laupäev, 31. detsember 2016

Head vana lõppu ja uue algust! :)

Järjekordne aasta on selja taha jäämas.

Aasta 2015. oli minu jaoks raske, kuidagi segane ja kiire, surmad ja lahkuminekud, üks südamevalu teise otsa.

2016. aga oli järsku heast peast üleni super!

Kuluski ära üks läbinisti hea aasta! :)



Tahan jälle öelda aitäh kõigile, kes on siin lugemas käinud! :)
Teie väikesed kirjakesed ja kommentaarid, tähelepanekud, info, nõuanded ja muud „meelespead” on mulle väga palju rõõmu ja/või elu lihtsamaks teinud. Suur-suur tänu ka nende hoolivate soovituste eest, mida ma ühel või teisel põhjusel pole kasutanud. Tõesti! Olen alati väga liigutatud, kui mulle kirjutatakse nõuannetega, mis võiksid mu elu lihtsamaks või puhtamaks teha! Suur tänu! :)

Ma loodan, et teiegi aasta oli õnnelik :), nii et saate sellele soojade mälestustega mõelda, ning seega ka tulevikku vaadata, tulvil head usku.

Minu uue aasta soovid teile oleksid,
et teie ümber oleks alati inimesi, kes hoolivad teist ja soovivad teile kordaminekuid ja õnne;
et hädad, kurbus ja üksildus teist eemale jääksid;
et teil oleks alati piisavalt jaksu tegelda väikeste ootamatustega, mida paraku jätkub igasse aastasse;
et teie ja teie KõigeKallimad oleksid terved ja õnnelikud;
et te leiaksite vastused kõikidele küsimustele, mis teie pead/hinge võiksid vaevata;
et võiksite tunda rõõmu oma sisemisest kasvamisest;
et teil oleks alati jaksu teisi inimesi mõista ja neile head soovida;ˇ
et teil oleks meeles ka enda vastu armastav, hooliv ja lahke olla
ja et maailm avaneks teile ilusa ja armastust täis paigana.


Imelist uut aastat, 
tuvikesed, numpsikud ja kallipallid, daamid ja härrad! :)
Woot woot! :)



kolmapäev, 28. detsember 2016

Piparkoogipekk

VT ahastab:

"Kui ma olin väike, siis vanaisa kinnitas, et minust tuleb pikk ja sihvakas piiga. Aga minust tuli hoopis mingi sihvka - väike ja paks!"

Mina 'abistan':

"Aga sa võid seda asja ju nii võtta, et oma kasvu kohta oled sa isegi pikk!"



Vegan-jõulud pekistele preilidele :)


Pilt Instagramist/ awake_spiritual_hippie

teisipäev, 27. detsember 2016

esmaspäev, 26. detsember 2016

Jõul on teleka / arvuti ees molutamiseks, eks!? :-)

Vaatasin eile luuletaja Dylan Thomase elust rääkivat filmi "The Edge of Love". Dylanit mängis mulle täitsa tundmatu näitleja Matthew Rhys ja väga hästi mängis. Dylani abikaasat Caitlinit mängis suurepärane Sienna Miller. Armukest Verat Keira Knightly, kes teeb oma alalõualuuga nii imelikke liigutusi, et ma peaaegu ei julge teda vaadata, väga häirib kohe, igas filmis! Vera abikaasat aga mängib jällegi väga hea iiri näitleja Cillian Murphy.

Mulle meeldivad filmid, kus elust suurema inimese abikaasa ja armuke pärast esimest võõristust sõpradeks saavad :D. Vera ja Caitlin said nii headeks sõpradeks, et räägiti, et neil endil olevat intiimsuhe. Sest kuidas muidu saaksid nad üht meest jagades nii head sõbrannad olla ja omavahel ka lustida ja lõkerdada.

Eks elu ja tunded mässivad su endasse ja kui eemalt vaadates pole su seis kadestusväärne, siis tunnetekeerises sees olles oled võibolla ikka teinud parimad võimalikud valikud.

Minu meelest oli väga liigutav film, rollid olid veenvad ja kedagi ei tehtud paharetiks, kõik tegelased olid usutavad ja kõigile võis kaasa tunda nende valu vältivas lustimises.

Väga hea film, soovitan! :)


Dylan oma kahe naisega...




* * *




See meenutas mulle teist autobiograafilist filmi, mida 2-3 kuud tagasi vaatasin - "Kill Your Darlings". See rääkis biitnikest Jack Kerouacist, Allen Ginsbergist (keda mängib Harry Potter :D), William S. Burroughsist ja kõigi lemmikust Lucien Carrist. Film keskendub õige lühikesele ajaperioodile Allen Ginsbergi elus, mil ta astub ülikooli ja tutvub inspireerivate intellektuaalidega, kes elavad nii pinevalt ja põlevad nii ägedalt, et hukk näib paratamatu.


Tavaliselt mul filmides lemmik-kohti pole, aga selles küll.

Kohvikus istuvad laua taga Allen, Lucien, Burroughs ja Kerouak. Tuleb Lucieni jumaldav, selle armastuse tõttu juba alla käinud endine professor või lektor, selleks hetkeks vist koristaja, et anda Lucienile ära essee (ta kirjutab neid Lucieni eest) ja vihjata, et teenete eest tuleb ka tasuda. Lucien on tusane. Nad on professoriga juba iidamast-aadamast armukesed, kuid Lucienil nagu polnud valikutki, sest professor oli tema järele hull ja ei jätnud talle ringi vaatamise ja ise mõtlemise ruumigi. Lucien otsustab professorile näidata, et tal pole teda enam vaja, ja surub essee oma joogiklaasi.

Alanduste ja südamevaluga harjunud professor proovib ikka, sest tal pole muud valikut:
"Kui poleks mind, oleksid sa juba surnud!"

Professori vana sõber Burroughs leiab, et see läheb liiga dramaatiliseks ja talutab professori minema. Lucien võitleb endaga, sest ta teab, et vajab ülikooli jäämiseks professori abi, ta on harjunud, et professor ta elus on ja teda jumaldab, samas on tal soov olla vaba, ta vihkab professorit, et see on võtnud ta vabaduse... ja lõpuks teab Lucien, et professoril on ilmselt õigus - ilma professorita oleks ta juba surnud.
Olles selle tunnetemölluga ühele poole saanud, pöördub ta Allen Ginsbergi poole ja parafraseerib viimati kuuldud lauset, öeldes Allenile:
"Kui poleks mind, oleksid sa IGAV!"
Kõik kolm naeravad nagu hullud, sest seegi võib olla tõsi - Allen, tulevane skandaalne homoluuletaja - oli kogu selles kambas kõige ontlikum sel ajal :)

2016. aastal vaadatud filmidest parim! Jälle soovitan.


Lucien & Allen

* * *





Lõpetuseks paneksin siia Dylan Thomase kauni rütmiga luuletuse, mis... tekitab tundeid :)


Do not go gentle into that good night
Dylan Thomas, 1914 - 1953

Do not go gentle into that good night,
Old age should burn and rave at close of day;
Rage, rage against the dying of the light.

Though wise men at their end know dark is right,
Because their words had forked no lightning they
Do not go gentle into that good night.

Good men, the last wave by, crying how bright
Their frail deeds might have danced in a green bay,
Rage, rage against the dying of the light.

Wild men who caught and sang the sun in flight,
And learn, too late, they grieved it on its way,
Do not go gentle into that good night.

Grave men, near death, who see with blinding sight
Blind eyes could blaze like meteors and be gay,
Rage, rage against the dying of the light.

And you, my father, there on the sad height,
Curse, bless, me now with your fierce tears, I pray.
Do not go gentle into that good night.

Rage, rage against the dying of the light.

pühapäev, 25. detsember 2016

Instagramilemmik: kohvinarkomaan Stephan

Kui inimese fotodel figureerivad enamast kohv, märkmikud, raamatud ja kassid, olen mina käpp silm!
Kasse sellel kontol pole. Aga kohv on vaat et igal pildil, enamasti ka mõned kirjutusvahendid, sageli märkmikud-päevikud, küllaltki tihti raamatud, mõnikord ka elav tuli ja terariistad (kirves, nuga, teritaja) :)
Tegemist on äärmiselt meheliku visuaaliga,

Võib-olla on Stephan end alguse poole pikemalt tutvustanud, aga mina avastasin tema konto alles päris hiljuti ja tean tema tegemistest vaid niipalju, et ta käib aeg-ajalt vanglas vangidega rääkimas. Usujuttu ta oma piltide kõrval ei aja, nii et võibolla on ta vabatahtlik 'kõrv', aga siiski võib olla ka hingehoidja, pastor või preester. Mõne pildi peal on kitarr - äkki ta käib hoopis neile mängimas? :) Vaat, ei tea.
Kommentaarid on sageli saksa keeles, nii et vast on temagi sakslane, kuigi Instagramis kasutab 'inglist'. Ka Šveitsi vihjed on olemas.

