Siinsed sündmused on lähemal, kuid mõtteselgus, mida 'ümmarguse südame' raamatus nautida võis, jätkub ka neil lehekülgedel. Väga haarav raamat, sealjuures oskas Epp isegi USA presidendivalimistest ja kandidaatide taustadest rääkida nii, et tegi minujaoks asja selgemaks, kui kõik seniloetud-kuuldud uudistejupid kokku!
Eks me kõik teame midagi Ameerikast: mäkburgerid ja kokakoola, lollid paksud ameeriklased, kallis arstiabi ja välise edukuse kultus, tordid näos, meeletu raiskamine igal pool... Aga kui keegi pikemalt või sagedamini sel kõigi võimaluste maal viibib, kuuleb temalt alati uusi ja huvitavaid asju. Näiteks minul polnud õrna aimugi, kui hellakesed nad on eriarvamuste osas! Olgu, kellegagi tutvudes küsitakse filmides-seriaalides küll ruttu, et kas hoiad pöialt sellele või teisele... spordimeeskonnale..., aga et kellegagi tutvudes püütakse kohe välja selgitada, kas ta on vabariiklane või demokraat, ja et see on tõesti asi, mis võib takistada lähedaseks saamist - see oli küll ebameeldiv ja veider.
Uute inimestega juttu puhuma asudes on siin alati see hirm, et kas nad on sinuga ikka samal pool rindejoont. Käib pisike kompamine: demokraat või vabariiklane? Mike jõuab meile esimeste minutite jooksul autorooli taga ära rääkida oma lühida eluloo: nooruspõlves läks ta sõjaväkke, sai seal kuidagi seljavigastuse ja siis otsustas erru minna... "Sain aru, et mina ei taha selle riigi mõttetutest sõdadest osa võtta!"
"Rääkides mõttetutest sõdadest..." kompab Justin,,,
"No midagi kurvemat ja mõttetumat kui Iraaki minek poleks saanudki välja mõelda!" tulistab Mike ja jääb ootama.
Buuh! Olemegi omainimesega kokku sattunud. Ka tema on demokraat ja Bushi-vastane. Justin ja Mike hakkavad teineteise võidu kiruma ja arutama, pinge on maas.
Brrr!
Kõige jubedam on see enesekindlus: mina tean, kuidas teha tuleb!
Kõik teavad, et teised peavad tegema 'nende moodi'.
Ja mõelge, kui õudne, kui inimesed, keda
Näiteks tahab Epp mehevenna pulma minna Eesti-kodust kaasa võetud ilusa kleidiga. Ämma arust on see KOHATU.
"Miks sa tahad vana, tahad, ma ostan sulle uue kleidi ise?" ei saanud Justini ema aru.Oh aeg, milles probleem? VANA kleit! Peaasi, et kena on ju!
"Aga keegi pulmaseltskonnast pole ju seda kleiti näinud peale Justini; mulle lihtsalt meeldib see kleit."
"See on su mehevenna pulm ja sa kannad vana kleiti!?"
Samas, ma pean ütlema, et Epu enda jäärapäisus ajas mind ka kohutavalt närvi :D
Ämm on tarbimishull ja Epp on öko-armastaja.
Ja mõlemad!, mõlemad kondavad ringi ja õpetavad teist 'õigesti' elama.
Siin kuulub minu, kes ma küll ka ei salli raiskamist!, poolehoid Ämmale, sest - TEMA KODU!
Ma ei kujuta ette, kui minu koju tuleks keegi, kes hakkaks pidevalt märkusi tegema, et ma kustutaks veel mõne tule, tõmbaks veel mõne juhtme seinast, viskaks oma keemilised puhastusvahendid kus see ja teine ja käiks minu prügikastist pudeleid välja sikutamas (kui neid seal oleks - me sorteerime küll). Ma ei kujuta ette! See on minu kodu, minu kodu!!! - kuhu ma veel saan minna, et oma elu oma käe järgi seada? Minu juurde selline inimene teist korda külla-elama ei tuleks. Ma ei suudaks! Ma ei hakka vaidlema inimesega, kiruksin blogis, kindlasti :D, aga kui tal oleks veel vaja minu juures öömaja, siis ma püüaks talle kindlasti meenutada, et tal oli siin väga paha. Et see pole päris tema scene. Ma ei kujuta ette, et ma hakkaks VT toas või tulevases kodus midagi 'optimeerima', kui ta oleks täiskasvanu, ja eriti veel siis, kui juba on teada, et meie arvamused, jah, tõepoolest, lähevad lahku. Teine inimene võib olla selline nagu ta tahab. Ei tohi karata teise inimese identiteeti lammutama! Teine inimene tahab oma kodus end tunda... nagu oma kodus, eksju!
Aga seal nad olid, Ämm ja Epp, teineteist võõristamas ja teineteise kallal näägutamas :D ja "delikaatseid vihjeid" tegemas.
Üks igapäevane stseen mu elust mehevanemate majas: ma astun inimtühja kööki, vaatan, et telekas mängib, panen kinni, ja kui kümne minuti pärast tagasi tulen, mängib telekas jälle... ikka tühjas köögis.
Panen tühjalt mängiva pilli jälle kinni. Kümme minutit hiljem tulen taas. Märkan, et telekas käib jälle, aga pult on kadunud. Kas John on puldi ära peitnud, et ma ei saaks telerit vahepeal välja lülitada?
Otsin silmadega kadunut, ise muiates olukorra koomilisuse üle, kui Papa John saabub. "Ära pane kinni, ma tulen kohe tagasi," ütleb ta ja lahkub. Kuulen eemalduva auto mürinat.
:D
(Mul mängib hetkel telekas, põleb laualamp, sees on madratsi elektrisoojendus... ja no arvuti, eks. Võibolla ma ikkagi pole nii öko, et mõista lapsevanemlikke maailmapäästjaid... Mulle tundub, et kui täiskasvanud üritavad teineteisele oma arvamust peale suruda, on see hullem veel kui raiskamine :D).
Mõtlesin kirjutada ka meeletust rabelemisest reisimiste ja pulmade korraldamisega seoses, aga - ei suuda :D
Nii õudne sabistamine-rabistamine!
Ma ei suuda sellekohaseid ära märgitud katkendeid ülegi lugeda - sellepärast ma teleka käima paningi, et tundsin pööritust ja tahtsin tähelepanu hajutada... huuuuuhhhh!
Igatahes nendest asjadest on ka - pulmadele mõtlejad, lugege ja värisege! :D
Mis aga oli alati lõputult tore: lastejutud! :)
No nii armsad ja vahvad tüdrukud! :)
Pööraselt seltskondlik Marta ja tilluke tõsine Anna emme puusal... 'Ümmarguse südame' raamatus ütles Epp, et ta on teadnud, et lastest saavad tema... päästjad või elu mõttestajad... midagi sellist. See on mõlemast raamatust nii veenvalt näha, ja see on naiselik ja kena ja armas... :)
Jah, väga raske, kui lapsed peavad kohanema kahe täiesti erineva riigi eluviisiga, kuid kui nad seda suudavad ja neurootikuteks ei muutu :D, siis on see kahtlemata suur-suur rikkus...
Lõpuks minu lemmik-katkend - loomulikult laps-staariga :), kohvikus:
Mõne aja pärast tulevad hoovi kaks tugevalt ülekaalus noort naist ja vallutavad kõrvallaua. Marta keksib nende laua juurde, esineb oma tavalise repertuaariga, siis jätkab komplimentidega: "Hei, kas sa tead, et sa oled Barbie moodi! Sa oled täpselt Barbie moodi!"
Sel hetkel, kui ta seda ütleb, märkan ka mina sarnasust. Ühel hiiglaslikul tüdrukul on nimelt blondid pikad juuksed.
Ma pole tükk aega niisugust mürisevat, vabastavat naeru kuulnud. Hiidtüdrukud on oma toolidel röötsakil, nende naer on nii nakatav, et natukese aja pärast väänleme kõik selle käes.
"Kas ma võin teie tütre endale koju kaasa võtta?" viiksub Barbie naeru vahele. "Mul oleks vaja, et ta seda mulle iga päev ütleks!"
Igati kütkestav lugemine! :)
Mulle väga meeldivad sellised elu-perioodi-lood... nende puhul inimesed tõesti kirjutavad asjadest, mis neid on puudutanud ja millest nad teavad. Ei ole mingit õhku ega mõttetuid sildu, kõik on oluline. Ja kui on hästi kirjutatud, nii et ei pea koperdama läbi koledate lausete - mis siis viga!
Väga tore, et inimesed julgevad oma elu niimoodi jagada - kuigi on ette teada, et mingi osa lugejatest kritiseerib :D (Guilty!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar