laupäev, 9. detsember 2017

... and they have escaped the weight of darkness*

Lasin endale mõned aastad tagasi kinkida Cindy Wigglesworthy raamatu "Spirituaalne intelligentsus: 21 oskust". Alles paar päeva tagasi hakkasin lugema ja no ... ei ole hea raamat! Kuidagi jube igav on. Üldse ei inspireeri. Pealkiri tundus nii 'minu teema', aga panin puusse selle valikuga.

Kahekümne ühest spirituaalsest oskusest jäi silma ainult kahekümnes: spirituaalselt intelligentsel inimesel on teistele rahustav mõju. Egomängud jäävad tema juures ära. Kõik on selge ja puhas.
See on tore tähelepanek!
Mõnel 'gurul' on ego nii tugev, et üldse ei saa aru, mida tal õpetada on ... - aga näe!, on inimesi, kes räägivad just temaga sama keelt ... - üks järjekordne siiruviirulise maailma imeasju! Midagi ei põlata ära, kõigest on millekski kasu, kasvõi lihtsalt maailmapildi avardamiseks.



Mis mulle veel meeldis oli, et autor puudutas põgusalt seda, et kui oled spirituaalselt 'küllaltki arenenud' inimene, siis hoolid sellest, kuidas teised end tunnevad. Kui aga oled juba 'päris arenenud', siis teed õiget asja isegi siis, kui teise inimese ego matsu saab. Sul on teisest inimesest kahju, aga sa ei lase sellel oma valikut mõjutada. Sa ei pea aitama teise inimese egol püsida (ega, muide, ka vastupidi: sul pole kohustust teise inimese ego eemaldada).
No ütleme näiteks, et ma tulen osturallilt ja saan aru, et ma jala/bussiga ei jaksa oma kaubahunnikut koju lohistada, ning ma otsustan helistada sõbrale, et äkki see tuleks ja tooks mu koju ära. Suhted peaksid olema nii ausad, et sõber saaks mulle öelda, et ta ei taha tulla ja mulle meenutada, et mul on võimalik takso tellida. Võibolla ma solvun, aga selles on süüdi minu enda alusetu eeldus, et teised inimesed peaksid minu huvisid teenima ja see, et ma ei oska ebaisekalt mõelda: ma näen enda vajadust ja seda, et keegi saaks mind aidata, kuid ma ei peatu hetkekski, et mõelda, kas neil ikka on ka endal vajadus ja lausa pool-kohustus see minu vajadus täita. Kui ma natukenegi solvun takso-soovituse peale, siis järelikult ma mingil määral arvan, et sõber PEAKS mulle järele sõitma. Ma ei hoia sõpra oma mõtetes vaba inimesena - mu sõber on mu mõtetes inimesena, kes on (mingil määral) minu teenistuses. See on ekslik mõttelaad, mis toob inimestele palju-palju kannatusi. Iga solvumise puhul tasub endalt tõsiselt järele uurida, miks me arvame, et inimene ei tohtinud käituda nii nagu tema tahtis - pidades silmas omi vajadusi - vaid oleks pidanud käituma nii, nagu meie tahtsime-ootasime?


Ja jälle ... ilmselt saab niimoodi mõelda vaid asotsiaal, kellel pole kahju minevikku jätta inimesed, kelle mõttemustrid nende ellu täiesti ebavajalikke egodraamasid toovad. Ja üldsegi ... kui sa tunned end süüdi, et sõbrale järgi ei lähe ja talle taksot soovitad, siis sõber kuuleb seda su häälest ja võib  tõepoolest  reageerida solvumisega! :D  Kui aga puhtsüdamlikult tunnistad, et tahad 'õudselt magada' praegu, ilma eelduseta, et su sõber solvub/ei solvu (sest sa ei ütle seda sõbra võimaliku reaktsiooni pärast, sa tegutsed ainult endast lähtudes), siis on võimalus, et sõber mõistab ja soovib sulle soojalt magusaid unenägusid :)



Mis aga sellegi raamatu juures nina kirtsu ajas, oli 'jälle-see-pingutamisjutt' :D
Et arenenud inimene jälgib, valvab ja distsiplineerib ennast, kasvatab viisakust nagu lihast.

Räägin sellest vist igas postituses viimasel ajal, aga 'hea olemine' on nii tähtis, et ei saa ka vakka jääda: heaks saab siis, kui lubad endal olla täpselt selline, nagu oled. Sa saad hea olla alles siis, kui sinul on hea. Sa oledki tegelikult hea - kui sa tunned end halvana, siis oled endale liiga teinud! Mõista ennast. Luba endale kõik emotsioonid, mis tekivad. Lohuta ennast, kui oled olnud 'halb'. Armasta ja hoia ennast. Mõista seda, et ka teistel on õigus endast hoolida ja nad võivad seda tehes rumalalt isekad ja täiesti ebaõiglased olla. Teised inimesed ei pea meie enesetunnet teenima - nad on siin enda pärast. Kui nad käituvad halvasti, siis tunnevad nad hetkel, et neil on midagi olulist puudu. Ära võta seda isiklikult. Kui nemad arvavad, et sa peaksid hetkel nende enesetunde ja vajaduste teenistuses olema, siis mõista neid, aga ära allu. Nad näevad ainult oma vajaduste mätta otsast seda olukorda. Vajadus on nii tugev, et sõber võib vihastuda, kui talle meelde tuletad, et sul on omal jällegi selline vajadus, mis läheb tema vajaduse täitmisega vastuollu, või et sa ei saa olla tema poolt, sest - nii nagu sina olukorda näed - su sõber on ise eksinud või ebaõiglane.

Kui sa sead sihiks enda eest hoolitsemise, hoolitsed sa 'kõrvalsaadusena' teiste eest hoopis paremini, kui otse nende eest hoolitseda püüdes.

Ja ärge võtke endale nii palju kohustusi, et ei jaksa oma eluga toime tulla.
Olen üsna kindel, et me kõik tohime elada õnnelikuna, mida iganes kes iganes meie valikutest ka ei arvaks.

Happy is the new rich, nagu öeldakse :)

///
Oot, ma lisan siia vahele parema pildi sellest rohelisest asjandusest - see on märkmik pealkirjaga "A Book Of Nonsense" ehk 'mõttetuste raamat' :)
Sinine süda on mu ainus kee, mida pean amuletiks, see on õige vana ... otsin ta välja, kui tunnen end hõredaks jäämas ... ja kannan vahetpidamata ööl, päeval ja duši all, kuni end jälle tugevana tunnen :)



///



Lõpetuseks üks mu 2017 novembri lemmikalbumitest :) - lihtsaid puhtaid harmooniaid ja vabu häälekesi :)



* "... and they have escaped the weight of darkness" on ühe Olafur Arnaldsi albumi pealkiri.

teisipäev, 5. detsember 2017

Unelemislummast

Lapsena olin ma ääretult hajameelne ja see tõi mulle pidevalt jama kaela ning tekitas mitu-setu korda päevas verdtarretavat hirmu, kui oma unelusest välja tulin ja püüdsin ära arvata, kas ma olen bussi või õige bussipeatuse maha maganud või mitte, mida see õpetaja minult küsiski, mis pagana tänavale ma nüüd välja jalutasin ja kuhu ma üldse enda arust lähen jne, pluss need hetked, kus midagi oli tulnud ära teha või kooli kaasa võtta ja mina olin ainuke 'kuu pealt kukkunu'. Ka ei märganud ma väga sageli, kui mind kõnetati - isegi siis, kui peale minu oli toas veel ainult üks inimene või kui ma kellegagi kõrvuti kõndisin. Mind viidi selle tõttu paar korda isegi kõrvaarsti juurde.

Häda oli ka õppimisega - kolm rida loen ja juba matab mind vastupandamatu unelemishoog.

Kõige raskem oli sellega ülikooli kahel esimesel aastal (siis tegin kaheaastase vahe sisse, sain Väiku ja lootsin, et pärast paari aastat kodus ma lausa tahan edasi õppida ja ei pea end niimoodi tagant sundima ... aga ei! :p). Oli täiesti tavaline, et istusin konspekt või raamat süles 5 tundi ja õppisin sellest vaid pool tundi ning sedagi meeletu enesesundimisega.

Olen ikka rõõmustanud, et see on 'rike', mida VT minult ei pärinud. Kui tema istub õppima või lugema, siis seda ta ka teeb - isegi kui ta peab selleks kõvasti pingutama. Aga seda häda, et unelemislumm ta kaasa viib, pole tal kunagi olnud. Minu jaoks on see lausa imepärane!... Aga Mees on ka tegelikult selline, et ta saab teha, mida ta kavatses teha. Mina vajun ikka ära - just kui midagi raskemat ees on, aga nüüd, kus ma ennast ei sunni, pole ka sellega probleeme! :D

Ja noh, eks VT on minult kamaluga teisi nõrkusi kaasa saanud ning temagi on äärmiselt stressitundlik. Sagimine, lärm, segadus ja teadmatus on tallegi suureks koormaks, mis teeb kõige uue õppimise stressirohkeks, näiteks kasvõi kodulähedases poes käimine ikka veel ei passi talle. Paar korda aastas proovib ja iga kord leiab, et see on ikka liiga jube ja mugavam oleks nälga surra! :D
Samuti nägelused, negatiivsete emotsioonide väljendamine, vastuvõtjana kogemine ja ka täiesti asjassepuutumatuna kõrvalt nägemine - big no!

Kunagi mõtlesin, et ehh - see minust nüüd küll eriti ettenägelik polnud, et oma vigase geenikomplekti edasi pärandasin..., et poleks ikka tohtinud last saada! Aga viimased pool aastat olen mõelnud hoopis, et võibolla ma selle pärast sündisin sellise võimsa kohanemissuutmatusega, et VT'l oleks abivalmis, tundlik ja hooliv emme, kelle juurde sündida ..., kes mõistaks ja ei halvustaks, kui laps pole nii iseseisev kui 'kõik teised lapsed'.

Oma hajameelsusest sageli mõelnuna tean ma näiteks omast käest suurepäraselt seda, et paljud vead tulevad stressist ja lapse peale kärkimine suurendab stressi, mistõttu ta teeb veel rohkem vigu. Nii et karjumine pole mõeldav meie peres. VT on tegelikult ise ka ülimalt vastutustundlik ja kui ta midagi ära kaotab või korralikult läbi ei mõtle, on silmaga näha, et see laps vajab lohutamist ja abi mitte survestamist. Mulle tundub, et palju vigu tegev laps vajab rahulikumat/turvalisemat elu ja rohkem rutiini, aga samas tiksub mul mälestus mingist dokumentaalfilmist, kus tähelepanu- ja aktiivsushäirega laps ei saanud abi rahustitest, aga sai abi just ergutitest ... Seal seletati ühe lausega ära ka, miks nii võis olla, aga pole meeles ...

