kolmapäev, 18. oktoober 2017

Portsu otsas :p


 laughing crying upset kristen bell GIF

Hee, ma ilmselt nüüd mõnda aega siin virtuaalkeskkonnas ei jahvata, sest kuidagi palju külalisi on olnud ja ka ööseks jäänud - üks kallim kui teine, nii et ära ka ei saa öelda - ja tänase seisuga olen ka kokku leppinud ühe külalisega ülehomme ja ühe kokkusaamisega järgmisel nädalal. Huuuuhhhh!!!
Minu jaoks on see lausa kaelamurdvalt äge suhlustempo, nii et ma ilmselt kaotan mõneks ajaks kõnevõime - loodetavasti AINULT virtuaalmaailmas :D

Aga ega tea ka, eks?! :) Olen ennast viimasel ajal palju üllatanud ... ja iiiiikkkka heas mõttes! :)

Igatahes kui sellelt lehelt mõnda aega ei kuule ei ähkimist ega ka puhkimist, siis olete ette hoiatatud - nagu ma ka ennast ette hoiatan ..., et iial ei tea, mis saab, kui lähed üle oma piiri... See sensoorse sisendi vastuvõtulatt on mul lihtsalt nii madalal, et juba häälekam ninanuuskamine võib olla pelutav ...

reede, 13. oktoober 2017

Prrrrojektid

Teate mis - mul oli siin vahepeal üks 'projekt'.
Selgus, et see projekt nõuab minult vähemalt kaks korda nädalas kodust väljas käimist ja ükskord isegi neli korda - see lausa juhmistas mind.
Aga kuigi see polnud otseselt minu projekt, oli minu osalus oluline ja ma tegin seda.
Kuni ühel päeval, kui läksin projektiosa tegema, mõtlesin ümber, läksin hoopis poodi, ostsin kooki ja tulin koju tagasi. Projektipartnerile kirjutasin, et mina praegu ei osale enam.

Eks ma olin oma "häppiness" graafikult näinud küll, et õnnetunne langes, aga mis sa teha saad, kui tõepoolest tähtis aga ebamugav asi tuleb sinu ellu?

Kuid vaid päev pärast 'omaosalusest' loobumist olen taas olnud seisundis, kus lihtsalt rulliks ennast laiali mööda mööblit, põrandaid ja inimesi :D, elu on nõnna hea, et paremat ei tea! :D

Ma kohe ei saa nende korralike inimeste kohustustega ...
Ma ei tea, miks nad küll peavad olema ...

Olemasolemisest peaks ju piisama, et õnnelik olla ;)

Ma vaatasin üht Tiibetist rääkivat dokumentaaldraamat "Paths of the Soul".
Seal inimesed tegid täpselt neid liigutusi, mida ellujäämiseks selles hetkes vaja oli teha.
Superlahe oli vaadata meeste soenguid - nagu mingi lambarauaga raksaki lõigatud, lihtsalt, et tukk silma ei tikuks, kalle oli ebaoluline.
Kui palverännakuks läks, siis iga soovija sai kaasa - oli ta rase, laps või vanake.
Kui tee jäi nelja-viie meetri ulatuses jäävee alla, siis ikka kõhutati nende teatud kõhuli-maha kummardustega sellest läbi!
Nõnda kõhutati 1200 kilomeetrit!
Seltskonnas oli kaasas rase naine. Tema aeg jõudis tee peal kätte. Telki ja tudumatte vedanud traktoriga viidi ta haiglasse ja ülejäänud palverännumeeskond ei teinud mitmepäevasest viivitusest numbrit. Vastne ema aga jätkas kõhuliviskumist ja püstitõusmist täpselt sellessamas kohas, kus see pooleli jäi. Titt pakiti sisse ja laaditi järelkärusse.
Eriti armas oli vaadata, kuidas nad Lhasasse jõudes laamalt õnnistuse said ja pisike prullakas lapsepambuke sai isegi laama poolt eriliselt sooja ja intensiivse tähelepanu osaliseks. Sünd on liigutav ime, inimelu on täis kannatusi, kuid elamata pole variantigi elurattast vabaneda, nii et ...
Kaasas olnud umbes kümneaastane tüdrukutirts kõhutas koos teistega läbi külmast veest, mis ühe koha peal tee üle ujutanud oli.
Üks vanake suri ja vajas 40-päevast (? oli vist 40? või oli 49?) palvetamist, et ta hing ära ei eksiks ja ikka õiges suunas liiguks: mitte deemonite, loomade ega jumalate juurde, vaid ikka inimkehasse, et võimalikult ruttu saaks võimalikuks 'vabanemine'.
Kedagi polnud vaja millekski veenda, polnud vaja vabandada - kõik teadsid, et tehakse täpselt seda ja ainult seda, mida päriselt vaja. Ei mingit vaimse ega füüsilise energia raiskamist.

Väga ilus oli!

Aga meie elu on täis asju, mida korralikud inimesed peaksid justkui tegema ...

Ma arvan, et ainus asi, mida me peame tegema, on üksteise südameid, hingi ja teekondi armastama ja austama! Elu on 'kalliskivi lootoses', nämm! :D
😘


Kaadrid filmist: 








neljapäev, 12. oktoober 2017

Tahaks ka hea inimene olla

Olen viimase nädala jooksul vaadanud ära vist küll kõik sarja "The Undateables" osad YouTube'is.
Selles saates otsivad psüühikahäire, vaimse puude või füüsilise iseärasusega inimesed endale kaaslast.

No ma liigitaks enda ka "turult väljapraagituks" ja mitte seetõttu, et olen abielus, vaid seetõttu, et ma ei käi tööl ja stressitundlikkuse tõttu ilmselt niipea ei lähe ka ja nii edasi... No kui VT lõpuks peaks kaela kandma hakkama :D, siis ehk ... (ahsoo - ma rõõmsalt jätsin kahel päevikulehel ta nime sisse :S, nüüd märkasin ja võtsin maha ... õnneks oli vapustus vaid hetkeline :D, ma ei usu vigadesse enam :D - kõik mis on, peabki olema ja kõik on alati okidoki). Ja ka VT peab end justnimelt stressitundlikkuse ja suhtlemisvastumeelsuse tõttu ette ära suhteks sobimatuks. Mina ikka õpetan, et võta mõni õrn ja armas naine või äärmisel juhul 30+ mees - ära nende kahekümnestega küll jagelema hakka, üks pikk suhe peab mehel ikka juba selja taga olema, keegi peab ta ikka juba 'ära lihvinud' olema, pole mõtet ise rassida ja oma väikest ajukest aurutada, õrnu käpakesi kriimustada :D Aga tema ütleb, et igal inimesel on nõrkushetked ja tema tahab täiust. Nagu ta ise on, eks - haaaahaaa, see on minu lisandus! :D

See on muide tõsi küll, et oma autentsuse taga ajamisega olen ma sattunud elevandiluust torni, kus ühtegi tormi pole ja ei tule ka. See ei õpeta VT'le elu, mis on väljaspool meie kodu. Mis ma teha saan!? Ma tahan hoida end seisundis, kus ma mõistan inimesi ja andestan inimestele absoluutselt kõik ja ei pahanda kunagi. See on võimalik, ma olen seda kaks aastat teinud - miks ma peaksin midagi muutma? See meeldib mulle hüpersuperväga! Kas ma pean inetumalt käituma hakkama, et maailmaga paremini sobituda? Unustage ära! Las ma olla ebarealistlik.

Aint et lapsele peaks näitama ka seda, kuidas vihastuda ja leppida, seda on elus vaja.
Aga sa ei suuda vihastuda, kui sa mõistad teist inimest tema (hetkelises) nõrkuses.
Pole võimalik solvuda ja vihastuda, kui elad harmoonias iseendaga, sest see nõuab pidevat tunnetust ja ärksust. Sa ju oled elav ja muutuv - pead endaga kogu aeg taashäälestuma. Kui see muutub loomulikuks elamise viisiks, siis ... autentsus on niiiiiii hea, et kui see asi on käpas, siis muu enam ei loegi. Nagu päriselt! Kas sul on katus pea kohal ja kas su suur varvas külmus otsast ära, keegi lõi nina lömmi - see on nii pinnapealne, kui autentsus on käpas ja sa hammustad mõnuga (oma isiklikku?) tegelikkust. Seega pole võimalik teistest häiritud saada - autentsena sa lihtsalt ütled, et tunned end nüüd kehvasti, ja lähed ära. Ja kui nina katki lüüakse, siis sa tegeled endaga, mitte lööjaga. Tervendad enda ära, noh.

Aga.
See saade oli minu jaoks ikka väga avardav ja samas lahtisi küsimusi tekitav.
Ma olen alati teadnud, et hea klapi korral sa armastad oma kaaslast edasi, kui temaga mingi puuet tekitav jama juhtub.
Samuti olen alati olnud kindel, et hing leiab hinge üles üllatavatest kohtadest ja siis, oma kaaslast vaadates sa isegi ei näe tema deformatsiooni või ratastooli või vanust. Saa vaatad tema poole ja näed TEDA, päriselt ja üleni - siis väline ja olmeline muutub nähtamatuks. (Vähemalt armunud olemise ajaks. Ja ma ei arva, et armastus teeb hulluks - miks peaks 'kõige parem mina' olema 'vale mina'? Ma arvan, et see on just see meie tegelik mina!!! Me peaksimegi alati olema need, kes me oleme tuliselt armununa. Ma ei saa aru miks mitte!?)
Kuid seal saates oli inimesi, kes polnud suutelised teist inimest oma ellu laskmagi. Autistid, aspergerid ja vaimupuudega inimesed, kes ei saanud arugi, mida teine tunneb, kui too seda just kõige otsesemalt ja rõhutatult välja ei öelnud. Ja mõelda vaid - sa tead, et sa ei saa inimestest möhhigi aru, aga ikka tahad endale elukaaslast! Ja mitte ainult ei taha, vaid lausa usud, et sa leiad ta! Ja mitte ainult elukaaslase, vaid täiesti terve inimese, kes saaks sulle toeks olla ja sind aidata!
Ja mitte ainult iseäralikud inimesed ei arva nii, vaid tõepoolest leidub ka pealtnäha ilma haiguse ja puudeta inimesi, kes tõepoolest väidavad, et kääbuskasv, partneri luude murdumine, kakakotike kõhul ja suutmatus otsa vaadata ei loe neile!
KUIDAS?
Ma tahaks ka nii hea olla!

Aga, Daily Mail ju kirjutas, et isegi tavalised naised tunnevad tavaliste pikkade meeste kõrval end turvalisemalt ja hoitumana! :D (kõva argument! :D)
Ja siis järsku tulevad liliputid, kes tahavad ilmtingimata normaalse pikkusega kaaslast, sest nad ise teavad, et sisemus loeb ja oma sisemuses on nemad ka normaalsed inimesed ...

Seal oli üks arukas naine, kellel oli asperger ja OCD - ta ei suutnud kaaslasele otsa vaadata, ta pidi kontrollima, kui lähedal seistakse ja istutakse, uksi ta ise lahti ei teinud, ennast puudutada ei lubanud - ja tema ka otsis suhet. Maisaaru!

Ma tavaliselt tunnen ennast ikka väga hea ja lepliku inimesena, aga seda saadet vaadates näen, et mul on hiiglamapikk tee veel minna!

Samas pean küll ütlema, et absoluutselt kõik Tourette'i sündroomiga inimesed (neil on äkilised sundliigutused ja sundhüüatused, mis on sageli solvava sisuga) selles saates olid üle mõistuse vahvad inimesed! Või mulle lihtsalt tegi nalja mis nad tegid? :D Vähemalt üks neist küll leidis imekena täiesti normaalse tüdruku ja nad abiellusid ja aasta hiljem armastasid teineteist ikka veel väga.
Ja paar autisti olid ka nagu suured kaisukarud - jube armsad oma kohmakuses ja abituses.
Oli näha, et sa pead olema lihtsalt soe, avatud, hea inimene ja sulle leidub kaaslane...
Kahjuks ei välista puue magedat isiksust ...

((((((Ärge mitte kellelegi öelge, see on minu suur saladus, mida ma väga häbenen, aga kui mina läheks tutvumisagentuuri või tutvumislehele, siis ma küll jätaks puudega inimesed kõrvale ... 

Aga ma ei läheks, sest ma olen ise nõrguke ja ma ei soovi ühelegi kenale inimesele jama kaela! :D Ja pahasid inimesi ma üldsegi ei taha! :p ))))))

Okei, ärge siis viha pidama jääge!
Ma ju ise ka kahetsen ja puha!
:S

Viimane päevikupost nüüd ... mõneks ajaks ;)

Mu päev käib nii, et teen meditatsiooni, jooga, kerge hommikusöögi, mõned majapidamistööd ja ülepäeviti duši ära ja siis asun päevikute kallale.



Kõigepealt kõik oma tubliteod kirja ja siis hakkan eelmiste päevade tühje laikusid täitma:


Teisipäev tuli kuidagi kangesti udune ...




Kolmapäev:


Kolmapäev on veel "auklik".
Seda viga hakkangi nüüd kohe parandama!
Tsau-blau ja ilusat päevakest! :)

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Külgetõmbeseadusest ja autentsusest

Ma leian end vahel taas mõtlemas sellele, et kuidas see ikkagi nii on, et inimene elab rahulikult oma elu, aga siis järsku 'tõmbab ligi' mingi häda, mis pöörab ta elu täiesti peapeale? Kui inimene elab ennast hävitavalt või riskirikast elu, siis on ootuspärane, et temaga midagi juhtub, aga kui oled aastaid oma eluga rahul ja siis juhtub mingi jama, mis sulle täieliku põntsu paneb, siis näeb see küll saatuse näpuvea moodi välja.

Ma mäletan sellist aega, mil mulle tundus, et minu ellu tulevad inimesed, kes viisakate eemaleajamiste peale minema ei lähe ja ebaviisakas ma tollal olla ei suutnud, nii et jäin täitsa tusaselt suhtlemagi mõnega :D

Kui hakkasin endale rohkem iseolemist lubama, siis järsku enam ei tundunud äraütlemine ebaviisakas. See, et teine inimene pettub või solvub, ei pruugi üldse tähendada, et mina olin ebaviisakas. Lõppude lõpuks ei peagi inimesele meeldima kui sa selle asemel, et teha, mis talle on hea, teed seda, mis on hea sulle aga talle mitte. No muidugi ta saab pahaseks ja võib seda isegi üle mängida, et sind süütunde kaudu manipuleerida, aga selle kõik on võimalik jätta tema mängumaale, isegi kui tema arvab, et see toimub teie ühises ruumis.
Ma leian, et hea nipp on õppida vihasele ja/või manipuleerivale inimesele päriselt kaasa tundma. Pole kerge käia oma vajadustega inimeste seas ringi ja otsida kedagi, kes neid täidaks ja kui sellist ei leia, siis petta kedagi neid vajadusi täitma ..., jätta teisele mulje, et mingil põhjusel on endastmõistetav, et ta käitub nagu meil on vaja, ajada teine segadusse, nii et ta ehk teeb, mis me tahame ja kui ei tee, jääb talle karistuseks vähemalt süütunne :D

Ja ennäe imet - kui ma enam ei olnud süütunde kaudu manipuleeritav, "ei tõmmanud" ma enam seda üritavaid inimesi ligi!
Või on ikkagi lihtsalt nii, et ma lihtsalt ei lähe õnge enam, aga samasuguseid inimesi ikka ligi tõmban ja see, et ma neist nüüd mööda libisen, lihtsalt näib tõestavat, et ma selliseid enam külge ei tõmba.

Siiski mõtlen huviga, et kui ma olen autentne ja ilusasti õppinud oma kehapingete pealt lugema, kuhu minna ja kust ära minna (ka vaimses-emotsionaalses mõttes), siis kuidas ma üldse peaksin teada saama, kas külgetõmbeseadus ehk ikkagi toimib? Kui ma valin enda jaoks ainult head või neutraalsed asjad, siis see ju näib niimoodi, et ma enam ei tõmba jama külge. Kuidas ma tean, kas mu 'vibratsioon on tõusnud' või ma lihtsalt olen iseteadlikum ja enesekesksem?
Ja teistpidi - kui sa pole autentne ja reguleerid ennast vastavalt situatsioonile ja inimestele, kellega sa kohtud (mis on enam-vähem vältimatu, kui sa just minusugune asotsiaal pole), siis kuidas sa saaksidki teada, mida sa külge tõmbad?
Autentsus näib olevat ainus väljapääs segadusest/ebakõlast, kuid siis on see teadlik valik ja külgetõmbeseaduse kehtivust ei saa tõestada ega ka ümber lükata.

Mul on kavas mingis elus see küsimus lahendada :D, praegu on juurdlemisperiood, millele peaks järgnema inkubatsiooniperiood (kus see mõte enam teadvuses ei tiksu) ja siis loodetavasti saabub ka 'ahhaa-periood'! :D

Põhimõtteliselt on nii, et autentsus töötab niikuinii - täielikult sõltumata sellest, kas külgetõmbeseadus toimib või mitte.
Pragmaatiline oleks see külgetõmbe-teema täielikult rahule jätta, sest elus see midagi ei muuda, kuivõrd isegi kui see toimib, teeb ta seda puhtalt ja ainult alateadvuse tasandil. Teadvuse tasandil toimib see ainult sel määral, mil määral meie teadlik meel on alateadvusega 'sama meelt'.
Aga kuna nii paljud huvitavad inimesed sellest räägivad ja sellesse usuvad, siis tahaks nagu ikka rohkem teada, selgeks saada :)

teisipäev, 10. oktoober 2017

Päevikuvärki

Blogida nagu ei viitsi, aga paberpäevikutega nahistan meelsasti :)

Laupäev, 7. oktoober



Oli üks selline laul ...



Pühapäev, 8. oktoober


Meie teraapiakoer :)
Reikimeister Riki!
VT mõnikord paitab teda, kui ta siin minu toas istub.
Koer on minu toa põline asukas, kuigi kunagi kuulus VT'le :)


Mõnikord ei viitsi ma nii palju kirjutada, 
siis kleebin suvalist träni kokku :D


"Can you do anything quickly?"
"Yeah, I get tired quickly."
:P
Story of my life :D


Esmaspäev, 9. oktoober



Vaat, tavaliselt ma pole eriti nukker, kui ei oska asja pildile saada nii nagu see tegelikult on,
aga see pilt on tegelikult silmaga vaadates selline, et valget pole üldse näha.
Täitsa imelik, kuidas see fotol nii jäi ...
Tegelikult on värvi ikka palju paksemalt ...


Annnnd thats about it!

😘😘😘

laupäev, 7. oktoober 2017

Päevikukompromiss

Tuli paar päeva tagasi selline mõte, et teeks ühe paarislehekülje korralikult ja siis järgmisena avanevad kaks plökerdaks südamerahuga täis :D

Esialgu täitsa meeldib, ja isegi VT nõustus mulle lehti ette värvima, nii et saame kahekesi kunstiteraapiat teha, kuna ma värvin juba teist kaustikut ka ette - ikka üle kahe lehekülje selline mäkerdatud värgindus :)







Esialgu on pildid, mis ma siia värvilehtedele olen kleepinud, täitsa suvalised...
Võibolla õpin mingeid teemasid looma ...,
aga praegu on see idee alles nii uus ja toores.

Aga tore on! :)



reede, 6. oktoober 2017

Rant

Olen vaadanud mingeid häirivaid dokumentaalfilme, mille pealkirju ja allikaid ma pole salvestanud (oot, üht kanalit oskan öelda, see on YouTube'i Real Stories, mis peaks olema Briti kanal), kus on olnud megapalju juttu sellest, et justnimelt pakistanlased on äärmiselt 'libeda' käitumisega, ärakasutajad, vägistajad, petised. Eks India kuulus kunagi Inglismaale ja Pakistan polnud tollal veel eraldunud, ning kui see poolsaar (ee, ma pole kindel, kas Indiat saab poolsaareks nimetada, ei viitsi järele uurida, aga te teate ju, kuidas see välja sopistub mandrist) iseseisvaks sai, ja Pakistan veel eraldi iseseisvus (kuna seal elasid suuremalt jaolt moslemid, mitte hinduistid), siis Inglismaa ikka võttis vastu sealt - oma endiselt koloniaalmaalt - pagedikke, kuna mingi seotuse- ja võlatunne oli, mis on ootuspärane, kui oled kedagi okupeerinud, nii et pakistanlasi on Inglismaal palju ... Aga nad on ikka erilised ludrid ja see selgub ka Pakistanis koha peal tehtud dokfilmidest. (Ja Z, mu Venna-naine on ka rääkinud, kuidas Austraalias pakistanlased ikka eriliselt creepid kujud on, sageli taksojuhtidena.)

Kui raske on heaoluriikides elavatel ja seal lausa sündinud inimestel aru saada, mida stress ja ellujäämisvõitlus inimpsüühikaga teeb... Need aasiast ja lõunast tulevad pagedikud pole inimesed nagu meie. Nad võiksid olla, kuid nende emad on neid peksnud ja kolmeaastasest peale tööle (kasvõi kerjama) sundinud ja isad vägistanud - nad pole enam normaalsed, neid ei saa Euroopasse niisama lahti lasta.

Vale on, kui neid sooritatud pahategude peale välja ei kupatata.
Samas on vale ka juba see, kui heaoluriik võtab inimese vastu ja ei taga talle ellujäämist maha jäetud riigi tasemel.
Kui inimene pageb konkreetselt sõja eest, siis sobib talle hapukapsas kartuliga ka.
Kui ta pageb muudel põhjustel, siis ei pruugi mitte miski olla küllalt hea.

Olen kindel, et kõik algab kodust.
Arengumaades on stress nii suur, et pole aega ega jaksu oma lastesse lugupidavalt suhtuda, millest tulenevalt lapsed saavad suuremaks ja alati, alati võtavad nõrgema käest, sest täpselt nii neidki koheldi. On see seks või diivani ees olev televiisor - kui jõud käib üle, siis sa võtad selle. Kui emad pole lastele õpetanud, et sa saad, mis sa (väärt) oled, välja teenid, siis lapsed kasvavadki juhuseid kasutama. Pole mõtet selle ees silmi kinni pigistada. Asi pole rahvuses, asi on stressis ja kasvatuses. Kui lapsi pole õpetatud endast ja teistest lugu pidama, siis nad jäävadki vilavate silmadega otsima juhuseid vägistada ja varastada. On reaalsus, et arengumaades on see sagedasem. Paljudele inimestele pole iial õpetatud, et nad peavad välja teenima selle, mis nad saavad. Nad näevad, et nad saavad, mitte võtavad. Kui nende pingutused pole viinud 'saamiseni', siis nad võtavad sellelt, kes on nõrgem, ja see on nende norm.



Palju kuid tagasi lugesin (ilmselt mingist Õhtulehe artiklist), et kui selgus, et vastu võetud pagulased kipuvad kangesti Euroopa naisi (grupi)vägistama, siis lahenduseks otsustati, et - - -  nad ei tea, et valgete inimeste maal peab naine ka nõus olema, nii et siis tuleb neile lihtsalt kursused korraldada, et neid teavitada, et valged naised võivad kanda mis riideid iganes, aga see pole kutse vägistamisele.
Mul jääb hing kinni iga kord, kui see 'kena' idee meelde tuleb...
Ma loodan, et see oli lihtsalt 'lolli rahva jaoks' mõledud demagoogia ja nii lolli inimest pole ühegi riigi valitsuses või PR meeskonnas, et ta arvaks, et moslemid vägistavad mittemoslemitest naisi, sest nad arvavad, et see on nende naiste jaoks täitsa okei! Ja et piisab lihtsalt neile ütlemisest, et meie maal ei tohigi naisi vägistada. Ja nad ütlevad imestunult "ahsoo!" ja ei vägista enam.
Nad ju kõik teavad seda suuuuuuurepäraselt. Neil on lihtsalt nii halb, et neil on ükskõik, mis saab. Ükskõik. Nad ei pea lugu ei iseendast, ega ka kellestki teisest. Nad on stressis. Nad võtavad, mida saavad, kust saavad. Nad pole nagu meie. Meie ka pole tugevas stressis olles meie ise.

Seega, kui me ei suuda neid haigeid inimesi hoida ja aidata, siis pole mõtet neid ka vastu võtta. Nagu nad üldse iial kohanekski!

Praegu pausi peale pandud dokfilmis öeldi, et 80% tüdrukute grupivägistajatest (Inglismaal) on pakistanlased.
No halloo! Et nagu ... kui suur see protsent peaks olema, et valitsus julgeks järeldusi teha???
Jah, pole sugugi parem, kui nad vägistavad Pakistani tüdrukuid, aga kas iga riik ei tohi seista oma tüdrukute eest???
Võibolla see rasside ja uskude massiline segunemine pole hea mõte?
Ehk võiks see jääda fanattide pärusmaaks, et ooo, mulle meeldib taoism ja ma lähen Hiinasse, kuigi seal mind peetakse juhmardiks ja käpardiks, aga mul on ükskõik - see kultuur meeldib mulle ikka!
Ahh.
Kurb on näha, kui ilmneb mingi tüüp ja seda üritatakse üldinimlikkuse peale laiali venitada...

Kui mina oleksin üheinimesekanuus ja ilmuks uppuja, siis ma tõesti võibolla üritaks teda peale võtta ja upuks koos temaga. Aga ma ei arva, et terve maailm peaks nii käituma või veel hullem - et kelleltki teiselt, näiteks noorelt tüdrukult võiks seda nõuda/eeldada. Ma siinkohal justnimelt soovitaksin teistel olla enesesäästlikum, kui olen mina ja minema aerutada. Las ikka kestab see, mis väärt on kestma, onju.
Või whatever :(

Rant over!

Kisses all around! :D




- - -

Lisatud nõks hiljem ...

Mulle väga meeldib üks kanal "Humans Of New York". Selle autor(id?) küsitlevad ka inimesi mujalt maailmast. Inimesed räägivad oma elu möödunud või kestvatest raskustest. Need lood on tõesti liigutavad!
Aga hiljuti lugesin sellist lugu. Naine rääkis, et on olnud üksikema oma neljale lapsele. Ja et ta on enda üle nii uhke, et töötas enam-vähem kogu aja kolmel töökohal, et võimaldada lastele koolitarbed, trennid, väljaskäimised - kõik normaalse elu juurde kuuluv. Ja ma mõtlesin, et kas ema juuresolek ei kuulu normaalse elu juurde? Sa töötad kolmel kohal - sa ei tunnegi üldse oma lapsi! See on tragöödia! Samas... me kõik vajame mõttelaadi, mis võimaldab meil õhtul rahuliku südamega uinuda ... Elu pole alati lihtne ja mõnikord piisab endale valetamisest, et ennast hinnata suuta.
Jumal tänatud, et on inimesi, kelle sisemus sellise elukorralduse vastu tõrgub.
Ja jumal tänatud, et mõned on rahul sellega, mis nad teinud on, ja suudavad ignoreerida seda, et veelgi olulisemad asjad - nagu näiteks armastus ja kohalolek - jäid tegemata.

teisipäev, 26. september 2017

Halb või hea? Ma ei tea...

Mu depressiivne lapsuke ütles mulle täna, et 99% sellest, mis maailmas on ilus ja hea, on temani jõudnud minu ja minu armastuse kaudu.
See on ju armas ja hea, eks!

Ainult et ta ütles seda selles kontekstis, et tal puudub igasugune huvi "maailma sukelduda" ja maailma tundma õppida.
Ja see on ju ... mäh :(

reede, 22. september 2017

Emor, mi amor

Eile õhtupoolikul helises telefon, võõras number, ja ennäe - Emor tahtis asju teada.
Ma mõtlesin, et ... näed, kui tore: muidu muudkui aga imesta, et eestlased annavad kogu aeg mingeid statistikaandmeid, aga minu käest pole keegi midagi teada tahtnud :D, välja arvatud rahvaloendajad, tegelikult...

See kord küsiti televiisorite kohta (ütlesin, et pole, kuigi tegelikult kaks on veel jäänud, kuid need on lahti ühendatud) ja internetikasutuse kohta. Et mitu inimest leibkonnas, kui suur sissetulek ühe pereliikme kohta, mitu laua-, süle- ja tahvelarvutit, kuidas on nutitelefonidega ja kes, kui palju ja mida kasutab.

VT istus parasjagu minu juures ja kui olin kõne lõpetanud, kandsin tallegi ette, ainult et ütlesin "tahvel" asemel korduvalt "kahvel", mistõttu minu jutt oli umbes selline:
Nad küsisid, mitu kahvlit peres on, kas me kõik kasutame sama kahvlit ja mitu korda nädalas me kahvlit kasutame. Vingerdasime mõlemad naerust maas - no ma ei püüdnud vaimukas olla, ei tea, mis veider korduv keelevääratus see selline oli :D

Igatahes kõne lõpus küsiti minult, kas nad võivad mu numbri oma süsteemi jätta, et kui edaspidi mingit küsitlust korraldatakse, siis võib mulle ka helistada, kui arvuti mu numbri ette viskab, ja ma ütlesin reipalt: "Jah, ikka!"

Kui olime Väikuga kahvlinaerud ära naernud, siis jäin korraks mõttesse ja küsisin: "Kuule, kas sa mäletad, kuidas ma veel mõni aasta tagasi iga telefonikõne ajal ja peale pikalt ägasin ja vingerdasin ja ei saanud kuidagi üle sellest, et maailm end mulle nii teravalt ja ebameeldivalt meelde tuletas, helisevale telefonile patju peale viskasin jne?" :D

Ja VT ütles, et jaa, vau, tõesti oli nii ja täitsa alati!

No kujutage ette, eksju, üle kahekümne aasta püüdlikku suhtlemistreeningut viisid ainult telefonisuhtlusega seotud vastikustunde suurenemisele, ja hoopis enda täielik vabaksandmine on kõige muu seas ilmselgelt ära võtnud ka minu telefonifoobia. No kuku pikali! Ma ikka veel saan teadlikuks uutest armastuse, andestuse, aktsepteerimis- ja lubamisteraapia imetulemustest, mille saavutamise tee on käinud vastassuunas juhenditele, mida mulle 25 aasta jooksul andsid arstid, psühholoogid ja psühhiaatrid.

Usaldage iseennast, my loves! You are precious beyond measure, nagu ma ikka VT'le ütlen.

teisipäev, 19. september 2017

Megamõte

"What is the worth of a happiness 


for which you must strive and work?


Real happiness is spontaneous and effortless."



Sri Nisargadatta Maharaj  





Pilt: Instagram / yogadash

Lihtsalt keelduge sellest, mis ei pane teid särama, kallid!
Meie elu on ühest küljest piisavalt pikk, ja teisalt tuleb kohe uus.
Kannatada pole mõtet!




Aegade alguses oli elu ühtne, kuid sellest ühtsusest/armastusest teadmatuses.
Kõik kuulus päriselt ja ilmselgelt kokku, kasvas üksteisest välja, elas koosmõjus, 
kuid ei teadvustanud seda.
Me oleme endiselt ühtsed, kuid ... vahepeal on vaja teha selline keeruline ja kummaline protsess, et on vaja saada teadlikuks (illusoorsest) eraldiolevast iseendast, et isiklike kogemuste teravnedes taas jõuda tagasi algsesse, kuid seekord teadvustatud ühtsusesse.
Mina olen Sina! Sina oled mina!
Lõpuks jääb ikka ainult armastus :)




"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, 
need kolm, 
aga suurim neist on armastus."
(1 Kr 13:13)

💖


Praktiline nõuanne:

(Tegelikult ... äkki olen ma sellest juba kirjutanud?

Vist tõesti olen, aga üpris ammu...)

Ühesõnaga, kui teil on oma väga lähedase inimesega mingi terav erimeelsus ja tundub oluline olukord selgeks rääkida, siis tehke lihtsalt seda, et võtate tal käest kinni. Muidugi peab ka teine inimene nõus olema, lähenege pehmelt, ma pole vägistamise poolt mitte ühegi hea asjaga, on see siis seks, andestus, mõistmis-, leppimispüüd või mis iganes. Kui te võtate inimesel käest kinni, ärge kiirustage, tunnetage seda, kuidas te vastuvõtlikkusse pehmenete. Ja te avastate, ma tõesti usun, et teil on võimatu olla ebaõiglane, liiga karm, halvustav, kui te hoiate inimesel käest kinni. Te olete ühises energiaringis ja te tunnete otsekohe omaenda keha ebamugavustundena, kui teie sõnad teist haavaksid, sest need pärispärispäriselt ja täiesti tuntavalt haavavad otsekohe teid ennast ka. (We are one!) Nii et te ei saa olla ebaõiglane, kibestunud, kalk. Teie oma (emotsionaalne) keha ei luba! Te saate sellest aru nii, et tahate omaenda mittehoolivate sõnade peale käe ära tõmmata.
Aga ärge isoleerige ennast teisest ega endast. Õppige leidma sõnad, mis teid ei sule.


Ma arvan, et ma olen sellest rääkinud seoses sellega, et dalai-laama alati oma vestluskaaslasel käest kinni hoiab ... - väga tark mõte!


Muide, isegi konfliktivaba juttu on hästi mõnus ajada käest kinni hoides! :)
Ma tean üht inimest (kes pole Mees ega VT), kelle energiat ma alati ühe sekundiga muudan, kui tal käest kinni võtan - ma tavaliselt võtan inimese käe oma kahe käe vahele, kui tahan teist aidata/julgustada/rahustada.
Ta on minust vanem, kuid muutub järsku erksaks ja vaguraks nagu kommi nägev lapsuke... :D
Ei julge õieti hingatagi, et see olukord jumala pärast mööda ei läheks :)
Väga armas! :)
Proovige ka! :)

Tuhat musi!

😘

😄

I love you!

💙

pühapäev, 17. september 2017

Septembri autoportree

Ma olen rääkinud, et tahaks igas kuus vähemalt korra oma paberpäevikusse pilti panna. 

No meil on praegu mustvalge printer, aga siia saab panna värvilised.

Kasutasin filtrit nimega 'valencia', see oli mu Huawei telefonil kohe sees, 
nii et kust saab, seda ma ei tea.


Nii et "tere kena septembrikuud!" :p



Eee, jah, mõte teha pilti oli spontaanne, 
mistõttu mul on jalad juhtumisi lootosistmes
(no mõte tuli keset joogat)
ja see näeb veider välja, aga noh ...

laupäev, 16. september 2017

Tähitu taevas

Mõned kuud tagasi sattusin sellise kuulsa sarja otsa nagu Twin Peaks.
No kultuskultuurile tahaks ikka väikse pilgu peale visata, nii et vaatasin ära kaks esimest hooaega, filmi "Fire Walk Wiht Me" ja nüüd mõned päevad tagasi lõpetasin ka 3. hooaja, mis valmis alles nüüd, 2017. aastal (ma muide ei teadnud seda vaatama asudes ja imetlesin nende oskust inimesi vanemaks teha :D :D :D, ainult mobiiltelefonid panid mind üllatuma :D, et kuidas nad teadsid, kuidas see värk 25 aastat hiljem olema saab :D).

Ei olnud täiesti minu maitse, aga muljet siiski avaldas ja kummitama kindlasti jääb.

Täna jõudsin oma "Pooleli" kausta tühjendades artiklini Twin Peaksi 3. hooaja muusikast ja taas-leidsin selle megasensuaalse ja igatseva laulu ... Pakun, et see võib vabalt tekitada kuutõbisust ja kassiahastust :D, mulle kõlab see hüljatuselaul nii sensuaalselt. Selle kohta öeldaksegi vist, et "ajab pöördesse"! Mõtlesin selle repeat-peale panna ja joogat tegema hakata, aga ma pean vist ette vaatama, et ma oma Jooga-Matit ära ei vägista :D :D :D (igaks juhuks: joogamatist käib jutt) :p

Rebekah Del Rio "No Stars"

reede, 15. september 2017

Korduvat mõttepudi asotsiaalsusest, vastutustundetusest ja pingutamisest

Ausalt öeldes kriban siia seekord asju, millest kõigest olen rääkinud, kuid täna keerlevad need mõtted peas nii, et parem oleks need sealt välja saada.