Tema fotodele valitud plekk-kruuside, metallist sulepeade, nahast kaantega märkmike pruun, soe tugevus on uskumatult kütkestav. Isegi kui need asjad on justkui veidi lohakalt kokku lükatud, jääb mulje tugevusest, rahulikust, kindlast kontrollist ja enesest teadlik olemisest. Võib-olla on see taotluslik, võib-olla tegelik - liiga vähe olen jälginud. Praegu tundub ehtne.
See on ka konto, kust on raske lahkuda :)

Instagraminimi ja kontolink: stephanmbrunner


Ja nüüd siis pildid:















Väga stiilne, kas pole? :)

Nautige pühi! 

👼👼👼

💙


reede, 23. detsember 2016

Patune jutt jõuluaja kohta... :p

Üle väga paljude kuude (võibolla isegi üle aasta) vaatasin Novaatori uudiselehte.

Jõudsin sellise tekstini:

Igal aastal visatakse Eestis ära 100 tuhat tonni toitu, pool sellest kodumajapidamistes, ülejäänud kauplustes ja toitlustusasutustes.

Ma mõtlesin, et see on absurdne, see pole mõeldav, see peab olema küllaltki totakas viga nagu kunagi Õhtulehes hoiatati inimesi, et valge kärbseseen ja suur sirmik näevad üsna ühtemoodi välja, ärge neid segi ajage - pildid aga olid vahetuses, nii et kärbseseene juures oli sirmiku pilt ja vastupidi. Mina mingi eriline seenelkäija pole, nii et ma ei saanud silmapilk aru, et keegi on teinud uskumatu vea - mõtlesin hoopis, "ohoo, vau, ma olen lapsest saadik arvanud, et sirmik on kärbseseen! Ja ma olen isegi sirmikut korjanud ja söönud! Kui tore, et ma sellest kõhuvalu ja -lahtisust ei saanud! Ilmselt juhtus õnnekombel ikka pärissirmik olema, mitte sirmikusarnane kärbseseen!" :D

Aga vaatasin Osooni saadet, mida selle jutuga tutvustati, ja muid graafikuid ja...

53% ära visatud toidust on pärit kodumajapidamistest;
19% toiduainetööstusest;
12% toitlustusasutustest;
11% põllumajandusest ja kalandusest;
5% hulgi- ja jaemüügist.


On väga hästi mõistetav, et poed peavad iga päev ära viskama koledaks kippuvaid puuvilju, kiirelt riknevaid piima- ja lihatooteid. Mina ei ostnud ka kõige kehvemal ajal poest alla hinnatud puu- või köögivilju, sest siis hakkad kodus plekke ja pehmeid kohti välja puhastama ja viskad pool prügiämbrisse ning lõpuks saad käärimis- või kerge kopitusmaitsega toote, mille kilohind (kui ära visatud osa mitte arvestada) tuleb kõrgem kui korralikul, riknemata puu- ja köögiviljal. Mees ammustel aegadel paar korda tõi, mõtles et on hea mõte, kuid kui ta ükskord mulle kotitäie hallituse ja käärimishõngulist maasikalöga tõi, siis tegin talle selgeks, et seda kaubakategooriat ostes säästmisele mõelda ei maksa :D  Ja VT'd polnud siis veel olemaski - nii et väga vana reegel meie peres!
Meie kodupoes on puuviljad nii sageli esimesest värskusest üle, et Mehel lasen ma tuua ainult neid asju, millega saab kindla peale minna, nagu apelsinid, Granny Smith õunad ja banaan, mandariinide puhul ma pean iga kord loengu, et ta ikka kabistaks neid kõiki mitmest küljest, enne kui kotti laob, kurgi puhul, et katsuks, ega tipud pehmed pole jne. Ja ploome, viinamarju või hurmaad (no pehmeid puuvilju) ei palu ma tal kunagi osta, sest poe kogu valik on liiga sageli minu arusaamade järgi riknenud. Nii et poe puhul ma saan suurepäraselt aru, kuidas kümneid kilosid puuvilju võib iga päev prügisse minna (ja minu meelest peaks mõnes poes palju suurem osa maha kantud saama - ja paremal juhul toidupanka minema).

Aga kuidas on võimalik, et kodus nii palju toitu raisku läheb? Rohkem kui poes! '0'
Nii kurb!
See on meie maakerakesele nii kurnav!


Ühesõnaga - sööge oma jõululauad ikka lagedaks! :D


Tegelikult kui Issake üksi maal on, siis tema kodu lähedalt läheb linna buss üks kord nädalas, ja siis ta toob ikka nii et nädalaks jätkub - ja kui keegi peaks külla tulema, siis oleks võimalik kostitada ka. Aga enamasti tuleb kas Vend ja toob omalt poolt kapitäie värki või tuleb mõni külaline ja toob endal seatapust üle jäänud lihandust või kalandust, või on kord nädalas käival kaubaautol midagi head, mida kindlasti ka tahaks, ja neil jääb seal küll toitu üle, just leivatoodetega on selline lugu, et nad kuidagi ei saa seda statistikat peetud, kui palju leiba, sepikut ja saia oleks normaalne varuda... :D

Ma olen paar korda neile poetanud, et mina teeks nii, et ostaks kolmeks päevaks head süüa ja ülejäänud aja oleksin valmis kartulit, makaroni ja tatart sööma - kui peaks juhtuma selline veider lugu, et ei too keegi süüa juurde :p. Nende puhul seda üksluisuse-hirmu esialgu nagunii pole, sest tegelikult on neil kapid igasugu maitsestamisvärke täis, millega saad toidu huvitavamaks teha. Aga - mulle tundub toidu ära viskamine palju kohutavam, kui 4 päeva üksluist toitu - nende meelest (võibolla selle pärast, et meesterahvad ja liha = armastus) võib üksluist toitu süüa siis, kui oled mullatoidule läinud :D Kui ma neil külas olen, siis iga söögikorra ajal tiritakse külmikust mitme kapi-kallal-käiguga lagedale asju, mis "tuleks nüüd enam vähem kohe ära süüa!". Mingid veidrad juustud või muud piimatooted, pekised vorstid või lihtsalt on 5 erinevat liha kapis. Ja siis sõidab õde rattaga metsa seenele ja liha tuleb lõpuks teha seenekastme kõrvale, sest seened tuleb ju ka kohe ära teha! Liig mis liig! :D

Ma ei kujuta ettegi, et mu köögikapid võiksid olla nii täis, et ma ei tea, mis mul seal tagapool on. Ma panen asjad nii, et makaronipaki taga on ainult samasugune makaronipakk, suhkrupaki taga saab olla ainult kinnine suhkrupakk jne. Mul on alati selge ülevaade. Kui mu kapid mingil põhjusel on liiga täis, siis ma nimelt teen järjest sööke, mis kapid jälle lagedaks teevad ja see kehtib ka siis, kui on liiga palju selliseid pakikesi nagu kakao, vanilje, želatiin, kama... Köögikappide puhul olen ma alati rakendanud seda KonMari meetodit, et kõik, mis olemas on, peab olema näha.

Mees on, muide, veel askeetlikum. Kui mina poes käin, siis ostan uue majoneesi või suhkru siis, kui vana on põhja peal - kõige muu kauemsäilivaga sama. Mees ostaks kõike (peale leiva) siis, kui otsa saab! St järgmisel päeval ostaks. Aga tavaliselt on poenimekirja koostamine minu ülesanne, nii et tal ei õnnestu nii suurt 'lagendikku' tekitada, kui talle meeldiks :)


Mmmm...
Head vitsutamist siis! :D

Mina olen täna söönud juustu ja pähklisegu :) (st mitte juust ja pähkel segamini vaid juust eraldi, ja siis pähklite segu.) Pidusöök! :)

Verivorstide asemel teeme me Väikuga kirju koera vorstid - ühe marmelaaditükkidega ja teise tavalise, küpsise, kakao ja võiga.

Ja tegelikult ... ma mõtlesin kirjutamise ajal ümber: jõulude ajal võiks küll toitu olla nii palju, et kindlasti jätkub! Ma olen tõesti nõnda, tõesti nõnda lahke... :)

Häid pühi! :)

Sinu suurim hirm tähemärgi järgi

Raiskasin eile internetis tubli jupi aega ja vaatasin muuhulgas üht videot tähtkujude suurimatest hirmudest. Muidu ma olen tähtkujude-jutust ammugi tüdinud - eelkõige selle pärast, et Kalad (mina) ja Jäär (Mees) ei tohiks üldse kokku sobida, aga meie sobime küll väga hästi. Ja mu sõbranna on Lõvi, kuid näib igas mõttes pigem Sõnn. Ja kuigi mul on enda meelest mitmeid Kalade positiivseid omadusi, pole mul üldse nende negatiivseid omadusi :D, nagu salatsemine ja valetamine - olen pigem salatseja vastand. Arvasin tegelikult palju aastaid, et olen melanhoolik, aga tegelikult olen hoopis ... ma ei teagi... üksindust armastav koleerik, kuna mina oma tundeid küll endas peidus ei hoia. Isegi teiste inimeste tunded räägin välja, sest ma ei saa aru, miks neid varjata? :D
"Prostituut, alkohoolik ja narkomaan" oleks minust võibolla veel saada võinud, oleks elu hoopis teisiti käänanud... Ja muide, on statistiline tõsiasi, et skisofreenia ei jagune tähtkujude vahel võrdselt - Kalade hulgas on skisofreeniat veidi rohkem! Veider, eks?!


