Armastust saab kõige paremini kirjeldada bioloogilise tungina, mis hõlmab iha, romantilist armastust ja kiindumust/seotust. Need kolm staadiumi on kogemuslikult erinevad, kuid kannavad ühist eesmärki, milleks on edukas paljunemine. Iha ajendab meid otsima potentsiaalset kaaslast ja romantiline armastus suunab meie energia ühe konkreetse inimese peale – kiindumus aga paneb meid selle partneri juurde jääma ja koos temaga lapsi kasvatama.Kui inimene kohtub tundmatusega, paiskub verre tavalisest rohkem dopamiini ja noradrenaliini. Romantilise armastuse algstaadiumis põhjustavad need virgatsained säärast joovastust, et me kaotame isu ja une. Niisiis teeme me kõik, et olla selle inimesega, kes meis säärast joovastust esile kutsub.
Lõpuks dopamiini mõju väheneb ja annab teed ’tagalat kindlustavatele’ hormoonidele – vasopressiinile ja oksütotsiinile, mis võimaldavad pikaajalise kiindumuse kujunemist. Need hormoonid kindlustavad inimestevahelise sideme, mis on vajalik laste kasvatamiseks. Need tekitavad inimeste vahelise soojuse ja lähedustunde – paraku ei anna nad aga sellist joovastust, mis kaasneb dopamiiniga. Eriti just turvatundega seotud oksütotsiin võib dopamiini ja noradrenaliini taset hoopis alandada.
Küllap oleks arukas aeg-ajalt midagi põnevat ette võtta, et dopamiini ’meelikõditavat’ mõju esile kutsuda, sest uudses olukorras hakkab aju seda ’välja pumpama’.
Uudsust on võimalik tuua igasse suhtesse. Kõige käepärasemateks vahenditeks on huumor (ärge kunagi alahinnake ootamatute vaimukuste mõju) ja seks.
Allikaks ajakiri Psychology Today.
*
Eila just tsiteerisin Diana Vreelandi, kes leidis, et elus pole midagi põnevamat kui vestlus vaimuka inimesega. Ja nüüd tuleb välja, et vaimukus on midagi sellist, millega kokku puutumine toob meie organismi samu hormoone mis armuminegi. Lahe! :) Eriti, kui sul juhtumisi on partner, kes pidevalt naljatab - eeldusel muidugi, et teie huumorimeeled klapivad :P
Kui ma olin väiksekene (alleaa-alleaa), siis ma küll ei mõelnud, et minu ideaalmees peab oskama originaalselt nalja visata. Ei tea, kas huumorimeele olemasolu väärtustamine tuleb ajaga, või olin mina lihtsalt eriline tuhmukene... Nüüd ma küll tean, et ei saaks elada tavalise ontliku mehega, kes selle kõrval, nagu asjad on, pole võimeline neidsamu asju ka läbi huumoriprisma nägema. Küllap just mu Mehe komme pidevalt naljatada on see, mille tõttu mu vaikne ja tagasitõmbunud elu mulle värvitu ei tundu :)
Homme tõlgin samast artiklist uue jupikese, kus räägitakse sellest, kuidas erineva põnevusvajadusega inimesed kokku elama sobivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar