pühapäev, 20. august 2017

Täiuslikkusest

Mõtlen sellest viimasel ajal väga tihti: miks üksikutel inimestel on võimalik elu tajuda täiuslikuna ja teistel sealsamas kõrval mitte?

Kõigel, mida inimesed teevad, tunnevad ja ütlevad, on taust ja 'ajalugu', mis on nad sellesse punkti toonud.

Kui laps sünnib, on osa temast määratud geenidega, osa on loomusega määratletud -- ja loomus on midagi väga salapärast, mis ei sõltu ainult geenide ja kogemuste vastastikmõjust. Last mõjutab ka ema rasedusaegne meeleolu, raseduse ja sünnituse füüsiline kulg, kodune õhkkond, kodune kasvatus ja --- tegelik eeskuju, mida vanemad annavad. Kasvatus ja tegelikkus võivad olla väga väga erinevad. (Olen palju näinud, et inimesed ropendavad oma laste ees, kuid lastel ropendada ei luba. Seda tehes õpetavad nad oma lastele, et ropendamine on okei, kuid samal ajal on ise veendunud, et nad on oma lastele õpetanud, et ropendamine ei sobi! Nagu wow! :D) Sealt edasi vahetud kogemused ja kultuuriruum, taustameeleolud, mis kõik 'reageerivad' selle salapärase loomusega ja muudavad inimese psüühikat pisihaaval kogu aeg. Kui me saame sellest aru, siis me enam ei vanguta pead inimeste 'veidra' käitumise üle ega arva, et inimestel on midagi viga, vaid mõistame, et inimene on täpselt selline, nagu ta peabki olema, arvestades tema loomust ja kogemusi, nendevahelist reageerimist. Inimene on sadist? - jah, kui on, siis see on tema puhul loomulik. Varastab - loomulik. Kardab nööpe - loomulik. Saab erakorralise vereülekandega HI-viiruse - loomulik, kui me läheme kõiki nüansse pidi piisavalt kaugele tagasi. Kõik on täpselt just nii nagu peab, ehk minu meelest - täiuslik.

Kui me ei meeldi endale, siis selle pärast, et me arvame, et me peaksime olema teistsugused, kui me tegelikult hetkel oleme, suutma teha/tunda rohkem või midagi muud, kui me parasjagu suudame/tunneme. Kuid see on alati eksitus. Me peamegi olema täpselt sellised nagu me oleme. Me oleme täiuslikud. Mitte ühtki viga pole mitte kusagil.

See ei tähenda, et me ei saaks muutuda.
Kuid muutuda saab pigem MÕISTMISE kaudu, mitte käskude, keeldude, enesesüüdistamise, enese survestamise ja distsipliini abil.
Samamoodi saame me teisi inimesi 'muuta' (tegelikult: neil muutuda aidata) ainult nii, et aitame neil olukorda ja ennast mõista, kuid üldiselt kasutatakse inimeste muutmiseks süütunde tekitamist ehk/ja karistust.


See aeg pole olnud väga pikk, mil ma olen maailma ja inimesi niimoodi vaadanud, kuid nüüd tundub arusaamatu, kuidas on võimalik teine vaade.
Samas isegi VT jaoks tundub see mõttetu ja kasutu jutt ja ma saan aru, et see peab olema kas ebaloogiline või pole inimeste (või inimkonna jaoks tervikuna näiliselt? - aga äkki päriselt ka) kasulik elu, inimesi ja maailma niimoodi näha...
Sest loomulikult on ka sellel väga hea põhjus, miks inimesed iseenda ja teiste suhtes nii leppimatud on. Nii see peabki olema. Kõik peabki olema just nii nagu see on.



Loen NISARGADATTA MAHARADŽi seni ainsat eesti keeles ilmunud raamatut "Sinu ärkvelolek on uni". Olen tema juttu kahe päeva jooksul lugenud 6 lehekülge ja tunnen kogu aeg, et lihtsalt ei raatsi edasi minna... Teadsin seda autorit varem ingliskeelsete tsitaatide kaudu ja tema mõtteterad on mulle äärmiselt sümpaatsed, kuid niimoodi küsimuste-vastuste vormis pikemalt lugedes tundub see jutt mulle nii haruldane ja "kallis", et ei raatsi järgmist lehekülge keeratagi...

Nii ma siis siin konutan täna... :D

laupäev, 19. august 2017

Veel üks naeruturtsatus

Lehitsesin siin kartulite jahtumist oodates eelmise aasta juulikuu päevikut ja seal seisis:

"Kui inimene kurdab, et talle ei meeldi ta töö ja teda lohutatakse, et vähemalt tal on töö - mõnel pole sedagi, on see sama hea kui inimest, kellele on nuga sõna otseses mõttes selga löödud, lohutatakse, et vähemalt on tal nüüd nuga."

:D

Võttis lausa turtsatama -- ei mäletanud küll, et midagi sellist kokku jaburdanud olen :p

Aga veel üks ootamatu (ja sedapuhku mitte minu) mõttekäik oli umbes nii, et - öelda masenduses inimesele, et ta ei tohiks tusatseda, sest maailmas on nii palju inimesi, kelle situatsioon on palju hullem, on sama, mis rõõmsale inimesele öelda, et ta ei tohiks rõõmustada, sest maailmas on inimesi, kellel on palju parem olukord (suuremad saavutused, suurem armastus, suurem palk jne)  kui tal :D

Heh, jah, täitsa hea vastus poole vinnaga lohutajatele, kes jama suust välja ajavad ja tugevaks kasvada käsivad (sest neil on nõrkust nähes ebamugav olla).

Need kurvad torisejad on ikka maailma kõige naljakamad inimesed! :D

neljapäev, 17. august 2017

Ebaoriginaalset nalja

Ebaoriginaalset selles mõttes, et pole minu naljad :)



"Armasta asju ja kasuta inimesi - sa ei saa ju inimeste eest asju osta!"
:'D

***

Ja veel, kusagilt Instagramist:


***


... "come to pass" on viimases reas, keegi oli selle juba enne mind maha lõiganud :)

Nalja kättesaamiseks peab vist paraku teadma, mis häälega Galadriel seda ütleb...

Ma saatsin need pildid muidu Väikule, aga tundub, et mind ajavad need palju rohkem naerma :D
(aga mis mind ei aja, eks? ainult Mees suudab võistelda minuga selles, et keda rohkem asju naerma ajab :D, tema on ka selline ... kerge-meelne naerulemb.)

***

Aa, oot, mul on ju paar originaalset nalja ka!

Või vähemalt ... Mees naerab hullumoodi, kui ma ... ebaemalikult käitun...

Üksvahe VT pidas dieeti ja Mees hakkas muretsema. Ta küsis minult, kas VT üldse sööb ka midagi?
Mina vangutan pead: "Minu meelest küll mitte!... Võibolla ta tahab surra..." Seejärel kergelt ja rõõmsalt õlgu kehitades: "Aga noh, mis me ikka teha saame!"

Tegelikult see polnudki nali, lihtsalt Meest ajas mu reaktsioon naerma. :p


Siis jälle sai kell juba üks päeval ja VT'd pole ikka näha olnud.
Mees imestab: "Kas VT magab ikka veel."
Mina teen rahulikult süüa: "Kui ta veel surnud pole, siis magab ta siiamaani."

Mees jälle naerab nii et pisarad silmas, tuleb ja kallistab ning ütleb: "Sa meeldid mulle nii väga!"
:D
Meil saab augustis 18 abieluaastat täis (mis 18? - ma pole veel nii vanagi! :D) - oleks päris kole, kui ei meeldikski... :p

esmaspäev, 14. august 2017

Jiddu Krishnamurti: armastusest

Viimased pisikesed lõigud sellest raamatust ("Vabanemine teadaolevast"), mis mulle lugemise kestel üha sümpaatsemaks muutus.

"Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. /.../ Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades, on tõeline ilu.
/.../
Mulle näib, et üks asi on seejuures tingimata vajalik ja see on kirg ilma ajendita - /.../ kirg, mis ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eal tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul. 
Meel mis püüdleb, ei ole kirglik. Leida armastus seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult, mitte mingi pingutuse või kogemuse tulemusena."

Huvitav, et mõne inimese loomuseks või teeks on armastus välja teenida tegudega. Nad ei usu, et võiksid lihtsalt oma olemusega armastust pälvida ja muudkui toimetavad ja pakuvad, segades ja tüüdates inimest, kellega neil suurt kirge ette nähtud pole. Kui üli- või üle-abistavale käitumisele ei järgne selle objekti kiindumusavaldused, siis püüdleb toimetaja veel rohkem, uskudes et torina ja nurina põhjuseks on, et teisele inimesele on tema pakutust vähe. Sageli on seda hoopis tüütavalt palju...

Kui keegi on teiste heakskiitu juba kümneid aastaid püüdnud ära teenida, kuid 'lähedased' pööritavad silmi ja oigavad ("Jälle sina!"), kui ta uue pakkumisega läheneb, ja kui talle siis vihjata, et nii palju tähelepanu on ahistav - pangu endasse see energia, mida ta teistele topib -, siis võib selline inimene väga solvuda ja väita, et ta teeb seda kõike, sest ta ise tahab, tal on rõõm hoolitseda jne... Ta ei saa aru, et ta tegelikult ei hoolitse teiste vajaduste eest kõiki neid teeneid tehes, vaid teeb seda hirmust, et teda muidu ei armastata. Ja teised, püüdes taluda kogu seda üleliigset tähelepanu, mis nende jaoks on pealetükkivus mitte hoolitsus, reageerivad tõrjuvalt, sest see ei ole armastus vaid hirm ja pettumus, millega on nende juurde tuldud.

laupäev, 12. august 2017

Jiddu Krishnamurti: laste kasvatamisest

"Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaksid saama ja kelleks mitte. Vanemad tahaksid, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. /.../ 
Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii nagu teeksite seda puu või lille puhul: kastate taime, uurite tema vajadusi, tagate talle parima pinnase, hooldate teda leebelt ja õrnusega. Kui valmistate oma lapsi ette, et nad sobiks ühiskonda, siis te seate neid valmis mahanottimiseks."


Eks see jutt natuke ülepaistutatud on... Oletatavalt seetõttu, et Krishnamurti ei kirjutanud seda raamatut, see pandi kokku tema kõnedest... Ja loengutega on nii, et sa räägid ikkagi teisiti kui kirjutaks, pluss - tundlik esineja räägib sama asja teistsugusele seltskonnale erinevalt.

