Vaatasin oma vanad päevikukatked üle ja sain aru, et olin lugenud vaid esseesid. Veel meenus, et "Tarzani seiklused Tallinnas" oli üks väheseid raamatuid, mis ma keskkooli ajal pooleli jätsin...
See pärast oli väga huvitav näha tema luulekogu. Ja juba vaid silmi üle libistades sain aru, et mulle kohe päris kindlasti meeldib! Veider, eksole?! Kui ikka tunned, et mõistad mingit autorit, siis peaks justkui kõigega sidet tundma või mis?
Luuletused...
Üksildus, välja jäetus, kõrvale jäetud olemine, kaotused, lootusetus - see tunne jäi neid luuletusi lugedes. Kui sa tahad olemas olla ja samas teistega lähedust tunda, oledki kohe dilemma ees, sest - nagu teisedki autorid on öelnud, Arvo Valton minu meelest - igas tõelises suhtluses kehastud mõneks hetkeks oma kaaslaseks (Valton (?) lisas, et seetõttu vali hoolikalt, kellega suhtled) ja kaotad veidi iseennast. Kui su üksildus ja läheduseigatsus on väga suur, on ka oht ennast kaotada väga suur.
Seega valib kõrvetada saanud ja segadusse sattunud inimene maailma, mis teda vähem mõjutab. Sest meil on ju lähedust vaja. Oleme lähedust igatsevad õrnad olevused ja igaühele on tema enda valu kõige teravam. Suhtluses võime üksteisele haiget teha ja mulle jäi sellest raamatust ka mulje, et "kui mina sinule haiget tegin, siis minul endal oli veel valusam". Kes küll mõõdaks... memme vaeva? :P
Kui lähisuhted on valusad ja külmad, pöördub tähelepanu 'prügikasti kõrvalt' leitud inimestele ja kodutrepikoja veidrikele. Tean seda nihet!
Mõned luuletused on eraldi peatükkidesse kogutud ja need mõjuvadki kõige puudutavamalt just järjest lugedes. Mõned väikesed riivatused mõjuvad hästi, värskendavalt ja veenvalt siin, ning ei tohiks kedagi riivata, kuigi puudutavad küll..., ma ei tea... Mõni inimene lihtsalt ropendab, aga teine jõuab intiimsete piltidega nõksu võrra sügavamale kui ilma.
Luuletusi:
TEOKARP
Mul oli väike teokarp.
Seal polnud kedagi.
Pugesin ise sinna.
Üle ei jäänud midagi.
/ma mõtlen: midagi muud ei jäänud üle - pidin ise karpi pugema./
ÕUNAPUU
Üks õunapuu aias oli minu.
Tal polnud nime.
Mõtlesin ta endaks.
Mõtlesin, et see on loomulik,
kui ta kärbub.
Ta kärbus.
KELDER
Mul oli kelder.
Andsin seal vande.
Kartulisalves.
Kapsapea peal.
Torkasin endale suure sukanõelaga sõrme.
Sõrmest tuli verd.
Tõotasin, et ei tee kunagi mitte kellelegi haiget.
Ma ise ei tulnud arvesse.
Lubasin, et ei sure.
/ma mõtlen: "... sa sõnu ka jõhkruse valusas keeles ei mõistnud, küll taipasid valu sa. kuid seda ei mõistnud, et minul ses keeles, et minul on sinust veel valusam!" - Rudolf Rimmel;
jaa-jaa, meil KÕIGIL on KÕIGE VALUSAM./
TEE
Läksin mööda teed.
Vastu tulid laud ja tool.
Toolil polnud kedagi.
Lauas polnud kedagi.
Minul polnud neidki.
Minus iseennastki.
VOODI
Keegi oli mulle voodi.
Ma võisin temaga magada.
PADI
Keegi oli mulle padi.
Ma sain temaga nutta.
JALANARTS
Keegi oli mulle jalanarts.
Ta oli mulle kaitseks saapa vastu.
SAABAS
Keegi oli mulle saabas.
Ta oli mulle kaitseks maa vastu.
MAA
Mitte keegi polnud mulle maa.
Taeva vastu kaitset pole.
Ja pikem luuletus, näide 'prügikasti kõrvalt leitud inimestest' - ma ütleks.
Minu kõige kallim õde
peab vähemalt kaks korda päevas jalutamas käima,
muidu läheb tervis käest ära.
Kui tervis käest ära läheb,
on ta ilma sellest vähesest,
mis tal praegu on.
Tal on ümmargune nägu,
kitsad huuled,
ronkmustad juuksed
ja kollane tuulejopp.
Käes on tal must ridikül.
Ridikül näitab, et selle kandja
oli kunagi kena tüdruk,
kes tantsis tantsupidudel
ja läks koju oma poisiga
(ja ridiküliga)
ja lubas ennast suudelda,
kuid mitte liiga tihti
ja mitte liiga kirglikult.
Ta elab minu peal.
Kõige üleval,
nagu ta ise ütleb,
kui liftis kokku saame.
Ja pisukesed ribalad pikematest luuletustest:
/.../
Tahtsin olla hää kogu aja
Kuid selleks pidin kohutavalt jooma
/.../
ja
/.../
Tuigun
Naeruks teistele
Kainetele
Isadele
Kes on löönud oma lapsi
Emadele
Kes on need lapsed sünnitanud
/.../
Sellised kurvad lood, niisiis.
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar