reede, 3. oktoober 2014

Mida möllu!

Täna käisime Mehega uutel ID-kaartide järel...
Väsisin nii ära, et ostsin söögiks limonaadi ja küpsiseid - meile kõigile.
Hm.


Pärastlõunal helistas tädi Tallinnast, et talle tuleb mu vennanaine paari nädala pärast külla - äkki ma tuleks ka, et saaks vabamalt räägitud.
Haa!
Eeee...
Ei!


Ja õhtupoolikul helistas vennanaine, et ta tuleb TÄNA mõneks päevaks Tartusse. Ööbimispaik on tal mu ema hetkel tühjas korteris, minu vastasmajas - aga homme on ta siis vaba lendama linna peale pidutsema.
...
...
...
Ma tahaks ikka varem ette teada, et mul jääb üks nädalavahetus ÄRA.
Ma pean selleks asjaks ikka jõudu koguma ja asju varem ära tegema.
Ma ei kujuta ette, mis sellest välja saab tulla.
Pealegi... ma ei tea, kas ma enam pidutseda oskangi :D



Ja eile veetsin suurema osa päevast mõeldes, kas ja kuidas anda VT klassijuhatajale ja/või psühholoogile teada, et üks tüdruk... eh... tunneb end halvasti oma kodus? Tegemist pole kaugeltki asotsiaalse perega, lihtsalt ema on väsinud ja tal on närvid läbi. Ta karjub ja lööb, aga täiesti intelligentse inimesena loomulikult ei muutu lapsele ohtlikuks, hirmuäratavaks küll. Lihtsalt laps vihkab oma kodust elu. Kas see on üldse probleem? Mida kool teha saaks selle lapse heaks? Aga kuna just sel nädalal tuli VT uute hullude juttudega, siis... tundsin, et see on mulle üksi liiga suur mure lihtsalt. Et las asjatundjad mõtlevad, kuidas last aidata.

See oli päris õudne - see otsus oma nina teise pere asjadesse toppida.

Rääkimata sellest, et VT on ju Klassiõele lubanud, et ei räägi neid asju edasi.
Ja mina olin VT'le lubanud, et ei räägi neid edasi.

Ma ütlesin VT'le, et see tüdruk saab ju ise ka aru, et asjad on valesti - sellepärast ta räägib; VT saab ka aru, et asjad on hullusti - selle pärast tema rääkis mulle; ja asjad ongi pahasti - selle pärast rääkisin mina edasi.
VT on vaimselt nii küps, et polnud minu peale vihane. Ta oli kurb enda ja Klassiõe suhte pärast, et ta ikkagi reetis selle tüdruku. Ja et ta ise on süüdi, et ta rääkis edasi asjad, mida poleks tohtinud rääkida.

Kurvavõitu oli...

Kui ta kell 11 minu toast ära läks (tavaliselt ta juba magab sel ajal) ütles ta mulle ukselt: "Ma armastan sind!... kuigi sa oled dick!"

Oh neid lapsi! :)
oh neid emasid,
oh elukest!

hüljatud lõbustuspark
- izismile.com - 

4 kommentaari:

tudengiraport ütles ...

Tead, ära muretse selle üle. Jah, laps võib tõesti pahane olla. Aga samas ühel hetkel saab ta tõenäoliselt aru, et tegu oli abi andmisega. Selline kohustus on sul juba seadusest tulenevalt olemas.

Ise andsin ka ühest tüdrukust teada. Oi kui tige ta oli. Tigedus läks üle, tuli ja tänas.

karikate emand ütles ...

Tänan lohutamast! :)

Mul on alust uskuda, et kool ei karga sellele tüdrukule niimoodi kaela, et "tule nüüd siia ja räägi tädile ka, mis teil seal kodus toimub!"
Klassijuhataja on äärmiselt arukas ja delikaatne inimene - temaga oli jutt, et ta lihtsalt võtab olukorra teadmiseks ja on tähelepanelik 'murdumismärkide' suhtes.
Ja see klassiõde on varemgi 'jutul' käinud, kui pinged käitumises välja lõid, nii et nüüd see suhe lihtsalt taastatakse.

Usun tõesti, et see tüdruk vajab täiskasvanud ärakuulajat kasvõi. Kool ei saa emmet ravile saata, aga midagigi peaks justkui tegema. Või ongi selline elu väljaspool minu elevandiluust torni? - kust mina tean?

soodoma ja gomorra ütles ...

Sellise hüljatud elud on alati nii kohutavalt hirmuäratavad ja ōōvastavad. Oma väljasurnud hääletus vaikuses.
Prrrr.

Oudekki ütles ...

Aga kas VT ei saa seda tüdrukut hoopis veenda, et too
a) räägiks ise klassijuhatajaga
b) räägiks näiteks sinuga, kui sa tahad, ja peaks nõu, mis edasi saab...
c) annaks sulle/VT-le loa klassijuhatajaga rääkida

Siis ta ei reeda sõprust, aga soovitab sõbrale midagi, mis on talle kasulik.