Tuntud telenägu (ja -hääl!, ei maksa unustada häält! :D) räägib siin viiest aastast, mis ta oma tollase abikaasa Indrekuga Ameerikas veetis. Ameerikasse tahtis minna Indrek - arvatavasti võlgade eest pakku. Aunaste polnud võlgadest teadlik, kuid muidugi soovis ta minemakippuva armastatuga kaasa minna.
Ilma tööloata töötades ei kaitse sind mingid seadused - nii tuli teha ränka ületunnitööd kondiitriäris ja taluda poolhullude vanaldaste miljonäriprouade jõhkraid kapriise. Elati koos tohtutute prussakatega hallitavates keldrikorterites. Brrr! Mõelda vaid, et armastus kellegi vastu võib meid selliseid asju tegema panna...
Juttu tuleb New Yorgi lämmatavkuumadest suvedest, vereimejatest töövahendajatest ja tööandjatest, 11. septembrist - pärast mida said ka sealsetest umbkeelsetest venelastest, puertoriikolastest, mehhiklastest ja hiinlastest mõneks ajaks tohutud Ameerika patrioodid :D, ööpäevast, mil terve Põhja-Ameerika kuni Kanadani välja jäi ilma elektrita, kultuurireisist New Orleansi ja teistest eestlastest Ameerikas.
Ameerikas sai otsa Aunaste abielu Indrekuga - too leidis endale uue pruudi. Kui Aunaste kunagi hiljem küsis, mis siis õieti nihu läks, siis vastas mösjöö Sahk, et ta sai aru, et Aunaste kõrval ei saa ta iialgi rikkaks... Whaaat? Ausus on muidugi kingitus ja puha, aga... Huvitav millal minu Mees taipab, et ma teda rikkaks ei tee, ja minema jalutab, hehe :P? Aga muidu oli Aunaste oma suhtest rääkides armas ja nukker. Ta ei häbene tunnistada, kui õnnelikuks tegi teda teadmine, et ta kellelegi meeldib, sest - nii ta ütleb - ta pole just paljudele meeldinud.
Palju-palju fotosid, mis on väga tore!!!
Tsitaate ka...
* Elul sisuliselt asotsiaalina on omad eelised - sa eladki ainult endale ja mitte keegi ei saa sind kritiseerida, sest sind pole ühiskonna silmis olemaski!
Hear, hear!
Miljonäri kodu on vaatamiseks, mitte elamiseks.
* Poegadest tühjaks jäänud magamistubades olid kitsukeste voodite otsas üksteise peale laotud kolm reisikohvrit - lähemal vaatlusel mulaaž, sest kõik need kohvrid olid küll nahast, aga üksteise küljes kinni, nii et kasutada neid ei saanudki! Sama oli raamatutega - tundus, nagu seisaksid riiulil reas raamatud, aga tegelikult olid need vaid seest tühjad raamatukujulised nahkkarbid.
New Orleansis.
* Paarid tantsisid karges detsembriöös avatud ustega kõrtsi ees ja ma teadsin, et seda hetke tahaksin ma venitada lõpmatuseni! Meie ajal, kui igasugusel vabadusel ja valikutel on piirid ees ja sildid seljas, on see viga, et loomulikult käituda tundub lausa ebaloomulik. Alati ilmub kusagilt välja keegi, kes eheda rõõmu ära rikub. Kes ütleb, et teha ei tohi tegelikult midagi alates uste lahti hoidmisest kuni tantsimise, suitsetamise, joomise, laulmise, rääkimise ja võib-olla isegi hingamiseni. Mul on tihti tunne, et elamise kraanid on suurel osal maailmast ammu kinni keeratud. Et me saame teha veel ainult seda, mida peab, ja peaaegu mitte kunagi seda, mida tahaks. /.../ Seal, New Orleansi džässibaaris tundsin ma vist esimest ja viimast korda, milline oleks elu siis, kui me kõik julgeksime olla eakad lillelapsed.
7 kommentaari:
Aunaste on koloriitne kuju, mulle ta isegi meeldib, ja kirjutamisoskus on ka selline üle keskmise.
Ta kas on või vähemalt näib siiras.
Nõus!
Ja mulle ta ka meeldib :)
Heh, mina just mõtlesin seda raamatut lugedes, et no kas on veel rohkem võimalik vinguda! Pealegi ei saanud ma päris täpselt aru, mis hea pärast ta seal viis aastat pidi kügelema, mees läks peaaegu kohe minema ju?
Ja kõigi piltide peal oli Aunaste nii võltsi irvega, et see vähendas oluliselt nende väärtust.
Tjah, pole ime, et ta õnnelik polnud - tema elu läks ju ameerikasse-minekuga palju halvemaks.
Aga mulle jäi küll mulje, et nad selle mehega seal ikka vähemalt 4 aastat koos olid ja see aeg üksi oli lahkumineku-leinaks ja kaalust alla võtmiseks :)
Mis piltidesse puutub, siis - ega ta vist enda välimusest väga vaimustuses pole, sealt ebakindlus ja ülepakutus. Vähemalt ta püüab naeratada - mina vahin tavaliselt morni näoga kaamerasse, ega seegi parem pole... ise mõtlen just, et võiksin ju püüdlikult naeratada teinekord - ma pole ju morn inimene tegelikult, ... aga siis ikka ei taha ja jätkan põrnitsemisega :D
Usu mind, loomulik põrnitsemine on palju parem, kui see hambumus, mille Aunaste on ette mananud endale. A ta teeb nii kogu aeg, vaata kasvõi telekast. Või vanasti tegi vähemalt, ma ei ole nüüd mitu aastat jälgind enam.
mina olen ikka ja jälle mõtisklenud, miks ometi Aunaste inimestel nii hambus on?
ja miks ta mulle siis meeldib?
Mulle meeldivad ka "teistmoodi" inimesed ja seda Aunaste ju natuke on.Ei mõista samuti seda üldrahvalikku vingu tema isiku puhul."Mitte ainult meestest"--ka suurepärane!
Postita kommentaar