depressioonist ja depressiivsest neuroosist, mis mul juba varem diagnoositud oli. Mina enda meelega näljutamist muidugi eitasin - paraku tuleb välja, et oma söömishäire eitamine olevat üks diagnostilistest kriteeriumitest :D... Niisiis ütles doktor, et ta ei hakka mul depressiooni ja neuroosi üldse ravimagi, enne kui me oleme anoreksia-vallas 'läbimurde saavutanud'... :D Paraku ei olnud ma tollal üldse millestki huvitatud, ammugi mitte haigla hallika tangupudru vitsutamisest. Kui tõele au anda, siis mu ema vihkas söögitegemist ja see oli valminud toidu maitsest tunda, nii et mul polnud söögiaegade suhtes tõesti mingit elevust ja ma venisin sööklasse tõepoolest vastumeelselt... Igatahes olin siis 'toredas' seisus, et mu depressioonile ei keskendutud ja ma pidin kord nädalas tund aega oma kaalust ja söömisest rääkima, mis oli minu arvates täiesti mööda teema ja ma ei saanud kuni lõpuni absoluutselt aru, mis vahe seal on, kui palju ma kaalun. Lõpuks hakkas mulle tunduma, et lähen peast täitsa segi - arst nõudis, et ma tunnistaks üles, et ma oksendan söödud toidu välja ja seda ma muidugi ei teinud ja polnud sellisest asjast tollal midagi kuulnudki, see tundus mulle absurdne ja jabur. Niisiis tulin haiglast tulema kirjaga (kooli jaoks), kus arst toonitas, et tema igatahes oli tungivalt soovitanud mu ravi jätkata... :p

Aga üldiselt püüan oma kehva enesetunnet ignoreerida - see on võimalik, kuna pea ei valuta! - ja teha võimalikult palju asju nii nagu tavaliselt. Aga, et ajule puhkust anda, otsustasin kõik raamatukogust võetud raamatud sinna läbi lugemata tagasi viia... Kui ma parasjagu süüa või majapidamistöid ei tee või õues ei kiigu, siis vedelen voodis ja lasen Starmani Musakanalil mängida. Õues kiigun muidu meelsasti iga päev... Väike Tüdruk on sellest tüdinenud ja ma hakkan üksi käima :D Võiksin iga päev 5 tundi õues kiikuda ja tasakesi laulda...

...
I don't need a parachute, baby, if I've got you
Baby, if I've got you, I don't need a parachute
You're gonna catch me
You're gonna catch if I fall...
...


Hmnjaa...


Täna käisin jala postkontoris paki järel. Vanas kohas tõepoolest polnudki enam Postkontorit - oli hoopis Remont ja Ümberehitused. Küsisin siis ühelt Remondilt, et Aaaaaaga kus see Postkontor siis nüüd on? Tuleb välja, et Hansakeskuses. Nuh, see oli õnneks sealsamas. Võõras 'maksikiri' ei olnud kirjapomm... loomulikult - kes ikka hakkaks mulle pommi saatma? Oli hoopis kingitus... kuigi see on ikka ka kummaline - heast peast kingitusi saada niimoodi... Aga kui mul on valida pommi või kingituse vahel, siis valin viimase :D... Väärt kink oli, aga vastu mul pole midagi siukest saata :( See läheb juba piinlikuks...

Oli väga suur tuul, samas soe ilm - väga mõnus oli jalutada!

Kodus tegi Väike Tüdruk kingituse pakendist (mulliümbrikust) kassile tuukrimütsi :)



laupäev, 9. juuli 2011

Prillat-trallat-prillat-trallat - käes on jälle näärid...

Täna käisin Väikese Tüdruku prillidel järel Kaubamaja Instrumentaariumis. Sinna on umbes 3 kilomeetrit, arvan ma... sest 2,5 km võtab pool tundi jalutamist ja kaupsi lähen ma 40 minutit... Võtsin küll veepudeli kaasa, aga uhh... see 30-kraadine kuumus on suti harjumatu ikka. Üksi on kõhe ringi käia... kuigi sõin just 45 minutit enne välja minekut 4 juustusaia magusa piimakohviga, tekkis ikka hõre tunne sisse. Tagasi tulin parem igaks juhuks bussiga. Sellest on häbi rääkidagi, et pisikesest trennist möödunud esmaspäeval ja neljapäeval valutavad kõik jalalihased ja tagumik ka veel 'takkaotsa' :D

Kurb oli ka vaadata kõndivaid vanainimesi, kellel jalad olid silmnähtavalt pundunud selle kuumaga... kuidas nad küll julgevad nende peale astuda... :(

Samas mõneti mulle meeldib sellise ilmaga ringi käia... Võibolla on asi ainult minus endas, kuid kõik näib aeglasemalt liikuvat nagu oleks kogu maailm mingis vaimses äraolekus... Õhk virvendab ja kõik jõuab kohale viivitusega... Mulle see meeldib... et pole nagu alati, et mina pistan nina uksest välja ja 'maailm' kargab mulle KRAPSTI! kukile :D... Loivata ja uimerdada - mmmmm! :)

Aga ma lubasin prilla näidata. Hakkan algusest.

Need on Väikese Tüdruku esimesed prillid, mis ta sai möödnud aasta märtsis. Neil läks minu kobakäppade vahel sang katki :/



Need on prillid, mida ta siis tänaseni kandis, mis aga olid juba liiga lahjad.



Ja nüüd siis uued. Kampaania tõttu saime ühe prilli asemel kaks, hõissassaa! :)
Ühed siis võtsime senistele väga sarnased lilla raamiga, ja teised punased, südametega :)
Kandma tahab Väike Tüdruk hakata lillasid, punased jäävad varuks.







Noor müüjatar oli väga armas ja asjalik ühteaegu. Muudkui õpetas ja juhendas, asju samal ajal tujutõstvalt punastesse kilekottidesse ja paberkotti pakkides :)



Mul oli juhtumisi ka punane õlasall kaasas... Jah, ma kartsin, et külm hakkab muidu :p



Prillitoos, mis Väike Tüdruk sai kaasa esimeste prillidega, sai ka taas välja otsitud.




Imelikult ära väsitas see käik, aga nüüd, öö hakul, hakkan toibuma jälle :)

reede, 8. juuli 2011

Paar tsitaati Elizabeth Taylorilt

Otsisin hiljuti internetist oma blogiteksti jaoks ühte tsitaati, mille lausus Elizabeth Taylor mingis filmis (arvan, et filmi nimi oli „Boom!“, aga kindel pole). Otsitud tsitaati ma ei leidnud, küll aga muid naljakaid ja üllatavaid ütlemisi nimetatud näitlejannalt, keda üldiselt küll vaevalt vaimuhiiglaseks saab pidada. Samas, võibolla on mõned tobe-bravuurikad asjad öeldud lihtsalt ajakirjanike ja lugejate šokeerimiseks... kes teab?... Mina panin siia igatahes need ütlemised, mis mulle meeldisid: nalja tegid või muljet avaldasid.

Pärit on nad siit.

* I've only slept with men I've been married to. How many women can make that claim?
Njaa, olid alles ajad... :D
Ma arvan, et nii 60-aastaseid naisi praegu ikka on, kes on maganud ainult selle mehega, kellega ka abielluti. Aga 25-aastaste hulgas on neid oluliselt vähem, kindlasti.

* It is strange that the years teach us patience; that the shorter our time, the greater our capacity for waiting.

* It's not the having, it's the getting.
Asi pole omamises vaid saamises! Hahaa... tõepoolest!... :p

* My mother says I didn't open my eyes for eight days after I was born, but when I did, the first thing I saw was an engagement ring. I was hooked.

* People who know me well, call me Elizabeth. I dislike Liz.
Mhmh, see on kindlasti ebameeldiv, kui mittelähedased inimesed oskamatult semutsema tikuvad.

* The problem with people who have no vices is that generally you can be pretty sure they're going to have some pretty annoying virtues.
Üsna samamoodi ütleb Mees. Võibolla on nad hingesugulased :D

*

(Kangesti tahaks prouast mõne kena pildi panna, aga nii suure staari fotot ei julge ma internetiavarustest varastada...)

Veider päev

Kui täna õuest tulin ja posti võtsin, oli seal maksikirja-teade Eesti Postilt.

Kunagi ma tellisin usinasti internetist kaupa ja siis ajasid need teated mind nii elevile, sest ammu enam ei mäletanud, mis tellitud sai :D või mis just selles pakis sisalduda võiks. Nüüd aga olen pigem mures, et mis see küll on?

Kas midagi tähtsat? Kas midagi halba? (Heh, minu jaoks on see peaaegu üks ja sama :D).
On see kohtukutse? Kirjapomm? 316 grammi...

Need asjad viiakse tänapäeval millegipärast mitte kesklinna postkontorisse, vaid kaugele, linna teise serva, Võru tänava lõppu. Otsustasin, et ma ise oma värisevate jalgadega sellele järele ei jaluta vaid tellin ta koju. Siis hakkasin kartma, et äkki ongi midagi päris jubedat ja siis ma ei tahagi seda enne kätte saada, kui Mees kodus, aga Mees pusib juba mitmendat päeva kusagil businessi ja tuleb alles pühapäeval. Eks siis näeb. Kindlasti tegelikult pole midagi hullu... Ma pelgan tegelikult kõiki kirju, mis teadmata aadressilt tulevad ja ka ootamatuid tiguposti-kirju sugulastelt - me kõik suhtleme e-kirjade kaudu ikka, ning kui midagi postiga saata tuleb, anname sellest enne teada. Pelg tekib tegelikult ka kommentaaride puhul - needki tulevad mulle mailboxi ja teevad mind enamjaolt murelikuks, enne kui olen need üle vaadanud... muretsen, et olen kedagi solvanud või ärritanud ja saan nüüd õigusega vastu pead :)... või et mõni mu tuttav leiab mu blogi ja ei taipa või ei hooli, et see on anonüümne ja hüüab pärisnimesid...


Aga täna tuli mulle mailboxi kutse hakata kirjutama tekste ühe netikeskkonna jaoks - vau!... :) Tõesti uskumatu. Ise näen oma tekstides palju vigu - eriti sõnade järjekorras -, kuid ma ei püüagi kõike parandada ja õigustan ennast just nii, et ma ei reklaami oma tekste kusagil ega müü neid, nii et võin justkui lohakam olla... Kindlasti on paljud inimesed kogenud seda, et oma arvates nösserdavad nad midagi omaette, oma rõõmuks teha, ja siis tulevad teised, et oo, lahe, tee mulle ka..., aga mulle tundub, et tavapärasem on, et inimene loob endale mingi imago või staatuse ja siis püüab seda müüa - et "olen kunstnik, teen kunsti - jah, see ongi kunst, uskuge mind, sest mina juba tean -ostke ära." Sama käib teadlaste ja poliitikute kohta :D
Nii kummaline on olla märgatud, kui sa selleks midagi ei tee... aga see üllatus kuulub muidugi meeldivate kilda :)



*

Ma ajan siin tibijuttu ka - jookske laiali nüüd kõik :D...



Ma olen ikka arvanud, et hämarasse peab hoidma see pildistatav, kes on 50, aga soovib olla 25, ja teised võivad end igas valguses pildistada lasta, aga peab tunnistama, et minu bone-structure on ikka nii inetu, et mina pean ka kõige pimedamasse nurka ronima, et fotoaparaat mu nägu kirvena ei näitaks. Täna enne raamatukokku minekut sai pilti tehtud, tulid 'pimedad pildid' ja ennäe - mul ON ümar nägu! - just selline, nagu ma peeglist näen. Ma juba mõnda aega muretsesin, et mul on anorektiku kiiks näha end peeglis pontsumana, nii et alles fotode pealt näed, kui kõhn tegelikult oled... Aga ei, seda kõike teeb valgus. Valgustatud olemine mulle ilmselgelt ei sobi, hehe ;)







*




Aga raamatukokku läksin Väikese Tüdruku pärast. Ta tahtis oma tähtkuju (Kaalud) kohta rohkem teada ja ma võtsin talle Linda Goodmani "Päikesemärgid". Ka tahtis ta näha raamatut sellest, kuidas käejoonte pealt ennustatakse. Võtsin sellise raamatu nagu siin pildid, kuid olen kunagi palju paremat näinud... Kus ja mis?... Igatahes on meie mängutunnid nüüd raamatute ettelugemise- ja käejoonte võrdlemisega sisustatud. Päris vahva on! Peaksin talle ka mingi psühholoogiliste testide raamatu võtma. Ta teeb neid tüdrukute ajakirjade omi suure huviga, aga need on ju nii armetud...

neljapäev, 7. juuli 2011

Täiuslik kõne

Järgnevad tsitaadid on pärit Sangharakšita raamatust "Buddha õilis kaheksaosaline tee".

