esmaspäev, 6. oktoober 2014

Party girls

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, veetsin selle nädalavahetuse oma vennanaisega.
Et VT'd mitte närvi ajada, läksime ja jõime oma veinid ära ema korteris ja ajasime seal täpselt 12 tundi juttu - poole viiest õhtul poole viieni hommikul.
Kumbki meist pole sellise asjaga harjunud. Tema tegelikult veel imetab oma 9-kuust tibu ja mina lihtsalt pole viitsinud. Elu on olnud liiga hea, et seda summutada.

Tema käis ihuüksi reedel klubis tantsimas, kuna mina ei olnud huvitatud.
See on nii lahe, et ta üldse ei pelga oma keelega jänni jääda.
Guugeldas Tartu parimaid klubisid ja guugeldas taksotelefoni ja... ei palunud mult abi mitte milleski.
Ma pole teda ise kunagi tantsimas näinud, aga olen kuulnud, et ta tantsib täiesti äranõiduvalt :)

Arutlesime, kas tal peaksid olema sellised trussikud, igaks juhuks:


:D

Õnneks tegime VT'ga laupäeva hommikupoolikul potitäie kanasuppi - pühapäeval olime Z'ga mõlemad omadega nii läbi, et ei viitsinud eriti rääkidagi - käisime vahel jälle suppi lürpimas ja siis jälle lösutasime minu voodis.


Aga laupäeva lõunal olime veel minu korteris, tema küll eelmise õhtu tantsust veidike lontis, ja ma kurtsin, et kiri minu arvutis on jube tillukene. Et mina küll ei viitsiks nii tillukese kirjaga blogi lugeda. Uurisin temalt, kas ta teab, kuidas arvutit 'vanainimese režiimile' lülitada, kus oleks tähed suuremad? Ja tema võttis mu arvuti sülle, vajutas vasaku käega alt Ctrl-klahvi ja paremaga ülevalt Backspace klahvist vasakule jäävat klahvi ning ennäe - pilt kohe pirakam! Järgmise klahviga saab jälle väiksemaks, ja iga leheküljega tuleb seda eraldi teha. Need noored inimesed on ikka geeniused! Nagu kaasa oleks sündinud need teadmised!...


Ikkagi... kuidagi imelik on mõelda, et nad sõidavad novembris Austraaliasse tagasi ja pole garanteeritud, et ma neid kunagi uuesti näen. Ma tunnen nii teravalt, kuidas ma neid armastan ja soovin neile parimat, nii et kui neil on seal parem, siis loomulikult - püsigu seal. Aga kuidagi ebareaalne tundub, et ma ei näe neid nii kaua...

Küllap tegelikult on nii, et ma ei pane tähelegi, et neid pole, sest minu jaoks on loomulik üksi konutada :D Suhtlemiseks piisab Facebookist :p
Aga ikkagi on imelik tunne, vähemalt praegu.

Kommentaare ei ole: