Siin räägitakse, et kuna tänapäevases võistluslikus maailmas on hinnas enesekehtestamine ja domineerimine (kes ei usu, mõelge tööintervjuude peale: alati küsitakse umbes selliseid asju, et mis teeb just teid parimaks kandidaadiks jms), siis Ülitundlik Inimene ehk ÜTI jätab end tahaplaanile ja sellega seoses on ÜTIde enesehinnang sageli madalam kui mitte nii tundlikel inimestel. Nad taipavad suurepäraselt, et tänapäeval hinnatakse neid omadusi, mis iseloomustavad pigem aktiivseid ja hakkajaid inimesi. Sellepärast võib juhtuda, et nende armusuhted tekivad osaliselt turvatunde vajadusest.
Järgeb tsitaat raamatust:
Armumise taga võib olla ka kahtlemine iseenda väärtuses. Näiteks saadi ühe uurimuse tulemusena teada, et naistudengeid, kelle enesehinnang oli teatud põhjusel alanenud (neile öeldi midagi eksperimendi ajal), tõmbas potentsiaalse meespartneri poole rohkem kui neid, kelle enesehinnang polnud hoopi saanud. Täpselt samamoodi kipuvad inimesed pärast lahkuminekut kiiresti armuma.
Olen korduvalt rõhutanud, et ülitundlikel inimestel on tavaliselt madalam enesehinnang, sest nad ei vasta kultuuris kujunenud ideaalile. Nii nad leiavadki, et neil on vedanud, kui keegi neist üldse huvitub. Aga sellele põhjusele üles ehitatud armastus võib anda tagasilöögi. Hiljem võite avastada, et inimene, kellesse armusite, on teist palju madalamal tasemel või pole üldse teie tüüp.
Mõelge tagasi oma mineviku armusuhetele. Kas madalal enesehinnangul oli nende juures mingi roll?
Peamine lahendus on mõistagi enesehinnangu kasvatamine, kasutades selleks oma eelneva elu ümbersõnastamist läbi tundlikkuse prisma, tehes enesekindluse vähenemise põhjustega sisimas tööd, suheldes maailmaga oma tingimustel ning tõestades endale, et teil pole viga midagi. Te üllatute, kui paljud inimesed hakkavad teid armastama just teie tundlikkuse tõttu.
Väga inimlik on ka sõlmida või alal hoida lähisuhteid lihtsalt hirmust jääda üksi, kogeda üleerutust või kohtuda uute ja hirmutavate olukordadega. /.../ Me kõik oleme sotsiaalsed loomad ja tunneme end seltsis turvalisemalt.
Aga te ei pea taluma teist inimest üksnes üksijäämishirmust. Teine inimene tajub seda ja solvub või siis kasutab olukorda ära. Te mõlemad olete paremat väärt.
Me rääkisime just vennanaisega automaatsetest reageeringutest ja sellest, kuidas kiirustades miski ürgsem osa meis juhtimise üle võtab ja mõistlikkus kaob. Järeldasime, et asi on selles, et homo on sapiens olnud õige lühikest aega võrreldes nende sadade tuhandete aastatega, mil ta on elanud instinktide poolt juhituna. Nii et stressi või ootamatuste puhul mõistus kaob ja pärast võid ainult imestada, misasja sai kokku keeratud või jahvatatud. Kui ei tea, mida teha, siis toetud kohe muistsele tarkusele, mitte mõistusele, mis on aeglasem.
Ja mõelda vaid, et loodus trikitab meid armuma, kuna loodus tahab lapsukesi - ja meie arvame, et hindasime teise inimese igati väärtuslikuks ja sellepärast armusime. Tegelikult toimus suures osas lihtsalt hormonaalne magnetism. Armunute ajud on nagu sõltlaste ajud. Ja nii juhtubki, et hiljem imestad, et kuidas ma võisin armuda inimesesse, kes mulle peaaegu et ei meeldigi? :D
Uudiseks siiski, et need automatismid nii silmapilkselt toimivad: korra halvustatakse ja hakkadki kohe lähimale vastassoost inimesele meeldida püüdma?!
Veel mõtlesin seda raamatut lugedes empaatilisusele - et empaadid tunnevad teiste inimeste tundeid enda omadena, ja et neil on raske omi tundeid teise omadest eristada, sest nad kipuvad alateadlikult teise inimesega samale lainele häälestuma. Kuidas siis empaat peaks vältima armumist, kui ta veedab aega inimesega, kes on temasse armunud?
Pole siis ju ime, et mõned meist (ma ei hakka siin nimesid nimetama :D) ei taha kodust välja tulla ega suhelda - milline võõraste impulsside ja tunnete pillerkaar see oleks! :D
Ja kas jääb aega endas tuustida, et aru saada, kellele nüüd mis tunne kuulubki?
Ja veel, üks selle raamatuga täiesti seoseta asi armumise kohta: kui tahad teada, kas mees kellega sa käid / elad / magad, on sinusse ka armunud, siis jälgi tema silmi. Kui ta kompab pilguga peamiselt su kehakumerusi või vahib üldse niisama ringi, siis on tema valikul muud põhjused - nimelt armunud mees võib lõputult naisele silma vahtida :D - armunud nagu upuvad teineteise silmadesse, lihtsalt vahivad ja naeratavad nagu lollakad
 |
| lähedus - izismile.com - |
2 kommentaari:
See on minu lemmikpostitus sinu blogis! :)Nii õige, nii õige. Kui ma mõtlen iseenda peale, et milline ma olin aastaid tagasi kui mu elukaaslane mind väga ootamatult maha jättis, siis mul hakkab iseendast nii kohutavalt kahju. Olen mõelnud, et peaks sellest perioodist raamatu kirjutama, teistele hoiatuseks. Nii tore kuulda, et selline raamat on juba olemas :)
Tore, et meeldis! :)
Ma mõlgutasin seda lugedes ka mõtteid sellest, et küllap sellest raamatust oleks 20 aastat tagasi mulle palju abi olnud. Nüüdseks olen ammu ise aru saanud, et olen igatlaadi stiimulite osas väga tundlik. Samas, kui seda kunagi 6 aastat tagasi psühhiaatrile rääkisin - ja korduvalt - see tema tähelepanu küll ei pälvinud. Tema arvas ikka, et ma kardan õue minna ja suhelda, lihtsalt. Lõpuks jõuad ikka ise jälile, mis toimub...
Aga arvan ka, et selline kena toetav raamat, nii et sellise üldise raamatututvustuspostituse teen selle kohta kindlasti veel! :)
Postita kommentaar