Pühapäeval ei tulnud ta oma puust majakesest välja - vaid korra nägin teda joogipudeli juures käimas. Eks ma muidugi imestasin, aga väikestel elukatel võivad ju ka oma väikesed tujud olla.
Esmaspäeva lõunal läksin kööki, viskasin pilgu puurile, Hallut polnud näha. Panin peedid keema ja siis nägin, et Hallu lamab oma puumajakese ukseavas. Esimesel hetkel arvasin, et ta on unine, kuid tahab ikka elust osa võtta - ei suuda otsustada, kas edasi magada või suhelda. Aga siis tundus midagi imelik, tõstsin puuri ülemise osa maha, puumaja õhku ja tema jäi sinna vaikselt poolkinniste silmadega lebama. Võtsin ta pihule ja püüdsin talle juua anda, ja alles siis, kui ma kolmandat korda ta nina täis tilgutasin, tõmbas ta selle millimeetrikese jagu eemale. Paitasin teda tasakesi ja mõne sekundi pärast algaski agoonia; vähem kui kaks minutit pärast seda, kui olin ta puurist välja võtnud, oli kõik läbi.
Võibolla ma ikka polegi täiesti sotsiopaatiline surma asjus, sest ma nutsin, hiljem - vist esimene lein mul, haa! Mind lihtsalt liigutas nii väga see, et ta hoidis elust nii kaua kinni, et saime hüvasti jätta! Tal pidi olema nii raske oma puumaja ukse juurde roomata. Ja veel räägitakse, et loomad lähevad surema silma alt ära! Tema igatahes ootas, kuni ma tulin ja ta sülle võtsin...
Olen nii tänulik talle, et sain temaga hüvasti jätta ja tema sai surra nii, et ma paitasin teda ja kordasin: "Sa oled nii kallis, väike kullake, ma armastan sind nii väga, mu pisike, nii kallis oled!" Ka süütasin talle küünla ja soovisin tema tillukesele hingekesele head teed ja edukat ümbersündi. See on isegi inimese jaoks suurepärane surm.
 |
| teisele kaldale... |