Aga ikka väga lahe, et vaevalt olen ma aru saanud, et ma ei taha õpetada VT'd end ühiskonnaga kohandama vaid ainult tuliselt, kirglikult, kogu tähelepanuga iseendamaks saama (sest praegune ühiskond on nii inim(likkus)kauge, et sellega sobitumine ei tohiks olla eesmärk inimesel, kes ei soovi endale halba), leian ühe teksti, mis ka arvab, et asotsiaalsus laste kasvatamise eesmärgina on WIN! :D

Veel.
Ma arvan, et psühholoogide, psühhoanalüütikute ja igat muud laadi hingeabistajate ülesanne ei tohiks olla inimese julgustamine ja suunamine ühiskonna nõutavale normi teele vaid hoopis:
1. aidata inimesel mõista, kes ta on (inimesed sageli ei tunnegi ennast, me oleme ju lapseeast nii ära dresseeritud ja 'tuunitud');
2. aidata inimesel aru saada, kuidas ta on muutunud selliseks inimeseks;
3. õpetada teda armastama ennast just sellisena nagu ta on.


Sellega seoses: ei tohi öelda inimesele, et ta peaks olema midagi muud kui ta on vaid just kinnitada, et muidugi sa tunned nii - see ju ongi raske olukord, või - sul on varem sellistes olukordades ebameeldivusi olnud!
Ei tohi inimesele öelda, et ta peab lihtsalt murdma katki tingituse ehk hoolimata sellest, kuidas elu on teda kujundanud, peab ta püüdma olla selline nagu "kõik normaalsed inimesed".
Kui inimene näiteks ütleb, et ta tahaks olla seltskondlikum, siis kõigepealt tuleb välja selgitada, miks ta üldse arvab, et ta peaks olema seltskondlikum. Äkki see pole üldse tema soov ja vajadus? Äkki ta soovib olla seltskondlikum, kuna see on omaettehoidmisest normaalsem ja näiliselt kasutoovam? Sellisel juhul ta tegelikult ei taha olla seltskondlikum, vaid hoopis arvab, et peaks. Ja siis tuleb talle hoopis õpetada, kuidas ta saaks ilma süütundeta endale sobivat vaikset elu elada.

Kui me oleme midagi muud kui see, mida me tahame olla (või arvame, et tahame), siis on sellel alati hea põhjus!
Väga tõenäoliselt on ainult loogiline, et meie kogemuste ja loomuse vastastikmõju tulemusel oleme just siin, kus me parasjagu oleme ja me üldse ei saakski teises kohas/seisus olla.
Seega tuleb välja selgitada, miks me oleme sellised, mitte lihtsalt võtta eesmärk ja selle poole puššima hakata. Nii me just viime ennast veel rohkem kooskõlast välja.
Enne mõista praegune seisund lõpuni ära ja siis ... - siis võid vaadata, kuidas sa iseenesest muutud, kui see on sinu jaoks üldse õige.
Usun, et kui inimene ära näeb, miks ta on just selline nagu ta on, siis ta ehk ei arvagi enam, et ta peaks muutuma ja on hoopis oma vaprusest liigutatud ja tahab end hoida just sellisena, nagu ta on.
Ja siis ta just muutubki kõige paremal ja targemal moel, iseenesest.
Või midagi sellist.
:D

kolmapäev, 9. august 2017

Meditatsioonist

Meditatsiooni kasulikkusest on nii palju räägitud, et kindlasti on ka minu blogi 'miljonite' lugejate seas neid, kes sellega tegelevad ja keda huvitavad teiste kogemused.

Kuna minu meditatsioonides on viimastel kuudel toimunud muutus, siis jagan seda kogemust - ehk on see kellelegi äratundmiseks või julgustuseks või ... kes teab, niisama huvitav, sest sellised kogemused kipuvad olema väga individuaalsed, kui teed seda ilma õpetajata, lihtsalt omaette ja oma (raamatutest loetud) tarkusega.



Olen vahelduva edu ja järjekindlusega mediteerinud oma kakskümmend aastat.

Minu kogemus on selline, et kuigi meditatsioon üldiselt rahustab ja rõõmustab, peab selle tegemiseks olema mingi minimaalne 'hulk rahu'. Mul on olnud küll ja küll perioode, mil ma pole kuude kaupa suutnud end isegi mitte istuma suruda, rääkimata mingist mõtlusest. Mul on sadade kaupa ka kogemusi, mil istun küll maha, kuid absoluutselt ei suuda oma sisemist rahutust vähendada. Mul on selline tunne, et kui selleks, et trenni teha, peab sul olema naaaaaatukenegi lihasjõudu, et sa suudaksid vähemalt püstigi seista, siis mediteerimiseks peab olema natukenegi rahumeelt. Minul ei ole seda alati olnud.

Ma pole viimastel kuudel sugugi iga päev mediteerinud, pigem nii 2-3-4 korda nädalas, kuid olen märganud huvitavat muutust. Nüüd käivad kõik mu meditatsioonid nii, et ma istun maha korralikus lootosasendis (see asend on tõesti parim: tallad riste reite peal; on mõeldav ka rätsepiste ja üks tald all, teine reie peal ehk pool-lootosiste, kuid ausalt, seljal ja energiavool on nii-palju parem, kui on täislootosiste) ja lihtsalt istun, üldse ei proovi oma mõtteid peatada. Ma istun niimoodi 3-5-7 minutit, ega kella ju ei vaata, ja järsku käib mingi täiesti selgelt ära tuntav "VVVUUUUHHHH!". Järsku hakkab kõik (mis see 'kõik' on, ma ei oska öeldagi) käima nagu aegluubis, mul on tunne nagu miski tõmmataks minust aeglaselt ja tugevalt välja nagu veinikork spiraalse avajaga, mu pealagi hakkab kirvendama ja ma tunnen tohutut selgust, terasust ning mõne sekundi pärast lahvatab üle minu õnnetunne ja ma mõtlen: WHOOOOHH WOWW, kas ma üldse raatsin elu lõpuni midagi muud teha, kui meditatsioonis istuda?
Kuidas ma olen raatsinud meditatsioonist välja tulla?

Ja siis ühel hetkel (tavaliselt ainult poolt tunni pärast, vähemalt praegu) hingan teistmoodi, avan silmad ja alustan päeva :)
Väga lihtne.
Ma ei pea ise mitte midagi tegema, see ise toimub, sest ta tahab :D.



No vaat.
Ma mõtlen, et panen lihtsalt sellised kogemused kirja. Inimesed guugeldavad ju igasuguseid asju ja ehk aitab see jutt kedagi kunagi kuidagi :)
Mwahh! :)

Hüpe

"Kuidas peaks toimima need, kes tahavad vägivallast vabaneda? Ma ei usu, et me saavutaksime midagi analüüsi abil, tehku seda siis me ise või asjatundjad. Võime olla suutelised end veidi mugandama, mistõttu elame pisut tasasemalt ja suurema kiindumusega, kuid see ei anna meile totaalset taju. Aga ma pean teadma, kuidas analüüsida, mis tähendab, et protsessi käigus muutub mu meel erakordselt vahedaks ning see terasus, tähelepanu, tõsimeelsus annab tulemuseks totaalse taju. Inimene ei suuda kogu probleemi ühe pilguga haarata; nägemisselgus on võimalik vaid siis, kui inimene suudab näha üksikasju ja seejärel hüpata."

Jälle Krishnamurti ja see pole minu rõhutatud tekst - nii oligi juba originaalis.
Et siis vahva: jälle sama jutt, mis mul viimasel ajal! High five, Krishnamurti! :D

teisipäev, 8. august 2017

Aga kõik see pole mingi probleem

Jiddu Krishnamurtilt veel üks lõik:

"Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite."

Raamatust "Vabanemine teadaolevast".

Lugesin selle lõigu VT'le ette, et näha, kas sellest on võimalik (kasvõi ainult ühe võimaliku elujõulise tõena) aru saada ka inimesel, kes ei usu taassündi. Väiku ei usu, nimelt. Tema arvab, et sipsime siin maskeraade korraldavas ühiskonnas eluiiveldusega võideldes, kuni lõpuks avaneb meeldiv võimalus kõrvad pea alla panna. Ma küsin vahel, kas teda ei häiri, et mina tema eksistentsialistliku äga kõrval rõõmus ja positiivne olen? Ta ütleb, et õnnelikult inimeselt tuleb hea energia, nii et üldse ei häiri, tore on! Tore jah! :)

Aga täitsa üllatas, et VT ka arvab, et ei tohi lasta teistel ennast "endast välja" viia: kõige tähtsam on elada oma elu iseendana - ükskõik, kui lühikeseks see elu seetõttu ka jääda võib. Huvitav, et nii saab mõelda ka inimene, kes usub ühteainsasse ellu. Ma oletasin, et talle peaks see mõte näima kasutu filosofeerimisena, mida päriselu elades silmas pidada niikuinii ei ole võimalik.

Üldse, liigutav on mõelda sellele, et meil on praegu siin seitse miljardit inimhinge kogemas maailma täiesti endaomasel viisil, võideldes, peites, säästes, kaitstes, nõudes, õpetades, haarates ja hoidudes... Enamik teeb enda arvates endale head, seisab oma huvide eest, kuid peab seetõttu pidevalt konkureerima või ennast tõestama, kuna millegipärast samastatakse ennast oma eluväljendusega ja ei suudeta seda näha lihtsalt ühena võimalikust maailmakogemusest ülejäänud seitsme miljardi seas. See pole tegelikult nii tähtis, kuidas sa oma asju ajad, kui sa ikka pead silmas enda ja teiste hingeruumi.

Kui suuta märgata seda, et minu kogemus on lihtsalt üks miljardite võimaluste seas, siis kaob ka vigade tegemise mure. Eks me ikka sündisime siia kogemusi saama ja ennast avardama, ning seda saab teha täitsa igasuguste kogemuste abil, nii et pole eriti võimalik puusse panna :D, eriti kui sa ei jookse sinna, kuhu pere või ühiskond näpuga näitab, vaid ajad oma sisemist tuld taga :)

Aga Krishnamurti tsitaadi võib kokku võtta nii: on väga oluline, et sa aru saaksid, et need asjad, mida sa oluliseks pead, pole seda teps mitte! :D
Sellepärast on see vabanemise filosoofia.


Aga ka Krishnamurtit lugedes ma jälle mõtlen, et jeerum, millises maailmas see autor küll elab (elas)? Kust ta välja koukis selle maailma, "mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust?"
Džiisus!!! :D
Aga noh, igale indiviidile meie seitsmest miljardist tuleb lubada tema maailmanägemus ja -kogemus, mis on ilmselt just see, mida tema hing seekord vajab (vajas), nii et mis seal ikka... :p

laupäev, 5. august 2017

Jiddu Krishnamurti: muutumisest

"Kõigepealt, kas te suudate hüljata igasuguse autoriteedi? Kui suudate, siis tähendab see, et te ei karda enam. Mis seejärel juhtub? Kui hülgate millegi võltsi, mida olete ilmatu kaua kaasas kandnud, kui viskate maha mistahes koorma, mis siis toimub? Teil on rohkem jõudu, kas pole nii? Siis on teil rohkem suutlikkust, hoogu, intensiivsust ja elujõudu. Kui te seda ei tunne, siis pole te seda koormat maha visanud, te pole heitnud kõrvale autoriteedi rõhuvat raskust. 
Aga kui te olete selle koorma hüljanud ja teil on see vägi, milles pole raasugi hirmu - hirmu teha vigu, hirmu käituda õigesti või valesti - kas pole see jõud ise muutuseks? Me vajame suurt hulka jõudu, aga raiskame seda hirmu peale. Kui tuleb jõud, mis tekib igasuguse hirmu hülgamisest, siis toob see jõud iseenesest põhjaliku sisemise revolutsiooni. Teil pole vaja selleks lillegi liigutada."

