Nõõrist ja seebist

Meil käib Õhtuleht täitsa tasuta, nii et pole parata, et ma selle kaudu ilmaeluga veidi kursis ikka olen...
Eile ma väljas ei käinud, täna hommikul tõi Mees kaks lehte alt üles...
Vaatasin siis kiirelt ka eilse üle ja... tuju vajus kuidagi täitsa lonti: keegi naine on nii koledasti kirjeldanud meie presidendipaari interaktsiooni Rootsi printsessi Victoria ja tema unelmate printsi Danieliga. Ma ei hakka seda siia ümber kirjutama, sest see oli õelavõitu.

Hea küll, asjalood on nii, et meie esinduspaaril on omavahelistes suhetes probleeme ja nad ei osa seda piisavalt hästi varjata.
See on kurb ju. Neil on asjad pahasti. Milleks selle üle ilkuda!?
Inimestel on raske, võibolla nad nutavad kodus, nende unistused, usk ja lootus on purunenud ja kadunud - ehk. Ei peagi teadma, mis täpselt nendega toimub, et aru saada, et tore See igal juhul pole. Siin on kohane tunda mõistmist ja kaastunnet, mitte irvitada selle üle, et nad pole oma hingest piisavalt kaugele irdunud, et veenvalt valitsusaja lõpuni teeselda, et kõik on korras.

Me võime soliidsust nimetada enesevalitsuseks, aga miskiltmaalt muutub see teeskluseks.
Ja inimene peab endale tunded keelama, et suuta käituda viisakalt ja sõbralikult ja loomulikult.
Sellest võidab meie maine, kuid sellega kaasneb risk kaotada oma hing ja võimalus endast hoolida ja endast lugu  pidada. Integrity kaob!

Ma arvan, et mõni inimene on sellise enesesalgamise osas kobamad kui teised JA SEE ON HEA.
On hea, et meie keskel on inimesi, kelle on raske teeselda tundeid või tundetust.


Minu soov täna:
soovin, et ajakirjanik leiaks endale mehe, kellega neil oleks ilus armastus. Siis ta ei kirjuta enam selliseid pilkavaid artikleid isegi oma salablogis mitte, kui tal peaks selline olema.

(Jah, ma olen vanamoodne: ma usun, et naine teostab ennast armastuses.)