Kui palju me teistest taipame?

Üks mitmesuguseid mõtteid tekitav artikkel Jeff Wise'ilt.
Tõlgin siit mõne jupi:

*
Malcom Gladwelli bestseller „Blink“ keskendus ideele, et meie alateadvus on targem kui me arvata oskame, ning et see on suuteline väga kiiresti jõudma hämmastavalt paikapidavate järeldusteni. /.../ Viimasel ajal olen ma mõtisklenud selle koha üle raamatus, kus autor ülistab meie intuitiivset võimet vaid sekundite jooksul tabada teise inimese isiksuse põhiolemust. Ta tsiteerib produtsent Brian Grazer’it, kui too kirjeldab, kuidas ta silmapilk nägi näitleja erakordset sümpaatsust, ja jätkab nii:

Ma arvan, et paljudel teist on Tom Hanksist selline mulje jäänud. Kui ma teilt küsiksin, milline ta on, ütleksite teie, et ta on heade kommetega ja usaldusväärne ja asjalik ja naljakas. Kuid te ei tunne teda. Te pole tema sõber. Te olete teda näinud vaid filmides, kus ta on paljusid erinevaid tegelasi mänginud. Sellegipoolest on teil õnnestunud vähese info põhjal, mis te Tom Hanksi filmidest välja noppinud olete, teha tähendusrikas üldistus.

Mulle tundub selline argument küll ebaveenev. Lõppude lõpuks on Tom Hanks näitleja. Tema töö on võluda vaatajaid. Näida millenagi, mida ta tegelikult ei ole. Jah, ta on selles väga osav, kuid kas edu on tõend selle kohta, et meil on sünnipärane võime kellegi iseloomu põhijoonte tabamiseks – või hoopis selle kohta, et meid on kerge lollitada? On ju Hollywood tuubil täis sarmikaid, ilusaid inimesi, kes ekraanil meid võluvad, kuid tegelikkuses käituvad nagu agulikassid.

Sest kuigi ma omal ajal olen romantilises suhtes (või kolmes) tõeline tuhmu olnud, olen ma nüüdseks jõudnud järeldusele, mis on Gladwelli omale vastupidine: me mitte lihtsalt pole suutelised ühe silmapilgu jooksul inimesest head pilti saada, vaid võime veeta mõne inimesega koos aastaid samas voodis ja sama laua ääres, ja ikkagi neid päriselt mitte mõista. (Ma tean naist, kes oli küllaltki üllatunud, saades oma mehelt pärast 40 abieluaastat faksi, milles mees teatas, et on otsustanud abielu lahutada.)

///Järgnevalt kirjeldab autor tutvust informaatiku John McAfeega, keda ta algul kirjeldas erakordselt tarmuka ja meeldiva inimesena. Hiljem aga kuulis vihjeid, mis panid ta oma arvamust muutma.///

Miks me siis oleme nii võimetud oma liigikaaslaste olemusest täpselt aru saama?

Arengupsühholoog Robin Dunbar pakub, et asi on selles, et me oleme mõneti arenenud petma. Tema „sotsiaalse aju hüpotees“ sedastab, et inimese aju arenes nii suureks seetõttu, et sotsiaalsete olenditena võistlesid meie esivanemad pidevalt oma grupisisese staatuse pärast. Oma raamatus „Ülim hirm“ kirjutan ma, et imetajate puhul nagu meie, võib hierarhiline positsioon olla elu või surma küsimus; seetõttu on meie ajus välja arenenud spetsiaalne sotsiaalseid ohtusid töötlev hirmukanal. Et jääda ellu, peame me suutma mõista, mis meie sõprade ja sugulaste hinges toimub. Niisiis on teesklus osa meie evolutsioonilisest pärandist. Me valetame samal põhjusel, miks lind lendab ja vaal vett välja purskab: see aitab meil ellu jääda.

Mõned meist on paremad kui teised. Minu naine aga, näiteks, on erakordselt vilets valetaja, mis on üks põhjustest, miks ma temaga abiellusin. (Vähemalt praegu arvan ma nii, aga küsige 30 aasta pärast uuesti.) Mõned jälle on erakordselt osavad. Ma olen õppinud oma kõhutunnet neis asjus mitte usaldama. Üha uuesti on selgunud, et inimene, kes mulle esmakohtumisel tõesti väga-väga meeldib, on tegelikult täielik tolgus.

Jeff Wise
***

See on muidugi põnev hüpotees, et meie aju arenes nii (suhteliselt) suureks seetõttu, et me petame oma hüvede nimel ja püüame samas teiste, meiega võistlevate liigikaaslaste võimalikke pettusi läbi näha.

Veelgi põnevam on näha, kuidas intuitiivne teadlane usub, et inimloomus on sekunditega läbinähtav ja püüab seda tõestada, ehk üldistab iseenda põhjal.

Ja talle astub vastu täielik tuhmuke, kel puudub oskus muljejätmise ja teeskluse läbinägemiseks, ja ka tema püüab seda tõestada, ehk - üldistab iseenda pealt.

Minu jaoks isiklikult teeb selle huvitava vaidluse veidi naljakaks see, et ma usun intuitsiooni jõusse ja usun, et on hea, kui inimene on hea "radariga", ning mul on kahju neist, kes ei taju õhust, kui midagi on kahtlane. Ja mul on kahju endasugustest, kes küll tajuvad, kui midagi on valesti, kuid ignoreerivad seda, kuna käega katsutavaid tõendeid ei ole ja see aimdus pannakse lihtsalt oma "neurootilisuse" arvele. Ja siis tuleb keegi, kes üldse ei oska, ja kinnitab, et sellist asja pole üldse võimalik osatagi. Ja et keegi ei oska, tegelikult. See on naljakas :)... miks mitte lihtsalt leppida sellega, et sa ei näe inimesi läbi? Miks püüda tõestada, et inimesi pole võimalik läbi näha? See on umbes nagu üles astumine suure "avastusega": ma ei oska kampsunit kududa ja seda ongi üldse võimatu kududa; kui keegi väidab, et tal õnnestus korralik kampsun kududa, siis oli see lihtsalt juhus.
Hmh, ja äkki oligi... Ometi on neid, kellel kampsunid välja tulevad, nagu ka neid kes ei üritagi endale täiuslikku kampsunit kududa, vaid võtavad sellise nagu poest saab.

Lõpuks - ma usun, et inimajus on piirkond, mis on teiste emotsioonidele (ja ka nende varjamisele ja varjamise võimalike põhjuste väljaselgitamisele) häälestunud, mõnel on see häälestatus peenem, mõnel jämedakoelisem. Kõik on ju rahul, et mõnel on kätt või silma mingite asjade peale, teisel jälle mitte. Väga huvitav, et on tekkinud vaidlus, kas me mõistame teisi või ei mõista - nagu neid mustmiljonit vahepealset varianti polekski.