* Me ei räägi tõtt, kui me ei räägi kogu tõtt, kui me ei räägi, mis toimub tegelikult meie südames ja meeles, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme. Kui me niimoodi ei tee, siis pole me ka tõesed, siis pole meie suhtlemine tõeline.
Aga sellisel juhul tekib küsimus: kas me üldse teame, mida me mõtleme? Kas me tõesti teame, mida tunneme? Enamus meist elab kroonilise vaimse segaduse, hämmelduse ja kaose seisundis. Võimaluse tekkides võime me korrata seda, mida oleme kuulnud või lugenud.
/.../
Me teame kõik, kui suur kergendus on rääkida tõtt, kui selleks avaneb võimalus. Tihti me ei märkagi, kui palju me valetame, enne kui tekib võimalus rääkida tõtt, kasvõi vahetevahelgi. /.../ Õnnetuseks juhtub seda paljude inimeste elus väga harva, kui üldse juhtub.
/.../
Tõe rääkimine tähendab õieti mina ise olemist. Mina ise mitte tavapärases, sotsiaalses mõttes (nagu meid arvatakse olevat seltskonnas, mis ei tähenda aga tavaliselt mitte sugugi mina ise olemist), vaid iseenda väljendamist sellisena nagu me tegelikult oleme ja teame end olevat.

* Täiuslik kõne ei ole ainult tõene, isegi mitte selle sügavamas tähenduses, see on ka südamlik ja armastav. /.../ Armastusega tõe rääkimine tähendab, et ollakse täielikult teadlik sellest inimesest, kellega räägitakse. Kui paljud meist seda oskavad?

Mh, mulle psühhiaater kunagi ütles, et ma ei peaks keskenduma vestluskaaslasele – nii ma väsiks suhtlemisest vähem. Aga ikka tuleb meeles pidada, kellega parasjagu suhtled. Võibolla on teemasid, mida ei tasu puudutada, või on mõni arvamus, mida tasub väljendada delikaatsemalt kui muidu jutuhoos välja kukuks. Näiteks kui mul on meeles, et mu sõbrale meeldib ABBA, siis pole mõtet hakata rääkima, kui nõme see bänd on. Kui mul on meeles, et mu sõber ei söö kala, ei paku ma talle krevetisalatit ja tuunikalapirukaid, mis minu arust on ülimalt maitsvad, vaid valmistan talle midagi muud. Ma püüan kõike alati meeles hoida ja inimesi võimalikult palju rõõmustada – võibolla see tõesti väsitab, aga teisiti on ka kuidagi niru suhelda...

* /.../ see Täiusliku Kõne külg – kasulik kõne – seisneb inimese või inimestega niimoodi rääkimises, et nende olemise ja teadvuse tase ei lange, vaid tõuseb. Vähim, mida me võime teha, on positiivne ja lugupidav.

Näedsa..., ma räägin ka ikka, et püüan suhelda nii, et kaaslasest lahkudes oleks tal rõõmsam tuju, kui enne minuga kohtumist. Olen muretsenud, sest ilmselt on minu sõbralikkus mõnele jätnud vale mulje, et soovin vestlust pikemalt jätkata..., aga tuleb välja, et olen kogu aeg budismi praktiseerinud :D

Viimasel ajal olen tegelikult inimestele ütlema hakanud, et ma pole suhtleja. Piinlik on kuidagi... Tundub, et inimesed pole tõrjumist ära teeninud ja see on minust kohutavalt inetu. Kuid ma suhtlen enda jaoks piiripealselt palju, rohkem ei jaksa ja aega ka pole. Iga päev kirjutan 2-3 kirja ja blogin veel ka, ülejäänud aeg jäägu endale ja perele... :)

Ahh... aga kui tore oleks teha kõike täiuslikult, seal hulgas ka suhelda: kõneleda ja kirjutada... mitte kunagi kedagi haavata, kellegi enesehinnangule või kasvõi mõttetult ülespuhutud egole põntsu panna.