Mõte läheb veel edasi, aga ma kommenteeriks enne kaht asja.
Esiteks räägib Krishnamurti hirmu hülgamisest, mitte selle ületamisest. Kui sa pead hirmu ületama või ennast ületama, siis teed vale asja. Ka Osho soovitab: "Ole lihtsalt LOOMULIK!"
Käitu oma loomusele vastavalt ja ära arva, et sa pead ennast ületama - sa pead ikka ennast hoidma ja endaga 'koos olema', mitte sellest üle ronida püüdma.
Teiseks - õiget elu elades tundub tõepoolest, et sa ei pea lillegi liigutama.

Peatükk jätkub:

"Nii olete jäänud vastamisi iseendaga ja see ongi asjade tegelik seis inimese jaoks, kes kõigesse sellesse /arengusse/ tõsimeelselt suhtub. Kui te ei otsi enam kelleltki või milleltki abi, siis oletegi vaba ise teada saama. Kui on vabadus, siis on ka jõud; vabadus ei saa kunagi mingit kurja teha, sest see on täiesti erinev mässust. Ei ole sellist asja nagu õige või vale toimimine, kui on tegemist vabadusega. Te olete vabad ja selle keskmest toimitegi. Kuna pole hirmu, siis suudab hing tunda armastust. Kui on armastus, võib hing teha just seda, mida ta tahab."

Need, kes teksti jälgisid ja mõistsid näevad, et Krishnamurti ei oska oma mõtet ikkagi lahti seletada, nii palju jääb hämaraks, mistõttu see lõik ei veena ega juhata/aita mitte kedagi, kes seda ise juba kogenud pole. Täitsa kahju, aga ilmselt paratamatu. Ma näen ise ka, et olemuslikke kaemusi pole võimalik lahti seletada. Ja Krishnamurti tõesti püüab, Sri Nisargadatta Maharaj näiteks lihtsalt loobib pärleid, ilma lugejale-kuulajale nii väga vastu tulemata ja - on seega (minu jaoks) paaaaljupalju täpsem. Eks taoistid ole ka juba ammu pikalt ja laialt seletanud seda, et mida rohkem sa seletad, seda kaugemal tõest on sinu jutt. Jumala eest!
Ja ikkagi me kuulame, loeme ja kirjutame... :)
Milline segadus! :)

Kaks lõiku altpoolt veel selline tekst:

"Olla vaba igasugustest autoriteetidest, nii enese kui teiste omadest, tähendab suremist kõigele, mis on pärit eilsest, mistõttu teie meel on seetõttu alati värske, noor, süütu, täis tarmukust ja kirge. Vaid sellises seisundis inimene õpib ja jälgib. Selleks on vaja teravat teadvelolekut sellest, mis teie sees toimub, ilma et te toimuvat parandaks või ütleks sellele, milline see peaks või ei peaks olema, sest parandamisega toote mängu taas ühe autoriteedi, tsensori."
Jah, siit tulebki suurem osa meie probleeme: meil on ettekujutus, et asjad (sealhulgas meie enda tunded) peaksid olema teisiti, kui need on. Siis me kannatame. Kui me lõpetame vaimse vastuseisu ja võtame tegelikkuse omaks, saab muutumine äkitselt võimalikuks. See näib paradoksaalne, aga nii need asjad lihtsalt käivad! :D

Mõnusat nädalavahetust! 😘

P.S: Tsitaadid on raamatust "Vabanemine teadaolevast".

reede, 4. august 2017

Päevikuvärki ka naaatuke!

Eelmise kuu pabereid ka siia veel...


Üks lootustandev mõte Teal Swanilt (et enesearendajad lõpetavad valgustatuse taga ajamise ja hakkavad autentsust kõige tähtsamaks pidama, seda lähimas tulevikus; mulle tundub ka, et see töötab paremini!) ja panin siis Emmakese ja Issakese jaoks lõpuks kirja selle laulu, mis ma lasteaias tegin. Lihtsuse pärast tegin nii, et iga salmirida algab uuelt noodirealt, sellepärast pole üleminekud õiged, ja ausalt öeldes ma loodan rohkem sellele, et rütm on neil meeles, nii et ainult noodikõrgused on olulised - niigi kulus üle poole tunni selle kirja panemise peale :D

***


Veel üks lemmik! Prinditud.

***

Nii, eelmisel kuul juhtus selline pöörane asi, et tegin täitsa palju trenni.
Karta on, et see jääb väga erandlikuks kuuks, sest iseenesest tahaks iga päev natuke lihaseid tugevdada, kuid kuu keskmine tuleb ... oeh, ma ei tea, kas isegi kaks päeva tuleb, sest sageli ei tee ma palju kuid järjest mitte ühtegi kätekõverdust või kükki, ja kui teen, siis tõesti kahel-kolmel päeval...
Ma kardan, et mu kuu keskmine on 1,2 trennipäeva.
Ja noh, siis ma ka teen kuni viitsin.
Hingeldamise ajal vaatan Instagramist pilte :)
ja ma ei tee kunagi nii, et hakkaks higistama :D
Sellise "ägeda" trenniga suudan teha max 7 kätekõverdust ja 25 kõhulihast, kõik muu on nii, et ... paarkümmend sekundit teen :D

Kõige olulisem asi, mida treenida, on minu meelest kestev madal kükk-iste. Seda läheb vaja avalike käimlate külastamisel, et nagu peaaegu istud, aga mitte päris.



Need kolmnurgad on lihtsalt sodimine :), neil tähendust pole :)


***

Aga seda et... mulle küll väga meeldis musta-sinise-halli-valgekirju päevik, kuid käed teevad iseenesest värvilist lapitehnikat. Tänakirjutatu:


"Dior" oli lehe peal juba kirjas, mina ainult kleepisin.

Ma hakkan vist nii tegema, et iga päeva jaoks on neli lehekülge:
üks avaneb värvilise-lapilisena, teine must-valgena, pluss hallid pildid ka ehk...

Oma jope!

Jalutasime Mehega eile raamatukokku, mind ootas seal Jiddu Krishnamurti "Vabanemine teadaolevast". Täna hommikul hakkasin lugema ja ennäe, mis vahva üllatus - ka Krishnamurti arvab, et inimene ei saa hingeliselt areneda muidu kui asotsiaalina :D
Okei, ta päris nii ei ütle, aga siiski-siiski, vaadake ise:

Tavapärane meetod kulgeb servast sissepoole ning püüab aja, harjutamise ja loobumise kaudu järk-järgult leida seda sisemist lille, sisimat ilu ja armastust - tegelikult tehakse kõik selleks, et muutuda piiratuks, väiklaseks ja ebaehtsaks. /.../ kui inimene lõpuks jõuab keskmeni, siis ei leia ta sealt midagi, sest ta hing on muutunud võimetuks, tuimaks ja tundetuks.
/.../
Seega, kui meie, mitte intellektuaalselt, vaid tegelikult, täielikult hülgame igasuguse nn vaimse autoriteedi, kõik kombetalitused, tavandid ja dogmad, tähendab see seda, et oleme üksi ja vastuolus ühiskonnaga, me lakkame olemast lugupeetud inimesed. Lugupeetav inimene ei saa kuidagi läheneda sellele piiritule ja mõõdetamatule tõelusele.

Veel Krishnamurtilt:

Kogu usuajaloo vältel on usujuhid meile kinnitanud, et kui peame kinni teatud tavandeist, kordame teatud palveid või loitse, järgime kindlaid malle, surume alla oma soove, kontrollime oma mõtteid, õilistame oma kirgi, piirame himusid ja hoidume seksuaaltungi rahuldamisest, siis, pärast piisavat keha ja hinge piinamist, leiame midagi, mis on kõrgemal sellest tühisest elust. Ja seda ongi miljonid nn religioossed inimesed läbi aegade teinud: kas siis eraldatuses, minnes kõrbesse, mägedesse või koopasse või hoopis rännates kerjakausiga külast külla või liitudes kloostrikogudusega ning sundides oma meelt kindlaksmääratud malli järgima. Kuid piinatud, murtud meel, meel, mis tahab igasugusest rahutusest pääseda, meel, mis on välismaailma maha salanud ning distsipliini ja kuulekuse abil tuimaks tehtud - säärane meel, kui kaua ta ka ei otsiks, leiab vastavalt oma moonutatusele.*
___
* Toimetaja märkus:
See tähendab, et vigadest ehk pattudest - isekusest, himudest, soovidest - ei vabane neid jõuga alla surudes, vaid neid nähes, mõistes, teadvustades, seejärel neist välja kasvades. Inimene, kes nii kaugele pole veel arenenud, kes oma meelt piinab, kes eneses midagi maha surub ja oma soovidega võitleb, ei ole veel tõeliselt religioosne, vaimulik

Ja veel traditsioonilise elu- ja hinge edendamise juurest minema astumisest:

Kui aga eitate seda /elu ja arengumalli/, sest mõistate selle totrust ja lapsikust, kui põlgate selle ära võimsa taipamise mõjul, sest olede vaba ja ei karda, siis loote eneses ja enda ümber suure rahutuse, kuid astute lugupeetavuse lõksust välja. Siis leiate, et te ei püüdle enam. See on esimene asi, mida tuleb õppida - mittepüüdlemist. Kui püüdlete, siis te tegelikult ainult jõllitate vaateaknaid.


Tuleb tunnistada, et tema sõnadevalik ja negatiivsus tekitab minus veidi võõristust, aga sisuliselt olen kogenud sama. Ma siiski sugugi ei nimetaks traditsioonilisemat (nii religioosset kui mittereligioosset) elumõtestamist "totraks ja lapsikuks", see on ju palju parem kui segadus või mittemõtlemine. Ka ei ütleks ma, et et ühiskonnast välja astumine looks inimese ümber "suure rahutuse". Vastupidi!

