neljapäev, 30. oktoober 2014

Vana jahu

Hehe, ma tean, et ma olen sel teemal juba mitu korda kirjutanud, aga karu siin minuga ('bear with me here')!

VT tuli täna koolist veidi pärast kolme. Mina sõin parasjagu köögis oma igapäevast kausitäit porgandi-õunasalatit (mu köögikombain hekseldab pool kilo porgandit ja ühe suure õuna kümne sekundiga mahlasteks ribadeks!) - temal oli nii palav, et ta jõi vett ja jättis puutumata oma praekartulid-viinerid-salati, võttis lihtsalt õuna.

Ta ütles, et müslitahvlite kooli kaasa võtmine oli suurepärane idee, kuna sellest ajast peale tunneb ta end koolipäeva jooksul palju tugevamana! :)
Suur tänu sellele, kes meile selle mõtte andis! :)

Ja siis jõudis jutt kehalise kasvatuseni. Ta oli mures tänase tunni pärast, kuna ootamatult tuli hüppenöör hindele vastata - et mitu hüpet minutis teed. Eelmisel aastal oli ette teada, et järgmises tunnis tuleb seda hindele vastata ja VT harjutas kodus iga päev. Seekord sadas hindamine ootamatult kaela ja tüdruk oli mures. Pealegi olid nad enne mänginud pallimängu, teinud kätekõverdusi ja miskit värki veel, nii et kui hüppamiseks läks, oli VT juba jube väsinud. Logisime siis sisevõrku ja seal oli paks 'viis' ja tunnustavad sõnad: tegid 32 hüpet rohkem kui eelmisel aastal!
Jeeee! :)

Ma vaatan, kuidas ta mulle räägib/etendab, kuidas ta on väsinud ja siis ennast kokku võtab ja hüppab nagu jaksab, kuigi ei julge head tulemust lootagi - ja mul on nii hea meel!

Mina küll selline polnud... Kui ikka tundsin end ebakindlalt, siis andsin kohe 'loobumisvõidu', ei vaevunud üldse pingutamagi, et oleks seletus, miks mul nii halvasti läks: vaat meelega tegingi halvasti; ei huvitanud üldse!

VT ütles, et eelmisel aastal (kui oli teine õpetaja) oli ta nii väsinud karjumisest ja kolmedest ja karistustest (kaotanud meeskond pidi võitnud meeskonna pilgete saatel kätekõverdusi tegema vms), et see viis ta arvamuse koolist alla.
Ta on praegu nii õnnelik, et neil on nüüd õpetaja, kes iga võistluse eel rõhutab, et pole oluline, kes võidab - tema hindab kaasategemist!
Eelmine õpetaja läks võistkonnamängude ajal nii hasarti, et mõjus VT'le hirmuäratavana ja ma tean täpselt, mida ta tunneb - minus tekitavad energilised ja valjuhäälsed inimesed sedasama tardumust ja jubedustunnet :D

Aga eks võidule orienteeritud inimesed ongi sageli need, kes võidavad...
Neilgi tuleb elada lasta :D

Ja ma olen aru saanud nii, et mõned lapsed - ja isegi täiskasvanud - töötavadki paremini siis, kui neile 'põrgut tehakse'. Mina paraku 'töötan' ainult hea sõna peale. VT on minu silmis niiiiiii hirmus vapper, et ta suutis endas tragidust säilitada terve masendava aasta...
Ja ma ütlen: ka muude ainete hinnetest ja tagasisidest õpetajatelt on näha, et tal on jaksu rohkem pingutada ja rohkem usku headesse tulemustesse: täna vaatasime oktoobrikuu hindeid eraldi ja kekas on ainult viied :D, koondhinne oli 4,968.
Selle koondhindega on nii, et kui ta pole nii hea, siis ei huvitagi!, aga kui see on kõrge, siis on hea meel ikka! :)
Näen, et VT on minust vapram, vastupidavam ja distsiplineeritum (mina unistasin ja lugesin õpikute taga salaja juturaamatuid, kuni oli aeg magama minna) ning see teeb mulle tõesti tohutult rõõmu! :)
Yay! :)
Ma muidugi usun, et te ka rõõmustate! :D



Piltidel rõõmsad tegelased izismile.com'ist :)

5 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Rõõmustan!
Eriti müslibatoonide üle! Nii tore, et laps ise saab aru, et tal jõudu rohkem!

Hüppenööri koha pealt-sellest tuleb ta perfektsionism mumeelest välja. Et ta väga hoolib, mis teised arvavad. Aga ah, see läheb pärast puberteeti üle :)

karikate emand ütles ...

Hahaa, perfektsionismist rääkides: hetk tagasi käis ta mulle uuesti oktoobri keskmist hinnet näitamas. Vahepeal pandi tänased hinded sisse ja nüüd on ta keskmine 4.998 :D

Noh, ma usun, et ta siiski ei hakka arutult seda 5,0 taga ajama, mis kaob esimese 'neljaga' terveks semestriks... Sellest tuleks ainult kibedust ja muret.
Kordan veel, et perfektsionism minu arvates EI ole hea omadus.


Mis müslibatoonidesse puutub, siis mul on ka nii hea meel - seda enam, et VT algul ei tahtnud seda muudatust vastu võtta. Tegin järeleandmise, et ta saab šokolaadi ka. Selle sööb ta hommikul kodus ära, müslibatoon jääb kooli.

Muide, minu jaoks on need müslibatoonid ikka üllatavalt magusad! 'o'
Aga šokolaadidest on need ikka tervislikumad.

sjuteist ütles ...

Ma mõtlesin, et siit tuleb mõni "jahukoi" postitus :D

Rõõm kuulda, et Eestis on ka selliseid kehalise õpetajaid, kes hindavad õpilase individuaalsset arengut, mitte ei võta lahti neid vanu nõuka aegseid teste (kus cooper, kõhulihased, rippumine, paigalt kaugus jne olid kõik välja toodud punktide ja hinnetena. Olen aasta Rootsis elanud ja nautisin seal kehalise tunde, need olid lust ja rõõmupidu, hindelisi asju oli vähe, tähtis oli osavõtt!

Mari ütles ...

Ma arvan, et see, kui tugevad me oleme, sõltub paljuski sellest tunnustusest, mida me kodus lastena saime.
Selles mõttes kiitus sinu kui ema aadressil. Usun, et kui meil satub olema selline ema (vanemad),kes meid tunnustab sellisena nagu me oleme,siis me suudame palju elus korda saata.

karikate emand ütles ...

Sjuteist,

VT perearst rääkis, et tema teada ei hinda keegi enam normide järgi! Ilmselgelt ta eksib! :D
Ta ütles lausa, et mitmes Tartu koolis ei pandagi kehalises kasvatuses hindeid - kui kenasti osa võtad, tuleb 'arvestatud'.
Mu vennanaine rääkis, et Austraalias ka ei panda kehalises kasvatuses hindeid. Nii lapsed kui õpetajad arvestavad sellega, et kehaline on lihtsalt selleks, et noor inimene vajab liikumist pikkades tundides istumise vahele. Kehalist kasvatust võeti sportlike mängude ajana! Vaat - see on lahe! :)


Mari, aitäh! :)