neljapäev, 22. juuni 2017

Can't ... stop ...

Sama tüdruk - hoopis teine hääl!

Repeat! Repeat! Repeat!




Ta on jahimees... Ta on hea mees.
Ole vapper, kui ta toob sulle metsast koju ... eimidagi.

-

Sina oled korraga Aadama ja Eeva eest..., mina sellesse pilti ei kuulu...


---

Blessings, my dear lovedoves! :)

Ägedat jaani! :)

teisipäev, 20. juuni 2017

Laulev naiskoomik

Panin uneajaks mängima ühe vana lemmiku, Moonrise Nationi, aga ärgates toksasin äsjasest uimasusest pooljuhmina järgmisele soovitatud artistile ja leidsin väga ägeda, mulle täiesti tundmatu näitsiku nimega Aldous Harding.

Olen talt praeguseks kuulanud vaid kaht laulu ja mulle tundub, et nende kahega piirdun ka lähipäevadel, sest need on nii lahedad, et midagi muud pole vajagi - panen aga repeat peale ja ongi kena.

Alguses meeldis mulle nende laulude 'värvigamma' - meloodia ja kuidas seda on 'ruumikamaks' tehtud, naise hääl on ilus ja sõnad pole ka kolmest korduvast labasusest või triviaalsusest kokku klopsitud...
Aga vaat seda teist videot jäin päevikukirjutamise kõrvalt vaatama; alguses tundus ikka väga veider, aga siis sain aru, et musta riietunud lauljataril on täiega lõbus ja kuigi nukravõitu sõnades palub naine mehel valida enda ja maailma vahel ja juba saab aru, et mees valib maailma, siis siin on selle tragöödia hilisem, koomiline esitus. Mida rohkem vaatan, seda naljakam on :D
Sain aru ka, et segadusseajav lambahääl mõnede fraaside lõpus on osa naljast... ja samas see ikkagi pole liiga ilmne, jõuab hämmingut tunda, enne kui aru saad, et andekas laulja ja nukker laul küll, aga ikkagi tehakse koomuskit! :)
Igavesti vahva piiga! Minu tänase päeva kõige lustakam osa tuli igatahes just siit! :)





Aldous Harding "Horizon"

Let me put the water in the bowl
For your wounds, babe
Let me fill you up with the fingers of love
You can’t lose babe
When you watch me play, does it feel bad, darlin’
When they choose me?

Say again, this place
Say again, this place

I broke my neck
Dancing to the edge of the world, babe
My mouth is wet, don’t you forget it
Don’t you lose me
Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon

I’ve gotta scratch it down, I never could amount
That’s it, babe
And now the sugar’s run out
And I don’t know what to say
Say again, this place
Say again, this place
Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon

And every now and then, I think about
When you’ll die, babe
There’s a fall in my head
It floods what you said into the room, babe
I don’t belong in the desert
Yes, I can see it, take me home, babe
Say again, this place
Say again, this place
Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon

Here is your princess
And here is your horizon
Here is your princess
And here is your horizon





neljapäev, 15. juuni 2017

Äratundmisrõõm

Tõin kolmapäeval raamatukogust vaat sellised raamatud:

1. Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar "Meie aasta Siberis"
2. Raim Farhadi "Sära, päike!"
3. Vissarion "Viimne testament. Ettekuuutus / Pöördumiste raamat"
4. Margaret Atwood "Süda vaikib viimasena"
5. Yangzom Brauen "Raudlind. Kolm Tiibeti naist"

Minu voodipeatsis oleva lauakese nukker hetkeseis...


Siberi-raamatu leidsin täitsa kogemata - otsisin seda Vissarioni õpetustega raamatut Esterist ja viskas selle ka ette. Ma sarja ei vaadanud ja ei teadnudki, et nad seal Siberis just Vissarioni järgijate hulgas elasid. Alguses mõtlesin, et oleks teadnud, oleks vist vaadanud..., aga ega ma tegelikult poleks :D
Mulle meeldivad ainult sellised sarjad, mis on iga päev samal ajal, nii et ma saaksin selle oma päevaplaani sisse kirjutada :D
(Tegelikult on telekad meil kõik elektrist lahti ühendatud, mitte keegi ei vaata.)

Arbo seal Siberis tegi rohkem 'meestetööd' - muudkui ehitas ja rassis ja filmis...
Tuuli sai oma kahe väikese pojaga vast veidi vähem vehkida, igatahes on Arbo kirjutatud lõigud ka nagu mingi sihiga, Tuuli lood on mõtisklevamad ja tundlikumad/tundeküllasemad.
Sealsetele inimestele üldse väga meeldivad soorollid ja tööjaotus - khm, mina kiidan ka heaks! :D
Ju ma ikka maa- või metsa-loom olen. Hallolluse asemel on mul ürgollus.

Arbos on näha vastutava pereliikme tuska, kannatamatust ja kärsitust.
Tuuli hing sai seal nagu rohkem hõisata! :)

Ma üldiselt ei viitsi enam raamatupostitusi teha, sest viimasel ajal olen lugemise asemel pigem  astraalrände teinud ... NOT! :D  niisama istunud ja kui üldse loen, siis pigem üle. Meel nagu ei vaja väga palju 'lahutust' praegu.

Aga 'lahutustega' seoses - vissarionlased tirivad oma keerulisemad probleemid kõik puha omaküla vissarionlaste Pere ette. Kes iganes tahab, võib asja kohta oma nägemust pakkuda. Nad leiavad, et see pakub väga palju tuge. Näiteks jättis üks mees oma naise teise ja noorema pärast maha ja see esimene naine oli äärmiselt õnnetu. Aga kui nädal aega hiljem temaga teledoku jaoks jutule saadi, siis oli ta - nädala ajaga! - juba maha rahunenud ja olukorrast mõnevõrra ... eee ... desidentifitseerunud??? :D No, suutis asja kõrvalt vaadata ühesõnaga, ei olnud enam suur tihe pilv hüljatust, reedetust ja alandust.
Meil mõnel ei jätku isegi poolest elust, et teise poolde mõistvalt suhtuma hakata... :D

Tuuli kommenteerib seda nii:
"Ja tõenäoliselt on abi ka sellest, et üks probleem nii põhjalikult läbi nämmutatakse. Kui sa ei nuta üksi õhtuti patja, vaid kogu külaga hommikust õhtuni ainult oma juhtumit lahkad, siis mingil hetkel on see nii läbi arutatud, et sealt mõne uue tahu väljavõlumine käiks tõelisele detektiivilegi üle jõu. See teema muutub lausa tüütuks ja lõpuks ei viitsi sellele enam isegi mõelda!"

Jee!
Ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kes seda märkab ja sellest räägib!
Et kui mingi emotsioon teeb tuska või mõte häirib, siis ära suru seda alla, see ainult pikendab ja tugevdab ebamugavust. Just nimelt teadlikult tegele sellega ja mõtlemisest parem oleks kirjutamine või rääkimine. Rääkimine avardab pilti ja kuidagi ... teeb asja reaalsemaks, et päriselt ongi nii nagu on! See tunne läheb üle, et wadda fuh is dis??? Ja kirjutamisega on nii, et kui järeldused ja tunded jäävad kirja panemata, siis muudkui aga ketrad neidsamu, et detailid meelest ära ei läheks. Näiteks loetled aga üles kõiki näiteid sellest, kuidas eelmine elukaaslane halvasti käitus, püüdes mitte midagi unustada. Pane parem kirja, punkt punkti haaval ja loe aga üle, kuni tõesti siiber saab. Ja mingil hetkel ikka see lisanduste visandus lõppeb ka.
Kui pabereid ära visata või põletada ei saa, siis midagi ikka nakitseb veel ja tõenäoliselt on see midagi meis endas, mitte teises osapooles. Näiteks lihtsalt see: mis mul viga on, et ma lasin endaga niimoodi käituda?
Ma arvan, et see pool tööst on palju olulisem ja meie halva enesetunde tegelik põhjus.
Me peame endale tunnistama, et me ise reetsime end ning seejärel taastama või looma usalduse enda vastu.
Selleks tuleb lihtsalt tegudega kinnitada, et me kuulame nüüd enda vajadusi ja tormame endale kohe appi, kui miski ei meeldi :), et me ei ütle endale "kuss!" kui ebameeldiv tunne pead tõstab.