Igatahes - meeldiva üllatusena avastasin, et sellisel asjal nagu vaevavalt tugeval ja sagedasel unistamisel on nimi - juhmus inglise keeles 'maladaptive daydreaming', eesti keelde ei oskagi panna ... See on seisund, kus pidev unistamine on nii pealetükkiv, et segab inimese elu kõige tavalisemaidki toiminguid nagu duši all käimine ja söömine, mõistetavalt on häiritud õppimine ja töötamine ning muidugi uni - selle asemel, et magama jääda, sa muudkui unistad tundide kaupa!

Ma mõtlen siinkohal taas, kui palju on iseäralikke närvisüsteemi seisundeid, mida me tõlgendame inimese iseloomuna, näiteks et unistaja on laisk ja rumal ... Tegelikult on neil seisunditel sageli selgelt jälgitav biokeemiline või aju ehituslik-iseärasuslik põhjus. Minu arust on see imeline, kui erineval viisil me kõik saame väljenduda ja maailma kogeda! Kui palju neid erinevaid maailmu siia maa peale ära mahub! Ja alles viimased paar aastat on mulle tundunud, et kõigil inimestel tõepoolest on koht siin maailmas.

pühapäev, 3. detsember 2017

Kassisõpradele

Elab Türgis mees, kelle nimi on vist Sarper Duman ja tema korjab igalt poolt üles igasuguseid kasse. Ja kassid leiavad ise ka ta üles. Kui ma tema instagramikontoni jõudsin, oli tal 10 kassi - nüüd viimane 'count' oli 14.

Üks tema kassidest ronib pidevalt pikutama süntesaatorile, mida mees parasjagu mängib, ja siis iga natukese aja tagant sirutab kass oma pea mehe lõuga silitama ja tema samal ajal siis laskub näoga allapoole, et oma habemega kassi silitada.

Eks sellist sulnist õrnutsemist ole ka varem nähtud, aga esiteks neil näib see olevat igapäevane asi ja teiseks - see naljakas klaverikass on silmaga nähtavalt nii superõnnelik ja armastav, et tekitab lausa lugupidamist :D Kes oleks võinud arvata, et ühe väikese kassi sisse nii suured tunded ära mahuvad?

Ma videosid Instast siia otse panna ei saa/oska, nii et videod on lingiga, aga mõned 'lembepildid' kõigepealt ...


44.8k Likes, 760 Comments - Sarper Duman (@sarperduman) on Instagram: “Good night 🙋‍♂️🐈😊”

52.3k Likes, 458 Comments - Sarper Duman (@sarperduman) on Instagram: “My favorite #tb with pianist cat 🐈☺”




































1. video
2. video
3. video - see on pime kass, kes alati telefoni kaissu haarab, kui Sarper Dumani kontolt mõni video käima panna. Ma ei saanud aru, kas see kass oli enne Dumani kodus olnud või mitte. Ütleme, et oli - siis on ju eriti liigutav :)


See oli siis Sarper Duman Instagramist.

Armas eks! :)
Nurr! :)



VT magab veel! '0'
Ma tahaks teda nende videode vaatamise peale juba kallistada ja väntsutada nagu suurt siledat kassi :D Rõõm on teada, et kui ta ärkab, tuleb ta pärast hammaste pesemist otsekohe minu juurde ja istub siin niikaua, kuni kohviisu enam välja kannatada ei saa.
Pühapäev! :)

laupäev, 2. detsember 2017

Püüdmisest

Kui ma püüan olla tubli ja täita oma kohustusi nirust enesetundest ja vastumeelsusest hoolimata, siis olen ma pinges, rusutud, koba ja tunnen, et ma ei saa oma eluga hakkama. Mis siis, et ma teen 'õigeid asju', käitun õigesti.

Kui ma lähtun mitte mõistusest vaid lasen enesetundel oma elu juhtida, otsustan enesetunde järgi, mida ma teen ja mida mitte, olen ma rahulik, hell, õnnelik ja tunnen, et ma saan oma eluga kenasti hakkama ... veel palju paremini, kui peaaegu kõik teised inimesed.

Image result for great success borat

Mida kauem niimoodi elada, seda õigem see tundub ... Peamine raskus on üle saada süütundest, mis on seotud teiste inimeste (kujuteldavate) arvamustega. See süütunne takistab mõtte-, tunde- ja teovabadust, kuni mingi osa sinust arvab, et inimestel on õigus ja see on vale, mida sa tegelikult teha tahaksid. Kui sul siiski on õnne ära tunda, et miski üldiselt mitteaktsepteeritav on sinu jaoks väga hea ja õige, siis ei puuduta teiste inimeste arvamused enam. Paistab, et heakskiitu vajame me siiski eelkõige iseendalt, kuigi tundub, et teeme või jätame midagi tegemata teiste arvamuste pärast.

See mis on 'mõistlik', ehk ikka pole tegelikult hea valik, kui pead oma hea enesetunde ära andma?
Annad ära hea enesetunde, pead loobuma ka headest suhetest...
Vähemalt enamikuga on see nii.



Ostsin paar kuud tagasi endale uue telefoni, kuna vana tuli kaks korda ööpäevas laadida.
Ostsin selle interneti teel Teliast, maksin 139 eurot.
Uus telefon vajas juba nädal aega pärast ostmist samuti kaht laadimist ööpäevas.
Lisaks hakkas tal pilt hanguma, mistõttu on vale kell ja aku täiteprotsent, puutetundlikkus ja äratus aga ei tööta. Nüüd kasutan mõlemat telefoni (ühel pole kaarti sees), laen mõlemat kaks korda päevas. Vana telefon on kell, äratuskell ja kui ma tahan Instas kommenteerides emotikone kasutada (seda ei juhtu iga päev), siis otsin vana telefoniga vastava konto ja pildi üles (muidu vaatan Instagrammi arvutis) - seal on emotikonidega klaviatuur, uues nagu pole. Huvitav teada, et wifi jääb telefoni alles ka ilma sim-kaardita!
Uue telefoniga jällegi helistan/võtan kõnesid vastu.

Kuna ma alles siin tegutsesin ja suhtlesin enda jaoks liiga palju, pole mul lähiajal kavatsust telefoni garantiiremonti viia. Võibolla ei vii kunagi, vaid ostan tõsiselt hätta jäädes jälle neti teel uue, aga sedapuhku mõne mittenutika Nokia, mingi kõige odavama nuputelefoni. Minu jaoks rahuliku meele, turvatunde ja hea enesetunde kaotus on ilma igasuguse kahtluseta hullem kui 139 euro kaotus ja ma olen õnnelik, et see mulle nii selge/ilmne on ilma, et ma üldse mingit süütunnet tunneksin. Ja ma tean, et ka mu perele on minu hea enesetunde kadu raskem, kui 139 euro kaotus, kuigi Mehe mõistus ütleb muud :) Ma siiski näen, kuidas mu tugevust ja rõõmu vajatakse :), mitteõnnelikuna elamine on elu raiskamine ja ma ei taha raisata isegi viit minutit!

Märkan mõningase üllatusega, et mulle on praegu teenäitajaks üks ammunähtud mõttetera instagramist:

Peace is what you are,
tension is what you think you should be.

Liigu pingest eemale, rahu suunas - siis saad 'endaga kokku'.

On huvitav, et me ei taha olla need, kes me oleme. Et me tahame olla midagi muud, midagi mis me (veel) ei ole ja arvame, et see on parem kui see, mis me oleme. See on nagu ka raiskamine ..., iseenda/oma olemuse raiskamine.




Kuigi mulle endale tundub, et meile kõigile peaks see, kuidas me ennast tunneme, olema tähtsam kui see, mida me teeme, ei saa ma mitte kellelegi soovitada ainult kõhutunde järgi elamist, kui tal endal pole kalduvust  mõistusest 'lahti lasta' või vajadust seda teha, kuna mõistus on ta hätta jätnud. Sellele peab eelnema täielik alistumine, valmidus kõigist/kõigest ilma jääda ja surra.

Ja ometi paistab, et just ainult nii on saanud ja saab osa inimesi olla vaba, autentne ja õnnelik.
Mõistlikud kompromissid tulevad osale meist väga valusalt ...

Mõtlen sageli ka Nisargadatta Maharaji ütlusele, et mitte ükski muu asi peale oma 'tõelise mina' leidmise ei rahulda meid lõplikult. 

Endale liiga tehes hakkab meile tunduma, et vajame igasuguseid asju oma enesetunde parandamiseks ja sugugi mitte ainult materiaalseid - veel rohkem vajame teiste inimeste tunnustust, armastust, tähelepanu. Samas peaks olema võimalik elada ilma enesetunnet üldse rikkumata, ennast alla surumata, süüdistamata, oma tundeid ja vajadusi ignoreerimata, ennast hülgamata! Andes ise endale kogu vajaliku tunnustuse, armastuse ja tähelepanu ei pea me mitte kunagi muretsema, et see, kellelt me seda saame võib meie elust kaduda.

Ka muretseme 'homse' pärast ja valmistume kogu aeg ette. Kui aga õppida iga käesolevat hetke täielikult vastu võtma, siis kõik võimalikud 'tulevased hetked' enam muretsema ei pane, sest ... sa tead, et teed alati endast hoolivad valikud.


---

Hahaa, üks äsja juhtunud naljakas momendike ka.

Mehel on kulmukarvakasv mõnusalt vohama hakanud - iga paari-kolme nädala tagant tuleb kärpida.
Eile leppisime kokku, et täna kärbime.



Mees tuleb ja ütleb, et lõikaks siis nüüd ära. Tema istub taburetiga esikusse, mina toon köögist käärid, võtan need mugavalt kätte, kummardun Mehe kohale ja teatan reipalt:
"Noonii! Lööme käärid sisse!"

No ma mõtlesin, et teen väikese nalja, aga Mehe arust oli mu repliik nii kohatu ja üllatav, et puristades naerma jõnksatas, mu käe täis tatistas ja tõepoolest käärid näkku sai, õnneks küll küljeti ja vastu laupa :p
Appi! :D

reede, 1. detsember 2017

Tänane nunnunurgake

Mul on arvutis selline kataloog nagu 'POOLELI' ja selle sees omakorda kataloog 'eilne'. Seal hoian ma linke, millega tegelemist ma pole veel lõpetanud, ja suurem osa asju on mitte sõna otseses mõttes läbi lugemata või lõpuni vaatamata, vaid segadus, üllatus või meeleliigutus on veel nii suur, et ma ei saa öelda, et olen teadvustanud ja omaks võtnud, et selline asi on maailmas olemas - ikka veel imestan.

No vaat, üks selline lühike video on paarikuusest kurdist beebitüdrukust, kes kuulmisaparaadi abiga esimest korda ema häält kuuleb ja sellele väga emotsionaalselt reageerib.



Mitte ei ole raatsinud seda 'pooleli' olevate linkide hulgast ära kustutada ... äkki nüüd, kus selle siia lingin, saan oma kataloogi veidi kergemaks ... Kui ei saa, siis tõstan selle kausta, mis kannab nimetust "imeline" :D

neljapäev, 30. november 2017

Klinomaniakk




Nagu te teate, armastan ma väga oma voodiurgu. Armastan oma pesa isegi rahulikel aegadel, aga aktiivsemal ajal ma muud ei tahagi, kui voodisse pugeda, seal tukkuda, mõtiskleda ja niisama oleskleda ja vedeleda. Veedan voodis keskmiselt 22 tundi ööpäevas. Ma söön ja pesen hambaid voodis. Ainult jooga ja duši all käimine jääb väljapoole voodit, pluss söögitegu, kraamimistööd ja õue-asjad, kuid need pole igapäevased... Voodi on mu suurim sõber ja padi saab rohkem kallistusi kui VT ja Mees :D

Paar päeva tagasi sain teada, et on olemas selline asi nagu 'klinomaania', mis tähendabki sõltuvussuhet oma voodiga :D

See olevat tõsine, ravi vajav psühholoogiline seisund, mis on seotud ärevuse ja depressiooniga. Mõnikord on see seotud ka kroonilise väsimusega, aga 'klinomaniakid' armastavad ja vajavad oma voodit ja tukastamist ka ilma igasuguse väsimuseta.

Kui voodiarmastus segab sinu igapäevast elu, kohustuste täitmist ja suhteid, sa mõtled päeva jooksul pidevalt voodisse pugemise peale ja kord sinna pugenud, ei raatsi kuidagi välja tulla, taganed seetõttu lubadustest ja kokkulepitud kohtumistest, oled võib-olla sinagi klinomaniakk :p

309.9k Likes, 6,999 Comments - 8FACT - Infinite Knowledge (@8factapp) on Instagram: “I definitely have that.”

Tutvusin selle mõistega instagramikonto 8factapp kaudu.
Ma ei uskunud, et selline asi tegelikult ja ametliku diagnoosina olemas on ja guugeldasin ...
Jep, väidetavalt on! Mõned lingid:

- Is Clinomania a Psychological Disorder?
- Clinomania: Definition and Diagnosis
- Am I a Clinomaniac? Top 10 Clinomania Symptoms To Watch Out For

kolmapäev, 29. november 2017

Niisama pildike

Hehe, nii armas mu meelest! :D


Arengustaadiumid



Üks mõte, mis mul eile Instast kummitama jäi, oli selline:

Umbes siis nii:
"Inimesed on oma teadlikkuselt erinevates staadiumites. 
Teatud tasemele jõudes soovid sa lihtsalt avaldada 'oma tõde', vajaduseta teisi selles veenda.
Sa mõistad, et igal inimesel on oma teekond.
Teisisõnu: pole mõtet roomamise staadiumis olevat imikut veenda, et ta peaks kõndima."


Ma olen täitsa nõus, et arenenud inimesele piisab sellest, et ta väljendab oma tõde - mida teised selle peale teevad on kõrvaline asi. Näen siiski üllatusega, kui paljud 'tarkpead' 'valgustavad' inimesi kärsitu tülpimuse ja upsakusega ja jagavad selliseid meeme nagu "Ära kurvasta, kui sind ei mõisteta - teised ei suuda sinu tasemele tõusta!" või "Geeniusi ongi lihtinimesel/hallil massil raske mõista!" ja see ajab segadusse ja naerma :D Ma mõtlen, et mis kasu on inimesel tarkusest, kui ta on kuri ja viril, pidevalt oma kriitikaga hindamas, arvustamas, valvamas ja salvamas? Mingil hetkel oleks parem tunnistada, et see on ... rumal, küündimatu! Tõeline tarkus pole hapu, vaid aitab maailma ja inimesi näha nii, et sa saad olla õnnelik.

Mis aga puutub staadiumitesse - ma millegipärast ei usu, et elu kulgeb lineaarselt mööda 'arenguastmeid' ronides. Ma näen elu pigem tsirkusemänguna, kus sinu hetkepositsioon stardi, finiši ja teiste mängijate suhtes tegelikult ei ütle, kui kiiresti sa mänguga ühele poole saad.



Võid olla ruudul 112 ja ikka lõpetada hiljem kui keegi, kes on ruudul 13. Hierarhiate loomisel pole mõtet, meie teekond finišisse on erinev, kuid piisavalt kaua mängides jõuab viimasele ruudule siiski igaüks. Pole ühtegi põhjust seda mängu mängides murelik ja rahutu olla - ei enda ega ka teiste pärast.

Veel üks huvitav asi - ma näen internetiavarustes, et nii paljud inimesed on 'oma tõde' austama ja väljendama hakates jõudnud headuseni, milleni nad hea olla püüdes ei ulatunud. Paistab, et autentsus on tee nii tarkuse kui ka headuse ja õnneni. Ega asjata ütle paljud teadjad, et kõige paremini aitad sa inimesi/ühiskonda iseennast tervendades. Võib tunduda paradoksaalne, aga endast hoolimine on teistest hoolimine. Kusagilt lugesin sellist ettepanekut: "Teeme nii, et sina hoolitsed enda eest, et minul oleks hea, ja mina hoolitsen enda eest, et sinul oleks hea!" Huvitav küll, aga nii saab tõesti paremad tulemused, kui traditsioonilises suhtes: sa hoolitse minu eest, siis ma hoolitsen sinu eest!

Igatahes, igatahes ... on maailm maagiline ja müstiline ning pakub kuhjaga avastusi, mille juures üllatunult pead raputada ja naerda :D

teisipäev, 28. november 2017

Vastutustundetus

Oookei, ainult üks päev sellist olukorda, kus ma kellelegi vastust andma ei pea ja üldse lähiajal ei pea kellegi küsimustele ega ootustele vastama, ja mul on kohe selline tunne, et kasvataks tiritamme jälle :)

Ma tõesti ei tea, kuidas ma olen nii vastutustundetuks kasvanud, et ainult siis ennast hästi tunnen, kui ei pea millegi eest vastutama ... Võiksin ju endalt arenemist nõuda, aga millegipärast ma alistun ja võtan hetkeseisu porisemata vastu, ja mulle tundub niimoodi hea!

Järgmine asi, mille eest ma mingil määral vastutan, on minu psühhiaatri juurde minemine 28. detsembril ja siis Väikul on arstiaeg 29. jaanuar. Need asjad on köki-möki! Ja ma olen täiega õnnelik jälle kohe! :D Ma olen jälle minu oma!

Ma siiski arvan, et oma nõrkuste ees tuleb ka kummardada. Asjad ei lähe paremaks, kui ütled endale, et sa ei tohiks olla "selline-nagu-sa-oled" vaid peaksid olema "selline-nagu-sa-pole". Parem ikka öelda - aa, ma olen selline!, okei, siis ma arvestan sellega!

Ja noh, nüüd ma hakkan teid järjest läbi kallistama-tuuseldama, sest ma pole nii kaua teid õigesti armastada ja kohata saanud, sest pidin vastutama ja vastutav inimene muretseb, mitte ei armasta. Või umbes kuidagi niimoodi .... Paistab, et olen 39-aastane kutsikas... :D Kalliralli! Ja ma kindlasti hakkan nüüd blogima ka jälle, sest ma sain ennast tagasi! :) Ja kohe annan teile ka! :)

esmaspäev, 27. november 2017

Heal arvamusel ...

Heheh, seda et ... mõnikord ma olen kindel, et üks või teine asi ei kujuta endast minu jaoks erilist probleemi ja et ma suhtun sellesse küpselt ja mõistlikult, aga siis juhtub selline asi, et kui ma selle ära teen, siis tunnen järsku JUUUUHHUUU! Ja alles selle järgi saan aru, et mingi (oluline!) osa minust ikkagi kartis seda ja eeldas feilimist.

Jällegi, see pole otseselt 'minu asi', nii et täpsemalt praegu rääkida ei saa...
Aga sellega seoses veel meenub mulle see, et kui ma inimestele ütlen, et olen inimene, kes ei käi/tee/saa, siis igatlaadi nõustajad väidavad, et see on 'ennast hukutav/halvustav sisekõne'.
Tegelt ma ise arvan, et usun endasse pigem rohkem kui vähem, kui alust oleks :)
Et need asjad, millega ma ütlen end hakkama mitte saavat, on ikka väga raudselt  no-no asjad.
Pigem on mul illusioon oma tublidusest kui negatiivne sisekõne...

A noh, kes mõõdaks, eksju!
Igale oma arvamus! Mu nõustajatel on kõigil olnud arvamus, et olen tublim kui arvan.
High five kõigile ja no worries :)

Täna tunnen ma end küll jõle tublina ... :)
Võibolla teen homme üle mitme nädala isegi voodi ära ja vahetan voodipesu???
Viimastel nädalatel olen küll siin põrsamajakeses elanud, pole ühtegi lina vaevunud sirgu tõmbama ...

But it's gonna be better ...



bye, luvs! :)

kolmapäev, 22. november 2017

Mmmmmhhhmmm, seda et ...

Ma pole, muideks, ikka veel taastunud ... Jah, täitsa kurb. Olen tavaline. Õnn ei voola pahinal üle ääre. Eks vist tuleb leppida, et polegi ainult "high tide" kogu aeg :)

No eks ma passerdan siin oma tavalisi asju teha, aga näiteks kui esmaspäeval Väikuga umbes kolmekilomeetrise tiiru väljas tegime, siis teisipäeva veetsime mõlemad voodis suurest väsimusest. No on alles lugu!