Kui inimene pingutab, soovib ta selle eest saada tasu.
Hea tulemus ei ole tasu, kui inimesel endal on sellest tulemusest poogen, kui ta teeb oma tööd ülemuse, õpetaja või abikaasa soovide, ootuste ja vajaduste tõttu.
Seega pingutamise eest inimene peab saama ka midagi sellist, mis talle endale oluline on.
Kui seda ei toimu, jõuab inimene kriisi.
Enamik inimesi ei saa kunagi aru, et kriisi põhjus on ebaautentsuses: sa elad elu, mida sa ei väärtusta, sa oled inimene, keda sa ei hinda ega armasta; sa oled see tubli inimene enesereetmise hinnaga.
Sellest kriisist õpetab psühholoog inimese väljuma endale valetamise teel.
Inimene julgustatakse uuesti saavutustena nägema tema jaoks ebatähtsaid asju, nimetama rõõmustavaks asju, mis inimesele tegelikult rõõmu ei tee ja seadma eesmärke, mis sageli inimest ennast üldse ei kõneta.
See on ajupesu, mida tehakse sooja südame ja parimate kavatsustega.
Inimene õpetatakse ühiskonnas funktsioneerima nii, et ta valetab endale, et on rõõmus, et saavutas selle või tolle (mini)eesmärgi.
Näiteks: inimene on depressioonist voodihaige ja arst õpetab teda rõõmu ja uhkust tundma nende kordade üle, mil inimene voodist siiski välja tuleb. Kuid kui see inimene ronis sealt välja kohutava vaevaga, seda olukorda ja ennast vihates, siis on "selle üle rõõmustamine" endale valetamine - see on pigem enesesundimisele allaandmine kui edulugu. Sind lihtsalt pannakse mõtlema, et loogiliselt võttes sa peaksid enda üle uhke olema ja küllap sa võid nõustuda, et sa vist siis oled, jah, sest kuidas sa pole, kui ise ka saad aru, et peaks. Eriti kui seda "jahhi" sult kuude kaupa taga nõutakse. Tegelikult nõustud sa rõõmustama selle üle, et tegid midagi, mida sa üldse ei tahtnud teha (= enesereetmine). Sa lihtsalt väsid ära sellest psühholoogile "pideva pettumuse valmistamisest" ja põgened tagasi tööle, kus väsid vahelduseks teistmoodi.
Või näiteks küsitakse sult: Aga kas töölkäimise juures on ka mingeid plusse, näiteks palk/raha? Kuidas inimene saab öelda, et raha pole talle oluline :D, on ju ikka, muidu ta ei langeks depressiooni vaid jalutaks lihtsalt vilistades teda vaevanud töölt minema. Nii et inimene ei saa vastata, et raha pole talle oluline.
Kuid see on vale. (See?) raha ju täiesti ilmselgelt ei ole kaugeltki piisav tasu (selle?) töö eest, muidu inimene saaks hakkama. Võib olla nii, et mitte ükski raha ei asenda rahu, mida inimene tegelikult soovib.
Psühholoog paneb sulle sõnad suhu ja 'aitab sul endale eesmärgid seada' (tegelikult inimene sageli lihtsalt loogika abil punnitab välja, mida ta PEAKS selles olukorras oma eesmärgiks seadma) ning mis on järgmine asi?: sa oled seadnud eesmärgid, nüüd mõtleme välja sammud, mida nende eesmärkide saavutamiseks teha!
Veel punnitamist sõnade ja mõtete kallal, mis inimeses endas mingit vastukaja ja optimismi ei tekita...
Kui sammud on välja mõeldud, tuleb hakata neid samme mööda astuma, sest miks sa nüüd selles etapis sõrad vastu seadma peaksid? :D See poleks loogiline! Sul on eesmärgid! Sul on vahendid! (= sa oled oma varasemate järeleandmiste lõksus!)

Ja ongi inimene autentsusest eemale juhitud. Trallallaa ja plaksu-plaksu... :(


Kas on inimesel võimalik olla õnnelik, olemata autentne?
Ma tõesti ei tea ... - ma loodan küll, ausalt öeldes, neid inimesi on ju nii palju, kes ei mõtle 'oma südamega/kõrgema tarkusega' ja teevad ja mõtlevad reipalt seda, mida peab. Nad arvavad, et nad vihkavad laisku ja lolle, kuid tegelikult nad vihkavad iseennast. Inimene, kes ennast või enda elu (salaja) ei vihka, ei saa ka kedagi teist vihata.


Kas saab õnnetu olla inimene, kes on autentsust hoole ja armastusega praktiseerinud ja loobunud uskumusest, et teiste inimeste hea enesetunde või ühiskonna ootuste nimel peab ta olema ja tegema  isiklikult tema jaoks mõttetuid, energiat ja elurõõmu röövivaid asju?
Või kas me peame olema/elama kibestumises ja täitma vastutustundlikult oma väsitavaid ja ebameeldivaid kohustusi, ehk elama ebaautentsusest tekkinud kriisis, kust välja ju ei pääsegi, kohustused, mille hulgas on mõne inimese jaoks ka vastuvõetamatuid, ei kao mitte kunagi mitte kusagile!? Endale oma soovide, hinnangute ja meeleolude kohta valetades saab seda sisemist konflikti lihtsalt summutada. Kuid inimene ei arene niimoodi iseendaks ja kas on üldse mõtet elada millegi muuna?
Samas - ta funktsioneerib. Ühiskonnale ja tema perele on see hea, kui nad midagi paremat ei tea.
Arukas inimene mõistab, et elu on täis kompromisse.
Julge ja autentne inimene näeb, et põhimõtteliselt saab ka ilma kompromissideta. Kui autentsus on kõige tähtsam asi sinu elus, siis pole probleemi. Olen kindel, et teistele pettumust valmistada saab ka armastavalt ja kaastundlikult :D

Selline mõttekäik on ühiskonna ja kaasinimeste suhtes absoluutselt vastutustundetu ... ja enda suhtes ... ainuke hooliv ja vastutustundlik lähenemine mu meelest.


kolmapäev, 13. september 2017

As if you were worried...

Hei, beibs, just checking in :)

Ei mingeid suuri muutusi - või tegelt nagu on, aga mitte minu omad ja umbes sedalaadi, et vist ei sobi neist rääkida, aga mul endal on kõik sama: ma ei tee suurt midagi ja tunnen end samas supersuure kingitusena maailmale :D
Jep, minu argipäev: tee vähem, ole rohkem/suurem.
Tee/ütle seda, mis sa oled.
See, mis ma teen, kasvab minust ja olukorrast välja kuidagi orgaaniliselt, ma ei pea kaalutlema, kõik on õige, kõik on hea, kõik kasvab ja õitseb ja seda täitsa ise, ma ei lükka tagant. (Hehe, muide - mu isa vastab küsimusele "Kuidas läheb?" alati "Kuidas lükkad, nõnda läheb!," mis tähendab seda, et kui panustad, saad tasu, kui laisutad, siis ei saa ka :) ). Aga mina nagu lihtsalt olen ja tasu tuleb nii et aina hüple ja plaksuta heameelest :)
Võibolla mul on madalad ootused :D, aga ma ise küll nii ei tunne.
Või oota, tegelikult - KUNA ma ise ei pinguta, siis ma ei oota midagi, ja kõik mis üldse tuleb on ÜLE OOTUSTE :D

Ja ikkagi... mul on selline tunne, et ikkagi teie suuresti aitasite mu siia kohta kunagi. Ma poleks saanud ise ja üksi.
Täitsa ausalt.
See, mida mu blogilugejad minu ja meie pere aitamiseks raskel ajal tegid, andis tulemusi ka näiliselt asjassepuutumatutes eluosades.
Aitäh teile, ikka veel ja iga päev. Ja kui te armastate ennast pooltki nii palju kui mina teid (iga päev!), siis olete küll omadega mäel, ma arvan. Ja teie olete ka kingitus maailmale, pole kahtlustki.

#gratitude_overload

Love you, beibs! 💖

kolmapäev, 6. september 2017

Loovus

Ma näen küllaltki regulaarselt unenägusid, kus ma ootan last.
Olen mõelnud, kas see tähendab midagi?
Hiljuti lugesin artiklit kõige sagedasematest unenäosümbolitest ja nende tähendusest ning nagu ma arvasingi, sümboliseerib lapseootus loovust, loovat eneseväljendust.

Aint et ... mul on selle loovusega alati olnud nirud lood :D
Ainus väljund on see blog siin, muidu ei ma joonista, ei tee käsitööd, võimalusel ei tee süüa :D, ei ehita ega meisterda, patsi ka korralikult punuda ei oska. Täielik kobakäpp. Kui mul on palutud aidata mõnda ruumi jõulukarva ehtida või kujundada mõnda plakatit, on kõik tulemuse suhtes rahulolematud :D - isegi kui ma olen hoiatanud, et saan sellega hakkama nagu 5-aastane laps.

Aga viimase poole aasta jooksul on mu lapseootuseunenäod veidral kombel muutunud.
Absoluutselt igas sellises unenäos ootan ma nüüd oma KOLMANDAT last. VT ja veel üks tüdruk mul juba on - nüüd ootan poissi.

Ei tea, kas mu alateadvus väsis ära selle teise lapse saamise loost ja arvas, et pärast kõiki neid aastaid tuleks juba kolmandat oodata? :D


esmaspäev, 4. september 2017

Tõde ei tee mitte ainult vabaks vaid ka õnnelikuks

It is always the false that makes you suffer, the false desires and fears, the false values and ideas, the false relationships between people. Abandon the false and you are free of pain; truth makes happy, truth liberates.
Sri Nisargadatta Maharaj


Roogi kõik võlts, kombe, tava, kujuteldavate kohustuste, teiste inimeste ootuste ja mulje pärast tehtu oma elust välja ja vaat, karlumpsti, oledki õnnelik.
Ehk siis jälle lauluke teemal 'ainult asotsiaalid on õnnelikud!'

Mõnikord mulle tundub, et mul on tekkinud uus sõltuvus: eheduse ja tõe sõltuvus.
Ilma ei saa enam kohe üldse mitte kuidagi, mitte kunagi ja mitte kusagil.
Selline sõltuvus võib inimesele elus palju probleeme tekitada :D
Ometi on selle poolt pakutavad hüved nii meeldivad, et mul pole mingit kavatsust end korrigeerida, distsiplineerida või doosi vähendada.



Metsiku inimese teekaaslased :D
Pildi autorit kahjuks ei tea.


---

Suts hiljem:

Ma komistasin umbes viiendat korda tsitaadi otsa, mida ma enda meelest olen jaganud, aga millegipärast on see kustutamata jäänud, nii et mina ka ei tea...

Aga selle teema juurde sobib nii hästi, et ma panen - saagu või topelt.

One of the most commonly overlooked

 spiritual practices 

is daring to be completely honest with everyone you 

encounter. Some may say others cannot handle their 

honesty, but true honesty is not a strategy or a

 weapon of any kind. It is the willingness to be open

 and absolutely transparent in sharing how any moment

 feels in your heart. It has nothing to do with

 confrontation, accusation, or any form of blame. True

 honesty is the willingness to stand completely exposed,

 allowing the world to do what it may, and say what it

 will, only so you may know who you are - beyond all 

ideas.




Matthew Kahn

pühapäev, 3. september 2017

KRISTIN NEFF "Enesekaastunne. Lõpetage enese nüpeldamine ja jätke ebakindlus seljataha"



Loomulikult ma pidin selle raamatu laenutama, sest enda vastu suuremeelne olemine on peaaegu ainuke asi, millest ma viimase aasta või kahe vältel rääkinud olen :D

Eks siin on tõesti sama jutt mis mul. Ei arvanud, et raamatust palju tsitaate saan, aga praegu olen 128. leheküljel ja sain tõestust, et see on korralikult läbi uuritud teema psühholoogidel ja järeldused olid nii kenad, et ma parem panen selle tsitaadi siia kõige esimeseks asjaks ja võibolla siis kunagi hiljem, kui olen raamatut edasi lugenud, teen sellest raamatust lisapostituse - aga võibolla ka mitte, sest ega siin midagi rabavalt uudset ju pole.

Aga nüüd see tsitaat:

Üks teadusajakirjanduse kõige selgemaid ja ühesemaid järeldusi on, et enese vastu kaastundlikumad inimesed kalduvad olema vähem murelikud ja depressiivsed. See seos on tugev: enesekaastunne vastutab kolmandiku kuni poole ulatuses selle varieeruvuse eest, mis inimeste seas depressiooni ja ärevuse osas eksisteerib. See tähendab, et enesekaastunne on peamine depressiooni ja ärevuse eest kaitsev tegur.

No vaat! :)
Olge enda vastu lahked!


Ja varem siia toksitud tsitaadid ka, eestpoolt siis:

*
Kui pakume pidevalt ise endale hoolitsust ja mõistmist, hakkame samuti tundma end hoolt ja tunnustust väärivana. Kui lubame endale empaatiat ja toetust, õpime arvestama, et abi on alati käepärast. Kui mähime end enesesõbralikkuse sooja embusse, tunneme end kindlalt ja turvaliselt.

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul oli küll nooremana nii, et mina pakkusin oma partnerile hoolitsust ja mõistmist ning ootasin, et tema jälle omakorda mind sellega varustaks. Ma ei tulnud üldse selle peale, et ma peaksin ise ennast mõistma ja lohutama. Kui mina olin kogu aeg oma partneri vajadustele häälestatud, siis eeldasin, et tema peaks samamoodi olema minu vajadustele häälestatud. Kui partner oli tähelepanematu, olin jõle kuri, sest mulle tundus, et ta jättis mu ilma võimalusest toetust saada. Kuid see on lühinägelik seisukoht. Mees näiteks on kogu aeg nautinud toetust, aga seda boonusena. Enese suhtes mõistva inimesena ei sõltunud ta välisest toetusest ja kui tal oli raskem, siis keskenduski endale, mitte mulle. Nüüd leian, et nii ongi hea, ainult et - parem oleks, kui inimene lihtsalt omaette ei hoiaks vaid ütleks oma partnerile, et ta on hetkel endale keskendunud, ja mille pärast.
Samas tuleks eneseavaldamisoskust kellegi pealt õppida - ei saa oodata, et see ise hakkab ilmnema ning ei saa süüdistada inimest, kes ei heieta pidevalt sellest, kui imelikult ja haavatavalt ta end täna tunneb.

*

Peonarkootikum MDMA (teisisõnu ecstasy) jäljendab oksütotsiini toimet ning seetõttu ollakse pärast selle tarvitamist nii enda kui ka teiste vastu pehmem, armastavam ja sõbralikum.

Oh mah gahd! Ma arvasin, et see ajab niisama elevile, teeb energiliseks.
Ma paneks kõik inimesed vahetult enne töölt koju pere juurde jõudmist ecstasyt või oksütotsiinisutsukest võtma - siis elaksid kõik pered teadmisega, et mitte kusagil pole nii hea kui kodus, ja mitte keegi pole nii tore kui su oma pere.
Vah, narkodiiler oleks minu tõeline kutsumus :D

*
Kui oleme langenud lõksu ja hakanud arvama, et asjad peavad hästi minema, siis kaldume arvama, et et miski on kohutavalt valesti, kui meil äkki hästi ei lähe. /.../ Kui läheneksime täiesti loogiliselt, siis arvestaksime tõsiasjaga, et tuhanded asjad võivad elus iga hetk viltu minna, seega on väga tõenäoline - õigupoolest lausa möödapääsmatu -, et kogeme reaalselt raskusi.

Mõeldud on siis lõksu, mille sisuks ongi arvamus, et kui me oleme arukad ja head, siis peab meil kogu aeg hästi minema ja tülin/möödapanek/raskus on tulnud meie eksimusest või eksitusest.
Väga nõus!

*

Kui oleme näinud palju vaeva endast positiivse pildi loomisega, siis kipume tajuma ohtu, kui teistel läheb meist paremini.

Hmmnjaa, seda minagi kogu aeg räägin. Et kui me pingutame, siis tahame selle eest tasu, mille üks osa kipub enamasti olema see, et teised ütlevad "ohhoo!", kui me enda saavutustest räägime :D.
Eriti teravalt torkab see silma USA filmides ja seriaalides, kui need, kes on saanud doktorikraadi, nõuavad, et neid kutsutakse doktor 'Smithiks', mitte härra 'Smithiks' ja parandavad nördinult otsekohe, kui keegi neid argise härra-tiitliga ristib. See on pööraselt huvitav, sest näitab ju just nõrkust ja sõltuvust, inimese väiksust.

*

Siin on tsiteeritud Hermann Hesset:

"Te teate sügaval sisimas päris hästi, et on olemas vaid üks ime, üks jõud, üks lunastus ... ja seda nimetatakse armastuseks. Armastage siis oma kannatusi. Ärge punnige neile vastu, ärge põgenege nende eest. See on teie tõrksus, mis haiget teeb, ei miski muu."

Mulle hakkab tunduma, et sada aastat tagasi teadsid kõik inimesed, et kannatuste eest ei saa ära joosta ja neid ei saa eitamise, teesklemise ja bravuuriga vähendada - ikka ainult enese inimlikkuse aktsepteerimisega.
Aga noh, raske on oma lapsi õpetada samaaegselt võimalikult kõrgele hüppama ja kaotustega leppima. Ei tule leppida mitte niivõrd kaotusega kui sellega, et suur hulk energiat läks raisku. Leppida ei tule mitte sellega, et energia läks raisku, vaid et me olime pingutuse tõttu teiste suhtes kärsitumad ja jäime lõbust ilma, tehes sel ajal - nagu selgub - tulutut tööd. See muidugi ei kehti pingutuste puhul, mida teeme nokitsedes asja kallal, mis meile endale põnevust ja huvi pakub. Sageli aga pingutame selleks, et ühiskonnas tunnustust saada, väljendugu see siis kõrgemas palgas, suuremas tunnustuses või paremas seksuaalpartnerite valikus :p Kui anname oma rõõmu ja jõu ära ja ei saagi midagi vastu, siis on ikka paha tunne küll... (Rõõmu ära andmise all pean ma silmas seda, et kui meil on raske, siis räägime teiste inimestega ära-sega-mind-toonil, isegi kui need on meie kõige kallimad.)


See raamat ilmus alles mõned kuud tagasi, nii et raamatukogus tuleks end ilmselt järjekorda panna ...
Samas, tõlge või teksti toimetamine on niruvõitu ("ning see õigustab omakorda tema õiglast viha"), nii et otseselt soovitada ei saa.


Aa, aga tegelikult midagi rabavat ma lugesin küll.

Võibolla te teate, et autistlikud lapsed on kergesti üle stimuleeritavad, mis tähendab, et neil võib ka väljaspool kodu vingeid jonnihooge ette tulla. Ma ise alati mõtlen, kui mõnda vanemat kui nelja-aastast poe ees kriiskamas näen, et ehk on jonn, ehk on autism. Aga olen küll näinud mööduvaid tädisid kurja nägu tegemas ja näpuga viibutamas käimas neile lastele. Selles raamatus aga ütles üks naine, et tema autistist lapsele andis võõras tädi poes laksu, et last distsiplineerida.
Vaat see tõesti rabas!


reede, 1. september 2017

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Nii kena päevake jälle! :)
Tahaksin õnne soovida kõigile koolilaste-emmedele, kes said vaba päeva selleks puhuks.
Minul näiteks oli see hea selleks, et sain oma trügimisfoobikust lapsele ise hommikul poest lilled ära tuua, nii et tema sai otse kodust lilledega minna ja ei pidanud hüplema teiste lillekrabajate ja -ämbrite vahel koos minuga.