Püüdlemise osaga ma olen väga nõus, kuid mulle tundub, et seda on võimatu seletada :D

Mis mulle veel väga meeldis oli väljapoolt sissepoole kulgeva arengu kujund.
Mina näen õpetuste abil enda aitamist samuti väljapoolt sissepoole kulgevana, kuid tavaliselt jääb inimesel selle sisima mina ja välise mina vahele surve, pingestatud lõhe, millest on võimatu ainult õpetuste abil üle saada. See tee on ette nähtud pooleli jääma.
Pead seestpoolt alustama, ennast seestpoolt väljapoole 'lahti rullima' hakkama ja siis leppima sellega, et see osa, mida oled aastakümneid või elusid väljapoolt sissepoole ehitanud, tuleb suures osas ümber lükata!


Ma vist ei rääkinudki toona, aga selle väljapoolt-sissepoole asjaga oli mul rohkem kui aasta tagasi väga huvitav kogemus.

Kõik enesearendajad on kuulnud metafoori, et meie kõigi sisemuses on jumalik hing nagu säravpuhas kalliskivi, aga sellele on peale ladestunud kogemuste ja väärarvamuste-illusioonide kattekiht, millest tuleks vabaneda, et hing saaks särada. Ja see on nii kõigi inimestega, eks!

Tundus väga loogiline ja usutav, selge see, et termineid leida sellise asja kirjeldamiseks on keerukas, aga üldiselt siiski arusaadav. Kui inimene imelikult käitub, siis sa tuletad endale kenasti meelde, et näed neid väliseid kihte ja oma sisemuses on ta muidu igati kobe hing! :p

Aga järsku – jälle justkui iseenesest – ma ei näinud enam seda välist kihtide kapsapead, vaid hoopis seda sisemist osa. Ja nende pealmiste kihtide olemasolu oli asi, mida ma pidin meeles hoidma inimestega suheldes.
Samadest osadest koosnev maailm, aga totaalne perspektiivimuutus.

Väga veider, eks!? :)


Aga täitsa asjassepuutumatuid pilte siia otsa:

Sellise kandikuga tulin ma täna varahommikul köögist:



Ühes kruusis kuum vesi, mida kõige esimese asjana tarvitan.
Siis kruus musta kohviga - jäetud ruumi jääkuubikute jaoks, 
mis on lillas kruusis, et kui mu kohvineelud ei võimalda kohvi jahtumist oodata, siis saan jäätükid sisse sulpsatada, kui kohv on ära tõmmanud. 
Neljandaks topsiks on veel üks, veidi suurem kruus musta kohviga.
Viies on kann kuumutatud piimaga.
Esimese asjana tahan ma musta kohvi, järgmise asjana piimaga kohvi :D

Ja kirjutamise pidin vahepeal katki jätma, sest Õde astus läbi, et teed juua ja veidi juttu puhuda (ta on jälle Austraaliast kodus käimas ja tegelikult ta juba oli minu juures neli päeva juba eelmisel nädalal ära, nüüd on ta põhimõtteliselt sõbranna juures) ja siis ma jõin veel koos temaga ühe piimaga musta tee, nii et... olen terve päevanormi topsikuid juba tühjendanud täna :D


Hehe, pealkirja ma panin Krishnamurti arengukäsitlust silmas pidades, aga Õde juhtumisi laenas mult jope, hehe, naljakas kokkusattumus :p

neljapäev, 3. august 2017

#nofilter

Tegin just selfi omale paberpäevikusse printimiseks, et kuidas ma 2017 augustis välja näen, aga nii kobe pilt tuli, et panen 'blogiajalukku' ka
(kui peaks häbi hakkama, siis võtan maha :D).

Filtrit ei määranud, värve ega mingeid jooni ei muutnud, suurust ei vähendanud-suurendanud, aga tegelikult panin ilu tase 2 - seda võib vist ka siiski filtriks lugeda? Aga no selliseks pehmeks, sest tasemeid on 10, ma ikka ainult nina-auke ja silma-iiriseid pildile ei taha :)





Aga siis suvesoojad tervitused ka oma näu 😺pildi alt!
Pole sugugi paha inimese kohta, kes 7 kuu pärast saab 40 aastaseks, eheh? :)

pühapäev, 23. juuli 2017

Ma ei pannud tähelegi, kallis...

Minu meelest oli selline reklaam, kus mees ärkab üles selle peale, et naine - mööda maja ringi käies - räägib nende pulma-aastapäevast, ja et mees niikuinii ei mäletanud seda, nii et ta pani kinni laua ja ostab ise endale kingituse (kingad?) ja mida kõike veel... Mees, kes tõesti oleks tähtsa päeva maha maganud, kargab üles ja kui naine oma juttudega kööki jõuab, istub seal mees ahjusoojade saiadega. Naine imestab, et kuidas ta jõudis? Mees vastab, et ei pannud tähelegi :)
See oli külmutatud pagaritoodete reklaam.
(Ee, võibolla on see mu mälus natuke moondunud..., aga noh :p).


Mõned päevad tagasi sain aru, et minust on märkamatult saanud müstik.

Müstik oled sa siis, kui oled heast peast hakanud elu usaldama ja tunned osadust kõigega ja oled üpris püsivalt õnnelik. On tõesti 'müstiline', miks peaks keegi universumit, jumalat või elu järsku usaldama hakkama. Meil kõigil on olnud valusaid luhtumisi. Usalduse ja osadustunde teket ei saa loogiliselt selgitada. See nagu juhtuks iseenesest. See on väga puhastav kogemus ja iga tavaline päev näib imeline.

Siiski, ma ei kujuta ette, et oleksin sellesse punkti jõudnud omapäi... Väga oluline arusaam rahuliku südame jaoks on budistlik seisukoht, et inimesena kogeme me haigusi, kurbust, kaotusi - need on inimeksistentsi lahutamatuks osaks. Inimene üritab oma ellu tuua kindlust ja turvalisust, kuid miski pole püsiv ja ka meie elu on alati surma käte vahel.

Praegune spirituaalsus läheb seda suunda, et meil pole tervise-, raha-, töö-, tülikate naabrite ja muid muresid, kui oleme piisavalt targad ja head; et me lausa peaksime oskama kõigest ebameeldivast mööda vingerdada ja kui see ei õnnestu, siis teeme ilmselt midagi valesti. Võibolla on täiusliku elu manifesteerimisse uskuvaid inimesi, kes saavad muret tunda ilma ennast lisaks veel süüdistamata - enamik siiski ei saa ja sellepärast räägivad nii paljud elustiiligurud omaenda haigusest või muud laadi 'krahhidest' alles siis, kui need on seljatatud; neil on häbi ja nad tunnevad end süüdi. Ma siiski usun, et ebaõnnestumisi tuleks rahulikult ja süüvabalt võtta. On absurdne eeldada, et meid ei taba haigused või väiksed 'olmerabandused'. Inimelu on imeliselt siiru-viiruline... Ootuste puudumisel saad alati uudishimuga maitsta karikast, mille homne päev sulle ulatab ;)

Mind täitsa huvitab, kas ma tulen sellest seisundist välja?
Ma kindlasti räägin siis sellest! :) et elu on nüüd jälle 'mehh'... :D
Kui oled iga rakuga armunud ja üliõnnelik, tundub ka, et see tunne ei saa mööduda... :), aga näe...!
Kui elu sunnib sind endast kaugemale, siis kaotad keskme käest...
Oma mõistusega ma tean, et see võib juhtuda, aga kujutleda ei oska. Praegu.

Ikkagi ... mulle tundub, et inimesed ei jõua sellise mõnusa eluni peamiselt ühe asja pärast: me arvame endal olevat kohustusi, mille tõttu me ei tohi surra.
Selleks, et olla müstik, peab mure surma pärast kaduma, mul on tunne.
Kui mure surma pärast on kadunud, kaovad teised mured ju tõesti iseenesest.
Kui lepid surmaga, mis on olukord, kus sul, hingel, pole mitte midagi ja sa saad oma lähedaste heaks teha täpselt null asja, siis on iga teine olukord ju juba skaala pluss-osas. Ja mulle tundub, et ainult siis saadki olla päriselt vaba - juba eluajal.
Aga ma arvan, et inimestesse on sisse kodeeritud tugev enesesäilitustung - mingi põhjus peab kindlasti ka sellel olema... Näiteks inimesed, kes on endale hunniku tablette sisse söönud, on heast peast kodust välja tuigerdanud ise seda teadmata, tänu millele on neile abi kutsutud. Inimene tahtis surra, aga mingi osa temast polnud nõus ja võttis juhtimise üle, kui teadvus looja läks. No täitsa lõpp! See tekitab suurt aukartust ja imetlust selle suhtes, milline tugevus meie varjatud meeles peitub.
Seega: parem on selle osaga endast juba kohe arvestada :)
Integratsioon on oluline.
Me peame ennast kuulama, austama ja armastama.

Müstik muidugi ei usu 'surma'. Ta usub nähtuste esilekerkimisse ja hääbumisse. See toimub niikuinii, tahame me või ei taha. Meil on illusioon, et me kontrollime oma elu, kuid tegelikult ei pruugi me suuta säilitada ei oma vara, töökohta, nooruslikku välimust, sõpru, kehalist tervist ja terviklikkust jne. Me ei saa otsustada, et nendega ei juhtu midagi. See kõik pole tegelikult meie kontrolli all. Seega pole põhjust mitte elada oma unelmate elu iga päev. No minu jaoks tähendab see, et ma ei tee asju, mida ma ei taha teha (olen vaba), mitte seda, et ma saan kõik, mida tahan. A tegelikult - ma ei tahagi ju muud kui olla vaba, nii et... vist saan kõik, mida tahan, siiski, ilmselt :D  Isegi VT ja Mees on mul juhtumisi (?) sellised kaaslased, kes peavad vabadusest väga lugu.
Ahh, ma ei oska seletada, liiga palju lõngu tuleb siia jutuvaipa... :D
Aga kuidagi on ikka läinud kõige paremini.., no mul on ikkagi tunne, et ma poleks saanud sellist elu endale oma tarkusega ehitada, et see on ime...; kõik need saatusemüksud nende kohtade suunas, mis näisid mülgastena, kust välja ei saa, on mu ikka parimasse paika välja toonud...

Meenub üks zen-budistide ütlus, et kui sa saad aru, kui täiuslik kõik on, ajad sa pea kuklasse ja naerad. Vaat, see tunne on mul kogu aeg :D

Ja veel üks vahva ütlus: "Ärge muretsege - mitte miski pole kontrolli all!" :D
:D

:D

/naerdes ära/

kolmapäev, 19. juuli 2017

Prioriteedid

Täna käisime Väikuga silmaarstil, et kas-niikuinii oleks jälle vaja prillikesi ühe dioptri võrra kangemaks vahetada - nagu igal suvel.

Ei, üks silm vajas hoopis 0,75 dioptri võtta väiksemat miinust!

Oooooooo! Whhhooooaaa!

Et siis oleks vaja uued klaasid.

Aga minul olid ju VT eelmised prillid ka kotis kaasas ja ma ütlesin, et oot-oot, vaatame vaatame, äkki sobivad need eelmised-nõrgemad siis.