Aga täna loen Deepak Chopra raamatut "Edu seitse vaimset seadust" ja jõudsin lõiguni, mille ilmselt siin ära tooma pean, kuna ma vaatan, et käsi ei lehitse edasi sealt ... jään mõtisklema ... ja kui kirja ei pane, siis jäängi sinna pidama, aga tahaks ikka edasi jõuda ...

Katkend oleks siis selline:

"Sellest lõputust valikute hulgast on igal sekundil ainult üks valik selline, mis toob õnne nii sulle kui ka inimestele sinu ümber. Ja kui sa teed selle ühe valiku, siis on tulemuseks käitumisviis, mida nimetatakse spontaanseks õigeks teoks.* Spontaanne õige tegu on õige tegu õigel hetkel. See on õige reaktsioon igale olukorrale, mis toimub. See on tegu, mis toidab sind ja kõiki teisi, keda su tegu mõjutab. 
Väga huvitav mehhanism on see, et universum peab aitama sul teha spontaanselt õigeid valikuid.** See mehhanism on seotud tunnetega sinu kehas. Su keha kogeb kahesuguseid tundeid: üks on mugavustunne, teine ebamugavustunne. Hetkel, kui sa teed teadlikku valikut, pööra tähelepanu oma kehale ja küsi kehalt: "Kui ma teen selle valiku, mis siis juhtub?" Kui su keha saadab mugavustunde, siis on valik õige. Kui su keha saadab ebamugavustunde, siis pole see valik kohane.*** 
Mõnel inimesel asuvad mugavus- ja ebamugavustunne päikesepõimiku piirkonnas, aga enamikul südamepiirkonnas."
Ja ma mõtlen, et - see on õige, aga pole ju aktsepteeritav!
Inimene, kes saab enda jaoks õigesti käituda, ei saa kuuluda ühiskonda - vähemalt mitte sellisesse, mis on Euroopas ja USA's ...
Meil eeldatakse ikkagi, et küps mõtlemine tähendab enda korrale kutsumist, alla surumist, käitumist reeglite, mitte 'kõhutunde' järgi. Hästi kasvatatud laps/inimene on see, kes teab ümbritsevate inimeste ootustest ja neile vastab. Me ootame, et mida intelligentsem inimene, seda ootuspärasemalt ta käitub.
Ja ometi - kes kord on kõhutunde järgi valikuid tegema hakanud, see ei taha enam tagasi korralikuks hakata, sest kogu keha ütleb, et nii on ainuõige ja hea.

A ma mõtlen kurvasti, et kellele see Deepak seda kirjutab? Inimestel pole võimalust ennast tunnetama õppida, sest nad tegelevad oma tunnete ja spontaansete reaktsioonide maha surumisega, ümbertöötlemisega, kanaliseerimisega, sublimeerimisega, maskeerimisega, ignoreerimisega jne. Enda tunnete ja isiklike väärtuste teadvustamine on ohtlik, sest inimene võib niimoodi muutuda mittefunktsionaalseks ühiskonnaliikmeks!

Ja samas ... see on liiga hea ja õige, et seda mitte teha, kui juba alustanud oled...

Mulle tundub, et mõnikord inimesed saavad sellest aru nii, et neil on õigus oma viha väljendada, või siis et - mis siis saaks, kui kõik inimesed hakkaksid kohe röökima selle asemel, et end mõistlikuks ja tasakaalukaks läbirääkijaks veenda/pidurdada?
See siiski tegelikkuses juhtuda ei saa. Röökiva inimese teadlikkus endast/lähedus endale on alati väike. Endale lähedal asuva/kõrge eneseteadvusega inimese reaktsioon on ka teiste suhtes alati hooliv ja mõistev. Me oleme tervik! Selle pärast (mahayana) budistid tunnevad, et nad ei saa ise üksi paradiisi kepselda, vaid peavad tagasi tulema nii kaua, kuni kõik on paradiisiväravani upitatud (eeskujuga üleujutatud). Me oleme tervik.***

* Vaat, selle koha peal tahaks meenutada, kuidas ma kunagi siin rääkisin, et kui sul on eesmärgid, siis on sul otsuste tegemiseks mõistust vaja. Kui oled 100% usalduses ja aktsepteerimises/olla lubamises, siis pole mõistust vaja, käitumine/kulgemine toimub spontaanselt ja on sealjuures kõige õigem-harmoonilisem. Nii et ma väga kinnitan sellise väärtusliku variandi olemasolu ja kehtimist! :)

** Ka Teal Swan on öelnud, et me oleme loodud/ehitatud õigeid otsuseid tegema (we are wired to make the right decisions). Spetsiifiliselt meie jaoks sellel hetkel õigele otsusele järgneb heaolutunne. Valele otsusele pinge, ängistus, mure, tusameel. Jah - nii lihtne see ongi. Austa ennast ja oma tundeid!

*** Väga huvitav on Teal Swani käsitlus sellest. Ta ütleb, et kui inimene jõuab 'valgustumisele', siis ta teadvus avardub pauhh! ja sellega kaasneb ilmeksimatu tunnetus sellest, et tal pole võimalik päriselt valgustuda, kui teised inimesed pole valgustunud. Tema ütleb, et meil tuleb läbi teha veel ka 'secondary enlightenment', teise astme valgustumine.


Ja mind võtab väga tõsiseks, et paljud enesearendajad ajavad juttu stiilis 'no pain, no gain', 'areng toimub väljaspool mugavuspiirkonda' jne. Ma mõtlen, et äkki on inimesed nii erinevad, et neid aitavad sellised vastandlikud õpetused? Aga mõelge kui jube, kui lubamise ja äratundmise vaikses külluses arenevad inimesed satuvad enesepiitsutajate mõjuvälja, on need siis õpetajad, autorid, gurud või lihtsalt sõbrad-sugulased. Nagu Einstein olevat öelnud, et me ei saa hinnata kala tublidust selle järgi, kui kiiresti ta puu otsa ronib. Võibolla pole see mugavustsoonist välja ronimise õpetus nii kahjustav ja absurdne kui mulle tundub ... Siiski, tundub, et ülekaalukas osa ühiskonnast hindab pingutamise, valu ja vaeva arenguteed ja zen-rahvas on kusagil kardinate taga ... Võibolla sellepärast, et pingutajad on lärmakamad? Ma siiski arvan, et osa nende 'edust' on enesesisendus. Kui sa pingutad ja arengut ei toimu, siis sa pead endale valetama, et arened, muidu on selline energia- ja vaimujõu raiskamine inimese psüühika jaoks liiga valus. Uurimused näitavad, et kui inimene ostab kalli kreemi, on ta eelsoodustatud märkama positiivseid muutusi oma näonaha seisukorras - sest ta psüühika suhtub lolliksjäämisesse (ostsid kalli kreemi, mis ei aitagi!) liiga valuliselt. Ja teate, kui palju on hakanud välja ilmuma endisi veganeid, kes tunnistavad, et nad petsid ennast, kui seda dieeti kiitsid!?? Ma pole kuulnud mitte ühestki muust liikumisest, mis oleks kaasa toonud sellise 'ülestunnistajate' laviini! Veganlus on teoreetiliselt nii super-hüper-vinge-täiuslik filosoofia, et inimene petab ennast positiivseid muutusi märkama. Ja tegelikult, ma tunnen, et ma kummardan nende inimeste ees ... Nad annavad oma tervise käest loomade heaolu nimel. See on väga liigutav!
(Ja muidugi - kindlasti on inimesi, kellele see ongi parim dieet. Meie kehad on siiski väga erinevad.)


.
..
...


Hoopis teist juttu - kas te teate sellist mitmes riigis korraldatavat lauluvõistlust nagu The Voice?
Ma olen seal nii armsaid laululapsi näinud, et pisar tuleb silma ja jalad hakkavad siputama ... :)

Praegu on minu lemmik Rosa lauluga Faded.




Kullatükk eks! :)
Ja see esimesena ümber pööranud kohtunik vaatab teda suu ammuli, julgemata hingatagi :)

Otsisin originaali ja sain teada, et autor Alan Walker kirjutas selle ainult 18-aastasena!
Ka originaali laulab väga armsa puhta häälega Norra lauljatar nimega Iselin Solheim.
Ja selle video on filmitud Eestis! :)
Eks mulle meeldib Rosa akustiline variant rohkem kui Walkeri elektrooniline, aga pole viga tolgi!






Aaaga ega siis midagi ... tõesti ei oskagi kohe rohkem midagi öelda ... Väga imelik, aga ma ei oska häid soove öelda, kui mul endal pole nii hästi. Mul on selline tugev mulje, nagu ma saaksin soovidega jagada oma tunnet ja ma ei taha teile seda tunnet soovida, mis mul endal praegu on
 - ei liha ega kala!!!
I still love you, but ... you know ....


---

Nagu liiga sageli, pean ma jälle hilisema lisanduse tegemise oma tekstile - mul pole seda kannatust, et teksti natuke aega lihvida, viskan kohe üles ja siis jääb midagi sageli rääkimata, sest jutt keerab mujale...


Aga siis seda, et ...
kas te ka olete märganud, et nii 'liiga lihtne' kui see ka poleks - kui meil kummitavad mingid laulud, siis need väljendavad šokeerivalt täpselt meie tundeid-mõtteid tol hetkel?
Mulle tundub see kuidagi liiga labane, et saaks tõsi olla, kuid kui tegemist pole just lauluga, mis raadiost viimati kõlas, vaid mingi vanema või vähem domineerinud lauluga, siis märkan küll üllatusega, et kummitava laulu sõnad tõesti sõnad väljendavad mu tunnet.
Kuidagi liiga lihtne tundub see, aga näib siiski toimuvat ...

Praegu siis:

I'm faded, so lost, I'm faded...

Olen tuhmunud, end kaotanud, tuhmunud ...

