reede, 17. oktoober 2014

People Help The People

Mul on terve nädal olnud täiesti kohutav uni kallal - olen päris lõuna ajal ikka ärganud ning siis ka veel unine olnud -, aga täna ärkasin juba 4.15, sest olin unustanud telefoni hääletuks panna ja kiri tuli.

Jälle VT kunagine kasvataja E, et tülitseb oma teismelise tütrega, ei tea, kui kaua seda välja kannatada jõuab ja üksi olles nutab kogu aeg.

Sellega võrreldes on minu uimane elu ju päris lill!
Ainult et seda, kuidas E'd lohutada, ma ei tea.
Ma ei saa talle öelda, et hellitagu laps ära nagu mina teen :D
Tema ikka nõuab koristamist ja poes käimist ja...
Mina ei käsi VT'l mitte midagi teha, ma uurin, kas ta saaks mind aidata! :) - Ja seda uurides ma ei eelda, et ta peab mind aitama.
Ma ei kujuta ette, et ma VT peale karjuksin: ma vajaksin ise kisa kuuldes põgenemisteed :D - ma ei kannata karjumist ega hääletõstmist; õnneks mitte keegi meie kodus ei kannata ega ka tee seda!

Igaks juhuks kirjutasin E'le, et sõidan koolivaheajal maale, vaatan Venna pere üle, enne kui nad Austraaliasse kolivad. Et E'l ei tuleks pähe kokkusaamist küsida. Ta ikka tikub külla koos oma teismelisega ja kutsus isegi VT'd oma tütrele teise linna külla - paraku need kaks tüdrukut on nii erinevad, kui lapsed üldse olla saavad. Neil pole teineteise vastu küll mitte mingisugust huvi.

Ka teab E, et VT'l on nüüd sünnipäev tulemas ja ta enne juba vihjas sellele, et nad "tuleks ja tooks VT'le midagi".
Meil aga on VT'ga diil, et tema sünnipäeva puhul hoolitsen mina selle eest, et ükski inimene talle sünnipäeva puhul külla ei tikuks. Nagu kingitusena või nii. Eks ta suti piinlik ole - mida kaugem/võõram inimene, seda rohkem solvub. Need lähedased ei solvu muidugi! Nemad teavad ja saavad aru.



Mõned nädalad tagasi nägin filmi "Härra Morgani viimane armastus"
See film oli täpselt minu maitse: aegamisi kulgev, vaiksed üksildased inimesed, jalutuskäigud ja pingil istumised pargis... Mõtlesin, nagu ikka selliseid filme vaadates, et kui tore, et inimesed ikkagi oskavad keset suurlinna (selles filmis Pariis) leida enda jaoks need vaiksed tänavad ja inimesed, kuldse vaikse kosutava ruumi ja maailma - ja esimest korda torkas mulle pähe, et see on ainult film, tegelikult on see võimatu! On võimatu, et üks südamlik ja kaunis tantsuõpetaja on täiesti üksi ja peab oma elu täitmiseks end samuti üksildase moega vanakese hõlma haakima. Isegi mina oma pideva inimestetõrjumisega tunnen vaiksest ruumist puudust ja mulle tundub, et mu elus on ikka veel liiga palju inimesi ja sõnu, lihtsalt ära ka kedagi anda ei saa :D - praegused on niigi tõesti need kõige lähedasemad. Mis veel siis, kui oleksin päikese näoga ja oskaksin tangot tantsida :D  Selline inimene ei jää üksi, kui ta seda just vägavägaväga ei taha.

Ja siiski, on ilma sädemeta inimesed, kes sirutuvad välja ja kohtavad näiteks mind, kes - enne kui nad kokkusaamisest rääkimagi jõuavad hakata - esimese asjana teatavad, et neid pole kodus.
Ja küllap on ka sädemega inimesed üksildased..., kusagil...
Miks on üksindus nii raske?
Miks tundub üksinda elatud elu raisatud eluna?
Kui iga inimene vajab armastust - miks siis mõned (paljud?) seda ei leia?

Ja tegelikult ma tean, et kui ma poleks kogenud armastust, mille puhul on tunne, et kindlasti on see kõige suurem ja ilusam armastus maailmas ja keegi teine pole midagi sellist tundnud :D, siis otsiks ka mina ikka veel ja mõtleks, et kas see siis ongi kõik? Kas see siis oligi elu?
Is this IT?





God knows what is hiding in those weak and drunken hearts
Guess he kissed the girls and made them cry
Those hard-faced queens of misadventure
God knows what is hiding in those weak and sunken lives
Fiery throngs of muted angels
Giving love but getting nothing back, oh

People help the people
And if you're homesick
give me your hand and I'll hold it
People help the people
And nothing will drag you down
Oh and if I had a brain,
Oh and if I had a brain
I'd be cold as a stone and rich as a fool
That turned all those good hearts away

God knows what is hiding in this world of little consequence
Behind the tears, inside the lies
A thousand slowly dying sunsets
God knows what is hiding in those weak and drunken hearts
Guess the loneliness came knocking
No one needs to be alone, oh singin'

People help the people
And if you're homesick,
give me your hand and I'll hold it
People help the people
Nothing will drag you down
Oh and if I had a brain,
Oh and if I had a brain
I'd be cold as a stone and rich as a fool
That turned all those good hearts away


People help the people
And if you're homesick,
give me your hand and I'll hold it
People help the people
Nothing will drag you down
Oh and if I had a brain,
Oh and if I had a brain
I'd be cold as a stone and rich as a fool
That turned all those good hearts away


PS,
hehe, must-valge ja aeg-luubis - loomulikult!

6 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Tallinnas avati täna kassikohvik Nurr. Seal pidavat olema 6 kassi, kellest kolm olevat täna peidus olnud. Üks maganud leti peal.
Mul tulid kohe sina meelde. Oma kassipiltidega.

karikate emand ütles ...

:)

Kai Klaarika ütles ...

Mulle meeldib see, kuidas sa VTt kasvatanud oled. See mitte-käskimine jne. Ja samas ta ei käitu üldse nagu mingi vabakasvatatu..

Ja sellest küsimus. Mis sa siis tegid, kui VT alla aastane oli? Noh nad ju ikka tahavad juhtmeid seinast välja tõmmata ja pliidinuppe käperdada jne.
Ah tegelikult ma tean, tuleks ta sealt lihtsalt ära võtta. Mitte "ei" kisada, onju.

VT tundub olevat hästi kasvatatud. Iseennast hästi tundev. Tasakaalukas.

karikate emand ütles ...

Jah, täpselt nii see meil käiski! :)
Kuigi kuni kusagil 1,5 eluaastani olin ma küll palju järsum ja tegin ranget häält ka! Kuid kui laps sättis ennast mingi asja kallale, siis ma keelasin ja ei pööranud pilku ära. Kui ta sinna asja kõrvale minu tähelepanu hajumist ootama jäi, siis läksin ja võtsin ta tõesti sealt lihtsalt ära.

Samas, ma saan nüüd aru, et VT oligi vaikne ja rahulik laps. Näiteks sel ajal, kui ta käima õppis, oli meil metallist (?) kamin elutoas, klaasuksega. Me kütsime sellega elutuba, nii et see pidi vuhisema. Paar korda istusin VT süles seal ahju ees ja liigutasin teda sinna lähemale, et ta saaks aru, mida tähendab 'kuum' - ja edaspidi ta käis lihtsalt teiselt poolt lauda ringi! Kordagi ei unustanud! Ta oligi ise ka väga ettevaatlik laps.

Ja neljasena pidin ta mõned korrad 5-6 tunniks üksi koju jätma ja ta istuski voodis kogu selle aja ja ootas mind. Ei roninud pesumasinasse ega joonud Ajaxit... Siiski, olen siiamaani õnnetu, et pidin ta niimoodi üksi jätma. Käisin tollal poole kohaga tööl ja mõnikord ei saanud koju jääda, kui VT veidi tõbine oli. Unistan siiamaani riigist, kus oleks võimalik ilma probleemideta töölt koju jääda, kui laps on haige.

Kai Klaarika ütles ...

Tubli VT! Ja tõesti võis paha olla last niimoodi üksi jätta! :(

Muide, olen täna "pehmem" olnud. On võimalik küll. Ja endal on ka hea tunne sellest Nii tore!:)

karikate emand ütles ...

Nii tore jah! :)