Aga mis on siis iga tähtkuju salajasim, sügavaim hirm:

Jäär - et inimesed nende elust kaovad;
Sõnn kardab majanduslikku ebastabiilsust;
Kaksikud pelgavad kindlate otsuste tegemist ja kalduvad lubadusi tagasi võtma, meelt muutma;
Vähk kardab kodusest keskkonnast välja, laia ilma peale minna, kuid ta peaks seda kindlasti tegema, kuna tal on suur oht isoleeruda;
Lõvi - et teda ignoreeritakse, ei märgata;
Neitsi kardab ebatäiuslikkust;
Kaalud - üksi jääda;
Skorpion - intiimsust, eneseavamist, lähedust;
Ambur - paigalolekut, ta tahab liikuvust ja vabadust;
Kaljukitsed on tööhullud, kes kardavad läbikukkumist;
Veevalaja on väga originaalne ja kardab kõiksugu institutsioone, enda "lõksu jäämist" intellektuaalses mõttes - abielu, töökoht, kool, haiglasse või vanglasse sattumist jne;
Kalad kardavad vastutust. :)

Minu puhul läheb täpselt pihta, mõte vastutusest ajab mind judisema.
Mees on küll väga lojaalne oma lapsepõlve sõpradele (kuigi ei näi ka suhtlust üldse vajavat), kuid klammerduja on ta küll kõigist inimestest kõige vähem. Talle sobib Veevalaja hirm.
VT on kaalud ja ta armastab üksindust, talle sobiks vast Vähi hirm.

Kas teil läheb täppi? :)

Ma panen igaks juhuks video ka üles, aga seda loeb naishäälne tekstirobot, nii et ega seda väga mõnus kuulata pole... :)


Midagi ilusat

Mul on juba esmaspäevast peale eriliselt hea tuju...
Algul imestasin, et mul on 'jõulutunne' - meie isegi ei pea jõule!
Aga tegelikult on see rohkem nagu kevadise pühapäevahommiku tuju :)

Mõtlesin, et jagan teiega oma vana lemmikut, mis on ka selline õrn ja ... ma tahaks öelda "usaldav-õnnelik", nagu mu tuju :)

Kui te klassikaliselt kõlavat klaverimuusikat enam-vähem armastate, siis võibolla tunnete seda lugu hoopis Chopini "Spring Waltz'ina".
Ka minus tekitas see kunagi parajat segadust, et kumma oma ta siis on?
Aga nüüd blogi jaoks vaatasin: Wikipedia andmetel on see ikka Paul de Senneville 1987. aastal kirjutatud lugu.


"Armastusabielu" siis loo nimeks, neli ja pool minutit pikk... :)





neljapäev, 22. detsember 2016

Mina ja/= maailm

Praegu räägitakse väga palju sellest, et me oleme kõik energeetiliselt ühendatud, mistõttu on nii oluline see, mida me mõtleme ja tunneme. See tõesti mõjutab maailma ja see mõju laieneb ekspansiivselt. Kas te tunnete seda oma elus? Mina tunnen seda eelkõige meditatsiooni ajal ja tegelikult ka VT, oma Venna ja Õega rääkides. Ka nemad on energiate osas tundlikud, kuigi Õde on mul minust hästi palju reserveeritum (ja samas ulakam ja jultunum :D) ja Vennal on teemasid, mis teda valvsana, kontrollivana hoiavad - see aga jätab ta paljust spontaansest ja ilusast ilma, nagu klaasseina taha, ta oskab selle üle eelkõige filosofeerida, teab ja taipab, kuid osadust tunda on raskem niimoodi, onju loogiline!?

Siiski on meile väga hea, kui õpime tajuma ühendust kas nüüd universumiga, aga meie maa ja inimestega ikka! See teeb nivõrd palju lihtsamaks ja endastmõistetavaks hoolivuse ja headuse - ja neist kahest on ju kõigile ja kõiges abi ja kasu.



Sain täna lugejalt armsa pakikese ja tundsin jälle sellist veidrat tunnet, et mul on maailma pärast hea meel, maailmale tehti head. Kas te oskate seda seletada? Mina hästi ei oska, aga see tunne kordub iga kord, kui keegi mu lugejatest mind abistava kirja või kingiga meeles peab. Ma mõtlen - see näib ju nagu suurusehullustus, kui mul on tunne, et terve maailm muutus sellest paremaks, et mina kingi sain? Aga see pole nii..., see on kuidagi teistmoodi..., ma ei arva, et minu maailm ongi maailm. Ikkagi on kuidagi selline tunne, et maailmale on see hea (ja muide - kõvasti rohkem kui mulle isiklikult), et keegi soovis mind meeles pidada, midagi jagada, hoolivust/armastust väljendada... Nii on hästi! Süda võib rõõmus, tänulik ja rahul olla - maailma pärast!

Tahtsin lihtsalt seda tunnet väljendada, äkki keegi tunneb ennast ka ära :)

Armastan teid, sest te olete nii soojad ja paid! :)
Muahh! :)

teisipäev, 20. detsember 2016

Kaks mälupilti

Panen paar tänast 'kummitust' siia kirja.



Esimene lugu on pärit rohkem kui 30 aasta tagusest ajast, mina olin siis veel lasteaialaps.

Mu emapoolne vanaisa oli tõre mees, kellele minu mäletamist mööda mitte miski ei meeldinud.
Ta oli äärmiselt varmas vihastuma ja karjuma hakkama.
Aga kuigi ta töötas... ee... no komparteis (ega mina teagi, mida ta seal tegi, tuleb välja, et ma pole selle vastu huvi tundnudki..., aga ta oli ikka valgekrae), meeldis talle vabal ajal teha puidutööd ja aias mütata. Mõlemad hobid talle tõesti väga meeldisid, ta oli väga osav ja oma ilusa aia üle uhke.

Mu vanematel oli üksvahe sõbraks üks kristlane nimega Silvi. Tuli Silvi siis kord kenal suvepäeval ka Mamma-Papa poole minu vanematele külla ja muidugi näidati talle kohe Mamma-Papa lilleilu täis aeda (põõsad ja peenrad olid tagapool). Käib Silvi ringi ja kiidab:

"No küll ikka on kaunis aed, Jumala abiga!"

See nörritas Papat, nii et ta kohe käratas: "Jumala abiga kasvab siin ainult umbrohi!"

:D



***

Teine lugu juhtus paar päeva tagasi.

VT trügis minu kõrvale istuma, nii et mu jalg jäi kuidagi imelikult krussi talle selga torkima.

"Kus su jalg on?" niheles VT pahaselt.

Ma sikutasin oma jala tema selja tagant välja ja sirutasin ette, otsapidi teki alt välja ja pomisesin hajameelselt oma toredat sääremarja mudides:

... jalg on teki sees...
ja luu on peki sees.

Ise purskasin kohe naerma, aga VT tegi ahastavat nägu ja lõi käega vastu laupa.

"Näed, ma olen ikka luuletajaks sündinud!" ja "Sinust küll mingit luuletajat ei saa!" ütlesime me korraga :D

Psühhoteraapia jaapani moodi

Selles ikigai-raamatus on siiski üks asi, mis mulle väga meeldib ja tugevat muljet avaldab.

Nimelt räägitakse siin 19. sajandi teisel poolel sündinud Jaapani psühhiaatri Shoma Morita poolt välja arendatud teraapiaviisist, mis on täpselt selline, nagu mina olen ravi (ka eneseravi) kujutlenud, ning see äratundmine tegi mulle palju rõõmu, aga tekitas ka mõningat nõutust ja segadust... Sest kuigi minu jaoks on viisakas ja sõbralik käitumine vastupandamatu eluviis, ei pea ma ennast sugugi 'kollektiivseks inimeseks'..., pigem ikka erakuks. Aga kuidas siis minu arusaam heast teraapiast nii hästi jaapanlaste ravimiseks mõeldud teraapiaga kokku langeb?

Hmmmmm..., eks!? :D


Igal juhul Morita ei uskunud kognitiivsesse teraapiasse - nagu minagi siin viimasel ajal sagedasti säuksunud olen! Minu meelest on igasugu allhoovused enesetunde juures võrreldamatult olulisemad kui loogiline otsustus oma elu kohta. Morita meelest pole ka vaja inimeste mõttelaadi kallal kangutama hakata. Kui inimene end hästi tunneb ja enda jaoks loomulikult tegutseb, siis kaovad ennastkahjustavad mõtted iseenesest.

"Läänes tavatsetakse eeldada, et see, mida mõtleme, mõjutab seda, mida tunneme, ja see omakorda mõjutab käitumist. Morita teraapia aga keskendub patsientide õpetamisele rahulduda oma tunnetega ilma soovita neid kontrollida, sest tunded muutuvad tegevuse kaudu.
/.../
Morita ravi ei püüa otseselt kõrvaldada sümptomeid, vaid õpetab loomulikul viisil leppima meie soovide, murede, südamevalu ja rahutusega."