Sel aastal läks Väiku 9. klassi - seega viimasesse tema praeguses mõnusas väikeses kodulähedases koolis.
Ta on üsna mures, sest kodulähedane keskkool pole suurem asi ja meil on selline tunne, et VT ei suuda ennast hommikustesse täis linnaliinibussidesse litsuda, et paremasse kooli sõita... Võibolla see enam pole nii, aga kunagi olid hommikused kesklinna poole suunduvad bussid nii täis, et viimased pealeminejad pidid sõna kõige otsesemas mõttes oma kehaga varem sisenenud inimesi lükkama, et uksed kinni saaks. Hmm. Äkki see pole enam nii? Et rahvaarv väheneb ja puha... Peaks mõnel korral ekstra vaatama minema, kui täis need hommikused bussid siis ikka praegu on... :D aga kui on samamoodi, siis VT vist ei suuda.
Jala nagu jaksaks ka ainult kaks esimest nädalat, selles maksimaalses stressihormoonide tulvas, aga edasi mitte...
Sellised huvitavad küsimärgid...
Pealegi kardab VT, et saab olema esimene viieline õpilane, kellel õnnestub eksamitel läbi kukkuda ja 9. klassi kordama jääda.

Aktust mina piilumas ei käinud, aga VT rääkis, et sai näpu otsa klassivenna tillukese õe, kes teadis VT'd - eks vist klassipiltidelt või ma ka ei tea ... Igatahes viis pisike piiga kohe VT näo ja nime kokku.
Aktusel olid ka väikesed kaksikud, kes hirmsat moodi kartsid, nii et emme pidi ise aabitsaid vastu võtma tulema kahe lapse vahel, kes oma nägu tema riietesse peitsid ja nutta tihkusid. Awww my gawd! Nii armas ja näu! :) Ja ometi olid need tirtsud ainsad, kes ei pidanud seda läbi tegema üksinda. Ikkagi - my heart! Nii liigutav!

Olen jälle nii segane ja õnnelik, et mul on hundirataste viskamise isu, kuigi pole seda kunagi osanud... aga ma mõtlen, et kui ma ükskord peaksin maale kolima, siis ma päris kindlasti õpin selle ära, sest just ainult see on mu elust praegu puudu :D


Muide, ma vist millalgi viitsin teha augusti-päeviku postituse, sest pläkerdasin selle jälle kõike värki nii täis, et tahaks seda imelooma lausa näidata; see on palju koledam kui sinimustvalge päevik, aga ilmselt olen nii lapsik, et mulle ikka meeldib igasugust träni sinna kokku kleepida... ilu pole nii oluline, kui ma ise päevikut teen. Teiste inimeste paberite puhul hindan küll stiili ja esteetikat :D Ma vahepeal natuke imestan, et ei taha ilusti teha, kuigi saan aru, kuidas saaks..., aga ega eriti ei viitsi imestada ka, lihtsalt teen, mis tahan.

Aga praegu tõmbasin arvutisse oma augusti-graafikud: energia, stress ja häpiness.
Mul oli vahepeal nii pingeline aeg - see paistab stressigraafikul kenasti kätte -, aga õnnetunne oli ikka kas hüper-super või lihtsalt hea. Ennast ka hämmastab :) Küll ma ikka olen tubli, mmmwahh, mwahh, mwahh! :D
Tegelikult ma ühel hetkel, kui ma stressist päriselt värisesin ja mõtlesin, et võibolla kohe minestan (kuna kõrvad läksid vatti täis), tabasin end mõttelt, et koos selle asjaga ja hetkeseisundiga olen ma ikkagi vist küll kõige õnnelikum inimene, keda ma tunnen... Et need asjad on lahus: probleem, mida ma hetkel viimase jõuga lahendada aitan, ja minu õnnetunne.


Kusjuures sel päeval, kui inimene sai selle otsa peale aidatud, kust ta ise edasi sai, oli mu stress küll kõige kõrgem, aga õnnetunne juba tagasi super-peal :)

Aga leidsin kaustast veel kaks 'erakordset' augusti-fotot.
Nimelt ma väga sageli õues ei käi ja juhtus nii, et esimest ja ainukest korda sel suvel käisin õues seelikuga 9. augustil. Kleiti olen küll kandnud, aga siis on teksapüksid all olnud. Palja säärega õues sel suvel - üksainus päev!

Tulin õuest ja hakkasin kohe joogamatil postist võetud ajalehte lugema...


Ja palun pöörake nüüd tähelepanu mu elu kõige pekisematele käsivartele! :D


Kui ma seda pilti vaatan, siis ma mõtlen, et numbrid ja näidud (energiagraafik) ei loe - ma olen ikkagi parem kui iial varem! :)


Kuku! :D
Viimane pilt samast kuupäevast.

Tsau-balu, nautige koolisügise algust ja kõike muud ka! 😘

kolmapäev, 30. august 2017

Maa peal tagasi :)

No vaat, juba kolm päeva näen ma maailma jälle nagu "normaalne inimene", jumal tänatud :D, ma polnud selliseks maailmakogemiseks küll veel valmis.

Nagu ma vist ka rääkisin, ei teinud ma järsku enam inimestel vahet. Kõik tundus olevat üks ja seesama inimene ja see kehtis ka Mehe ja VT kohta - ning ka minu enda kohta. Nagu oleksingi ainult 'mina' näinud igal pool. Nagu mitmesus oleks illusioon ja kõigil olekski üksainus ühine teadvus. Huvitav, et just suhtlusituatsioonides see mind sugugi ei häirinud, ja 'häirinud' võibolla on üldse liiga karm sõna, aga nõutuks tegi küll, sest mõistus ütles, et mul pole kõigi inimestega ühine teadvus, aga seda ma pidin jõuga meeles hoidma. Ja ehmatavalt raske oli hakata välja selgitama, mis siis saab olla ühiseks reaalsuseks ja mis mitte. Brr! Ehh, seda ma otseselt taga ei igatse, aga mööduva (möödunud!) kogemusena - vahva! :)



Aga asi, millest ma TUNNEN puudust, oli sellega kaasnenud ääretu kontsentratsioon, kuhu oli haaratud KÕIK. Nagu meditatsiooni ajal, aga püsivalt, mitu päeva järjest. Mul oli selline tunne, et kõik, mis saab teadvuses olla, oligi minu teadvuses olemas ja - kujutage ette - mitte mingit ülestimuleeritust, kuigi muidu mul ju juba ainult ühest meelest saadav stimulatsioon võib olla liig, rääkimata lärmist ja sagimisest ja ausalt öeldes mikserkannu käivitades ka mõtlen iga kord, et jookseks köögist ära selleks 20 sekundiks, mis see urrab..., aga siis mõtlen, et ringijooksmine on sama stressitekitav, kui selle jubeda möirgamise ajal näo krimpsutamine...

Aga jah, tundus, nagu mu teadvus haaraks mängeldes korraga kõike ja ei mingit segadust, vastupidi, hästi kirgas ja selge tundus kõik, liikumatu. Kui me end põnevasse raamatusse, maalimisse või sudokude lahendamisesse kaotame, siis oleme ka hästi fokuseeritud (voo tunne), aga siis teadvusesse mahub vaid see üks asi. Mul oli sama tunne, aga kõik mahtus ära.

Aga veel üks veider asi - sellest ajast mul nagu polekski mälestusi. Vaatan päevikuid ja - täitsa nagu ikka nakitsesin oma väikeste asjade kallal, aga jäljed oleks nagu lõpuni ära põlenud.

Praegu, kirjutades hakkasin mõtlema, et ehk mul sellepärast oli selline selgus ja liikumatus peas, et kõik (mis sai olla) oli teadvuses sees ja meel ei pidanud ühelt mõttelt või kujundilt teisele hüppama, nagu ta tavaliselt ju teeb. Polnud, kuhu hüpata.
Noh, see tunne võiks küll iga kell tagasi tulla! :D Ma kohe uuriks lähemalt! :D

Praegu on mul selle seisundi jääknähud, mis väljenduvad sünkroonsuses nii et ma vaatan ja imestan tegelikult siiamaani, mis kummalises ja imetabases maailmas me elame...

Veel... ma kaalun võimalust, et see teadvusnihe oli seotud stressisituatsiooniga, mis nõudis minult palju ja mitu päeva rääkimist raskes olukorras isikuga (sellest episoodist lubasin ma oma blogis mitte kirjutada, nii et ei täpsusta). Tean, et aitasin teda hästi-hästi palju ja seekord isegi tegudega, mitte ainult sõnadega, kujutate ette! :D

Võibolla mul oligi selle olukorra lahendamiseks teistsugust teadvusseisundit vaja.
Sest nii uskumatu, kui see ka pole, sellele emotsionaalsele olukorrale oli võimalik leida suurepärane lahendus lõpuks, lihtsalt nõudis sammukesi varemuurimata suunas. Ja ma enam-vähem tassisin selle inimese sinna, sest mina teadsin, mis aitab.
Vedas tal siis :D - oma asjade lahendamiseks pole ma sellist jahedat pead ja kindlat kätt leidnud :D

Eks kui järgmine kord midagi rabavat juhtub, saab kontrollida, kas mul katus ... tõuseb :D, ma ei saa öelda 'sõidab', sest mul oli pigem tunne, nagu mu mõistus oleks pimedast püstkojast järsku katedraaliks muutunud :D
Nüüd on jälle lihtne onnikene :)

Aga hüvastijätusõnadeks siia üks mõnus mõtteavaldus, mis mulle väga korda läheb; teemaks jäägitult aval eneseväljendus - alles oli mul VT'ga sellest juttu ja täna leidsin juhuslikult täpselt sama tooni sõnumi teiselt inimeselt:

One of the most commonly overlooked spiritual practices is daring to be completely honest with everyone you encounter. Some may say others cannot handle their honesty, but true honesty is not a strategy or a weapon of any kind. It is the willingness to be open and absolutely transparent in sharing how any moment feels in your heart. It has nothing to do with confrontation, accusation, or any form of blame. True honesty is the willingness to stand completely exposed, allowing the world to do what it may, and say what it will, only so you may know who you are - beyond all ideas.


Matthew Kahn

esmaspäev, 28. august 2017

Tsitaati ka

"Olete kohanud paljusid askeete ja erakuid, aga täiesti vabanenud inimest, kes on teadlik jumalikust loomusest, on raske leida. Pühakud ja joogid saavutavad suurte pingutuste ja ohvritega palju imelisi võimeid ja võivad teha palju head aidates inimesi ja kasvatades nende usku, aga see ei tee neid veel täiuslikeks. See ei ole tee tõe juurde, vaid vastupidi, ainult ebatõe suurendamine. Pingutus viib alati lisapingutustele, pingutuse tulemusi tuleb kaitsta laostumise ja kadumise eest. See, mida võite kaotada, ei ole tõeliselt teie oma, ja mis kasu võib teile olla sellest, mis ei ole teie oma? Minu maailmas ei tehta midagi vägisi, kõik sujub iseenesest."

***

Küsija: Olen tutvunud teie õpetuse üldise sisuga. Tahan ainult rahu.
Nisargadatta Maharadž: Saate kogu oma soovitud rahu otsekohe, kui seda tahate.
K: Ma ju tahan.
NM: Te peate kogu südamest tahtma ja elama oma elu tõeliselt.
K: Kuidas?
NM: Öelge lahti kõigest, mis teeb teie meele rahutuks. Loobuge kõigest, mis rikub seda rahu. Kui tahate rahu, väärige seda.
K: Kõik on ju väärt rahu.
NM: Vaid need väärivad, kes ei riku seda.
K: Mis moel seda rikun?
NM: Olles himude ja hirmude ori.
K: Kuigi need on õigustatud?
NM: Teadmatuse ja tähelepanematuse tekitatud tunded ja suhtumised ei ole kunagi õigustatud. Otsige kirgast meelt ja puhast südant. Teil on vaja vaid jääda tähelepanelikuks ja vaikseks, küsida teed oma sisemusse. See on ainus tee rahuni.

Tsitaadid NISARGADATTA MAHARADŽi raamatust "Sinu ärkvelolek on uni"



Seega ... kompromissitus on tee püsiva õnneni. Ei tohi ennast killustada vastukäivate soovidega nagu "tahan rahu" ja "tahan oma sugulastele/kolleegidele vms meeldida".
Ei tohi teha kompromisse, mis viivad sind endast eemale, süvenda iseolemise tunnet ja kõik sujub iseenesest. See on nii hirmus lihtne ja ometi võimatu enamiku jaoks meist ...

laupäev, 26. august 2017

Veel luululisi lugusid

Tjah, ma ei tea, kas see mu kummaline seisund jääbki kestma ja kas ma kodunen selles paremini, aga praegu räägiksin teie lahkel loal ühest veidrast asjast, mida olen enda juures täheldanud.

Ma ei oska enam vastata küsimustele stiilis "Mida sa teeksid, kui ...?"
Mul tekib mingi segadus pähe ja ma mõtlen: aga täitsa ükskõik, mida ma teeksin, küllap ma õigesti teeksin, ma usaldan oma olemust, see reageerib minu eest, ma ei pea mõtlema ega isegi teadma, mida ma teen. Reageerimine ja olukord on koos(kõlas). Sa teed seda, mis sa hetkel oled. Ma ei saa praegu öelda, mida ma teeksin, sest seda olukorda ju pole! Seega ma ei reageeri. Ja seega ei saa ma selle asja kohta midagi öelda.

Ja see näib mulle endale veidi imelik. VT ikka armastab selliseid küsimusi küsida ja ma alles ju oskasin neile vastata!...
Mul on tunne, et ma ei saa enam oma isiksusest üldse sotti, seetõttu ei saa ma midagi ette otsustada. Olemine ja tegu on koos/ühtne.
Aga liiga pretensioonikas oleks öelda, et ma olen 'puhas olemine' ja isiksust enam polegi. Ilmselt ei saa see nii olla, aga praegu on selline tunne olnud küll, et hoiakud ja kalduvused on kadunud, seda vana mina ma praegu kätte ei saa ja see on imelik tunne, ausalt öeldes. Ma olen nii ... lahti.


Ja lisaks üks nukker tõdemus.

Inimesed asuvad enesearenduse või vaimsuse teele selleks, et neil oleks kergem elada, kergem armastada, rohkem rõõmu ja rahu elus. Kuid inimestel on ettekujutlus, et nad saavad selle puhtama ja rahulikuma vaimse nägemuse abil elada oma argielu.
Aga kahjuks võib juhtuda selline asi, et see argielu koos töö ja perega muutub nii tähtsusetuks ja kahvatuks (hinduismis elumäng: lila), et sa kas ei suuda oma energiat sinna panna, või teenid edasi, aga kui mitte ülemust ja sõpru, siis su perekonda võib küll solvata samastuva kiindumuse kadumine (pole enam "MINU naine", "MINU laps", "MINU" maine), kuigi hoolimine jääb ju alles ja on siiras. Lihtsalt, ma ei tea, kas saab siis pingutada naudingute nimel, mida su pere elult saada soovib, kui sinu jaoks on naudingud alati seotud kannatusega - kes otsib naudinguid, leiab alati ka kannatuse - ja sa ei taha ju seda oma perele...
Et - tundub, et saad oma peret aidata pigem neile kannatuste olemust selgitades, mitte nende soovitud hüvede nimel rabades ja see ju ongi tõsi, aga su pere tõenäoliselt seda uskuma ei jää ja on veendunud, et oled lihtsalt isekas ja laisk :D

Igatahes ma saan praegu eriti hästi aru, miks inimestel soovitatakse oma edasiliikumises vaimsel ja spirituaalsel teel mitte olla tormakas.
Kui sa käid tööl, sul on pere, sõbrad, sugulased ja hobid, siis sul polegi aega niisama endasse süveneda. Ja ongi tore, sest kui sa oma minaga lõpuks kokku saad, siis ma pakun, et sul hakkab väga raske teha neid vanu asju, mis sulle su muutunud seisundis enam mitte midagi ei too ja need tunduvad sama napakad, nagu praegu tunduks lõunasöögi ajal pidevalt laua tagant püsti tõusmine ja taas istumine - miks peaks keegi seda tegema? Samamoodi imelike ja mõttetutena hakkavad näima paljud asjad, mille tegemist varem oled ehk vajalikuks pidanud. Sul pole mitte midagi peale iseenda vaja ja mida sa siis ütled inimestele oma elus? Nad ei taha kuulda, et iseolemine on kõik ja ärge te ka kooli/tööle minge :p. Seega ongi hea, et see vabaduse seisund niisama lihtsalt meil käeulatuses pole. Me tahaksime leitavat rahu, kindluse ja armastuse tunnet kasutada oma elus, aga äkki on see võimatu? 'Ärkamine' paiskab meid vanast elust välja. Ning me peame leppima sellega, et kõik meie kallid ise tahavad jääda asisemasse maailma, kus on naudingud ja kannatused, võidud ja kaotused, sest nemad ei tunne teist. Inimene ei saa lõpetada rahateenimist ja muud elumängu, kui tal veel sisemist rõõmu pole. Ja kuni ta ringi asjatab ja ennast killustab, seda sageli ei tulegi! Seega: kinnine ring.
Ja mulle tundub, et see ongi vajalik. Sest - kui see rõõmus, kindel rahu saabub, siis ei saa me seda enam millekski kasutada. See lihtsalt on.


Minagi laveerin praegu kahes maailmas korraga ja ma usun, et niimoodi võib ennast tunda skisofreenik :D
Ei saa öelda, et ma kahetseks praegust seisundimuutust, aga ma pole ka ekstaasis sellest uutlaadi olemise kogemusest, millist varem ju ikkagi lootsin ja tahtsin, kasvõi mitmekümne elu pärast, kiiret mul tõesti polnud... võibolla seda rutem see juhtus?!... Hinnangut pole, aga on aeglane uurimine ja mõningane nõutus selles osas, kuidas ja kui kaua veel ma neid kaht maailma klapitama pean, kuigi on ka selge teadmine, et kõik on korras nii või teisiti. Ja seda nii minuga kui ka kõigi teiste inimestega.



Ma hakkasin siin mõtlema, et ma olen end nii palju aastaid hästi nõrgaks inimeseks pidanud, sest ma ei suuda teha suurt midagi sellest, mida inimesed tavaliselt suudavad - kohe hakkab sada häda tervisega, kui üritan. Aga äkki on vastupidi...? Äkki oli mu hing nii tugev, et kohe sekkus, kui ma maiste askelduste maailmas kanda kinnitada üritasin? Tegi selle mulle võimatuks!?
Huvitav mõte, mis? :)



---

PS, need on minu isiklikud kogemused nii, nagu ma oskan neid kirjeldada. Ma pole valgustunud, ma pole kõiketeadev, ega taha kedagi õpetada, kui see ka nii vahel kõlada võib. :)
Lihtsalt mõtisklen ja jagan oma kogemusi. 😘