No iga päev kummitab :)

laupäev, 11. november 2017

Meh

Mul sai 'kiire aeg' tegelikult juba kolmapäeval läbi.
Kõige põnevamad asjad on muidugi seotud teiste inimestega ja selliste asjadega, millest rääkida ei sobi...
No ma mõtlen, mis vahepeal juhtus, millest ma saan rääkida...
Emmake käis esimest korda mul siin kodus külas.
Venna ja Z lahutus jõustus.
Facebook pani Issakese konto kinni ja ma pidin mitu satsi telefoni teel selle asjaga mässama. Issake üldse ei tahtnudki mingit Puuki, aga alistus sugulaste survele ja iga uue asjaga tuleb kaasa sada uut probleemi. (Me narrisime Issakest, et mis ta siis kohe siivutusi paremale ja vasakule jagama hakkas - me kõik oleme ikka nii hakkama saanud, et FB pole meid blokeerinud -, aga tegelikult tuli välja, et ta oli lihtsalt oma konto kinnitamata jätnud - seepärast siis nädal pärast tegemist kadus ära, ja me tegime uue.)
Juristi juures käisime, panime ühe vana osaühingu või ma ei tea ka mille kinni, kuna seal ei toimunud enam ammu midagi. Mul hakkas juba autoga sinnapoole sõites jube halb, tudisedes läksin ikka kohale ja seal administraatori juures vajusin seina mööda põrandale istuma, aga läks üle ilma päris pikali kukkumata. Värisedes on mul käekiri nagu esimest korda elus joonistaksin selliseid tähti :D, aga mis parata.
Aajah, näe, enamjaolt on need ikkagi teiste asjad - mul endal pole mitte midagi põnevat juhtunud ... kõik tiksub vanaviisi, kuidagi paari kuu jooksul tuli järsku kõik kokku - keda vaja abistada, keda kabistada -, kuigi ma üritasin maha siputada asju ... näiteks kui Emmake esimest korda tuli, siis ma võtsin ananassi, tordi ja alpikannipoti all vastu ja ütlesin, et ma kahjuks ei suuda kellegagi vestelda -- mul teadvus vilgub nagu stroboskoop, ma ehku peale tegutsen, püüdes ära aimata, mis 'pimeajal' toimuda ja kuulduda võis. Ta tuli ette teatamata, nii et see oli okei, ma arvan...


Aga järgmine käik, mida ma ette tean, tuleb alles 27. novembril, nii et ma jõuan end kosutada vahepeal.
Ja sellele järgnev alles 28. detsembril.
Nii et seisud näivad ilusad :)

Tegelikult mõtlesin, et ehk olen neljapäeval juba jonksus, aga ei.
Siis mõtlesin, et ehk reedel ikka, aga ei, muudkui magaks...
Tänase kohta ma enam ei hakanud midagi lootma ... märgid on vastuolulised - laulujorutamine ja VT väntsutamine näitab, et mul hakkab tujukene paremaks minema, aga mitmendat päeva tegemata voodi näitab, et ma ei kavatse veel urust välja tulla ja inimeseks hakata.
Aga noh - talv ongi koopaeluks justkui loodud!

neljapäev, 2. november 2017

Mi-mi-mi, na-na-na tean ikka kõige paremini

Käisime täna Väikuga silmaarsti juures, kuna ta pea valutab viimasel ajal, ja kuna ma eelmist prilliretsepti ju välja ei ostnud..., niisiis mõtlesime, et ikka tuleb 'täpsed silmad' panna.

Selle eelmise käiguga oli nii, et optometrist ütles, et VT prillid on ühele silmale liiga kanged ja tuleb uued klaasid panna. Mina aga ütlesin, et ootage-ootage! vaatame enne, mida veel varasem prilliretsept ütleb, sest meil olid ju varasemad prillid ja retseptid ka kaasas. Ja selguski, et varasema retsepti järele tehtud prillid erinesid värskest retseptist mõlema silma puhul vaid 0,25 dioptri võrra. Niisiis mina keeldusin tookord uusi ostmast ja ütlesin, et käivad ka need varasemad ja lahjemad.
Toonane optometrist sõdis vägevalt vastu, et tuleb ikka uued tellida, ja kohtles mind kui maailma kõige halvemat ema :D

Täna läksime siiski uuesti arstile, et saaks ikka ülitäpselt ja värskelt need klaasid säetud ja võetud.

Ja teate, mis selgus? Meile öeldi, et VT'l on täpselt õiged klaasid, nii et prillidest need peavalud olla ei saa! :)
Mul süda kohe rahulik ja võidukas nüüd! :D




Aga ma tahtsin ühest asjast veel rääkida - sedapuhku asjast, mida ma ei tea.
Aga tahaks!

Üheksakümnendate alguses olin isolaatoris ja seal lugesin pikka 'keskmisele koolieale' mõeldud poeemi, mis minu meelest oli eraldi raamatus. See rääkis kaevurinaisest, kelle mees oli surma saanud ja kellel polnud oma lastele midagi süüa anda, nii et ta keetis potis kive ja ütles lihtsalt lastele, et veel pole valmis ja ikka veel pole valmis, kuni nood väsimusest magama jäid.

Mul on mõned jupid ka meeles, kuigi laiguti ja paiguti ja tõenäoliselt mitte täiesti õigesti ka, aga noh... umbes nii see käis:

Talv tuli seekord karm.
Tuul huilgab, loobib lund.
Kesk kalki kaljumaad
näeb Nar'i küla und.

...

Käed hetkeks rüppe said,
sai murest vabaks meel.
Üksainus tuli vaid
nüüd vilkumas on veel.

...

... sealt räbalate seest
ent sihib pada, tuld,
viis näljast väikemeest.

...

Oh, olgu neetud päev,
nii mõtleb ema siis,
mil varing kurjal käel
me toitja ära viis.

...
sest pajas tule peal
vaid kivid keesid vees.

Eee, see kummitab mul juba nädal aega, aga need read guuglis ei andnud mingit tulemust.
Kas keegi teab, mis nutulaul see selline oli? - kohe rahutuks teeb, kui ei suuda välja selgitada autorit :D
Ma olin tollal varateismeline ja selle aja asjad jätavad mällu ju nii sügavad jäljed...

---

Muidu läheb nii, et ikka veel tilgub igasse nädalasse asjaajamisi ja/või kohtumisi.
Seega ma pole päris mina ise. Aga noh! Nüüd ma vähemalt tean märke, mis näitavad, et pean võimalikult vähe tegema, kuulama ja nägema ...
Näiteks selline, et olen kellegagi kahekesi toas ja ei pane tähele, kui ta minuga rääkima hakkab, siis keskelt märkan natuke kuulata ja repliigi lõpuks olen jälle unistuste või unustuste maale kadunud. Ja nii iga lausega. No see on küllaltki selge märk, et minust hetkel suhtlejat pole ...

Mul käis sõbranna külas ja miski nagu hakkas märku andma, et nüüd hakatakse tasapisi otsi kokku tõmbama ..., aga ilmselt ei toimunud see minu jaoks piisavalt kiiresti, sest ühel hetkel kuulsin end reipalt ütlemas: "Nii! Sa ilmselt tahad kõigepealt tualetis ära käia!?"

:D

VT lausa kääksatas õudusest ja raputas käsi taeva poole, kui ma talle sellest rääkisin.
Ütles, et tema ei saa aru, miks keegi minuga üldse suhtleb?...

Sellele küsimusele mul vastust pole! :P

neljapäev, 26. oktoober 2017

Ma juba mõtlesin, et olen populaarne

Vaatsin eile õhtul YouTube'ist ühe huvigrupi videot, mis sai autori poolt tunnike varem üles laetud.
Juba enne lõpuni jõudmist panin 'laigi' ja kommentaari.
Lõpuni ei jõudnudki ... pikk vilm oli ...

Täna vaatsin edasi ja märkasin, et ohhooo!, mu kommentaaril on 33 'laiki'!
Hakkasin ennast juba tähtsana tundma..., aga siis vaatasin allapoole ja ... keskmine laikide arv ühele kommentaarile selles YT-teemas oli umbes 200.

Blamaaž :D

Hea, et ma ei jõudnud kellelegi kuulutama minna oma "erilist tunnustust pälvinud ja kõrgelt hinnatud" kommentaari edulugu :D :D :D

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Portsu otsas :p


 laughing crying upset kristen bell GIF

Hee, ma ilmselt nüüd mõnda aega siin virtuaalkeskkonnas ei jahvata, sest kuidagi palju külalisi on olnud ja ka ööseks jäänud - üks kallim kui teine, nii et ära ka ei saa öelda - ja tänase seisuga olen ka kokku leppinud ühe külalisega ülehomme ja ühe kokkusaamisega järgmisel nädalal. Huuuuhhhh!!!
Minu jaoks on see lausa kaelamurdvalt äge suhlustempo, nii et ma ilmselt kaotan mõneks ajaks kõnevõime - loodetavasti AINULT virtuaalmaailmas :D

Aga ega tea ka, eks?! :) Olen ennast viimasel ajal palju üllatanud ... ja iiiiikkkka heas mõttes! :)

Igatahes kui sellelt lehelt mõnda aega ei kuule ei ähkimist ega ka puhkimist, siis olete ette hoiatatud - nagu ma ka ennast ette hoiatan ..., et iial ei tea, mis saab, kui lähed üle oma piiri... See sensoorse sisendi vastuvõtulatt on mul lihtsalt nii madalal, et juba häälekam ninanuuskamine võib olla pelutav ...

reede, 13. oktoober 2017

Prrrrojektid

Teate mis - mul oli siin vahepeal üks 'projekt'.
Selgus, et see projekt nõuab minult vähemalt kaks korda nädalas kodust väljas käimist ja ükskord isegi neli korda - see lausa juhmistas mind.
Aga kuigi see polnud otseselt minu projekt, oli minu osalus oluline ja ma tegin seda.
Kuni ühel päeval, kui läksin projektiosa tegema, mõtlesin ümber, läksin hoopis poodi, ostsin kooki ja tulin koju tagasi. Projektipartnerile kirjutasin, et mina praegu ei osale enam.

Eks ma olin oma "häppiness" graafikult näinud küll, et õnnetunne langes, aga mis sa teha saad, kui tõepoolest tähtis aga ebamugav asi tuleb sinu ellu?

Kuid vaid päev pärast 'omaosalusest' loobumist olen taas olnud seisundis, kus lihtsalt rulliks ennast laiali mööda mööblit, põrandaid ja inimesi :D, elu on nõnna hea, et paremat ei tea! :D

Ma kohe ei saa nende korralike inimeste kohustustega ...
Ma ei tea, miks nad küll peavad olema ...

Olemasolemisest peaks ju piisama, et õnnelik olla ;)

Ma vaatasin üht Tiibetist rääkivat dokumentaaldraamat "Paths of the Soul".
Seal inimesed tegid täpselt neid liigutusi, mida ellujäämiseks selles hetkes vaja oli teha.
Superlahe oli vaadata meeste soenguid - nagu mingi lambarauaga raksaki lõigatud, lihtsalt, et tukk silma ei tikuks, kalle oli ebaoluline.
Kui palverännakuks läks, siis iga soovija sai kaasa - oli ta rase, laps või vanake.
Kui tee jäi nelja-viie meetri ulatuses jäävee alla, siis ikka kõhutati nende teatud kõhuli-maha kummardustega sellest läbi!
Nõnda kõhutati 1200 kilomeetrit!
Seltskonnas oli kaasas rase naine. Tema aeg jõudis tee peal kätte. Telki ja tudumatte vedanud traktoriga viidi ta haiglasse ja ülejäänud palverännumeeskond ei teinud mitmepäevasest viivitusest numbrit. Vastne ema aga jätkas kõhuliviskumist ja püstitõusmist täpselt sellessamas kohas, kus see pooleli jäi. Titt pakiti sisse ja laaditi järelkärusse.
Eriti armas oli vaadata, kuidas nad Lhasasse jõudes laamalt õnnistuse said ja pisike prullakas lapsepambuke sai isegi laama poolt eriliselt sooja ja intensiivse tähelepanu osaliseks. Sünd on liigutav ime, inimelu on täis kannatusi, kuid elamata pole variantigi elurattast vabaneda, nii et ...
Kaasas olnud umbes kümneaastane tüdrukutirts kõhutas koos teistega läbi külmast veest, mis ühe koha peal tee üle ujutanud oli.
Üks vanake suri ja vajas 40-päevast (? oli vist 40? või oli 49?) palvetamist, et ta hing ära ei eksiks ja ikka õiges suunas liiguks: mitte deemonite, loomade ega jumalate juurde, vaid ikka inimkehasse, et võimalikult ruttu saaks võimalikuks 'vabanemine'.
Kedagi polnud vaja millekski veenda, polnud vaja vabandada - kõik teadsid, et tehakse täpselt seda ja ainult seda, mida päriselt vaja. Ei mingit vaimse ega füüsilise energia raiskamist.

Väga ilus oli!

Aga meie elu on täis asju, mida korralikud inimesed peaksid justkui tegema ...

Ma arvan, et ainus asi, mida me peame tegema, on üksteise südameid, hingi ja teekondi armastama ja austama! Elu on 'kalliskivi lootoses', nämm! :D
😘


Kaadrid filmist: 








neljapäev, 12. oktoober 2017

Tahaks ka hea inimene olla

Olen viimase nädala jooksul vaadanud ära vist küll kõik sarja "The Undateables" osad YouTube'is.
Selles saates otsivad psüühikahäire, vaimse puude või füüsilise iseärasusega inimesed endale kaaslast.

No ma liigitaks enda ka "turult väljapraagituks" ja mitte seetõttu, et olen abielus, vaid seetõttu, et ma ei käi tööl ja stressitundlikkuse tõttu ilmselt niipea ei lähe ka ja nii edasi... No kui VT lõpuks peaks kaela kandma hakkama :D, siis ehk ... (ahsoo - ma rõõmsalt jätsin kahel päevikulehel ta nime sisse :S, nüüd märkasin ja võtsin maha ... õnneks oli vapustus vaid hetkeline :D, ma ei usu vigadesse enam :D - kõik mis on, peabki olema ja kõik on alati okidoki). Ja ka VT peab end justnimelt stressitundlikkuse ja suhtlemisvastumeelsuse tõttu ette ära suhteks sobimatuks. Mina ikka õpetan, et võta mõni õrn ja armas naine või äärmisel juhul 30+ mees - ära nende kahekümnestega küll jagelema hakka, üks pikk suhe peab mehel ikka juba selja taga olema, keegi peab ta ikka juba 'ära lihvinud' olema, pole mõtet ise rassida ja oma väikest ajukest aurutada, õrnu käpakesi kriimustada :D Aga tema ütleb, et igal inimesel on nõrkushetked ja tema tahab täiust. Nagu ta ise on, eks - haaaahaaa, see on minu lisandus! :D

See on muide tõsi küll, et oma autentsuse taga ajamisega olen ma sattunud elevandiluust torni, kus ühtegi tormi pole ja ei tule ka. See ei õpeta VT'le elu, mis on väljaspool meie kodu. Mis ma teha saan!? Ma tahan hoida end seisundis, kus ma mõistan inimesi ja andestan inimestele absoluutselt kõik ja ei pahanda kunagi. See on võimalik, ma olen seda kaks aastat teinud - miks ma peaksin midagi muutma? See meeldib mulle hüpersuperväga! Kas ma pean inetumalt käituma hakkama, et maailmaga paremini sobituda? Unustage ära! Las ma olla ebarealistlik.

Aint et lapsele peaks näitama ka seda, kuidas vihastuda ja leppida, seda on elus vaja.
Aga sa ei suuda vihastuda, kui sa mõistad teist inimest tema (hetkelises) nõrkuses.
Pole võimalik solvuda ja vihastuda, kui elad harmoonias iseendaga, sest see nõuab pidevat tunnetust ja ärksust. Sa ju oled elav ja muutuv - pead endaga kogu aeg taashäälestuma. Kui see muutub loomulikuks elamise viisiks, siis ... autentsus on niiiiiii hea, et kui see asi on käpas, siis muu enam ei loegi. Nagu päriselt! Kas sul on katus pea kohal ja kas su suur varvas külmus otsast ära, keegi lõi nina lömmi - see on nii pinnapealne, kui autentsus on käpas ja sa hammustad mõnuga (oma isiklikku?) tegelikkust. Seega pole võimalik teistest häiritud saada - autentsena sa lihtsalt ütled, et tunned end nüüd kehvasti, ja lähed ära. Ja kui nina katki lüüakse, siis sa tegeled endaga, mitte lööjaga. Tervendad enda ära, noh.

Aga.
See saade oli minu jaoks ikka väga avardav ja samas lahtisi küsimusi tekitav.
Ma olen alati teadnud, et hea klapi korral sa armastad oma kaaslast edasi, kui temaga mingi puuet tekitav jama juhtub.
Samuti olen alati olnud kindel, et hing leiab hinge üles üllatavatest kohtadest ja siis, oma kaaslast vaadates sa isegi ei näe tema deformatsiooni või ratastooli või vanust. Saa vaatad tema poole ja näed TEDA, päriselt ja üleni - siis väline ja olmeline muutub nähtamatuks. (Vähemalt armunud olemise ajaks. Ja ma ei arva, et armastus teeb hulluks - miks peaks 'kõige parem mina' olema 'vale mina'? Ma arvan, et see on just see meie tegelik mina!!! Me peaksimegi alati olema need, kes me oleme tuliselt armununa. Ma ei saa aru miks mitte!?)
Kuid seal saates oli inimesi, kes polnud suutelised teist inimest oma ellu laskmagi. Autistid, aspergerid ja vaimupuudega inimesed, kes ei saanud arugi, mida teine tunneb, kui too seda just kõige otsesemalt ja rõhutatult välja ei öelnud. Ja mõelda vaid - sa tead, et sa ei saa inimestest möhhigi aru, aga ikka tahad endale elukaaslast! Ja mitte ainult ei taha, vaid lausa usud, et sa leiad ta! Ja mitte ainult elukaaslase, vaid täiesti terve inimese, kes saaks sulle toeks olla ja sind aidata!
Ja mitte ainult iseäralikud inimesed ei arva nii, vaid tõepoolest leidub ka pealtnäha ilma haiguse ja puudeta inimesi, kes tõepoolest väidavad, et kääbuskasv, partneri luude murdumine, kakakotike kõhul ja suutmatus otsa vaadata ei loe neile!
KUIDAS?
Ma tahaks ka nii hea olla!

Aga, Daily Mail ju kirjutas, et isegi tavalised naised tunnevad tavaliste pikkade meeste kõrval end turvalisemalt ja hoitumana! :D (kõva argument! :D)
Ja siis järsku tulevad liliputid, kes tahavad ilmtingimata normaalse pikkusega kaaslast, sest nad ise teavad, et sisemus loeb ja oma sisemuses on nemad ka normaalsed inimesed ...

Seal oli üks arukas naine, kellel oli asperger ja OCD - ta ei suutnud kaaslasele otsa vaadata, ta pidi kontrollima, kui lähedal seistakse ja istutakse, uksi ta ise lahti ei teinud, ennast puudutada ei lubanud - ja tema ka otsis suhet. Maisaaru!

Ma tavaliselt tunnen ennast ikka väga hea ja lepliku inimesena, aga seda saadet vaadates näen, et mul on hiiglamapikk tee veel minna!

Samas pean küll ütlema, et absoluutselt kõik Tourette'i sündroomiga inimesed (neil on äkilised sundliigutused ja sundhüüatused, mis on sageli solvava sisuga) selles saates olid üle mõistuse vahvad inimesed! Või mulle lihtsalt tegi nalja mis nad tegid? :D Vähemalt üks neist küll leidis imekena täiesti normaalse tüdruku ja nad abiellusid ja aasta hiljem armastasid teineteist ikka veel väga.
Ja paar autisti olid ka nagu suured kaisukarud - jube armsad oma kohmakuses ja abituses.
Oli näha, et sa pead olema lihtsalt soe, avatud, hea inimene ja sulle leidub kaaslane...
Kahjuks ei välista puue magedat isiksust ...

((((((Ärge mitte kellelegi öelge, see on minu suur saladus, mida ma väga häbenen, aga kui mina läheks tutvumisagentuuri või tutvumislehele, siis ma küll jätaks puudega inimesed kõrvale ... 

Aga ma ei läheks, sest ma olen ise nõrguke ja ma ei soovi ühelegi kenale inimesele jama kaela! :D Ja pahasid inimesi ma üldsegi ei taha! :p ))))))

Okei, ärge siis viha pidama jääge!
Ma ju ise ka kahetsen ja puha!
:S

Viimane päevikupost nüüd ... mõneks ajaks ;)

Mu päev käib nii, et teen meditatsiooni, jooga, kerge hommikusöögi, mõned majapidamistööd ja ülepäeviti duši ära ja siis asun päevikute kallale.



Kõigepealt kõik oma tubliteod kirja ja siis hakkan eelmiste päevade tühje laikusid täitma:


Teisipäev tuli kuidagi kangesti udune ...




Kolmapäev:


Kolmapäev on veel "auklik".
Seda viga hakkangi nüüd kohe parandama!
Tsau-blau ja ilusat päevakest! :)

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Külgetõmbeseadusest ja autentsusest

Ma leian end vahel taas mõtlemas sellele, et kuidas see ikkagi nii on, et inimene elab rahulikult oma elu, aga siis järsku 'tõmbab ligi' mingi häda, mis pöörab ta elu täiesti peapeale? Kui inimene elab ennast hävitavalt või riskirikast elu, siis on ootuspärane, et temaga midagi juhtub, aga kui oled aastaid oma eluga rahul ja siis juhtub mingi jama, mis sulle täieliku põntsu paneb, siis näeb see küll saatuse näpuvea moodi välja.

Ma mäletan sellist aega, mil mulle tundus, et minu ellu tulevad inimesed, kes viisakate eemaleajamiste peale minema ei lähe ja ebaviisakas ma tollal olla ei suutnud, nii et jäin täitsa tusaselt suhtlemagi mõnega :D

Kui hakkasin endale rohkem iseolemist lubama, siis järsku enam ei tundunud äraütlemine ebaviisakas. See, et teine inimene pettub või solvub, ei pruugi üldse tähendada, et mina olin ebaviisakas. Lõppude lõpuks ei peagi inimesele meeldima kui sa selle asemel, et teha, mis talle on hea, teed seda, mis on hea sulle aga talle mitte. No muidugi ta saab pahaseks ja võib seda isegi üle mängida, et sind süütunde kaudu manipuleerida, aga selle kõik on võimalik jätta tema mängumaale, isegi kui tema arvab, et see toimub teie ühises ruumis.
Ma leian, et hea nipp on õppida vihasele ja/või manipuleerivale inimesele päriselt kaasa tundma. Pole kerge käia oma vajadustega inimeste seas ringi ja otsida kedagi, kes neid täidaks ja kui sellist ei leia, siis petta kedagi neid vajadusi täitma ..., jätta teisele mulje, et mingil põhjusel on endastmõistetav, et ta käitub nagu meil on vaja, ajada teine segadusse, nii et ta ehk teeb, mis me tahame ja kui ei tee, jääb talle karistuseks vähemalt süütunne :D

Ja ennäe imet - kui ma enam ei olnud süütunde kaudu manipuleeritav, "ei tõmmanud" ma enam seda üritavaid inimesi ligi!
Või on ikkagi lihtsalt nii, et ma lihtsalt ei lähe õnge enam, aga samasuguseid inimesi ikka ligi tõmban ja see, et ma neist nüüd mööda libisen, lihtsalt näib tõestavat, et ma selliseid enam külge ei tõmba.

Siiski mõtlen huviga, et kui ma olen autentne ja ilusasti õppinud oma kehapingete pealt lugema, kuhu minna ja kust ära minna (ka vaimses-emotsionaalses mõttes), siis kuidas ma üldse peaksin teada saama, kas külgetõmbeseadus ehk ikkagi toimib? Kui ma valin enda jaoks ainult head või neutraalsed asjad, siis see ju näib niimoodi, et ma enam ei tõmba jama külge. Kuidas ma tean, kas mu 'vibratsioon on tõusnud' või ma lihtsalt olen iseteadlikum ja enesekesksem?
Ja teistpidi - kui sa pole autentne ja reguleerid ennast vastavalt situatsioonile ja inimestele, kellega sa kohtud (mis on enam-vähem vältimatu, kui sa just minusugune asotsiaal pole), siis kuidas sa saaksidki teada, mida sa külge tõmbad?
Autentsus näib olevat ainus väljapääs segadusest/ebakõlast, kuid siis on see teadlik valik ja külgetõmbeseaduse kehtivust ei saa tõestada ega ka ümber lükata.

Mul on kavas mingis elus see küsimus lahendada :D, praegu on juurdlemisperiood, millele peaks järgnema inkubatsiooniperiood (kus see mõte enam teadvuses ei tiksu) ja siis loodetavasti saabub ka 'ahhaa-periood'! :D

Põhimõtteliselt on nii, et autentsus töötab niikuinii - täielikult sõltumata sellest, kas külgetõmbeseadus toimib või mitte.
Pragmaatiline oleks see külgetõmbe-teema täielikult rahule jätta, sest elus see midagi ei muuda, kuivõrd isegi kui see toimib, teeb ta seda puhtalt ja ainult alateadvuse tasandil. Teadvuse tasandil toimib see ainult sel määral, mil määral meie teadlik meel on alateadvusega 'sama meelt'.
Aga kuna nii paljud huvitavad inimesed sellest räägivad ja sellesse usuvad, siis tahaks nagu ikka rohkem teada, selgeks saada :)

teisipäev, 10. oktoober 2017

Päevikuvärki

Blogida nagu ei viitsi, aga paberpäevikutega nahistan meelsasti :)

Laupäev, 7. oktoober



Oli üks selline laul ...



Pühapäev, 8. oktoober


Meie teraapiakoer :)
Reikimeister Riki!
VT mõnikord paitab teda, kui ta siin minu toas istub.
Koer on minu toa põline asukas, kuigi kunagi kuulus VT'le :)


Mõnikord ei viitsi ma nii palju kirjutada, 
siis kleebin suvalist träni kokku :D


"Can you do anything quickly?"
"Yeah, I get tired quickly."
:P
Story of my life :D


Esmaspäev, 9. oktoober



Vaat, tavaliselt ma pole eriti nukker, kui ei oska asja pildile saada nii nagu see tegelikult on,
aga see pilt on tegelikult silmaga vaadates selline, et valget pole üldse näha.
Täitsa imelik, kuidas see fotol nii jäi ...
Tegelikult on värvi ikka palju paksemalt ...


Annnnd thats about it!

😘😘😘

laupäev, 7. oktoober 2017

Päevikukompromiss

Tuli paar päeva tagasi selline mõte, et teeks ühe paarislehekülje korralikult ja siis järgmisena avanevad kaks plökerdaks südamerahuga täis :D

Esialgu täitsa meeldib, ja isegi VT nõustus mulle lehti ette värvima, nii et saame kahekesi kunstiteraapiat teha, kuna ma värvin juba teist kaustikut ka ette - ikka üle kahe lehekülje selline mäkerdatud värgindus :)







Esialgu on pildid, mis ma siia värvilehtedele olen kleepinud, täitsa suvalised...
Võibolla õpin mingeid teemasid looma ...,
aga praegu on see idee alles nii uus ja toores.

Aga tore on! :)



reede, 6. oktoober 2017

Rant

Olen vaadanud mingeid häirivaid dokumentaalfilme, mille pealkirju ja allikaid ma pole salvestanud (oot, üht kanalit oskan öelda, see on YouTube'i Real Stories, mis peaks olema Briti kanal), kus on olnud megapalju juttu sellest, et justnimelt pakistanlased on äärmiselt 'libeda' käitumisega, ärakasutajad, vägistajad, petised. Eks India kuulus kunagi Inglismaale ja Pakistan polnud tollal veel eraldunud, ning kui see poolsaar (ee, ma pole kindel, kas Indiat saab poolsaareks nimetada, ei viitsi järele uurida, aga te teate ju, kuidas see välja sopistub mandrist) iseseisvaks sai, ja Pakistan veel eraldi iseseisvus (kuna seal elasid suuremalt jaolt moslemid, mitte hinduistid), siis Inglismaa ikka võttis vastu sealt - oma endiselt koloniaalmaalt - pagedikke, kuna mingi seotuse- ja võlatunne oli, mis on ootuspärane, kui oled kedagi okupeerinud, nii et pakistanlasi on Inglismaal palju ... Aga nad on ikka erilised ludrid ja see selgub ka Pakistanis koha peal tehtud dokfilmidest. (Ja Z, mu Venna-naine on ka rääkinud, kuidas Austraalias pakistanlased ikka eriliselt creepid kujud on, sageli taksojuhtidena.)

Kui raske on heaoluriikides elavatel ja seal lausa sündinud inimestel aru saada, mida stress ja ellujäämisvõitlus inimpsüühikaga teeb... Need aasiast ja lõunast tulevad pagedikud pole inimesed nagu meie. Nad võiksid olla, kuid nende emad on neid peksnud ja kolmeaastasest peale tööle (kasvõi kerjama) sundinud ja isad vägistanud - nad pole enam normaalsed, neid ei saa Euroopasse niisama lahti lasta.

Vale on, kui neid sooritatud pahategude peale välja ei kupatata.
Samas on vale ka juba see, kui heaoluriik võtab inimese vastu ja ei taga talle ellujäämist maha jäetud riigi tasemel.
Kui inimene pageb konkreetselt sõja eest, siis sobib talle hapukapsas kartuliga ka.
Kui ta pageb muudel põhjustel, siis ei pruugi mitte miski olla küllalt hea.

Olen kindel, et kõik algab kodust.
Arengumaades on stress nii suur, et pole aega ega jaksu oma lastesse lugupidavalt suhtuda, millest tulenevalt lapsed saavad suuremaks ja alati, alati võtavad nõrgema käest, sest täpselt nii neidki koheldi. On see seks või diivani ees olev televiisor - kui jõud käib üle, siis sa võtad selle. Kui emad pole lastele õpetanud, et sa saad, mis sa (väärt) oled, välja teenid, siis lapsed kasvavadki juhuseid kasutama. Pole mõtet selle ees silmi kinni pigistada. Asi pole rahvuses, asi on stressis ja kasvatuses. Kui lapsi pole õpetatud endast ja teistest lugu pidama, siis nad jäävadki vilavate silmadega otsima juhuseid vägistada ja varastada. On reaalsus, et arengumaades on see sagedasem. Paljudele inimestele pole iial õpetatud, et nad peavad välja teenima selle, mis nad saavad. Nad näevad, et nad saavad, mitte võtavad. Kui nende pingutused pole viinud 'saamiseni', siis nad võtavad sellelt, kes on nõrgem, ja see on nende norm.



Palju kuid tagasi lugesin (ilmselt mingist Õhtulehe artiklist), et kui selgus, et vastu võetud pagulased kipuvad kangesti Euroopa naisi (grupi)vägistama, siis lahenduseks otsustati, et - - -  nad ei tea, et valgete inimeste maal peab naine ka nõus olema, nii et siis tuleb neile lihtsalt kursused korraldada, et neid teavitada, et valged naised võivad kanda mis riideid iganes, aga see pole kutse vägistamisele.
Mul jääb hing kinni iga kord, kui see 'kena' idee meelde tuleb...
Ma loodan, et see oli lihtsalt 'lolli rahva jaoks' mõledud demagoogia ja nii lolli inimest pole ühegi riigi valitsuses või PR meeskonnas, et ta arvaks, et moslemid vägistavad mittemoslemitest naisi, sest nad arvavad, et see on nende naiste jaoks täitsa okei! Ja et piisab lihtsalt neile ütlemisest, et meie maal ei tohigi naisi vägistada. Ja nad ütlevad imestunult "ahsoo!" ja ei vägista enam.
Nad ju kõik teavad seda suuuuuuurepäraselt. Neil on lihtsalt nii halb, et neil on ükskõik, mis saab. Ükskõik. Nad ei pea lugu ei iseendast, ega ka kellestki teisest. Nad on stressis. Nad võtavad, mida saavad, kust saavad. Nad pole nagu meie. Meie ka pole tugevas stressis olles meie ise.

Seega, kui me ei suuda neid haigeid inimesi hoida ja aidata, siis pole mõtet neid ka vastu võtta. Nagu nad üldse iial kohanekski!

Praegu pausi peale pandud dokfilmis öeldi, et 80% tüdrukute grupivägistajatest (Inglismaal) on pakistanlased.
No halloo! Et nagu ... kui suur see protsent peaks olema, et valitsus julgeks järeldusi teha???
Jah, pole sugugi parem, kui nad vägistavad Pakistani tüdrukuid, aga kas iga riik ei tohi seista oma tüdrukute eest???
Võibolla see rasside ja uskude massiline segunemine pole hea mõte?
Ehk võiks see jääda fanattide pärusmaaks, et ooo, mulle meeldib taoism ja ma lähen Hiinasse, kuigi seal mind peetakse juhmardiks ja käpardiks, aga mul on ükskõik - see kultuur meeldib mulle ikka!
Ahh.
Kurb on näha, kui ilmneb mingi tüüp ja seda üritatakse üldinimlikkuse peale laiali venitada...

Kui mina oleksin üheinimesekanuus ja ilmuks uppuja, siis ma tõesti võibolla üritaks teda peale võtta ja upuks koos temaga. Aga ma ei arva, et terve maailm peaks nii käituma või veel hullem - et kelleltki teiselt, näiteks noorelt tüdrukult võiks seda nõuda/eeldada. Ma siinkohal justnimelt soovitaksin teistel olla enesesäästlikum, kui olen mina ja minema aerutada. Las ikka kestab see, mis väärt on kestma, onju.
Või whatever :(

Rant over!

Kisses all around! :D




- - -

Lisatud nõks hiljem ...

Mulle väga meeldib üks kanal "Humans Of New York". Selle autor(id?) küsitlevad ka inimesi mujalt maailmast. Inimesed räägivad oma elu möödunud või kestvatest raskustest. Need lood on tõesti liigutavad!
Aga hiljuti lugesin sellist lugu. Naine rääkis, et on olnud üksikema oma neljale lapsele. Ja et ta on enda üle nii uhke, et töötas enam-vähem kogu aja kolmel töökohal, et võimaldada lastele koolitarbed, trennid, väljaskäimised - kõik normaalse elu juurde kuuluv. Ja ma mõtlesin, et kas ema juuresolek ei kuulu normaalse elu juurde? Sa töötad kolmel kohal - sa ei tunnegi üldse oma lapsi! See on tragöödia! Samas... me kõik vajame mõttelaadi, mis võimaldab meil õhtul rahuliku südamega uinuda ... Elu pole alati lihtne ja mõnikord piisab endale valetamisest, et ennast hinnata suuta.
Jumal tänatud, et on inimesi, kelle sisemus sellise elukorralduse vastu tõrgub.
Ja jumal tänatud, et mõned on rahul sellega, mis nad teinud on, ja suudavad ignoreerida seda, et veelgi olulisemad asjad - nagu näiteks armastus ja kohalolek - jäid tegemata.

teisipäev, 26. september 2017

Halb või hea? Ma ei tea...

Mu depressiivne lapsuke ütles mulle täna, et 99% sellest, mis maailmas on ilus ja hea, on temani jõudnud minu ja minu armastuse kaudu.
See on ju armas ja hea, eks!

Ainult et ta ütles seda selles kontekstis, et tal puudub igasugune huvi "maailma sukelduda" ja maailma tundma õppida.
Ja see on ju ... mäh :(

reede, 22. september 2017

Emor, mi amor

Eile õhtupoolikul helises telefon, võõras number, ja ennäe - Emor tahtis asju teada.
Ma mõtlesin, et ... näed, kui tore: muidu muudkui aga imesta, et eestlased annavad kogu aeg mingeid statistikaandmeid, aga minu käest pole keegi midagi teada tahtnud :D, välja arvatud rahvaloendajad, tegelikult...

See kord küsiti televiisorite kohta (ütlesin, et pole, kuigi tegelikult kaks on veel jäänud, kuid need on lahti ühendatud) ja internetikasutuse kohta. Et mitu inimest leibkonnas, kui suur sissetulek ühe pereliikme kohta, mitu laua-, süle- ja tahvelarvutit, kuidas on nutitelefonidega ja kes, kui palju ja mida kasutab.

VT istus parasjagu minu juures ja kui olin kõne lõpetanud, kandsin tallegi ette, ainult et ütlesin "tahvel" asemel korduvalt "kahvel", mistõttu minu jutt oli umbes selline:
Nad küsisid, mitu kahvlit peres on, kas me kõik kasutame sama kahvlit ja mitu korda nädalas me kahvlit kasutame. Vingerdasime mõlemad naerust maas - no ma ei püüdnud vaimukas olla, ei tea, mis veider korduv keelevääratus see selline oli :D

Igatahes kõne lõpus küsiti minult, kas nad võivad mu numbri oma süsteemi jätta, et kui edaspidi mingit küsitlust korraldatakse, siis võib mulle ka helistada, kui arvuti mu numbri ette viskab, ja ma ütlesin reipalt: "Jah, ikka!"

Kui olime Väikuga kahvlinaerud ära naernud, siis jäin korraks mõttesse ja küsisin: "Kuule, kas sa mäletad, kuidas ma veel mõni aasta tagasi iga telefonikõne ajal ja peale pikalt ägasin ja vingerdasin ja ei saanud kuidagi üle sellest, et maailm end mulle nii teravalt ja ebameeldivalt meelde tuletas, helisevale telefonile patju peale viskasin jne?" :D

Ja VT ütles, et jaa, vau, tõesti oli nii ja täitsa alati!

No kujutage ette, eksju, üle kahekümne aasta püüdlikku suhtlemistreeningut viisid ainult telefonisuhtlusega seotud vastikustunde suurenemisele, ja hoopis enda täielik vabaksandmine on kõige muu seas ilmselgelt ära võtnud ka minu telefonifoobia. No kuku pikali! Ma ikka veel saan teadlikuks uutest armastuse, andestuse, aktsepteerimis- ja lubamisteraapia imetulemustest, mille saavutamise tee on käinud vastassuunas juhenditele, mida mulle 25 aasta jooksul andsid arstid, psühholoogid ja psühhiaatrid.

Usaldage iseennast, my loves! You are precious beyond measure, nagu ma ikka VT'le ütlen.

teisipäev, 19. september 2017

Megamõte

"What is the worth of a happiness 


for which you must strive and work?


Real happiness is spontaneous and effortless."



Sri Nisargadatta Maharaj  





Pilt: Instagram / yogadash

Lihtsalt keelduge sellest, mis ei pane teid särama, kallid!
Meie elu on ühest küljest piisavalt pikk, ja teisalt tuleb kohe uus.
Kannatada pole mõtet!




Aegade alguses oli elu ühtne, kuid sellest ühtsusest/armastusest teadmatuses.
Kõik kuulus päriselt ja ilmselgelt kokku, kasvas üksteisest välja, elas koosmõjus, 
kuid ei teadvustanud seda.
Me oleme endiselt ühtsed, kuid ... vahepeal on vaja teha selline keeruline ja kummaline protsess, et on vaja saada teadlikuks (illusoorsest) eraldiolevast iseendast, et isiklike kogemuste teravnedes taas jõuda tagasi algsesse, kuid seekord teadvustatud ühtsusesse.
Mina olen Sina! Sina oled mina!
Lõpuks jääb ikka ainult armastus :)




"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, 
need kolm, 
aga suurim neist on armastus."
(1 Kr 13:13)

💖


Praktiline nõuanne:

(Tegelikult ... äkki olen ma sellest juba kirjutanud?

Vist tõesti olen, aga üpris ammu...)

Ühesõnaga, kui teil on oma väga lähedase inimesega mingi terav erimeelsus ja tundub oluline olukord selgeks rääkida, siis tehke lihtsalt seda, et võtate tal käest kinni. Muidugi peab ka teine inimene nõus olema, lähenege pehmelt, ma pole vägistamise poolt mitte ühegi hea asjaga, on see siis seks, andestus, mõistmis-, leppimispüüd või mis iganes. Kui te võtate inimesel käest kinni, ärge kiirustage, tunnetage seda, kuidas te vastuvõtlikkusse pehmenete. Ja te avastate, ma tõesti usun, et teil on võimatu olla ebaõiglane, liiga karm, halvustav, kui te hoiate inimesel käest kinni. Te olete ühises energiaringis ja te tunnete otsekohe omaenda keha ebamugavustundena, kui teie sõnad teist haavaksid, sest need pärispärispäriselt ja täiesti tuntavalt haavavad otsekohe teid ennast ka. (We are one!) Nii et te ei saa olla ebaõiglane, kibestunud, kalk. Teie oma (emotsionaalne) keha ei luba! Te saate sellest aru nii, et tahate omaenda mittehoolivate sõnade peale käe ära tõmmata.
Aga ärge isoleerige ennast teisest ega endast. Õppige leidma sõnad, mis teid ei sule.


Ma arvan, et ma olen sellest rääkinud seoses sellega, et dalai-laama alati oma vestluskaaslasel käest kinni hoiab ... - väga tark mõte!


Muide, isegi konfliktivaba juttu on hästi mõnus ajada käest kinni hoides! :)
Ma tean üht inimest (kes pole Mees ega VT), kelle energiat ma alati ühe sekundiga muudan, kui tal käest kinni võtan - ma tavaliselt võtan inimese käe oma kahe käe vahele, kui tahan teist aidata/julgustada/rahustada.
Ta on minust vanem, kuid muutub järsku erksaks ja vaguraks nagu kommi nägev lapsuke... :D
Ei julge õieti hingatagi, et see olukord jumala pärast mööda ei läheks :)
Väga armas! :)
Proovige ka! :)

Tuhat musi!

😘

😄

I love you!

💙