Konfliktides, kus üks tahab üht ja teine teist, olen ma soovitanud mõelda lausele "Aga sa ära taha seda, mida sa tahad - taha seda, mida mina tahan, et sa tahaksid!"
Kas ei hakka natuke imelik? :D

Aga jah, ma arvan ka, et kui teised sinu murest sinuga ja omavahel ka muudkui lätutavad, siis tekib endal juba selline tunne, et juhtus mis juhtus, aitab nüüd kah, see pole ju nii suur asi.


Siberi-raamat on väga-väga mõnusaks lugemismaterjaliks, eriti kui saadet näinud pole. Värvilisi fotosid on palju ja need on ilusad ja huvitavad. Pisikeste poiste naljakatest ütlemistest on tehtud koomiksiribad, mis on võrratult armsad! :)

Huvitav oli lugeda, et kogukonnas alustati vegan-toidulistena, kuid sellel olid halvad tagajärjed, nii et nüüd tarbib suur osa vissarionlastest ikka mune ja piima(tooteid) ka. Ma just alustasin üht vegan-raamatut, mille kunagi Väikule kinkisin. See on ka nii soe ja armas, need inimesed, kes (nii mõnigi kord oma tervise hinnaga) loomset ei tarbi ja soovivad sellega teiste tähelepanu tõmmata loomade väärkohtlemisele mitmesugustes tööstustes, on nii vaprad ja imeliselt tublid, aga mul on hea meel ka selle üle, et üha rohkem julgevad häält teha ka need, kes on olnud veganluse innukad pooldajad ja sellest mitmesuguste probleemide tõttu avalikult loobunud - hoolimata sellest, et nad saavad hullul kombel hurjutatud endiste kaaslaste poolt, see on tõesti kohutav! :D Üks imekaunis elufilosoofia pole pääsenud järgijatest, kes kasutavad seda ideoloogiat teiste materdamiseks ja enda esiletõstmiseks.
Jahmatus ja värinad!... :p
Aga see armas raamatuke jääb mul nüüd pooleli, kuni raamatukogust toodu läbi loen, üks Haruki Murakami raamat tuleb ka kunagi teistele töts-töts järele...


Aa, aga viskasin pilgu ka Vissarioni Viimasesse testamenti...
Tema järgijate eluviis on paradiisina võluv, aga raamatu esimese lehekülje lõpus oli selline jutt:

"9. Siitmaalt edasi jagunevad inimesed kas valguse või pimeduse jõudude esindajateks. Kolmandat võimalust ei tule.
10. Nendest, kes eemal seisavad ja õpetuse tõhususe üle arutlevad, saavad kurjuse kandjad. Keeldumine tegutsemast muudatuste ajastul vaid suurendab vastasseisu."

O! M! G!
Nagu valgusfoor näitaks järsku korraga kolme kollast tuld...
Põgene, vaba laps! :D

Aga eks ma loen ta sellegipoolest huviga läbi. Mõne hea ütluse vast ikka leiab mehelt, kes nii ägeda kogukonna on rajanud... :)



Ooookei, see sai nüüd kuidagi väga segasummasuvaline postitus ja et asi veel segasem oleks, lisan ma siia suvalisi pilte, mille juuni kaustast leidsin:


Nii tore, kui sul on laps, kes oma titekad pluusid sulle annab,
mulle see T(udu)-särk väga meeldib :)


***

Üksvahe ma sõin iga päev omletti '0'
(kuna ma voodis söön ja pudistada ei taha, on hapukoorega kaetud leivaviilud omleti all,
et saaks noa-kahvliga süüa ja ei peaks kätt puruseks tegema...)


***

Doktor Riina Raudsik kinnitab, et dieediga kaalus juurde võtta on raskem kui alla võtta!
Nomismaütlesin! :)


***

Tegin internetitesti, et saada teada, kui puhas mu hing siis täpselt ikkagi on:




Puhtam enam ei saakski olla :D
Yay! :D

***

 Ja Väiku ka tervitab!