Teraapia ise on kolmenädalane ja koosneb kolmest, nädal aega kestvast etapist.

Esimeses etapis on klient suurema osa ajast üksi toas, enamasti pikali. Tal pole raamatuid, muusikat, arvutit, telekat, pastakat, paberit ega ühtegi külalist ega vestluspartnerit peale teda iga päev külastava psühhiaatri.

Selles etapis inimene puhkab ja selitab mõtteid. Inimene saab aru, et tal on aega, ja nii on tal lõpuks võimalik endasse süüvida nii palju kui kulub.

Teisel nädalal tohib inimene vaikselt ja rahulikult natuke tegutseda. Nüüd tohib ta näiteks päevikut pidada ja õues jalutamas käia. Ta tohib ka osaleda kunsti - jms -ringide töös, kuid rääkida ei tohi ta siiski kellegi teisega peale oma arsti, kes õpetab talle meditatsioonitehnikaid, hingamisharjutusi jms teraapiavõtteid.

Kolmandal nädalal täidab klient/patsient kerget füüsilist pingutust nõudvaid ülesandeid. Kahenädalase sunnitud liikumatuse järel on see tavaliselt väga teretulnud võimalus. Nüüd võib ta rääkida ka teiste inimestega, kuid - ainult käsilolevatest toimetustest, mitte iseendast.


Seejärel läheb puhanud ja selginenud inimene tagasi ühiskonda oma toimetuste juurde.

Minu meelest kuluks see väga paljudele inimestele kord või paar aastas ära! :)
Tegelikult vaikusretriidid ongi tänapäeval juba väga populaarsed.
Ma olen hästi palju aastaid mõelnud, et mulle kuluks just üks kolmenädalane retriit ära, millest esimesed 10 päeva oleks mul ka ainult loodus ja oma pea, teisel võiks ka kirjutada...
Aga seda võimalust tuleb alles oodata :)



Veel oli päris lahe lugeda, et stoikud tegid meeleharjutustena õnnetuste, vaesuse, haiguste jms kujustamist :D, et oma vaim võimalikule laostumisele/allakäigule valmis seada. Tänapäeval levinud meele"teadlaste" sõnul oleksid nad kõik pidanud maruvaesed ja haiged olema, kuna seda nad endale pidevalt silme ette manasid. Tõde on sellest kaugel. Unistamine ja kujustamine on nii palju kasulikud, kui palju inimene oskab ja suudab elada oma kujutlustes. Fantaasiate materjaliseerumisse ma ei usu, muidu oleks igal murjanist vägistajal hordide kaupa valgeid tiiraseid naisi kasutada, sest muust nad - tundub - ju ei mõtlegi. Aga võta näpust! Tuleb muu hulgas isegi 10-aastasi poisse ja kodutuid vanamutte vägistada, sest need valged, valimatu seksuaaleluga naised ei tule "puudust kannatavate" noormeeste peadest kuidagi käegakatsutavana esile... Säh sulle manifesteerimist siis!

Ma mõtlen, et ... ihaldamine ainult paisub ja ainuvõimalik tee on minna vastupidi ja üritada niimoodi minimeerida, et vähem enam ei saa. See on teostatav ja minu meelest ka rahuldust pakkuv. Kuid sobib minusugustele, eakamatele :), noored tahavad ikka proovida, kui kõrgele tiivad kannavad ja nii see olema peabki. Mida varem inimene taipab, et ihaldav meel on rahuldamatu, seda parem, siiski.

esmaspäev, 19. detsember 2016

Laiskuse ülistus

Meil on Internet ja telekanalid Starmani kaudu.

Vahepeal siin vaatasime VT'ga reedeti Kuldvillakut. Mõtlesime teha sellest meie toreda traditsiooni. Tegime mikrolaineahjus popkorni ja karjusime üksteise võidu vastuseid. Kolm korda jõudsime niimoodi uut traditsiooni tekitada, aga siis kadusid järsku kõik telekanalid peale ETV ära. Teisi "eestisid" ka polnud! See oli umbes 5 nädalat tagasi.

Kord nädalas umbes plõksasime telku käima - ei midagi!

Kuna Internet oli alles, siis polnud nagu ruttu selle asja korda ajamisega. Telekat vaatab meil ainult VT.

Eile käis ta minu juures, et kuule, varsti tulevad kõik need jõulufilmid ja värgid - äkki ajaks selle teleasja ükskord korda?
Eks see asjaajamine on mul iga nädala plaanis muudkui edasi järgmisele nädalale rännanud...

Aga lapse mure on arusaadav.

Täna tunnen end super-energilisena ja asusin asja ajama.
Esimesel võimalusel ikka, eks! :D, isegi kui see 'esimene võimalus' on viie nädala pärast...

Otsisin netist Starmani numbri välja, aga igaks juhuks proovisin enne telekat.
Töötab! :)
Proovisin suvaliselt kaheksat kanalit - kõik näitasid pilti! :)


Tänasida toimetusi viska rõõmsalt homse varna! :D

Nananananaaa!

Ma olin natu mures selle pärast, et pean Emmakese juures veel kord Issakesega kokku saama, et need tõlked üle vaadata, aga eile õhtul Issake helistas, et tema kaks nädalat siin on täis ja ta sõidab täna hommikul Lääne-Virru tagasi.

Ma jäin lausa kokutama, et kuidas see aeg küll nii kiirelt lendas?

No ma olen tegelikult ikka arvanud, et detsember on aasta kõige lühem kuu - see kaob alati sellise kiirusega nagu tavaliselt 10 päeva...
Aga leppisime kokku, et ta tuleb täna minu ukse alt läbi ja ma suskan talle selle tõlke pihku.

Õnneks ta polnud sugugi solvunud, et ma varem ei 'ärganud'. Nad remontisid Emmakesega viimase kööki ja neilgi olid käed-jalad tegemisi täis, nii et polnud sugugi hullu, et ma sinna mõneks tunniks istuma ei läinud. Yay! :)




Tõmbasin täna hommikul oma kaamera fotodest tühjaks.
Kaardile mahub 16 fotot, aga õige harva on juhtunud, et sinna mahub rohkem.
Täna oli 19 fotot, näiteks.
Ja ma sain lõpuks aru, miks sinna mõnikord rohkem mahub: kui režiimiks valida "küünlavalgus", siis tuleb foto mahult väiksem ja neid mahub rohkem!
Tarkus tuleb tasapisi! :)
(See fotokas on mul ikka mõniteist aastat juba! :D)


Aga ma panen siis siia ka pilte, kuigi need on samad, mis alati, minu mõnusalt muutumatus elus! :)



Esiteks, pärast Issakese ja Venna viimast külaskäiku tundsin vajadust oma juuksed maha lõigata.
Ta-daa!




Ise on väga raske nii lühikeseks lõigata, nii et olen väga rahul :)
Ja paarkümmend korda kiiremini saab, kui juuksuris - nemad seal muudkui naksivad ja naksivad... igast karvast käivad viis korda üle! :p


Siis muidugi mu päevikud:






päevikuid 'kaunistan' ma reklaambrošüüridest lõigatud piltidega! :D




... ja igapäevane lõunasöök:
kartul, roheline uba, kollane uba, porgand, brokoli, või ja sool.



Ja millalgi pildistasin oma KonMari meetodi järgi organiseeritud sahtleid:

sokid-trussad


sahtel rohkem lahti ei käi, taga on veel retuusid ja sukapüksid.



Ja puuvillased särgid:


Nende taga on mu juuksehooldusvidinad, mida kasutan ainult siis, kui juuksed on õlgadest lühemad ja veepudel, millega vett linna peale kaasa võtan.

Ongi kõik! :)

Kena alanud nädalat! :)

pühapäev, 18. detsember 2016

Instagrammilemmik: kunstnik Dina Brodsky

Pühapäev on mul Instagrammipäev, mil vaatan kärmelt üle kõik oma eriliselt-lemmikud-kontod, sest jooksvalt kõike vaadata on mõeldamatu, kui oled ligi 400 konto 'jälgija' :D... - see on lootusetu!

Mõtlesin, et hakkaks igal pühapäeval siin blogis tutvustama mõnd oma lemmikut.

Insta piltide 'reblogimine' on väga tavaline asi ja ma ise olen ka pooled oma lemmikutest leidnud nii, et mõni teine mu lemmik kasutab nende pilte ja tekste (koos viitamisega, loomulikult). Samas võib juhtuda, et mõni neist ei pea sellist imetlevat tutvustamist heaks reklaamiks ja nõuab oma piltide eemaldamist. Tavaliselt need inimesed küll kirjutavad kohe tutvustusse, et "minu pilte ilma loata mitte promoda". Aga eks ma jään lootma, et keegi mulle turja ei karga ja kui kargab, eks ma siis vabandan ja eemaldan.



Aga esimene tutvustatav oleks miniatuurikunstnik Dina Brodsky, kes sündis 1981. aastal Valgevenes, kuid suurema osa oma elust on elanud Ameerikas ja seal ka hariduse omandanud, mõistagi.

