"... elu mõte on inimeste, päevade ja tundide lõikes erinev. Üldistades võiks seda võrrelda malemeistrile esitatava küsimusega: "Ütle mulle, meister, milline oleks maailma parim käik?" Väljaspool konkreetset mänguolukorda ei saa olla parimat ega isegi head käiku. Abstraktset elu mõtet pole mõtet otsida."
Ma mõtlen ka, et 'elu mõte' jääb meile igapäevaelus liiga kaugeks ja tähendusetuks.
Siiski tasub mingi ajaperioodi tagant oma prioriteetidele mõelda, sest pärast seda oleme mõnda aega veidi tähelepanelikumad 'ajaraiskamise' suhtes.
Ma ikka vahel mõtlen, mis on mulle Kõige Tähtsam?
Eks vist VT ja sealt edasi kõigi teiste vastu hea olemine.
Et minuga kokkupuude pigem kosutaks kui väsitaks või kurvastaks inimesi.
Ja kui mingi asi mulle stressi valmistab, siis pea aegu alati seab see ohtu VT jaoks olemas olemise, või siis teiste inimeste suhtes lahke ja tähelepanelik olemise.
Reisimine on seetõttu ka komplitseeritud - see väsitab mind ja ma tunnen, et kui ma kohale saabun, siis see on vaid osa minust. Selline pealiskaudsem, avarii-mode. Mis kasu on siis küllaminekust? Aga eks selle saab enda jaoks kergemaks teha, kui lihtsalt külastatavatele rääkida, et reisupäeval ma ei söö, ei joo ja võin imelikku juttu ajada. Magan välja ja homme olen ehk korras.
 |
| pärast vulkaanipurset, keset tuhavälju avanenud õis - izismile.com - |
---
Täna hakkas Eedeni Maksimarketi värav minu peale piiksuma!
Ostsin VT'le hunniku ühesuguseid sokke (see on kohutav, kui ruttu tal augud kanda tulevad! - ühesuguste sokkide puhul saab üksikuks jäänud sokkidest uue paari), spordirinnahoidja ja 5 lõngakera käsitöötunni jaoks, samuti kingitused oma pisikestele vennatütardele: vanem sai liikuva ämbliku :D ja noorem tillukese imepehme lamba. Asju jagus kahte kotti.
Värav hakkas piiksuma, turvamees tuli lähemale..., mina veel keerutasin pead, et leida, kas tõesti minu peale piiksub see värav? Ega ma osanudki muud, kui et astusin tagasi selle liini ette, millelt asju kotti laotakse ja vaatasin abiotsivalt kassapidajale otsa. Ta siis hakkas meenutama, mis mul seal oli ja küsis pesu tagasi. VT oli häbist suremas :D Eks oligi rinnahoidjale lõkats külge jäänud.
Turvamees oli selline õrnema hingega noor mees, südamliku karukese näoga. Talle oli nii suureks kergenduseks, et kõik on korras ja ta saab mulle südamlikult head päeva soovida.
Aga VT surus läbi hammaste, et issand kui piinlik ja lähme ruttu-ruttu! :)
Mul on ükskord varem ka värav piiksunud. Tookord ma sain täieliku šoki, mõtlesin, et kas ma tõesti varastasin midagi? :D
Seekord ma nagu juba oskasin loota, et vargavärava piiksumisele saab ka muu seletus olla.
Aga nüüd on aeg lipata toidupoodi ja teha lõunasöök!
Bai-bai! :)
6 kommentaari:
Kas sa oled juhtumisi Frankl´i "Ja siiski tahta elada" ka lugenud? Hirmus raamat selles mõttes, et räägib ju koonduslaagrist, aga samas on seal palju häid mõtteid.
Minul on vist reisimisega natuke teised lood, vahel tundub, et ainult reisides tunnen end päris kohal olevat...
Wow! - see reisiasi! :D
Ma püüan, aga ei suuda seda ette kujutada!
Jah, olen küll lugenud seda Frankl'i raamatut.
Peaksin üle lugema, sest toona olin ma temast just nii palju head ja huvitavat kuulnud, et raamat ise jäi lahjakeseks - mina ei saanud sellist intensiivset elamust tookord, nagu need inimesed, kes mulle sellest raamatust rääkisid.
Nüüd võiks üle lugeda küll! :)
No mina ei suuda jällegi teist moodi päris ette kujutada :D
Mina lugesin seda ka päris ammu, esimesel aastal ülikoolis vist, sest keskkooli psühholoogia õpetaja oli soovitanud. Sel ajal tundusid üldse kõik raamatud palju intensiivsemana, ei tea, kuidas nüüd oleks. Aga Frankl on väga inspireeriv kuju igatahes :)
Mina ikkagi arvan, et on olemas ka abstraktne elu mōte, kui selline. See on lihtsalt palju suurem, kui erinevate inimeste igapäevased tegemised ja olukorrad, teinekord isegi perioodid, kuhu nad satuvad.
Jah, SK, ka mina arvan, et on olemas elu mõte. Ma sõnastaks selle kui pideva hingelise arengu. Igapäevaelus jääb selline üldistus siiski kuidagi 'nähtamatuks' ja ei pruugi inimest abistada nii palju, kui oma eesmärkidele või põhieesmärgile mõtlemine, selle meenutamine.
Kui ma veel noor olin, siis meeldis mulle tohutult lugeda mõtteid, millega ma nõustusin. Nüüd aga vaatan, et need, millega ma päriselt ei nõustu, on ka väga huvitavad, sest nende mõtete tagasi lükkamise kaudu jõuan ma ikkagi lähemale selle piiritlemisele, mida ma siis ikkagi arvan või kes ma olen...
Mhmh..see on see välistamisteooria. Teinekord on tōesti mōistlikum alustada lōpust.
Agreed.
Postita kommentaar