Ühe raksuga või jupikaupa?

Olid ajad olid majad, mil mulle tõesti meeldisid igasugused ajakirjad.
Nüüd kipub nii minema, et viskan need lugemist ootavate asjade riiulisse ja loen kusagil pool aastat-aasta hiljem. Lihtsalt ei tõmba enam, artiklid on liiga lühikesed, et midagi huvitavat teada saada...

No vaat, eile seevastu lugesin ajakirja "Psühholoogia Sinule" - saime kunagi mõned mingisuguste Swed-pangas Mehe arve kõrvalt kogunenud boonuspunktide eest.

Esimene number, mida kunagi lugesin, ei meeldinud mulle.
Kuidagi kõledalt optimistlik oli. Et soovi ja kõik läheb korda, palun järgmine!
Aaaga see number, kus Jan Uuspõld kaanel (6/2014) oli täitsa huvitav!


Üks naine rääkis, kuidas ta paranoidse skisofreenia diagnoosiga elab ja üksi tütart kasvatab, olles mitu psühhootilist episoodi läbi elanud nii, et veel ei teadnud, mis temaga lahti on.
Jah, see aeg, kui diagnoosi veel pole ja mõtled, et asi on intellekti puudustes - iga mõistlik inimene ju saaks aru, mis toimub ja kuidas toimida -, ongi kõige raskem.

Siis Jan Uuspõlve alkoholismilugu...
Tõtt öelda oli see samasugune nagu teisedki alko-lood, aga ju siis oli hästi kirjutatud :D
On inimesi, kellele alles viinapudelilt korgi pealt keeramine annab teada, et töö on lõppenud ja nüüd algab puhkus - ilma selle liigutusega ei oskagi ennast välja lülitada.
Mu elus on olnud perioode, kus ma olen ka mõelnud, et kas ma olen alkohoolik?...
No ilmselgelt pole, kuna juba ... oh, ma ei teagi... kaks või kolm aastat ei viitsi ma alkoholi tarbida - see lihtsalt röövib mult tundide kaupa ärksust. Kuid omal ajal püüdsin oma tundlikkust alkoholiga ravida küll ja "Ülitundliku inimese" raamatust lugesin, et seda teevad väga paljud 'ÜTId'. Sest neil/meil tõesti on vaja end tuimastada, kui me tahame kusagile minna ja jõuda. Meeled on vaja ära nürida! Paraku kaotab alkohol mingil hetkel oma positiivse toime ja jätab inimesed hätta. Kuid aastaid - see töötas!


Aga kõige lahedam oli üks majanduspsühholoogia valda kuuluv artikkel, kus tutvustati ostukäitumise-uurimusi. Näiteks vaadati, kas mängitav muusika mõjutab veinivalikut. Selgus, et klassikalise muusika puhul osteti rohkem kalleid kvaliteetveine. Kui mängiti Prantsuse muusikat, osteti Prantsuse veine kolm korda rohkem kui Saksa veine - ja vastupidi: kui mängiti Saksa muusikat, osteti Saksa veine kolm korda rohkem kui Prantsuse veine. Kusjuures kui inimestelt küsiti, kas nad usuvad, et muusika mõjutas nende veinivalikut, vastas 86%, et kindlasti mitte!

Samuti on inimesi püütud tervislikult toituma mõjutada, paigaldades ostukärudele peeglid nii, et need näitasid inimese kõhtu - mis on veider, arvan ma! :D  Aga väga lahe oli katse, kus käru jagati kollase joonega kaheks, millest üks pool oli ette nähtud puu-, juur- ja köögiviljadele. Ja see tõesti toimis - ' 'värske' toidu ostmine suurenes 10%!

ninja turtle belly

Aga üks asi jäi häirima ka - mitte, et see ajakirja süü oleks.
Üsna alguses oli tsitaat Anatoli Nekrassovilt:

Tähtis on alati meeles pidada, et me ise meelitame ümbritsevaid inimesi oma ellu ja nad mängivad neid rolle, mis meie neile määrasime.

Mh, noh, ma enam vähem usun seda.
Aga kas ma tõesti olen kutsunud E oma ellu? Selle VT kunagise kasvataja, kes kogu aeg kontakti otsib!? Nüüd ta kirjutas, et tuleb Tartusse psühhoneuroloogiahaiglasse ning ridade vahelt võib lugeda, et ta ootab mind külla.

Olen mõelnud, miks temaga suhtlemine mulle nii vastumeelne on?

Ma enda arust ei saa temaga lihtsalt mingit kontakti, pole olnud ühtegi teineteisemõistmise hetke. Ma lihtsalt räägin temaga kenasti - kas ma olen tõesti ainuke?
Kuid see on väga raske, sest ta on selline... tuim tükk. Inimesemütakas. Ma ei imesta, et tal sõpru pole - ja samas ma tean, et ta suhtleb teiste naistega ka ja ma ei suuda uskuda, et veel rohkem pingutades kui minuga. Kuidas ma saan olla kõige lähedasem inimene, kes tal on?

Pealegi, kui olen temaga kohtunud mõne tema teise tuttava juuresolekul (kui VT ja tema tütar olid lasteaias rühmakaaslased, käisid nad teineteise sünnipäevadel, ning ka sel suvel kutsus ta meid VT'ga oma tütre sünnipäeva puhul kohvikusse, kus oli veel paar täiskasvanut), on ta mind alati tutvustanud, kui ühe tuntud inimese sugulast ja ma pean endalt lõpuks küsima, kas ma olen tema jaoks trofee-sõber, staatuse upitaja? Sest mingit lähedust või osadust ju pole!?

Ühest küljest - kuidas öelda inimesele, kes on kaks-kolm aastat depressioonis olnud ja läheb järjekordselt haiglasse, et sa ei taha teda näha? Teisest küljest tunnen, et ta on mu surunud väljapääsmatusse olukorda, öeldes, et olen ainuke, kellele ta on rääkinud oma traumast...

Aga mis teha, ma ei tunne temaga mingit sidet, pigem rohkem reservatsiooni kui enamikuga teistest inimestest, sest ta on ... nagu hiiglasuur pigi-kamakas minu jaoks... Olen väga osav inimestega ühist keelt leidma, kuid minu suhtlus temaga on minu jaoks üks jube rügamine. Ja teda tema muredest läbi kanda - oeh!, ma ei jõua! Pealegi - ma näen teda nii rahuliku ja isegi tuimana... ma ei oska temaga mitte midagi peale hakata...

Eks ma nüüd pean mõtlema, kas ma venitan seda suhet, kuni ta saab aru, et suhtlen 'pika hambaga' (kuid mulle tundub, et tal pole mingit kavatsust sellest aru saama hakata :D) või lihtsalt ei vasta enam mingist hetkest... Sellise valiku ees olen varemgi seisnud ja alati olen valinud, et kirjutan ausalt, mida ma tunnen. Aga tema on teistmoodi... nii ebateadliku inimesega ma pole kunagi suhelnudki...

keegi tuleb sul külla,
keegi kauge ja hea...