Selgus, et eelmistel klaasidel on üks silm 0,25 liiga kange ja teine 0,25 liiga nõrk. Müüja käitus, nagu oleks klaaside vahetamine endastmõistetav, hea et mul käest raame ära ei haaranud. Ütles, et võin ju need vanad klaasid jätta, aga siis tuleb paari kuu pärast ikka vahetada.

Ma ütlesin, et kuulge, me oleme alati õiged klaasid pannud ja iga aastaga on ühe dioptri võrra suurem olnud, mis tähendab seda, et kui me iga 0,25 dioptrise muutuse pärast oleks klaase vahetanud, siis tõesti peaksimegi iga 3 kuu tagant klaase vahetamas käima. Väga nõudliku häälega seletas müüja-optometrist, et silmad on erinevad ja blaaa, aga --- mina olen ka prillikandja olnud, Mees on 35 aastat prillikandja olnud ja mõned meie kogemused ei lähe absoluutselt kokku sellega, mida on rääkinud silmaarstid. Näiteks minu isiklik kogemus: kui lased panna endale sutikese kangemad prillid kui vaja, ajal, mil silmad kiiresti muutuvad, jääb see värk seisma. See on minu kogemus, mida ei saa mitte keegi tühistada! Mul oli juba mõnda aega selline mõte, kord proovisin ja - töötas! Ja viimane kord õpetasin ma ka VT'le (kes on küll lootusetult halb teeskleja ja ülipüüdlik laps kah veel takkaotsa), et ärgu punnitagu seda tabelit vaadates higi laubalt välja, vaadaku pingutamata ja pigem öelgu, et ei näe. Nii said VT prillid kangemad kui oleks saanud tavalisel moel ehk pingutades ja tulemus on, et ta nägemine on paranenud. Mitte ükski spetsialist kogu oma statistikaga ei saa nende kahe, töötanud kogemuse vasu - isegi kui neil on õigus ja see on juhus (nagu mulle öeldi minu silmade 'seismajäämise' kohta), kuid näääte, nüüd mul on 'miinustega laps' ja mul õnnestus oma katset uuesti tehes jälle suurepärased tulemused saada! Silmaarstide hoolega ja täpselt määratud prillud on mu Väiku silmad igal aastal kraadi võrra nõrgemaks teinud.
No ei saa kuidagi minu kavalate katsete vastu minu silmis need silmatargad! :D

Teadlikumad teist võiksid mulle kogu optomeetria lühi- ja süvakursuse siia ära kopeerida pluss 50 viimase aasta statistika, aga ma usun siiski oma kogemust.
Nõksa kangemad prillid ruulivad! :D
Eriti kui on lapsel selline aeg, et silm iga korraga uusi prille tahab!...

Ja veel, kõigi nende kümnete aastate kohta, mis meil kolme peale prillikandmist ära tuleb, pole mitte keegi meist mitte kunagi 0,25-se vahe pärast isegi arstile jõudnud ega mõistetavalt ka klaase vahetanud. Mitte kunagi. Kõik elame veel. Mina näen nagu noor kotkas :D, aga see on küll tänu 9 aastat tagasi KSA Silmakliinikus tehtud operatsioonile.

---

Kui jõudsime prillipoe juurde, oli meil 14 minutit aega. Noh, läksime ajaviiteks raamatupoodi.

Kuna VT'l oli algavaks kooliaastaks pastakaid vaja, ostsime 10 musta pastakat. Kassa poole liikudes nägin ägedat märkmelehte, seda kleepekaga, teate...

NEED LÜHENDID 'CHECKBOXIDES' ON:
FYI - for your information
IMHO - in my humble opinion
TMI - too much information
LOL - laughing out loud
ja all on veel TTYL - jumal teab, mida see veel tähendab... :D


Üldse hinda ei vaadanud, mõtlesin, et mis see kribal ikka maksta võib :D, tegelt ei jõudnudki midagi muud mõelda kui et "Äge! Mulle kaaa üks selline!".

Kassas tuli summa imelikult suur, kuigi ühtedel pastakatel ka polnud hinda juures...

Kui VT oli optometristi juures, vaatasin, mida see paperipusa siis maksis - 3,99. Khe, khö, hõhh...!

Nojah, aga ma ju ARMASTAN paberivärki! Minu Instagramis on iga teine konto paberi-pastakamaailmast. VT oma prille ei armasta.

Nii et... prioriteetide poolest on ju kõik korras, mis? :)

.
.
.
.
.


Ja nüüd ma võtan natuke aega, et oma südames lainetada lasta kaastundel, mida ma tunnen korralike inimeste suhtes, kes leiavad (ja võibolla mitte täiesti valesti), et ma teen VT'le liiga ja poputan ennast ülemäära.
Mul on kurb, et/kui teil on kurb...
Aga me kõik koos saame sellest mõne aja pärast varsti üle, eks?! :)
Tulevad uued ja hullemad mured, hõissassaa! :D

teisipäev, 18. juuli 2017

Keep the frequency clear (ooh, baby, don't break my heart)*

Instagram on natuke tüütu selle poolest, et kõik spiritualistid jagavad samu meeme ja korduvalt. Hästi populaarne on praegu panna üles pildike kirjaga, et vahel on hea üksi olla ja üksiolemises pole midagi halba. Veel on populaarne selline haletsusväärne meem, et füüsiline tõmme on sage, vaimne tõmme haruldane. Meh? Tõsi ka või? Pean tunnistama, et eile ma pööritasin ühe sellise postituse peale nii tugevalt silmi, et ei suutnud end takistada kommenteerimast, et sa tõmbad ligi seda, mis sa ise oled. Ja kohe ka unfollow'sin.

Nüüd just nägin silti: "You can't fake a frequency."
Olen sedagi sada korda näinud, kuid selle tekstiga olen väga nõus - siiski, tüütu on seda iga päev lugeda :D, aga täna torkas pähe, et see on jälle üks asi, kus tänapäeva psühholoogia on arengust liiga maas. Kognitiivses teraapias peab abisaaja toetama oma väited selgelt fikseeritavale kogemusele. Näiteks kui laps arvab, et ema vihkab teda, siis kästakse tal tuua asja kinnitavaid näiteid ja siis psühholoog hakkab nende näidete kallal nokkima, et kas näiteks tutistamine, röökimine, telefoni mitteostmine võiksid tähendada ka midagi muud kui seda, et ema vihkab - näiteks väsimust või rahapuudust.

The thing is - ema võib tegelikult 'vibreerida vihkamise sagedusel' piisavalt sageli, et laps seda suurepäraselt tajub, kusjuures me tegelikult loodame lõputult, et ema meid ei vihka, ta ju ei saa, ta on ju meie ema? Ja ka emad ise vastavad küsimusele "Kas sa armastad mind?" sageli "Muidugi! Sa oled ju minu laps!" (Loe: Nagu mul oleks valikut!)
Ouch!

Nende inimeste juures on paha olla, kelle sõnad ja energia lahknevad. Eks ka kehakeel tegelikult näitab hästi palju (samas mina tunnen teiste inimestega rääkides nii sageli ebamugavust ja ebaturvalisust, et see juba ei näitaks jällegi enam mitte midagi... ja see on isegi pigem väsimisest kui muust). Psühholoog aga veenab sind, et su tunnetus on vale, kuna ema pole sinuga maha istunud ja sulle põhjalikult rääkinud, miks ja kuidas ta sind vihkab :D

Aga tõesti, inimene võib end täiesti tsiviliseeritult ülal pidada ja rääkida sõnu, mida linti võttes pole kusagilt kinni hakata, kuid temast õhkuv vastikus ja äratõukamine võivad olla tundliku inimese jaoks nagu noaga lõigata.

Siit tuleb nii palju imelikke solvumisi, kus teine pool väidab, et "ta ei mõelnud nii" ja teine on "liiga tundlik" või lausa paranoiline. Jah, kes teab, mõni ju ongi!... Mõni muudkui aga solvub ju kogu aeg!

Parim viis, kuidas me ennast teiste halva suhtumise/solvangute eest kaitsta saame on enda lepitamine sellega, et me ei peagi kellelegi meeldima ja teised inimesed pole meie ümber selleks, et meie enesetunnet upitada. Igaühel on õigus oma tunnetele. Teine inimene ei pea oma suhtumist meisse muutma ainult selle pärast, et meile see ei meeldi, ega pea ta oma tunnete pärast ka vabandama.


Aga tagasi psühholoogide juurde.

Võib öelda, et nende ülesanne on panna meid reaalsust nägema nii, et see teeks meist võimalikult iseseisvalt toime tulevad, ühiskonda mittekoormavateks indiviidideks. Väga kurb, et mõne abivajaja puhul tuleb selleks teda veenda, et tema tajumus maailmast, inimestest ja tema enda seisundist pole tõene.

Ärevate ja foobsete inimeste puhul peab psühholoog õpetama inimest oma keha reaktsioone alla suruma nii, et inimene oleks suuteline (vähemalt vahelgi ja kuidagimoodigi) tegema asju, mida ta üldse ei taha teha ja mille vastu keha (sisemise teadlikkuse mõjutusel) väga mässab.
See on ka kurb, eks!

Kui ma oleks psühholoog, siis ma räägiksin inimestele hoopis, et ühiskond on üks väärdunud konstrukt ja et elu on mõeldud lihtsas rõõmus elamiseks ja rõõm peab alati olema üheks tingimuseks, miks midagi teha või mitte teha, ja et teada, kas miski teeb meile rõõmu või mitte, tuleb justnimelt oma keha kuulata, mitte püüda eemaldumist/põgenemist sisendavaid reaktsioone kontrollida :D
Mind lastaks juba esimese päeva õhtul lahti :D


- - -

Aa, muide, kui ma täna juba nii negatiivne olen, siis ma mainin, et mul on suu siiamaani ammuli eilses Õhtulehes ära toodud repliigist Yana Toomilt. Nimelt leidis proua, et Eestis terve elu elanud venelastelt asjaajamiseks/töötamiseks piisava eesti keele ootamine on sama, mis püsivalt Eestis elavatelt eestlastelt sorava inglise keele ootamine.
#facepalm





* pealkiri on ühest laulust, mille järgi tantsiti siis, kui mina olin VT vanune :)
Oi aegu ammuseid.... :)

neljapäev, 13. juuli 2017

Isekusest



VT saatis mulle eile õhtul kirja, et kas minu meelest on isekas elada oma õnnele keskendudes?

No muidugi pole! Ma olen sellest kindlasti väga palju rääkinud.

Ja minu meelest pole asi ka üldsegi selles, et - kes enda eest ei hoolitse, sellel pole teistele midagi anda.
Jah, ma võiks selle mõtte peale umbmääraselt noogutada, et eks ta tõsi ole, aga loo tuum on mujal.

Asi on hoopis nii, et kui me lõpetame ära enda venitamise üle selle kujutise, kes me enda meelest peaksime olema, astume sammu tagasi, rahuneme maha ja lubame endal teadlikuks saada sellest, mis me tegelikult oleme - siis kui me lõpuks ennast näeme, me lihtsalt ei saagi muudmoodi kui ennast armastada ja --- me ei pea ka pingutama, et mõista teisi inimesi, vaid saame leppida elu müsteeriumiga. Meid kõiki on treenitud endale eesmärke seadma ja püüdlema, konkreetseid saavutusi väärtustama. Ma usun, et on küllaga olemas tublisid, küpseid, tasakaalukaid ja edukaid inimesi, kes rahulikult oma eesmärkide poole astuvad ja iga vahevõitu tähistavad ning ei muutu kodus (või hoopis tööl või ... eee... diskoteegis? :D) maniakiks, aga kõikjale ja kõigile neid ei jätku, ja ma ausalt öeldes arvan, et kui inimene käitub halvasti, siis on asi alati selles, et ta ei luba endal olla tema ise, ta ei luba endal tunda/mõelda, mida ta tegelikult tunneb/mõtleb, sest siis peaks ta oma tundeid kuulama ja eesmärgid (= elu) ringi tegema - mis on tõesti probleemne protsess! Ikkagi olen veendunud, et kui inimesed lubaksid endal lihtsalt olla need, mis/kes nad on, kui meil oleks võimalik unustada kõik need nõudmised ja ettekirjutused, mis meil endale on, siis me armastaksime ennast, elu ja teisi inimesi - ja see oleks lihtne.

Kokkuvõttes: kui me oleme avatud, lubavad, armastavad enda suhtes, siis oleme parimad võimalikud kaaslased ka teistele inimestele. Me ei pea ekstra end treenima või veenma teistest hoolima, see juhtub ise, et mida tõelisemalt me endast hoolime, seda tõelisemalt hoolime ka teistest. Ma pole kindel, kas vastupidine kunagi toimib..., et hoolitsen teiste eest, et teiste armastus ära teenida ja siis saan ennast ka armastada..., mul on raske uskuda, et see saaks toimida..., aga ega ma ka kõike tea... Mõned mõtted tunduvad nii võõrad lihtsalt kohe..., kuid neilegi võib maailmas koht olla :)

Väikule saatsin eile sellise kaardikese:


Tee endaga/endale seda, mida sa soovid maailma tuua. Olen tõesti täiesti veendunud, et me aitame maailma kõige rohkem lihtsalt olemise viisi kaudu. Sellepärast budistlikes traditsioonides on munki nii väga austatud ja neile tänulik oldud; see suhe pole olnud selline, et ma annan sulle raha, sa loe mu haige jaki eest palve (looma pean silmas, mitte jopet :p). Ei oskagi seda seletada, aga kui sa lähed maailma õpetama, harima, küürima, siis üsna-üsna kindlasti lood sa ka hulga 'vastulaineid' - haavumist, viha, kadedust... Kes aga loob rahu enda südamesse, ei tekita sellega vastulaineid, kuid muudab kogu aeg oma oleku ja olemasoluga maailma energeetikat. Ja nagu selle ütluse viimane lause on: "Tõesti, suurim kink, mis sa maailmale teha saad, on sinu enda ülenemine" - vaat, sellesse ma ei usu mööndustega või leigelt - sellesse ma usun sada protsenti.
Ei ole mõtet minna kaugeid asju käperdama! :D

Imelik on see, et ajast, mil mul hakkas see endakuulamine ja endale kõige lubamine käppa saama, on minul tunne, nagu kõik mu suhted oleksid vikerkaaresalli sees ja ma ise tundun endale hästi palju pehmemana, aga rääkisin VT'ga ja tema ütles, et tema meelest olen ma alati olnud leplik, hooliv ja rahustav. Mulle endale tundub, et enne mul oli vaid suur soov seda olla no ja eks ikkagi sageli õnnestus, aga ka tuska oli...
Võibolla on ikka sama jama, lihtsalt ma ise pean nüüd kõike õigeks ja kenaks, mis ma teen! :D
Samas, kui sa kedagi armastad, siis sa vaatad mööda nendest hetkedest, mil ta on "endast halvem"..., Mees on alati minusse suhtunud nagu ma oleks "minu parim mina" ja jätnud mu vumpsimised kõrvale kui tühised tujud, mis mu olemusse nagu ei puutukski...

No kes teab, eks!?

Seda pilti üles otsides leidsin teise armsa ütlemise, mis minu kogemuse järgi on ka täiesti tõsi :)



Rahulik ja vaikne meel on kõik, mida sul on vaja. Vaikses eneseteadlikkuses ärkavad su sisemised energiad ja sünnitavad imesid ilma, et sa selleks üldse pingutama peaksid!

Ega niimoodi tavalise inimese tavalist elu vist elada ei saa, aga kui ükskord ikka vahel natuke saab, siis on imeline küll :)

Imesid teilegi! ja hästi palju, suuri ja karvaseid! :D


neljapäev, 6. juuli 2017

Paljas Husky

Ma loodan, et selle tembu taga oli midagi muud, kui soov kauni ja väärika koera üle naerda, aga - eks ta ikka omajagu naljakas on ka! :D


teisipäev, 4. juuli 2017

Nii uhke, nii uhke! (Nagu ikka, tavaline asi, minu argipäev :D)

Massaž on minu meelest naiselik valdkond, kuigi tugevad käed tulevad ju väga kasuks!...
Ma ise olen tõsiselt ja ravimisepüüuga masseerinud ainult VT'd ja Meest, kuid eks ikka naljatamisi kellegi pinges kaela on ka saanud patsutatud, siiski ilma huvita ja ma oletan, et tulemusteta :D

Nüüd, ee, ma loodan, et ma pole ainuke inimene, kes teab, et tal üksinda toas klaverit või süntesaatorit mängides mingi transs peale tuleb ja nägu kuidagi imelikuks vajub???
Palun öelge, et ma pole ainuke! :D
Mul tuleb kohe mingi teatud veider transi-nägu pähe ja sellega kaasneb selline välimus, et silmad vajuvad vidukile ja lõug koos alumise hambareaga vajub alla, kuigi huuled jäävad kokkupuutesse, põsed vajuvad lohku - oh aeg, ma tõesti loodan, et ma pole ainuke selline :D! (Kusjuures ma olen ainult üks koma midagi aastat klaverit õppinud, nats ka plokkflööti ja akustilist kitarri - olin ju lapsena tavaliselt mitu korda aastas haiglas, kõik jäi alati pooleli - nii et klimberdan mingeid harmooniaid-akorde ja lihtsamat tilulilu, kolme akordi lugusid, samas õppisin ilma vaevata ja ilma noodita mõne esituskorra järgi ära loo, mis oli mu sõbranna neljanda klaveriklassi eksamiesituseks. Suupilli ja kannelt ka mängin, haa! :D)

Igatahes olen nüüd mitu korda päevas Meest masseerinud ja mulle on meenunud, et vaat täpselt seesama nägu tuleb mulle ka masseerides pähe - ainult selle vahega, et lõug jääb sama koha peale, hoopis pea koos ülemise hambareaga vajub kuklasse. Alguses natuke paitan ja kombin kaela, selga ja tuharaid, siis aga vajuvad silmad peaaegu kinni ja algab transilaadne punktide jälitamine ja õige varsti avastan ma, et mu suu ja silmad on täpselt samamoodi nagu süvenenult klaverit klimberdades...

Meesterahva suured ja tugevad käed on ehk rahustava massaaži jaoks head ja naise väiksed sõrmed tundlike punktide leidmiseks?
Ausalt öeldes ma sõrmega leian punktid ja siis masseerin hoopis selle luuga, mis tuleb väikese sõrme juurest alla, randme juures see 'munake' :)

Ja mul on alati nii hirmus hea meel, kui mind massaaži eest kiidetakse! :D See on minu meelest üks imevõime, mis peaks kõigil naistel olema :)
Alati, kui VT on nutuni väsinud, pakun ma, et visaku mu alaliselt põrandal olevale joogamatile kõhuli ja ma masseerin, ja kui ta on nõus - see alati aitab! :)
Nüüd ka, kui Mees siin valust väga kõveras on olnud, siis käed ise otsivad vajalikud kohad kehal üles, silmad vajuvad kinni ja pea kuklasse. Kui nüüd esimest korda masseerisin, siis Mees lihtsalt naeris rõõmust ja käis kakskümmend korda elutoas edasi-tagasi, sest ta polnud poolteist päeva selga sirgeks saanud ajada :D

Nüüd on ta isegi kolm korda poes käinud - iga kord olen teda spetsiaalselt vahetult enne minekut masseerinud, sest nii on tal kõige parem.

Mina aga käisin tema kõveraks jäädes esimese nelja päeva jooksul kolm korda poes ja siis oli tunne, et mina vist sel kuul enam välja ei lähe. Selline tardumus oli peal... Liiga palju stiimuleid ja ilmselgelt mu aju võimsus ei luba poeskäiku ka nina ees oleva nimekirjaga rahulikult võtta... liiga palju riiulite vahel keerutamist ja kenamate tomatite vahel valimist. Kuu ajuvõimsuse või tähelepanuvõime limiit saab niimoodi kohe otsa ju! :p
Igatahes imetore, et Mees pärast massaaži poes ise käidud saab... Mulle hakkab väsides alati tunduma, et üks nädalane kraaniveepaast kulubki meie perele marjaks ära, milles probleem? :p

Aa, muide, muusikast veel.

Võtsin hiljuti raamatukogust oma lasteaialemmiku Raim Farhadi raamatu "Sära, päike!"

Seal oli üks luuletus ("Aprillilauluke"), millele ma ise viisi tegin. Laulsin seda sageli ka lasteaias ja muusikakasvataja küsis midagi sellist, et kas see ongi selle laulu viis. Kuna mu ema ärritus teadmata asjade peale hullupööra, siis mina mõtlesin, et äkki tuleb mul sellest hirmus jama, kui ma "vale viisiga" laulan - niisiis ütlesin igaks juhuks, et jaa, selle viisiga seda lauldakse. Igal juhul viis oli kena ja lihtne, akorde 3-4, luuletusega sobis tõesti hästi, kasvataja õppis selle nigu naksti ära ja ma esinesin kevadpeol selle lauluga (mul on foto ka! :) ). Hiljem olen mõelnud, et ma ei saanud ju seda viisi ise teha - rohkem pole ma ühtegi viisi teinud! Olen kõrvakesed lahti hoidnud, et millise laulu viisi ma nüüd sellele luuletusele kaaperdasin, aga pole nagu kuulnud. Nüüd paar nädalat tagasi laulsin seda Emmakesele ja Issakesele, et nemad ehk teavad seda viisi. Mõlemad on musikaalsed inimesed, istusid ja liigutasid kaugel pilgul oma ajukäärusid ja lõpuks ütlesid, et pole siukest lugu kunagi varem kuulnud. Palusid, et ma neile noodi välja kirjutaksin ja sõnad ka...