Tema Instagramikonto on dinabrodsky.

Kõigepealt märkasin ma tema illustreeritud päevikuid...



...siis imelisi miniatuure, mille tegemisest ta Insta lehel on ka väikesi videoklippe:


Mul on selline kummaline udumälestus, nagu need ümmargused alused oleks vasest...,
aga ehk on see mu enda väljamõeldis...







Hanepilt on joonistatud tavalise pastapliiatsiga, kujutate ette?!?



Detailid!




Ja kuuvalgus!



Ma ei tea, mind võtab küll lausa ahhetama ja kui ma juba tema lehe avan, siis muudkui vaatan ja vaatan veel pilte, kuni pea peaaegu ringi käib :D, nagu siis, kui mingi lõhn on nii hea, et püüad aga muudkui sisse hingata ja välja üldse hingata ei raatsi :)


Pudi

Facebookil on tobe komme mulle mitu korda päevas täiesti võhivõõraid inimesi sõbraks pakkuda. (Algul tegelikult pakkus tuttavamaid nimesid ja nägusid, aga kui ma mitme abi-guugeldamis-sessiooni järel kõik teavitused kinni panin, sealhulgas sõprade sõprade pakkumise, hakkasid millegipärast täitsa võõrad tulema :D)

Aga täna küsis Facebook, kas ma tunnen Oma Meest!? :D
Vahelduseks armas üllatus! :D


- - -

Õhtuleht andis teada, et tavaliselt on inimesed seda õnnelikumad, mida lähedasemad suhted on neil sõpradega - see aga ei kehti väga intelligentsete inimeste puhul. Neid teeb tihe ja 'lähe' suhtlemine õnnetuks, kuna nad ise suudavad oma aega märksa paremini sisustada, kui "tavaliste inimestega" pläkutades.
Aww, cute thoughts, Õhtuleht! Muuuusiii! :D


- - -

Tegelikult mul tekkis hiljaaegu suhtlemise kohta uus teooria, aagaaaa... selle üle pikemalt mõeldes tundub, et erandeid on liiga palju, nii et see kahjuks ei kehti.
Nimelt, et suhelda on hea nende inimestega, kelle energia on meie omale lähedane või veidi kõrgem.
Mittesuhtlejatel on kas nii veider energia, et ei leia teisi sarnaseid, või siis on nende energia nii kõrge, et suhtlemine käib alati "allapoole", ehk siis "peenema/kõrgema energiaga" inimene jääbki teiste upitajaks suhtluses, kusjuures oma energia väheneb, nii et ENDALE parem oleks kodus istuda.

"Energia" võib siin asendada sõnaga "tuju".

Aga - see mõttekäik pole tühjagi väärt, selle võib kohe maha kanda! On väga imelisi seltskonnainimesi, kes on targad ja head selle kõige juures. Nii et see oli ummikmõte, mis kusagile ei viinud. A noh, millestki mõtlema ju ikka peab... :D, kuda sa mudu saad? :D

-

Vaat, sihuke mõttepudi veel pühaba ommukul!
Ta-daa! :)

Kuhu sai mu ikigai?

Loen üht kena väikest raamatut, kus püütakse avada jaapanlaste pika ja õnneliku (?) elu tagamaid. Olulisim asi õnnestunud eluks on jaapanlaste meelest "ikigai" - kui sa leiad oma ikigai, siis võid üsna kindel olla, et elad väärtusliku ja õnneliku elu.

Ma ise olen seda ikigai-skeemi nii palju näinud, et mõtlesin, et kõik ammu teavad seda peast, aga Issake ja Vend polnud sellest miskit kuulnud (kumbki ei veeda oma vaba aega internetis) ja ma mõtlesin, et panen oma blogisse ka, kuigi ega ma eestikeelset leidnud ega oska seda ka ise teha.

Ikigai on siis põhimõtteliselt inspireeriv ja tegutsema innustav elu mõte.
Kus kohtuvad see, mida sa armastad ja see, mida maailm vajab, sünnib missioon.
Kus kohtuvad see, mida maailm vajab ja see, mille eest sa saaksid palka, sünnib kutsumus.
Kus kohtuvad see, mille eest sa saaksid palka ja see, mis sul hästi välja tuleb, sünnib amet, elukutse.
Ja kus kohtuvad see, mis sul hästi välja tuleb ja see, mida sa armastad, sünnib sinu kirg.

Ja keskel, kus kogu see kupatus kokku saab, asubki ikigai.

Mulle sellised skeemid meeldivad, kuigi ma ise jään juba kõige välimise ringirea juures kimpu, mis siin veel ikigaist rääkida! :D

Raamat ise on välimuselt kaunis ja toonilt meeldiv ja rahustav, kuid sisult täiesti lage. Autorid püüavad paljude intervjuude abil tungida jaapanlaste pikaealisuse saladusse, ja eks need tegurid on kõigile teada:
- kvaliteetne toit, kusjuures end ei õgita viimse piirini täis (mis minu peal ei tööta - mina pean end iga kord täitsa täis puukima, "normaalselt süües" hakkan kohe kaalu kaotama);
- üksteise aitamine, ühiskondlik tegutsemine ja tähelepanu;
- rahulik kulgemine;
- looduse lähedus;
- mõttestatud ja naudingut pakkuv tegevus/töö ja
- 7-9 tundi und.
Ah, ja muu selline...
Ma pole seda raamatut veel läbi saanud, aga ega ma sellest pikemalt kirjuta.
Sisu nagu pole, aga toon on soe ja hooliv - pole ebameeldiv lugeda, mõni raamat võtab ju lausa ägama ja mul on väga raske asju pooleli jätta... :D
(Süütunne - jälle! :D)


Panen siia suurelt raamatu pildi ka - kas pole kena! :)
Ma olen harva mõnest raamatukaanest nii sisse võetud! :)



laupäev, 17. detsember 2016

Väike mõte armukadedusest

Ja see pole isegi minu mõte - VT tõi selle teema minu tähelepanu alla.

Nimelt et just need inimesed, kes püsisuhtes olles ka teistega flirdivad ning seda nii olemuslikult, et teevad seda ka sõna otseses mõttes partneri kõrval seistes, on needsamad inimesed, kes sulle igas olukorras teatavad, et tegemist on sinu probleemiga, ja mitte lihtsalt ei keera sulle selga, vaid halvustavad su näo kõigepealt täis. Põhiliselt - kui sa ei kannata välja, et mees sinu kõrval kellelegi teisele naeratab, siis tegele üksi kusagil oma enesehinnanguprobleemiga, sest inimestele naeratamises pole midagi halba, ja see on ainult sinu probleem, mida peaksid suuresti häbenema ja mitte kunagi enam kuuldavale tooma.

Üsna peen manipulatsioon... ja väga eluline pildike...

Paneb lihtsalt mõtlema, kust VT seda teab?...

Ma usun, et mina olen küll paar korda elus sellise inimesega käimist peaaegu alustanud :D ja kindlasti palju selliseid aegsasti maha kandnud, sest kõigiga flirtiv mees on minu silmis nõrguke, selline... Piinlik on vaadata, kui rahul ta endaga on :), game on! Chillax, baby!... :D
Aga need on mälestused lapsepõlvest, hehhehhee.

Veel üks asi, mida flirtijad sageli oma püsisuhtele ütlevad on, et nood on lihtsalt liiga armukadedad (jälle - viga on teises, mitte flirtijas). Alles uues suhtes, kus mees/naine ei tekita sinus enda suhtes kahtlusi vaid on meelsasti aval ja avatud, on sul võimalus teada saada, et sa polegi armukade, vaid too "eelmine inimene" ikka käituski kangesti kahtlaselt :D

Eks vist on hea, et VT oma järeldused internetist või sõbranjedelt saadud info põhjal ära teeb, aga... teismeliste resoluutsus tüüpide liigituses on naljakas! :)

Ma ikka juba aastaid soovitan talle, et kui üldse abielluda, siis naisega - nad saavad vastakuti osavõtlikud olla ja üksteise eest kenasti hoolitseda. Lapsi pole maailma niikuinii juurde vaja. Ja ma loen praegu üht Jaapani raamatut ja siin üks pikaealine ütles just, et tema on nii vanaks elanud tänu sellele, et tal pole lapsi! :D Ma ei kuule seda sugugi mitte esimest korda.
Ega ühtegi loogilist põhjust laste saamiseks polegi.
Pea eranditult on lastega peredes vähem vaba aega, raha, rohkem tervisejamasid kamba peale jne...
Aga tunded on selles asjas nii tugevad enamikul, et ratsionaalne mõtlemine esimesel võimalusel seljatatakse ja ... kes ei tahaks titasid nuusutada ja kallistada...? :) neid naeratama ja kilkama panna? :) Beebimaagia töötab täistuuridel! :)

Aaaaaaaaaaga kuidas ma armukadeduse juurest beebide juurde jõudsin, seda ma küll ei tea..
Tikk-takk?
:D


***

Üks õige mõte armukadedusest...