Samas, ohh kuidas ma naersin, kui sõbranna rääkis, kuidas tema mehi eemale peletab: "Kaks sõna - ja nad on läinud, usud!" Lihtsalt võrratu on kujutleda teda sähvamas neid 'kahte sõna', väike ninake püsti... :D

Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad...

... tsirkus alati jääb!

*

Ma olen trennitegemist ikka mõttetuks rassimiseks pidanud, aga viimasel ajal on mul olnud isu jooga asemel midagi tõhusamat teha.
Energia ülejäägid?

Eelmise nädala lõpus otsisin kingasahtlist hüppenööri välja ja me lollitasime Väikese Tüdrukuga tükk aega, proovides võimalikult paljudel eri viisidel hüpata.
Otsustasin, et hakkangi regulaarselt hüppama ja võtan veel mõned harjutused lisaks - näiteks kätekõverdused, püstihüpetega kükid, kõhulihased, nn Jimmy Choo harjutus sääremarjadele, (millega saab, muide, kolme päevaga end kontsi kandma treenida see, kes muidu kontsa ei kanna)...
Esmaspäeval siis vihtusin trenni teha (oh, noh, pool tunnikest :D - ma nii kaua teen iga harjutust, kuni väsin, siis puhkan ja seejärel võtan uue harjutuse). Teisipäeval andsid mõned lihased suti tunda ja ma andsin neile puhkust, sama kolmapäeval :D, ja täna, kui uuesti pihta hakkasin, jaksasin kõiki harjutusi juba rohkem arv kordi teha. Näiteks esmaspäeval väsisin ära 50 hüppenöörihüppe juures, täna aga lõpetasin 110 juures ja oleks natuke edasigi teinud, kui hüppenöör poleks patsi kinni jäänud.

Ja suurest edust :D kohe mure, et ega ma end liiga musklisse ei treeni :p
Tegelikult see polegi nii pöörane kui kõlab, sest mulle meenus, et aastaid tagasi tegin üsna samu harjutusi ja kolme nädalaga sain endale sellised reielihased, et ohhohhooo! Mulle ei meeldinud! Ja mulle meenus, et just siis ma tõotasingi endale, et ei mingit trenni enam :)

Siiski teeb mulle kõvasti nalja, et juba teisel trennipäeval panen ma endale piirangud peale, et üle 200 korra ei hüppa nööriga, ja kükki-püstihüppeid ka üle 50 ei tee. Muid harjutusi ma praegu karta ei oska, veel :)

Aga vaat, kui ei paneks piiranguid - kas minust saaks siis lihasmägi?

Ja veel üks tore asi: kuna muskel mul nii jõudsalt kasvab :D, siis peaks ju kaalu juurde tulema! See on küll kuidagi lohutav. Viimasel ajal on kaal ikka alla 44 kilo jäänud natuke. Paar kilo võiks juurde küll tulla, oleks justkui turvalisem tunne...

***


Kuulasin mõni päev tagasi Ingrid Peegi intervjuud Mai-Agate Väljatagaga raadiosarjas "Hallo, Kosmos!" ja mõni asi sealt jäi kummitama...

MAV rääkis seal, et inimesed on rahulolematud seetõttu, et nad ei kuula oma südant. Nad teevad asju, mida teised õigeks peavad ja lähevad oma elus sellist rada, mida üldsus heaks kiidab, valivad eriala ja töökoha sissetuleku ja staatuse järgi jne, jättes omaenda hinge püüdlused tähele panemata.

Nii, mina olen nõus.

Aga pool tundi hiljem jõudis jutt kuidagi loogiliselt sinnamaale, et inimene peab oma nõrkustega tegelema, et terviklikuks saada. Sallimatus või hirm millegi suhtes näitab, et see on meie endi nõrk koht. Niisiis: kui ei salli vargaid, tuleb neile mõelda, neid mõista ja neid sallima hakata. Kui ei meeldi muutused, tuleb neid endale tekitada ja end nendega harjutada.