Vaat, kui veider. Võibolla tõesti olen ise loonud viisi ja sellega veel esinenud ka...

Noodikõrgusi on lihtne kirja panna, aga taktideks jaotada on raske. Sain üllatusega aru, et tegemist on valsiviisiga ja esimene noot tuleb enne täistakti algust. Väga veider. Täitsa keeruline on seda täpselt kirja panna (mul on klaveri asemel telefoni tõmmatud klaverirakendus :D :D :D)! Ma hakkan juba kahtlema, kas ma kunagi üldse olen noodikirja mõistnud?! :D

Ei noh, aga tore ju ikka, kõik see värk! :)

VISSARION "Viimne Testament. Ettekuulutus / Pöördumiste raamat"

Sain läbi Vissarioni raamatu ja olen täiesti rabatud: nii tusasetoonilist ja ähvardusi täis usukuulutust pole minu silm veel näinud. Ja ma ei usu, et mul väga kõrged ootused olid. Enne seda lugesin Tuuli ja Arbo siberiaasta-raamatut ja sealt selgus, et ka Vissarion ja tema järgijad ootasid 2012 aasta detsembris maailmalõppu... - mis jäi Vissarioni kaastundlike palvete tõttu tulemata. Nii et kõige labasem ja äranämmutatum kultusjutt, mis peaks kõiki äravalitud-olemise-himulisi juba ammu ära tüüdanud olema. Aga kuidas ta selle kamba intelligente sinna Siberisse kokku sai aetud, tont seda teab! Äkki ta mõjub isiklikus kokkupuutes teisiti? On ju küllaga neid õpetajaid, kellest leviv energia inimesed 'ära nõiub'.

Kirjutis aga pole ei kaunilt, ei arukalt, ega ka põnevalt sõnastatud. Käib pidev ähvardamine, et kui sa 100% oma jõust kaasinimeste kasuks ei rakenda (mis on Jumalale meelepärane), saad hukka ja - mõtle oma laste peale, kes sinu pattude tõttu koos sinuga surema peavad! Iga mõne peatüki järel teeb ta taas kord selgeks, et tema pakub "jumalikku tarkust", ainsat, mis viib inimesed vaimuvalgusse. See tarkus tuleb vastu võtta selle üle arutlemata - tema juba arutleb ise teie eest ära, ja kes allikavee maitse üle aru pidama jääb, see juba eemaldub valgusest ja saab hukka. Kõik teised jutumehed pakuvad inimlikku tarkust, mis jätab inimese hinge pimedusse ja see (hing) - saab hukka, teadagi!
Vingerdamavõtvalt naiivne.

Ta ei ütle kunagi "meie, inimesed, oleme sellised..." vaid kogu aeg on "teie". Milline vaimne õpetaja ei näe kõige all olevat ühtsust ja enda samasust teiste inimestega? Tõesti, ebameeldiv lugeda!
Armastusest ja osadustundest kantud lauseid on siin täpselt null, kuigi paaris kohas ta siiski ootamatult märgib, et on järsku inimestega võrdne ja kui inimesed teda usuvad, jätkub neil kõigeks jõudu, mis ta neile teha annab. Kui jõudu ei jätku - järelikult pole inimese usk täielik ja hing puhas.
Elu peab tema sõnul olema üks pidev enesepiitsutamine ja -taltsutamine.
Tuleb vastuvaidlematult teha, mis Jumal on sulle määranud ja uskuda sellesse, et Jumal näeb sinu pingutusi ja premeerib sind ilma, et sa ise peaksid vähem konti murdvat või südamelähedasemat tööd/tegevust otsima.
Tekib küsimus, kust ma teada saan, et teen seda asja, mida Jumal määras? Vissarion ütleb? Või selle järgi, et elu on raske, saangi aru, et elan õigesti??? :D

Tavaliselt on eneseimetlejad vähemalt heatujulised :D, tema nagu ootakski, et ta ei meeldi lugejale, ja siis ähvardab, mis juhtub, kui tema räägitud tões kaheldakse või seda lausa ei usuta. See raamat on täis täielikku jama ja sellest pole ju midagi, ka jama jaoks on maailmas koht, aga ta väljendab ennast nii pahuralt, et minu mõistus ei võta, miks keegi peaks tahtma sellist asja lugeda. Näide:
"Kuidas küll ei taha enamik inimesi taas kuulda oma elavas ihus ilmunud Õpetaja häält vaid seepärast, et nii kaob võimalus pidada tema asemel ise oma tarkasid kõnesid, tegelikult sel moel pattu levitades.
Oh, te rästikute sugu, kui silmakirjalik on teie keel!"

Mehh, köhh, minu vä?! :D

Õpetaja on mõistagi Vissarion, taassündinud Jeesus Kristus - jah, ta selgelt ja üheselt mõistetavalt ütleb, et ta on Kristuse taaskehastus.

Kirjanik ta pole, mõtleja ka mitte, lihtsalt imiteerib piiblikeelt ja halvasti pealegi.

Pole sugugi ime, et ta on raamatute avaldamise ja tõlkimise osas pire ja väidab, et arvustamisel kisutakse tema jutt kontekstist välja ja siis materdatakse ebaõiglaselt.

Kuna tal on siiski palju armastajaid ja austajaid ning ehk ka Eestis, siis mul on see mure, et inimesed võivad uskuma jääda, et enda eest hoolitsemine on isekas ja teiste soovide täitmine on õilis. Ka Vissarion ise ütleb, et kõik on omavahel seotud ja kui see nii on, siis headus ja rõõm, mida me tunneme, on headus ja rõõm 'ühises katlas'. Tervendades ennast me juba tervendamegi teisi enda kõrval ja seega maailma. Ma ei tea, kas on teistpidist teed, aga enda rõõmutundele keskendumise kaudu maailma parandamine toimib kindlasti ja sealjuures täiesti valutult!
Enesesalgamine ja eneseohverdus tekitab enamikul inimestest siiski pigem - täiesti õigustatud - vimma, millele järgneb kas passiivne või ilmne agressiivsus. Samuti on küllaga inimesi, kes peavad end andjateks, aga tegelikult topivad teistele igasust kola kaela, pressivad oma värke peale ja sina pead nad siis välja kannatama, sest oled värki (sunnitult) vastu võtnud, mida üldse pole tahtnudki. Nii et ... ettevaatust selle 'eneseohverdusega' ja igapäevase heateo kirja saamisega! :)

Kui mõtlema hakata, siis see looduslähedane, kasin ja karske elu, mille puhul võimalikult palju meisterdatakse omaenda kätega ja kasvatatakse ise, on ju väga paljudele varasematelegi mõtlejatele parim tundunud, võtkem näiteks amišid, mennoniidid, veel varem katarid, ka 'nature boys', lebensreform-liikumine Saksamaal nii 100 aastat tagasi, veganid, minimalistid ja muud naturalistid nüüd takkajärgi - alati on olnud seltskondi, kes leiavad, et maailm on muutunud liiga kunstlikult keeruliseks ja vaja on tagasi kastemärja heinamaa ja palja tagumiku (või vähemalt jalgade) juurde pöörduda.

Seega pean üllatusega tõdema, et pärast selle raamatu lugemist ei taipa ma üldse, kuidas nii keskpärase mõistusega inimene nii paljusid inspireerib? Muud ei oska pakkuda, kui vahetus kontaktis tekkivat energeetilist mõju...

Lõpetuseks veel üks tsitaat (Järelsõna: 215-217)
"Isegi siis, kui sa üksinda oma toas viibides vihastad tooli peale, mille otsa ootamatult komistasid, lähtub sinu olemusest energiasäde ja liigub hetkega üle maa ning võimendub sinu vendade võhiklusest. Tõesti, teises maailma otsas puhkeb sellest tulekahju. Selles tules hukkuvad su vennad - suuremad ja väiksemad. Suur nutt kestab seal kaua."

Mnjahh...

Nüüd ma lähen ilmselt otseteed põrgusse :p
Suure nutuga, mis kestab veel kaua...

pühapäev, 2. juuli 2017

Minu tagasihoidlik maania...

Nojaa, ühesõnaga, mul on juba ammust aega olnud selline mõte, et ühe kuu päeviku- ja träkkerivärgid võiksid olla ühtede kaante vahel. Aga kuidas seda asja piirata-organiseerida? Koolikaustad, mille lehed on kenasti rebitavad, nii et võtad palju vaja, tuleks ikkagi ilusti mingite kaante vahele toppida ja lahtiste paberite hunnik pole mitte kunagi ilus...

Lõpuks võtsin südame rindu ja otsustasin proovida kõige tavalisemat mõõtu odava ruudulise kaustikuga, et kui midagi välja ei tule, siis pole kahju ka.

Kaustik juunikuuks: 



(Ah jaa, ärge imestage, et te piltidelt midagi välja ei loe: ma ei viitsigi aru andma hakata üksikute (kahtlemata ülipõnevate) asjade kohta, mis siin kirjas on, ja nimesid ka ei viitsi kustutada, nii et pildid ongi väikesed ja valgust polnud ka ollagi, kui pilte tegin. Ma tean, et kui ma oleks hakanud nimesid ja muud sellist välja otsima ja udutama, et oleks saanud suuremad ja "loetavad pildid" teha, poleks ma mitte kunagi seda postitust teha viitsinud! :D)

-

Esimene leht on muidugi 'tiitelleht' - Juuni 2017


Teip peegeldab, muidu kippusid pildid lipendama...
fotol häirib, muidu mitte :)

-

Järgmisena muidugi kuu ülevaade: vasakul pool ülevalt alla kuupäevad nädalapäevadega (viimased on helehallid ja ei paista välja), paremal neli välja: 'appointments' ehk kellaajalised-kuupäevalised kokkulepped; sünnipäevad; mida oleks vaja teha (mitte ühtegi neist asjadest ei teinud, muide) ja mida oleks juunis vaja osta (ostsin 1/3 nimetatud asjadest).


-

Tegevuste'träkker' - ülemises portsus pigem nagu töö-moodi asjad, mille tegemise eest võib endale õlale patsutada, alumises posus hobi-moodi asjad nagu jooga, laulmine, blogimine jms.
Täpike tähendab, et tegin.
Kuupäevad jooksevad üleval.


Piltidega on selline lugu, et idee poolest peaksid need olema ise tehtud fotod välja prindituna, aga kukkus välja nii, et need on instagramipildid suurelt jaolt :D

-

Nüüd terviseträkker:
enamik siin toodud sümptomitest on mul mingil eluperioodil olnud iga nädal kui mitte iga päev, 
nüüd on sootuks lagedam see lehekülg...
Öelge veel, et "selle pärast sul ongi /...whatever.../, et sa kogu aeg mõõdad ja jälgid!" (Seda on mulle palavikkude, minestamiste, unehäirete ja peavalude (minu kõige esimesed 'supersagedased sümptomid') kohta korduvalt öeldud!)
Ma pole mitte kunagi varem oma sümptomeid nii põhjalikult jälginud, ja igasugust häda on siiski väga vähe võrreldes suure osa mu varasema eluga. Nii et bite this! :D

Siin on mul 'sümptomina' kirjas ka Emmake, sest ajalugu näitab, et temaga suheldes hakkab igalt poolt valutama ja enamikul inimestest, mitte ainult minul. Seega tasub hädade süvenedes vaadata, kuidas 'Emmakese reaga' lugu on. 
Ja lugesin just ära - Emmakese rida ongi kõige täpilisem - pole ime, et polnud päris ideaalne kuu tervise poolest.

Aga siin on ka kirjas, kui sageli ma õues käin ja mis ma kaalun, sest sellised asjad võivad ju ka enesetunnet mõjutada!


-

See on nüüd pilt, mille ma saan suurena panna, kahjuks pole esimese graafiku puhul sellest palju abi, kuna see on tehtud neoonkollasega, mis fotole ei jäänud... no mingid punktikesed on seal ka...
Energia, stress ja häpiness! :)

Kuupäevad ülemises reas, tugevus nullist viieni.


Energia oli mul siis terve kuu pigem vähene või lausa nullis - 
see tähendab, et vetsu ka ei viitsi minna nagu eriti...

Stressihüpped - seoses teadagi kellega.
Tasemed on nii:
0 - kõik on hästi
1 - oli raske, aga sain hakkama
2 - raske on
3 - raske on, olen enda ja homse päeva pärast mures
4 - ise ka ei tea, kuidas ma selle päeva üle elasin, tahaks nutta!
5 - parem surm kui veel üks selline päev.
Õnneks viimaseid kaht juunis polnud :)

Ja stressitugevnemise kohtades õnnetunde langus, kuid nagu näha ... olen ikka rõõmus ja roosa suurema osa ajast! :)

-

Nii-nii, järgmine:
vasakul pool tarot' ennustus juuni kuuks, paremal pool, kas läks täppi või ei.
Ütleksin, et tulemus on veel kaalumisel.
Esimene osa läks küll täppi nii täiuslikult, et paremini ei saa, teine ja kolmas kaart - ilmselt tõlgendamise küsimus ja üldiselt ma pean hindamiseks veidi ajaliselt ja/või füüsiliselt distantseeruma.


Loomulikult täidan parema poole alles kuu lõppedes.

-

Ka järgmised leheküljed täitsin alles täna, see on:
kuidas minul ja kõige lähedasematel möödus juunikuu.
Kas oli sünde-surmi-lahkuminekuid-kolimisi jms.
Ja ka väikesed asjad: kus keegi (ikka veel) elab ja millega ta tegeleb.


-

Järgmisena: mida lugesin, kuulasin ja vaatasin juunikuus:


-

Nüüd tuleb siis päevaträkker.
Kõiki asju iga päev vaja teha pole, aga mingi ülevaade ikka


Jälle, kui tegin, teen punktikese-pallikese, kui ei teinud, jääb tühjaks.

-

No ja nüüd on träkkimise osa läbi ja tulevad tavalised päevapostitused.

Nende puhul on tsitaadid ja pealkirjad mustaga ning oma jutt sinisega. Pildid, jälle, oleksid pidanud olema oma elust ja asjadest, aga-aga... ei viitsinud millegipärast pilte teha eriti ja meie värviprinter andis ka otsad ning mustvalge omlett näeb ausalt öeldes jõle välja, pudrust rääkimata :D, nii et pildid on kas vanadest pildikaustadest, mida ma järjest kustutan, või Instagramist :)

Noh, jah, ma panen paar päeva - eks need on kõik ühesugused, aga päeva esimene lehekülg on idee poolest selline:
Kuupäeva all mingi erisündmus, kui on mingi muutus või uudis.
Selle all igasugused tubliteod, millega ma tol päeval hakkama sain :D
Selle all - mis ma sõin.
Selle all "stress ja tervis", ehk - mis tegi selle päeva kergeks või raskeks ja mis mul siis jälle viga oli :D

Peenikeses veerus aga ajakava: tund-tunnilt, mida ma tegin. Seega mitte päevaplaan vaid tegelik ajakasutus. Ühel pildil udutasin suurema osa jutust ära, ja loodetavasti jäid nimelised asjad kõik sinna sisse, nii et üks neist piltidest peaks olema tiba suuremana vaadata...


See tüdruk siin pildil on Norra laulja Aurora - ma kuulasin teda sel päeval palju... :)








No vaat, minu väike maania :D

Muide, mul jäi sellest pilt tegemata, aga - viimasele leheküljele sai veel VT ülejäänud suvekulgemise ennustus, nii et saigi täpselt täis. Tegelikult ma mõtlesin, et äkki jääb ostunimekirja jaoks ka ruumi, aga las see jääb siis pealegi eraldi lehele sinna vahele.
Ja trennipäevik... eee... kahel päeval tegin mõned kõhulihased, nii et... pole vast kahju, kui see siit täitsa välja jääb :D



Noonii, ma kujutlen, et te olete nüüdseks kolm korda korralikult pikali kukkunud suurest imestusest, et keegi oma aega millelegi sellisele raiskab :D

No mis teha, see on minu armastatuim hobi... :)  (ja mõnikord tundub, et lausa kompulsioon...).
Muide, huvitav infokild teistele träkkijatele: on leitud, et autistide emadel on selline ühine joon, et nad kalduvad igasugu enda välja mõledud träkkereid tegema ja täitma.
Väga veider, eks! :)
See on selgunud eelkõige niimoodi, et arstid küsivad, kui sageli lapsega seda või toda toimub, ja selle peale kõik autistiemmed kammivad kotist välja mahuka träkkeri :)

Toredat suvitamist! :)

reede, 30. juuni 2017

Hädised lood

Mehel on ilmselt närvivalu või tõmbas ta tõesti mingi lihase-liigese ära, aga eilsest saadik komberdab ta ringi õige vaevaliselt. Täna käisin siis kärmelt apteegis, ostsin valu vaigistavat geeli ja täiendasin meie valuvaigistitabletivarusid.

VT uuris, kus ma käisin ja ma siis selgitasin.
"Jumal tänatud!" pahvatas VT.
???

VT oli hommikul näinud Meest wc suunas komberdamas, kere ettepoole kummargil, väikesed sammud konksus põlvedega, hapu nägu peas ja ta arvas, et isal on kohutav pissihäda :D ja no eks tema meelest oli see jube nõme, et täiskasvanud inimene laseb 'asjal niikaugele minna'.

Umbes niimoodi see välja näebki :D


esmaspäev, 26. juuni 2017

Kas need tiibetlased ikka tõesti peavad nii räpased olema?

Lugesin tiibeti-šveitsi verd noore naise Yangzom Braueni kirjutatud raamatut "Raudlind. Kolm Tiibeti naist". Kogu see osa, mis rääkis pere/suguvõsa elust Tiibetis, kuidas nad sealt dalai-laama kannul Indiasse pagesid ja sealsetes tiibetlaste kogunemiskohtades ellu püüdsid jääda, oli väga põnev ja siis kui raamatu lõpuni oli jäänud 1/5, hakkas Šveitsis sündinud autori enda elukutseotsingute jutt, mis tundus ikka täitsa igav ja kohatu, kuni tulin selle peale, et tema nime guugeldada ja sain teada, et autor on näitleja.
Ahsoo!
No siis võibolla kedagi huvitab ka see osa raamatust.

Mind lõpuks huvitas piisavalt palju, et otsisin välja tema filmid ja vaatasin ühe 25. sajandist rääkiva sci-fi actioni ära ka ("Aeon Flux"). Polnud viga! Avarad inimtühjad tsementkoridorid mulle täitsa meeldivad :D


Aga tiibetlaste kurikuulsast räpasusest...

Ma olen ikka mõelnud, et kui sa seal suitsevas köögis istud ja ahju alla jakisõnnikut korjad, siis saad paratamatult mustaks, aga tuleb välja, et vähemalt veel 40 aastat tagasi polnudki tavalisel tiibetlasel kombekski end pesta, ammugi mitte üle kere, ja üleni paljas olemine oli üldse äärmiselt tavatu ja piinlik - isegi kui keegi ei näinud.

1980. aastate esimesel poolel Tiibeti sugulasi külastanud autor kirjutab:

"Majades polnud tualette, veevärki ega isegi mitte väikeseid pesuruume, kuid tiibetlastel puudus ka harjumus end paljaks võtta või duši all pesta. Ainult vahetevahel käisid tiibeti sugulased ennast jõe ääres pesemas, jalgu, ülakeha ja juukseid, kõike eraldi. Nad pesid hambaid harva ja peaaegu ei vahetanudki riideid, mille pesemisega nad samuti end ei vaevanud."

Tollal viie aastasele autorile meeldis see väga ja meenutas tema lemmikkangelase - Pipi Pikksuka elu :), et milleks kõike kogu aeg nühkida, kui kõik jälle mustaks saab - parem juba kohe tegelda sellega, mis  pähe tuleb  ja mitte vaevata end koristamise ja küürimisega :)
(Kuigi ma mäletan, et Pipi vähemalt ühe korra ikka üritas harjadel suusatades põrandat küürida.)

Vahi siis! Et riideid kantakse, kuni need paakund nartsudena ise seljast kukuvad! :D

Aga ikkagi põnev ja ilus maa :)











Põgenemise lugu oli küll väga kole!
Autori ema Sonam oli siis vaid kuueaastane plikatirts ja pidi teinekord läbi väiksemate jääkülmade mägijõgede kahlama rinnuni vees ja riiete kuivatamiseks lõket ka teha ei saanud, kuna nad olid ju piiriületajad. Üle laia jõe viiv neljast köiest koosnev rippsild oli veel jubedam valik, kuid ka üks selline tuli ületada ja kuueaastane tegi seda omal jalul täis õigustatud surmahirmu.
Mägede lumi võis päeval sulada, nii et sellest tekkis jääkuubikutega supp, millest tuli läbi kahlata.
Kui laps jäälõhesse kukkus, pidi ta lootma, et keegi märkab ja leiab tee tagasi tema juurde, sest abi hüüdmine oli rangelt keelatud.

Need Sinisuka sarja raamatud vist ongi peamiselt Euroopa silmis eksootilistest kultuuridest pärit naiste südantlõhestavad lood...

Vaat, Aasias elades oleksin mina ka feminist ... või nunn, ei oskagi öelda kumb... :D