😘😘😘


teisipäev, 13. juuni 2017

Põgusalt tänasest unenäost

Ajasin Mehega mõnusasti juttu mingis kõrge laega fuajees, kus seisis teisigi inimesi, ka meie mõlema sõpru-tuttavaid.
Edasi tuli minek teatrisse või külla.
Eeldasin, et läheme koos, aga siis tuli üks heledas (beežikas, sätendavate tikanditega) kleidis näitsik, Mees võttis tal käe alt kinni, nad lehvitasid rõõmsalt meile ja astusid minema.

Ma olin mõnevõrra üllatunud ja nõutu - olin eeldanud, et meie ikka läheme koos...

Aga siis tuli mulle meelde, et mina olin tema naine eelmises elus --- selles elus olen ma Mehe õde. Me olime väga lähedased, enam-vähem ühevanused (aga mitte vist kaksikud) ja käisime igal pool koos enne tema abiellumist.
Mõtlesin, et ahsoo, jaa, loomulikult läheb ta nüüd oma naise, mitte õega! Olin korraks unustanud, et ma polegi kõige tähtsam naine tema elus ja imestasin, kuidas ma sain selle unustada ...

Selline unenäojupike teile :)


Edit:
Kuulge, see unenägu võiks küll täide minna... :D
See tähendaks, et järgmises elus mäletaks ma oma eelmist/praegust elu :)

esmaspäev, 12. juuni 2017

Hommikust

- pole minu pilt :p -
Magasin täna ikka korralikult sisse...
Äkki selle pärast, et vihma lõhn on nii mõnus ja magus...?

Totutan siis kööki, kus Mees on juba hommikusöögi lõpetanud. kallid-musid ja ma hakkan endale kohvi tegema.

"Ja kuidas möödus Teie öö?" uurib Mees poeetiliselt.

Mina vastan segaduses: "Täitsa hästi!... Mulle meeldis."

Mees purskab naerma, mina pilgutan kohmetult silmi...

Aga ma tegin endale kaks kruusitäit kohvi ühekorraga ja veel tassi kuuma vett enne kohvi joomiseks. Räägivad, et jube kasulik on mitte kukutada kohvi otse tühja makku...

Täna, ma tunnen, et tuju on selline, et mitte midagi kasulikku ei tee, selliseid päevi peab ka olema! :)


pühapäev, 11. juuni 2017

Sära, päike

Eheh, ma tellisin endale täna üle mitme kuu raamatuid (raamatukogust, mitte poest; kui ma sain aru, et ma ei pea ise seal riiulite vahel tuiama, siis hakkasingi kasutama võimalust kõik see värk kodust arvuti teel alla valvelauda tellida; nii hea on Eestis elada :)! ) ja panin kirja ka Raim Farhadi "Sära, päike!" - see oli lasteaias mu lemmikraamat, isegi autor on meeles, kuigi läks enam kui kümme aastat enne kui ma aru sain, et heade raamatute puhul tasub vaadata kirjaniku nime ja ka teisi tema raamatuid uurida.
Polegi nii ammu lasteraamatuid lugenud :), Viplalast nägin täna lausa midagi unes, aga mida ... - vaat, seda ei mäleta. Tinistamine oli küll ...


Aga leidsin just hetk tagasi ühe kena tsitaadi sellest, kuidas see, mida me tugevuseks peame, võib olla maskeerunud nõrkus:

"Many men are raised with the attitude of toughness, that they need to “man up,” “act like a man,” etc. They are taught not to feel their emotions and as a result, they become very coldhearted. Acting in this way does not take strength; it is a weak quality, and an attempt to escape and neglect your emotions rather than feel them. It takes real strength to be able to acknowledge your feelings, to feel your emotions and to forgive a situation. Love is a quality of the strong, not the weak."

-"Stillness: A Guide to Finding Your Inner Peace"
Joseph P. Kauffman
Instagram: TheAnswerIs_You ja juba varem tutvustatud Conscious_Collective.



Ma olen üsna nõus... Kui sa hambad kokku ja oma tunded alla surud, teeb see su nõrgemaks mitte tugevamaks. Parem juba sisse sumatada! :)
Kui tahad olla õnnelik, siis kindlasti - karga porri! :D



Minuga juhtus mõned päevad tagasi selline lugu, et Emmake palus mul Venna ja Issakese eest varjata, et ta järgmisel päeval neile külla sõidab - varjata, kuna ta teab, et pole Venna kodus oodatud. Ta ütles, et teeme nii, et "sina ei tea sellest midagi". Kuna oleme alles soojalt suhtlema hakanud, mõtlesin, et äkki tulen talle vastu...? See polnud ju väga suur asi...? Aga äärmiselt ebameeldiv ikka. Ma mõtlesin veel, et lihtsalt ei topi oma nina nende mängudesse. Tehku mis tahku.

Nojaa, Emmake jõudis kohale, Vend nii nördinud, et helistas mulle.
Mina mõtlen - kas ma nüüd tohin öelda, et teadsin sellest? Aga siis meenus, et Emmake oli palunud mul teha nii, nagu mina ei teaks sellest midagi, nii et ma ütlesin tagsihoidlikult küsiva: "Hmmm?!"

Paar päeva hiljem Vend pahandas Emmakesega, et kuidas sa niimoodi külla sajad, et mitte kellelegi ei ütle ja Emmake teatas uljalt, et mulle ju ütles!
Vend ei uskunud teda, helistas sealsamas mulle ja küsis. Noh, jah :D, pidin tunnistama, et ütles jah ja palus salajas hoida. Ja et ma mõtlesin, et kui keegi otse küsib, siis ma valetama ei hakka, aga ise ka välja ei räägi. 

Vend oli äärmiselt jahmunud, kurb ja pettunud.

Alguses tundsin ärritust Emmakese suhtes, kes mind justkui selle olukorra sisse pani, aga selle tunde sees konutades ja seda analüüsides sain aru, et Vend ei ole minus pettunud mitte selle pärast, mida tegi Emmake, vaid selle pärast, mida tegin mina.

Ja halb enesetunne on mul ka selle pärast, et mina käitusin valesti, mitte selle pärast, mida Emmake tegi. Ega teiste inimeste loogikat ja valikuid ei jõua niikuinii ära imestada :D, pole mõtet üritadagi, eks igaüks püüab teha enda jaoks parimat kõiges kahtlases, mida me teeme :D 

Niisiis ma kirjutasin Vennale lühikese vabandava kirja, mille peale ta vastas, et "kallike, ma saan aru, kui sa alati kohe ei tea, mida teha...", nii et ma arvan, et ta annab mulle andeks... :)

Järgmisel hommikul sain aru, et mu mõistmine või pigem ikkagi kaastunne Emmakese suhtes on 100% tagasi. Ma ei jaga tema meetodeid, olen kindel, et mul pole võimalik neid mõista, aga see on tema elumüsteerium ja läheb täpselt sellist rada, nagu tal vaja on. Teiste inimeste mõistmine/hukkamõistmine ei puutu asjasse.

Aaanyway, sain ootamatult lisaõppetunni asjas, mida ise ammu arvan, et kogu aeg teen: ei mingeid kompromisse südametunnistusega! Ausus ja avatus alati. Ei mingit inimestega manipuleerimist kasvõi info kinnihoidmise teel. Kõik kaardid lauale, alati. Ja siis mehiselt tagajärjed vastu võtta :D!
(Mu enda kogemus on küll selline, et aususe valusad tagajärjed on niiiiiiiiiiiiii palju kergemad kanda kui valetamise/varjamise valusad tagajärjed.) 

Väga meeldiv oli kogeda, kuidas see teise inimese pihta suunatud ärritus seekord väga kiiresti ära lahatud ja endaga seotud sai.

Kui sa oled vankumatu oma tões, siis ei saa teised inimesed sulle liiga teha.
Ja sa ise ka mitte.


Vot niuksed lood, ja imekena suve algust teile, armsakesed! 😘
Love you! :)

neljapäev, 8. juuni 2017

Näiteks unenägudest ... :)

Mu armsad,
endale hilishommikul kohvi tehes mõtlesin, et peaks mingi elumärgi endast täna blogisse jätma..., telefon tegi 'kõll' ja sinna tekkis küsimus mu unenägude kohta praeguses rahuseisundis :)
Saigi põhjus alustada :)

Ma ise tunnen küll/ka, et olen rahuseisundis, kuid see on pigem 'lubamise seisund', ootuste puudumise seisund kui 'füüsiline rahu'. Mu psüühika on ikka läbinisti neurootiku oma ja kui keegi minu nähes nutab, siis ma ei saa mitu nädalat magada.

Kuna mu suguvõsas käib praegu paras tants ja trall, mitte keegi ei soovi oma soove letti laduda, kõik üritavad kuidagi nihverdada ennast ja ka teisi soovitud suunas ja igaühel on see suund erinev, siis olen praegu natuke kurb ja hajali. Ma tean, et olen paljusid aidanud, kasvõi lihtsalt kinnitades seda mida siin teilegi, et ärgu häbenegu oma vajadusi ja emotsioone, aga väljendagu neid sõbrana, mitte vastasena. Kui inimene usub, et tal on õigus tunda seda, mida ta tunneb - ja teistel täpselt sama moodi -, siis ta räägib oma ideedest väiksema agressiivsusega. Solvumisi ei toimu, kurvastusi küll. On ju kurb kuulda, et see, mida meie peame väärtuslikuks pakkumiseks teisele, mille eest teine võiks pakkuda meile seda, mida meie temalt vajame, ei tahagi meie poolt pakutavat, kui me 'tasuta' ei anna. See on väga kurb ja haavab meie ego kõvasti.

Ma hoian nende käsi, kallistan ja kallistan neid, pühin nende pisaraid ja julgustan neid avatud ja leplik olema, kuid siis teevad nad jälle ette planeeritult midagi, mis teisi vihastab - sest nad ei suuda jätta teistele nende vabadust ja ruumi. Neil on vaja midagi, mida nad ausalt, lugupidavalt ja avameelselt ei saa.

Ja kui üks neist vihastab ja ütleb, et kembelgu omavahel, tema ei hakka enam üldse midagi arvama ja jääb sellest kõigest kõrvale, siis on teised vihased, nagu see kõrvalejääja peaks üht neist toetama.

See on kurb!

Samas minul on kõigiga kahekesi hea olnud.
Emmake on mu loenguid vabaduse vajalikkusest kuulnud, ja ta on oma käed iseendale hoidnud, ei püüa mind vangistada viimastel kuudel.
Avaldasin päris viimasel korral ettevaatlikult selle üle imestust (sest muutus on ju kogu suhtumises, mitte lihtsalt füüsilisest kinnihoidmisest loobumises) ja ta ütles, et on rääkinud palju Eesti naissoost tervendajaga (ma nime ei pane, et guugeldades üles ei tuleks, aga neile, kes selle maailmaga kursis, peaksid nimetähed kogu info andma: M-A V.). Et nad on teineteisel külas ka käinud, mitte ainult seminaridel kohtunud, ja selle naise jutud on Emmakest edasi viinud. 
Ma olen ju teile rääkinud, kuidas ma totaalselt usun sellesse "sa saad kõik, millest loobud"-teooriasse.
Nüüd, kus Emmakese energeetika pole enam minu suhtes allasuruv ja manipuleerida püüdev, olen saanud anda talle kümneid pikki kallistusi, mis ta väga õnnelikuks teeb ja mul on tema üle hea meel. Viimane kord pikutasime isegi paar tundi kaisus!

Ja siis, tolksti!, jälle enda pealesurumine - mitte minu suhtes, aga teiste suhtes.

Seega magan mina ikka tabletiund ja need uned on mul alati kirjud, kiired, asjalikud. Sageli käitun oma unedes tegelikke probleeme lahendades nagu mingi detektiiv või alkeemik :), väga põnevad ja tegusad uned on - nagu mul amitriptüliiniga ikka. Ja nagu ikka, olen unedes väga tubli, teen telefonikõned, panen Väikule silma- ja hambaarstiaja, käin raamatukogus ja poes - kõike teen ja väga meelekindlalt :D


Aga päeval, kui ma parasjagu selle üle ei imesta, miks osa mu sugulastest nii jäigad on ja enda reaalsuse tunnelvaadet üldkehtivaks peavad, olen Väikuga lobisenud ja vaadanud dokfilme YouTube'i Real Stories kanalilt.

Vaatasin mitut, kus Aafrika ja Aasia tüdrukuid müüdi või rööviti naiseks ja mõnel pool peeti neid kui orje ja nende mees võis nad edasi uuele mehele müüa. Paljud tüdrukud tegid nii rasket füüsilist tööd, et nende kehad ei kasvanudki 'täis' ja kui nad lõpuks rasestusid, polnud nende vaagen piisavalt lai, et üldse sünnitada. Sünnitus kestis päevi ja beebi loomulikult suri juba õige alguses. Vaadates, kuidas naised tundide kaupa vett tassisid või endast kolm korda suurema haokubu selga võtsid, meenus mulle, et Euroopas on feministe, kes teevad meestele peapesu neile uste avamise või kohvrikandmisabi pakkumise eest. Mida mõtleksid neist need naised, kes kogu raske töö (talu)majapidamises ise ära teevad?

Aga eks iga ideoloogia, filosoofia või religiooni kallale kargavad ka mingid äärmuslased ja hüsteerikud, kes selle sildi all omaenda hullusi levitavad...

Veel sain esimest korda ühe lahenduse ühele pikaaegsele arusaamatusele/imestusele: kui islamiusku mehed on nii tohutus seksinäljas, et peavad väikesi poisse vägistama, siis miks nad seda asja omavahel ei aja? Tundub, et maailm on seksivõimalusi otsivaid meessoost moslemeid täis! 
Keegi küsis ühe video kommentaariumis ka, et miks nad lihtsalt omavahel ei seksi? Üks vastus oli, et homoseksuaalsus on Koraanis otsesõnu keelatud. Meeste puhul tähendab homoseksuaalsus teise mehega seksimist. Murdeea-eelne poisslaps aga ei ole mees. Kõik teavad, et see on midagi, mida ei tohiks teha, aga kuna seadustes on selline tühik ja selle ärakasutamine üldlevinud, käivadki moslemi mehed poistega ringi. 
Ahsoo..., njaa...!
Minu imestus selle üle, miks need mehed vastakuti üksteist ei rahulda, oli tõeline, mitte irooniline, ja see oleks usutav selgitus küll...

Tänavapoisid (Pakistanist oli see film) ise rääkisid, et kui nad tänavale üksi jäid 8-10 aastasena, siis algul neid vägistati, aga siis said nad aru, et see halb asi juhtub nendega niikuinii ja hakkasid selle eest lihtsalt raha küsima, mida ka reeglina tõesti anti!...

...

Hakkasin mõtlema, kas mul mitte midagi lõbusat tõesti pole seekord teiega jagada...?

Väiku sai 8. klassi tunnistuse: neliteist 'viite' ja üks 'neli' - kehaline kasvatus!
Ta on ikka imetubli...
Viimasel veerandil ta just oli väsinud ja mitmel nädalal haigegi... Tegi liiga endale keskmise trimestri ajal, ma nägin seda ja palusin, et ta rahulikumalt võtaks, aga ta tahtis kõik viied saada ja saigi - talvetrimestril oli isegi kehaline kasvatus 'viis'. Tal on selline huvitav skeem, et esimesel trimestril võib rahulikult võtta, teisel tuleb kõvasti pingutada ja kolmandal tuleb pingutada ainult neis ainetes, mis esimesel trimestril oli 'neli'. Aga kekas pingutada tervis ei lasknud...

Aga nüüd mu marjake magab poole lõunani ja päeval veel sinna otsa :) Ütles, et magab kaks nädalat, siis hakkab raamatukogus ja jooksmas käima. 


...

Minul endal läheb kõige olulisema kandi pealt ikkagi tohutult hästi...
Mõnikord ma mõtlen, et huvitav, kas ma olen hulluks läinud lihtsalt? :)
Ja kui kauaks see nii jääb...?

Aga mulle meeldib näha, kuidas see teistele meeldib :) ja kuidas mu lähedus neid rõõmustab...
Kõik inimesed mu ümber on pehmemaks ja soojemaks muutunud kuidagi, ja väga! ... või saab see olla ainult peegeldus?... ma arvan, et ei. Tunnen, et olen saanud olla see, kes teistes hea välja toob, aga see on ikka nende endi sisemine 'hea'.

Ikka head ja ilusat teilegi! 😘