Vikerkaar 1988/11

Kirjutan vaid neist lugudest, mis kuidagi silma jäid... või mis arusaadavad olid, ehk igavusest nutma ei ajanud :P

Alustuseks paras üllatus – romantiline luuletus Nietzschelt:
On sügis see: tast – murdub süda sul!
Lenda siit! lenda siit! –
/.../
„Ei ilu mul,“
-- nii ütleb lesesõlg --,
„ent inimesi
armastan, trööstin –
et tuleb näha lilli veel,
nad kummardavad
ah! murravad mind –
/.../
geeez... :-0

Luuletusi oli veel paljudelt. Meeldisid:

Doris Kareva, näide:
/.../ Kaks nädalat möödas on sest,
kui Vanessa viidi. Kuldrubla ta
keele all. Tiigil lõi kõikuma kuu.
Ta valevannete keeris viis
põrgusse põhjatu. Potrtvein oli
viimne veel, mille järele õhkas
ta piprast põlenud suu. /.../

Jaan Malin, näide:
*
Soov
Kangete meestega kiiskavail odadel
tahaksin minagi jõudu kord proovida.
Äkilist surma – kui nõrgem ma oleksin –
enne veel paluksin jumalailt. Õnnistust!
Kilbiga, kilbi peal, teadmata kadunud...
Lõppude lõpuks on tuhandeid mooduseid.
Oh, kuidas tahaksin jõudu ma proovida
kangete meestega kusagil kunagi.

Märt Kiviselt meeldis üks luuletus, kui poose lõpp välja arvata ( „loon avarusi endal luule taius.“).
/.../ma endas ikka leian uusi tahke,
näed väheseid neist, valgust jagavaid.
Kes teaks küll teiste kaugeid tagamaid,
kus sõnad ekslevad öö tummas süles
on päeva kurja tõe eest varjunud.
Kolm sõna olen ma ka karjunud,
kuid sosinal, et Sa ei ärkaks üles/.../

Hando Runnelilt olid omapärased, vemmalvärsi ja aforismi vahepealsed ’nupukesed, näiteks:
2. Sinu põse pehme paitus
on kui maa päält taeva aitus.

6. Naise ilu
on nagu järve vesi:
peibutab pehmusega,
jahmatab jahedusega.

14. Pime sõimab pimedat
ühed kurdid mõlemad.

Kalle Muuli lugu „Pööning“ – truudusetust naisest ja tema joodikust mehest, kes püüavad elada nagu oskavad, kuigi ega ei oska...

Mart Kivastiku lugu „Homme“ kus lõpuks koidab aimdus, et naine, kellega mees nii meelsasti rääkimas käib, on tema poolt varem tapetud ja sugugi mitte maha maetud.
Ja lugu „Sügis“, kus keegi poiss käib kellegi naisega surnuaias sugulaste haudu korrastamas ja rõõmustab, et sinna kõrvale neid veel mahub.

Ajaloonurgakeses oli tohutult huvitav lugeda Konstantin Pätsi minia – Helgi-Alice Pätsi mälestusi sellest, kuidas nad koos abikaasa, laste, lapsehoidja ja 'vana Pätsuga' 1940. aastal Venemaale, Ufaa linna elama saadeti, kust nad aasta hiljem siiski vanglatesse paigutati. Vanglast hakkas H-A Päts oma poegade (vist olid 4 ja 7 aastased) jälgi ajama ja sai teada, et nad on Ufaa lastekodus, noorem neist suri seal, arvatavasti nälga. 1945. aastal tuli tema paragrahvile amnestia ja ta seisis juba vanglaväravas, et oma ellujäänud poja juurde tormata, kui äkitselt öeldi, tema kohta see ei kehti ja ta peab oma karistuse – veel pool aastat – ära istuma.
Kahjuks jääb see lugu pooleli, ma ei tea, kas mul järgmine number on olemas.
Elu on ikka pöörasem kui väljamõeldised, armastan memuaare väga.

Kuna aasta on 1988, siis on numbris hästi palju Stalini koletegude avalikustamise-värki, mis on ajakohase emotsionaalsusega kirja pandud. Kuidagi valus on seda lugeda, nii et ma libistasin suuremast osast ainult silmad üle...

Jaan Kaplinskilt oli eelmises numbris (?) avaldatud essee „Fašismist meil ja mujal“, mis tõi toimetusse ohtralt vastukaja – muu hulgas ka mingite kommunistide nördimusavalduse, et essees oli võrreldud Stalinit Hitleriga. Ähvardati „Vikerkaare“ tellimine lõpetada ja peatoimetajal kästi hästi järele mõelda :P
Selline Põhja-Korea dokumentaalide tüüpi punane räuskamine... Creepy!




*

Elust kah!

Eile olin tavalisest aktiivsem ja täna olen terve päeva maganud.
Õudne!!!
Nii kui maha istusin, nii ka unne vajusin, kasvõi istudes.
Ja homme tuleb jälle linnas ringi kolada, Väike Tüdruk tahab ühte suurenevat sünnimärki arstile näidata. Minul on piinlik sellise asja pärast arsti tüüdata, aga Väike Tüdruk ütleb, et ma ei tohi tema eluga riskeerida :P - eks ta kahtlustab, et see sünnimärk on pahaloomuline, ja ei saa öelda, et tal nendeks kahtustusteks üldse alust pole... Ma olen seda sünnimärki ka aastaid silmas pidanud...

Kui mul laupäeval sõbranje külas oli, siis mõtlesin, kas anda Väikese Tüdruku talvemantel talle ära (tema tütre jaoks), aga mõtlesin, et küllap näeme veel enne uut talve ja ma igaks juhuks ei anna praegu (selga küll proovisime). Seda enam, et Väikese Tüdruku kevad-suve-sügisjope on kukekas, mõtlesin aprillis uue osta, aga külmemate märtsiilmade puhul oleks see kahtlaselt tilluke kehakate. Ja täna hommikul läks jope lukk katki - kui ma oleks talvemantli ära andnud, siis oleksime vist koolimineku asemel pidanud taksoga jope-poodidesse sõitma, sest minu joped on Väikesele Tüdrukule veel liiga suured ja muud tõesti poleks olnud selga panna... Ootan juba, millal Väike Tüdruk minu asju kandma saab hakata - kui ikka kahe inimese 'garderoob' kasutada on, siis on riidekriisid kergemini ületatavad...