Keegi peab ikka surema, eks? :D
Kas armastus või armukadedus...

reede, 16. detsember 2016

Eemalehoidmisest

Kuna olen inimeste enesetundest väga mõjutatav, siis on mul masenduses inimestega suheldes kaks valikut - kas nende tuju tõsta või ise masendusse langeda.
Mõistagi püüan pigem teiste tuju tõsta, kuid see võib olla nii raske, et pärast olen ikkagi töss :D, aga noh - vähemalt see inimene lahkus kergema meelega, nii et...

Siiski... kui ma olen kellegagi mitu korda kokku puutunud ja iga kord pean tema meeleolu kallal rassima, sest endale ma sellist meeleolu lubada ei kavatse, siis hakkan neid inimesi vältima - mul lihtsalt pole nii palju energiat. Võite ise arvata, kas need inimesed loobuvad minuga kontakti otsimisest, kui ma vedu ei võta :D

Niisiis, üldiselt ma mõtlen, et kui mõni mu hea tuttav langeb pikaajalisse depressiooni, siis ma pean temast eemalduma, see on enesekaitse.

Aga muidugi on mul (suur!) süütunne.

Ma ei saa kellegi depressiooni olematuks teha, kuid ühe kena õhtu aeg-ajalt ju saaks talle võimaldada...

Ei saa ju kõigi hädas inimeste juurest kiiremas korras minema kihutada...


Issakese ja Vennaga seoses taas sellesama asja peale mõeldes sattusin üleeile ühele lookesele Buddhast, kus oli järgmine lõik.

"The bhikkhus of Kosambi had formed into two groups. One group followed the master of Vinaya and the other followed the teacher of the Dhamma and they were often quarrelling among themselves. Even the Buddha could not stop them from quarrelling; so he left them and spent the vassa, residence period of the rains, all alone in Rakkhita Grove near Palileyyaka forest."


Tõlkes:
"Kosambi bhikšud (mungad) olid jagunenud kahte leeri. Ühed järgisid Vinaya õpetlast ja teised Dhamma õpetajat ning nad tülitsesid sageli omavahel. Isegi Buddha ei suutnud panna neid tülitsemisest loobuma, nii et ta lahkus nende juurest ja veetis vihmaperioodi üksinda Palileyyaka metsas, Rakkhita koopas."


Ma ei raatsi seda teksti kinnigi panna - see on mu arvutis kaks ööd-päeva lahti olnud... :)

Kui isegi Buddha ei suutnud inimeste tumedat meelt muuta, siis miks peaksin mina end süüdistama, kui püsivalt raskemeelseid inimesi vältima hakkan?
Anyway, see on väga lohutav! :)
Ja ma hoian seda teksti arvutis lahti nii kaua, kui ma selle täielikult omaks võtan... (või kuni arvuti hangub)! :)


- - -

Lisatud õhtul...

Ma olen nii palju mõelnud, et kindlasti valgustöötajad eksivad, kui nad ütlevad, et iga jama, millega me kokku puutume, ongi justnimelt meile võitlemiseks või uppumiseks/langemiseks kaela saadetud.
Ma ikka mõtlen, et... vastikud inimesed on ikka eemaldumiseks, mitte ninapidi ligi minemiseks.
Või pole?
Ma ise olen küll täitsa kindel, et me ei pea võõrastesse jubedustesse sekkuma ainult selle pärast, et meie tee kohtub sellega...

Aga no kui juba Buddha metsa jookseb võõraste inimeste võõraste probleemide eest, siis võin mina seda ammugi teha ja mitte kordagi enam jääda uskuma seda, et teiste inimeste probleemid on ka minu probleemid juba ainult selle pärast, et teised inimesed oma probleemiga minu teele tulid, ehk universum saatis need mulle kaela - muidu ma poleks kohtunud nende inimestega.
Näiteks, kui ma ei vääri probleeme, siis ka minu kolm venda ja õde, isa, ema, tädi ja täditütred, nende mehed-naised ja kõik muud, kes oma muret mulle kurta võiks, on alati probleemideta, sest MINA ei ole probleeme ära teeninud.
See ongi naeruväärne, aga katsu sa seda mõnele tänastele valgustajatele öelda!
Kunagi ei usu enam seda.
Ärge teie ka uskuge!

Te ei pea iga teele jääva virtsaloigu sisse sukelduma uskudes, et see sinna teie pärast tekkis!

Ämber

Mõned päevad tagasi käisid mul külas Issake ja Vend.
Oli plaanis veidike veini juua ja siis pidada maha mõned saskutuurid (s.o kaardimäng).


Kõigepealt tuli Issake.
Ütles, et väga kauaks ei jää. On halvasti maganud, kuna kukkus Emmakese pool klapptooliga pikali ja nii kui külge keerata üritab, ärkab valu pärast üles.
Oli üleni selline tõsine ja sünge. Eks ta on praegu Tartus Emmakese pool, et Vend ja Z saaksid Virumaal plaane teha, kuidas nad elukest edasi sätivad. Et siis ta on paariks nädalaks oma kodusest kabinetikesest eemal...
Ja pealegi võtab Issake küllalt tõsiselt oma tõlkimisi, mida ta küll justkui teeb enda lõbuks, aga... mine tea? milleks selline stress ja tõsidus siis? Praegu loen tema viimast tõlget - India lugu "Samskara", mis räägib katkust ja hinduistidest, kes teevad asju, mida nende seisus ei luba ja siis piinlevad, et kas, mil määral ja millal tasuks oma patte välja rääkida ja/või heastada... Oli täitsa huvitav lugu, algas hoogsalt ja põnevalt, kuid lõppes põdemisega ja seda viimast olen ma viimasel ajal liiga palju kuulnud/näinud.

Õhtu poole tuli vend. Jõi pool pudelit õlut ja siis kukkus vett kaanima. Ütles, et viimasel ajal ei suuda ta üldse alkoholi tarbida. Selle asemel, et lõõgastuda, hakkab tal halb.

Eee, jaaa... Mul on nii ka olnud suure stressi aegadel, kui kõik on minu õlul. Siis psüühika ei luba end lõdvaks lasta.

Õhtu vältel muudkui ponnistasin, et veidi nende meelt kergendada ja Vend vähemalt mingi maa tuli kaasa, aga Issake üldse mitte.

Nüüd ma olen sellest luhtaläinud energiatööst täiesti kurnatud ja kõige hullem on veel see, et millalgi pean Issakesega veel kokku saama, et talle üle vaadatud tõlge tagasi anda.


Ma olen ikkagi üsna harjunud sellega, et suudan inimeste tuju tõsta...
Olen kohanud üksikuid inimesi, kes on nii tuimad ja "rasked", et mina neid "up lift'ida" ei suuda, neist hoian hoolega eemale, sest sest muidu saan osa nende raskemeelsusest ja tuimusest ning selle endast väljapühkimiseks läheb ka vaja sellist energiat, mida mul tuima ja raskena üldse polegi.


Issake naeris ja naeratas ainult siis, kui rääkis vennalastest :) - see oli armas! :)


Noh, see, et blogida suudan, on hea märk! :)
Enam ma järelikult NII surutises ja rusutud pole.
Puhh! :)

kolmapäev, 7. detsember 2016

Seda ja teist

Kirjutasin endale juba ammuilma välja ühe Shakespeare'i tsitaadi, aga viimasel ajal olen seda sotsiaalmeedias palju kohanud, see on: "Armasta kõiki, usalda väheseid, ülekohut ära tee kellelegi."

Mulle näib, et inimesed mõtlevad PIGEM, et usalda alguses kõiki, armastus kingi vähestele.
Tegelikult on "kõiki" nii lihtne armastada... - palju lihtsam, kui inimesi ükshaaval :-)
Täitsa mõistatus, miks neid inimesi on nii vähe, kes tunnevad ja tunnistavad, et nad armastavad kõiki oma 'kaaskulglasi' ja hoolivad sellest, et neil hästi läheks.

***

Veel üks huvitav mõte, mida nägin Instagramis oli: "Soovin teile rõõmu (joy) - see on kontrolli(vajaduse) vastand."