Mõte siis selles, et kui me suhtume millessegi neurootilise kartuse või vaenulikkusega, siis selleks, et terviklikuks inimeseks saada ja oma potentsiaal täies mahus realiseerida, tuleb valukohad 'murda'.

Olen seda juttu palju kuulnud, mitmelt poolt ja isegi nõusse jäänud :), aga minu jaoks see eelmise seisukohaga küll kokku ei lähe. Kuda sa siis südame järgi käid, kui sa sukeldud sellesse, mis sulle ei meeldi?

Ja mõelda vaid kui vastik on teha vastikuid asju, isegi kui sa tead, et see on 'tervemaks isiksuseks' saamise nimel. Nii palju vastikuid päevi ja kuid mida üldse elada ei taha, nii palju stressi!
///Khmm, 'vastik' on sõna, mille kasutamise korral ma Väikest Tüdrukut noomin... trallallaaa :p///

Näiteks mina ei taha rahvarohketel üritustel käia. Mulle ei meeldi, ma väsin entusiasmi ootamisest ja teesklemisest silmapilk ära, ma jään uimaseks ja vait ning hakkan lõpuks ahastama ja virisema, kui pole muidugi võimalust end purjakile juua, aga kui ma sellega liiga hilja alustan, siis ma saan pigem kaloritest mürgituse kui alkoholist - mulle lihtsalt ei hakka pähe ja kõik. Pealegi tahan ma kolm järgmist päeva silmad kinni ja liikumatult olla - ma ei taha mitte midagi näha, kuulda, tunda ega mõelda. Kogetu oli liiga kirju, liiga vali, liiga ere, bhhhh! Nõuhh!
Ja ma peaks end selliste asjadega tegelikult harjutama, et suuta lapsega probleemivabalt minna tivolisse või kanali äärde ujuma. Ei suuda. Olen ju proovinud. Tagajärjed on hullemad kui sinna mitte minek, vähemalt minu arust...Väike Tüdruk on leidnud, et oli tore, kuid ma ei suuda tegelda asjadega, mille tõttu ma tahaks käed laksuga näo ette lüüa ja vajult oiata iga kord, kui ta järgmistel päevadel minu tuppa tuleb. Tore muidugi, et ma seda piisavalt hästi varjata olen osanud, kuid kindlasti mitte täienisti, ja meeldiv see pinge pole. Ma pole veel kunagi tundnud, et see oleks olnud ka kuidagi arendav või ülesehitav. Ma tahaks teada, kui palju ängistust ma alla neelama peaks enne, kui massid, valjud hääled ja virr-varr mind enam ei häiri. Ja kas ma siis tunnen ennast veel endana või olen lihtsalt keha, mis teeb, mis vaja ja käib, kus vaja? Olen ka sedasi elanud - minu elu aktiivseim ja väliselt laitmatum periood... Mitte kohe üldse ei taha enam.

Ühesõnaga, metsamajakeses elamine on tore küll, kui sa ka kõige muuga ilusti hakkama saad. Kui oled sinna nö põgenenud, siis pead tagasi linna kebima ning seal taidlema ja esinema senikaua, kuni see lõpuks valutult läheb - alles siis võid maale tagasi minna. Öeldakse, et inimene harjub kõigega. Aga kuhu siis jääb see põhimõte, et tuleb südame järgi käia?

Mina neid kahte asja ühitada ei oska, mõlemad tunduvad õiged, aaaagaaaaa... :(

Laiff! :(

kolmapäev, 6. juuli 2011

Jalge alla tallatud aarded

Daily Mailist leidsin artikli ilusate liivatera-piltidega.
Terakesed on hoolega valitud, üle 250 korra suurendatud ja arvuti abiga ühispildile kokku sätitud.



Sellise vahva asjaga tegeleb professor Gary Greenberg.
Mõnikord kulub ühe liivatera pildistamiseks ja rahuldava tulemuse saamiseks mitu tundi.



Siin on tema kodulehekülg.



Pildid Daily Mailist.