Mõtlesin, et mina küll selle peale poleks tulnud, et rõõmu vastand on kontrollivajadus. Kurbust ikka peetakse rõõmu vastandiks ju...
Aga...
Juhtumisi läks mu Venna abielu 'porisema' just täpselt sellise vastanduse tõttu: Z oli läbinisti muretu ja organiseerimatu, Vend tahtis, et kõigest oleks ülevaade ja tegutsetaks optimeeritult. Venda ajasid kõige rohkem närvi sellised asjad, et ta helistab linnast ja küsib, kas on midagi vaja tuua - Z ütleb, et ei ole. Jõuab Vend siis 32-35 kilomeetri kaugusele maakoju ja selgub, et lapsel on palavik ja vaja oleks palavikusiirupit. Z lahendab asjad jooksu pealt, tal on lõputult energiat ja väga vähe pretensioone. Kui laps kompostiämbri sisuga mängib, siis Z ainult naerab :D, kui lapsed Issakese potiistandusest sildid välja kisuvad ja Issake üle aastate korralikult pahakeks saab, siis Z naerab tema kurjustamist kuulates tema nina all end kõverasse :D - seda potilugu kuulsin ma mõlemalt! :D Issake oli ikka veel pahur ja Z rääkis seda nii, et ma ise ka siiamaani naeran meenutades, kuidas Poppa pahameel talle nalja tegi :D. Z jaoks pole üldse imelik jätta nädala nõud pesemata, nii et kes tahab potti, peseb endale. Kes tahab puhast kahvlit, peseb endale - milles probleem? Kui sa ei taha omale kahvlit pesta, siis söö võileiba! :D Vend aga soovis olla kindel, et lapsed saavad oma hommikupudru ja sooja söögi, ravimid ja mähkmed ei saa otsa jne. Mis hommikupudrusse puutub, siis Z magas nagunii alati kella kümneni :D, teda ei häirinud absoluutselt mitte miski. Puhta südametunnistusega inimese muretu, rahulik uni ;)!

Ja.
Täna peaks Z Austraaliast tagasi Eestisse jõudma.
Ta oli ära 9 kuud.
Mul elevusest juba kolm päeva hambad plagisevad :D
Ei tea, kas väiksem, Leenu, üldse mäletab teda?
Kas sõna "emme" üldse tähendab talle midagi?

Mul pole absoluutselt õrna aimugi, mis nüüd saama hakkab.

Ühest küljest mulle tundub, et nende väikesed tütred on nii imetoredad, ilusad, kiinduvad, kallilembesed ja vahvad, et pole võimalik, et Z raatsib veel üks kord nende juurest ära minna.
Teisest küljest... koos nad nagu elatud ei saa (???) ja Vend ei taha tüdrukuid kindlasti käest anda. Tema meelest oli kohutav, et kui ta tüdrukud üleelmisel suvel nädalavahetuseks Z juurde viis, polnud Z lastele midagi söömiseks varunud. Z maailmas - kui selgub, et süüa pole, siis jalutame poodi, eks!?! Milles probleem? King kadus ära? Suvel võib ka paljajalu käia - kui king mõne päeva jooksul välja ei ilmu, siis võib ju uued osta! Vend nägi selles kõiges hoolimatust. Aga minu meelest oli Z lihtsalt tugeva inimese moodi muretu ja kindel, et igast takistusest hakatakse üle ronima selleni jõudes, Vend pidas takistustel juba kaugemalt silma peal ja arvestas nendega juba ette. Optimeeris jõu- ja rahakulu.

Ei saa nagu öelda, et ühel on rohkem õigus kui teisel...
Ma ise olen paraku küll täpselt samasugune kui mu Vend :p, lihtsalt ma näen ka Z maailmapildi õigsust ja ilu.

Kunagi rääkisin hästi palju Vennale ka, et midagi kohutavat ju ei juhtu ("Pole juhtunud!" parandas tema) ja Z maailmal ei puudu oma võlu. Pealegi, mis õigus on temal oodata Z't vastutustundliku täiskasvanuelu elamist (Venna moodi elamist), kui tal endal pole mingit kavatsust (Z moodi) muretuks muutuda? Miks tema võib teiselt oodata enda arvamuste üle võtmist? Vend arvas, et tema moodi on lihtsalt mõistlikum ja ÕIGEM elada. Aga need asjad ei käi üldsegi "õiguse järgi", tuleb ikka teise inimese olemusega arvestada. Loogika, kasulikkus ja mõistuspärasus pole sugugi ainsad asjad, mille järgi me oma elu sätime - ja ei peagi olema.



Ei tea, kas neile mõeldes, aga kolm viimast päeva kummitab mul praktiliselt lakkamatult Sibylle Baieri laul The End, mis räägib lahkuminekust liigutava lihtsuse ja armsusega. Ärkan üles ja enne kui mõistus pähe tuleb, juba laulan seda oma peas. Segan suppi ja laulan kogu aeg sama joru... Ootan õhtul voodis und ja ümisen mõttes... It's the end, sweet friend of mine...






it's the end, friend of mine
it's the end, friend of mine time is over where we could simply say I love you now you opened the door leave me crying trying to embrace you again trying to face this damn situation man I can't It's the end, friend of mine It's the end, sweet friend of mine dear friend, I cannot tell the reasons why
we started well good time,
give me some wine when you open the door you seem hurt,
don't try to speak a word to me what on earth could really go wrong with you and me? yet its the end, friend of mine it's the end, sweet friend of mine time seems to be over where we could simply say I love you now you opened the door I feel cold why can't I hold you in my arms told you that life is short but love is old it's the end, friend of mine it's the end, sweet friend

esmaspäev, 5. detsember 2016

Üks mu veidraid vaateid

Käisin just poes.
Lift näis kusagil kinni-lahti loperdavat, nii et tulin jala alla. Kui olin viimast korda trepist keeranud ja jõudmas "fuajeesse" (ee, mul pole meeles, kuidas seda postkastidega kohta argipäeviti kutsutakse), rääkis seal üks harjaga ringisolberdav mees. Arvasin, et räägib kellegagi liftiuksel, järgmisel sekundil tundus see veider ja siis sain aru, et ta räägib minuga.

"Ma käisin enne koristamas seda kõrvaltrepikoda, sama maja, aga sealpool, kõrvaltrepikoda..."

Eh?

"Ja ma vaatasin, seal postkastide juures olid ühed tüdrukud...
... tüdrukud kaotasid oma jõulukaardid ära, kaks jõulukaarti."

Ää, mida?

Ja siis ma sain aru, et tegemist on tööle võetud ilmselge puudega isikuga.
Ma aeglustasin sammu, naeratasin ja ütlesin "Tere!"

(Ta rääkis tõesti väga kiiresti, nii et minu "tere!" ei tulnud sugugi hilinemisega.)

Ta uuris, kas ka mina jõulukaarte saadan.
Ma ütlesin, et sel aastal mitte.

Ta vajutas mul ukse lahti ja küsis: "Aga interneti teel ikka tervitate?"
Astusin uksest välja, naeratasin talle viimast korda ja ütlesin: "Jah, interneti teel ikka."
Tema naeratas ka.



Ja ma mõtlen juba tuhandendat korda, et miks me silte nii väga kardame?
Me suhtume võõristusega "imelikesse inimestesse". Aga kui me saame teada, et inimesel on vaimupuue või psühhiaatriline häire, siis kohe rahuneme, saame aru, et meie oleme siin see tugev ja toetav pool.

Minu meelest oleks küll elu kõigile suhtluses osalejatele nii palju kergem, kui meil ripuks kaelas sildid:
"Mina ärritun kergesti."
"Kipun teisi süüdistama."
"Olen aeglase taipamisega."
"Palun ära räägi minuga valjult ega kiiresti."
"Vihkan jokutamist ja aja raiskamist."
:D

Ma näen laste pealt, et kui seltsi tuuakse kerge puude või vaimse häirega laps, siis teda võõristatakse, aga kui lastele kohe paljastada see "saladus", mida lapsed nagunii suurepäraselt tajuvad, et tegemist on nõrgema lapsega, kes vajab rohkem kõigi soojust, kannatlikkust ja abi, siis võib (olenevalt grupist) võõristamine ja kiusamine täielikult ära jääda. Ja see üldjuhul ei jää ära, kui lapsed ise mõistatama jätta.

(Vähe sellest, et puudega lapse vajadustest rääkida - iga päev peaks rääkima üldse kõigi lastega sellest, et kurjad sõnad ja halb käitumine teevad meile haiget ja me kõik peaksime püüdma üksteist aidata ja toetada.)

Kui me Mehega paar nädalat tagasi mingite vanade tegemata rahaasjade pärast juriidilises nõustamises käisime, siis mina ütlesin küll kohe ära, et palun mulle puust, punaseks ja pikkamisi, sest stressiolukorras kukub mu IQ 70 palli allapoole ning sestpeale tundsin end palju turvalisemalt :D. Ja Mehe kohta ka muidugi andsin esimese asjana teada, et tal on raske puue, raske kuulata, raske aru saada. Kaardid ikka lauale kohe :) Ma usun, et see võõristus, mida tuntakse sel ajal, kui püütakse välja raalida, mis veider miss Hüsteeria von pluss Vaimupuue siin minu ees istub, on palju suurem kui see mõistetav ettevaatlikkus, mida tuntakse inimese vastu, kes on oma puudused ja piiratuse lagedale ladunud.


AGA!

Antud teema puhul tean ma hästi, et mingil põhjusel see maailmale ei sobi.

Saan selle vaate koha pealt aru, et mitte maailm pole veider, vaid paraku, jällegi, mina :P

Ma usun, et küpseid ja hästi kohanenud inimesi on võibolla 30 % ja ülejäänud tunnevad ennast millegipärast seda turvalisemalt, mida rohkem on neil endil mulje või illusioon, et teised usuvad nende 'normaalsusesse'.

Ja siis on muidugi Väikesed Küünikud, kes ei usu mitte kellegi normaalsusesse :D

Mulle näib see siltide kartmine sama mis "fake it 'til you make it!" (mis pole hää mõte mu meelest), aga lõpuks on nii, et igaüks peab ikka elama nii, et süda on võimalikult rahul...

Muahh! :)

Mõtetepusa

Nägin Instagramis umbes sellist mõtet, et kui sa kogu aeg nurised ja virised, siis pole inimestel sinu jaoks aega. 
Väga õige!
Keegi vastas, et ma tean, ma tean, ma tean, aga oma kurbusest rääkimine pidi ju südame kergemaks tegema?
Hmm, kah õige...


Eile tahtis VT mulle näidata miski "küünikute klubi" videot, luges mulle ette, miks künism on õige ja sobilik mõttelaad ja üldsegi - küünikuteks kutsuvad idealistid realiste. Ehhee, nojaa, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et ma olen seda kõike juba kuulnud.

Kuigi ma tavaliselt nõustun vaatama videosid, mida VT mulle näidata soovib, ma sellest künismivideost keeldusin. Temavanusele ja noorele kirglikule inimesele üldse, künism sobib. Minu vanuses hakkab see juba rõhuma, käristama ja tundub rumalavõitu, kuna selle abil ei saa midagi mõistlikku teha. Minuvanused peaksid juba püüdma toetada ja üles ehitada, mitte niisama kiunuma, et kõik on mõttetu ja vastik ja me oleme kõik ühh-ühh-üksindusse mõistetud, nagu Muhv :D. Samas mõni jääbki elama nagu peksasaanud koer ja mis parata, kui ta pole õigel ajal meile kõigile vajalikku tuge saanud, nii et kasvab täitsa täis, aga ilma künismita püsti ei seisa. See on nagu veele jäätumine - ilma jäätumiseta vajud laiali, aga vaat jääpurikana püsid terve talve koos! Aga nii elad ka igaveses talves, paraku...


Mul on olnud ka teemasid, mida kogu aeg veeretan ja üle neist nagu ei kasva... Samas on suur hulk neid teemasid, mis ühel hetkel enam ei huvitanud.
Künismiga võiks olla samamoodi.

Ühel IG lehel räägitakse pidevalt sellist juttu, et kas sa tunned end viimasel ajal rahutu ja kurnatuna? Kas tegemised ebaõnnestuvad ja suhted on sassis? Selleks on hea põhjus. Et tuleb see muutus ja too muutus ja enne päikesetõusu ongi kõige külmem ja pimedam. Hea küll, aga kui kaua see lohutamine ja need koledad, ilusa uuestisünnini viivad muutused kestavad? Mulle tundub, et seal lehel muud juttu polegi, kui et pidage vastu, teie kannatused(= tundlikkus) näitavadki, et olete uue maailma väärilised. Ja kuude kaupa niimoodi! Ja alati on paar tuhat 'laiki' ja kümneid, kes vastavad, et aitäh, just seda mul oligi kuulda vaja! :p  Kõrvalt vaadates tundub, et selle lehe tegijad ja lugejad-vaatajad ei saagi mustast august välja. Et no... kui sealkirjutatu on vaimse arengu märgiks, siis mulle paluks midagi hoopis muud!

Meenub keegi Hallo, Kosmose taimetoitlasest saatekülaline, kes rääkis, et taimetoit ei sobi kõigile - tema sõber on kaks aastat taimetoitlane olnud ja läks vistrikke täis selle peale. Kui ta sõbrale ütleb, et kuule - sulle ei sobi ju see toit, lõpeta see jama!, siis sõber vastab, et mürgid tulevad välja. Aga kui kaua need "mürgid tulevad"? Kindlasti mitte kaks aastat, asi on muus.

Ma olen ikka mõelnud, et negatiivsete mõtetega kimpus inimest ei näi aitavat tähelepanu mujale juhtimine. Oma leina (ma nimetan leinaks iga hoopi, mis ego saab :D) või hirmudega tuleb tegelda - on väga kahjulik endale mingeid mõtteid lihtsalt keelata, kuna nad pole justkui kasutoovad. See on valearusaam pealegi. Need painavad, kummituslikud mõtted on meil seepärast, et oluline õppetükk on läbi töötamata. Kui me nendega õigesti ümber käime, siis need mõtted ON kasutoovad.

Aga minul on olnud nii, et kui ise olen depressiivne, siis loen depressiivseid või resigneerunud kirjutisi, loen-loen-loen, kuni olen üleküllastunud ja lihtsalt ei viitsi selle nutuse jamaga enam tegeleda. Jõuan iseenesest punkti, kus urisemine, torisemine ja enesehaletsus tundub naeruväärne ja igav - tegelikust elust täitsa mööda.

Aga mis siis saab, kui inimene ei küllastu, vaid jääbki possutama enda ja teiste inimeste muremõtete sisse?
Ma ei kujuta ettegi!
Olen ikka mõelnud, et tuleb lausa sundida ennast piinavast teemast mõtlema ja sellest rääkima/kirjutama, sest nii saab see kõige kärmemalt liiga ära leierdatud, lahterdatud niipalju, kui me hetkel oskame, ja hakkab tüütama. Olen mõelnud, et kõigil inimestel on nii. Aga äkki pole?!

Sest ma arvasin väga palju aastaid, et kõik inimesed on oma partneri enesetunde-eksperdid, kui see neid vähegi huvitab, ja "rääkida-rääkida-rääkida" tuleb alles siis, kui sa keeldud vaatamast oma partneri poole ja siis on nagunii kõik hukas juba. Ma tõesti arvasin, et oma partneri suhtumine on sulle nagu kaela kallatud ja inimene peab tegema kõva tööd, et MITTE TEADA, mis tema partneri peas ja hinges toimub. Alles mõned aastad tagasi hakkasin empaatidest kuulma ja sain aru, et teiste inimeste meeleolu oma kehas ja hinges tundmine pole kõigil inimestel ühine omadus...


VT künismihuvi on siiski midagi, mis mind vaikseks teeb, kuigi saan hästi aru, et see mõtteviis sobib 15-aastasele suurepäraselt.
Keeldusin küünikute videot vaatamast ja kuna VT 'nõudis', ka põhjendasin, mida ma künismist arvan. VT kurvastas, nagu ma oleks tema armsamat materdanud.
Ma ütlesin talle, et tema vanuses on künism sobilik ja võib olla hea vahend maailma asjade üle otsustamisel, kuid kui ta 35-aastasena ikka veel kirglik küünik on, siis ... on ta raisanud 20 aastat oma elust :D
Nagu ... oeh, kes? äkki Pessoa  ütles, et meil peaks oleme häbi oma aastataguseid kirjutisi lugeda ja kui pole, siis on väga kole lugu, sest ilmselt pole me aasta jooksul kuigi palju arenenud! :D


Aga mis siis võiksid olla märgid sellest, et me oleme arenenud?
Ma arvan, et avameelsus, hoolivus ja õnnelikkus.
Arenenud inimene peaks kindlasti olema aus, aga seda teistest hoolival moel. Ja mis õnnelikkusesse puutub, siis nii enda kui ka teiste elu vaadates saab üha selgemaks, et õnne ei taga mitte mingisugused saavutused  või verstapostid. Õnn on 'välistest faktidest' küllaltki sõltumatu. Küll aga tundub mulle, et palju kergem on õnnelik olla siis, kui surm pole sinu jaoks kõige viimane või kõige halvem asi... Ma küll mõtlen, et pigem suren kui teen seda või toda, sest mul on kindel kavatsus õnne püüda ja ma tean, et see on võimatu, kui ma end 'segamini' ajan, ennast kaotan.


Trall-lall-laa,
ei oska juttu lõpetada ma :D

Tsau-blau! xo :)

teisipäev, 29. november 2016

Isegi 67-piksline pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna

Piksel on nii tilluke ja tühine täpike, et meie telefoniekraanil mahub neid ühele ruutmillimeetrile ka oluliselt rohkem kui 67, aga näe - on võimalik, et ka selline kogus värvitäppe kannab 'dramaatilist' infot.

Hakkasin septembri lõpus kellegi eeskujul oma päeva valdavat meeleolu värviruuduga tähistama.

kollane - enam parem olla ei saagi
heleroheline - hea tuju
tumeroheline - pole viga
tumesinine - tujutu
lilla - paha tuju
must - parem oleks mitte olemas olla

Täiesti juhuslikult langes see pikseldama hakkamine kokku mu liha-muna dieedi kavandamise ja alustamisega.
(Ja tegelikult langes viimasega kokku ka jooga vähenemine ja meditatsioonide ärajätmine - enesetunne oli liiga harjumatu ja mingi tõrge tekkis.)

Kollane triip algab teisest päevast, kui uuesti peamiselt taimsele toidule läksin.
Vahepealne "pole viga" ruut oli kas veidi ebamugavate rahaasjade ajamise päev või sellele järgnenud väsimuse päev - üks neist.


No ma ju ütlesin, et olen pärast vanade söömisharjumuste taastamist end lausa eufoorilisena tundnud :) See super-enesetunne pole isegi eesmärk, heleroheline on täiesti piisavalt hea.