Niisama

Üleeile kirjutasin Diana Vreelandi raamatust, eile kirjutasin Diana Vreelandist seoses vaimuka vestlusega ja täna kirjutan temast jälle – seoses sellega, et nägin teda eile filmis Factory Girl, kus ta Edie Sedgwickile teatas, et too on Vogue’i jaoks Andy Warholi filmide tõttu liiga 'vulgaarne', aga ärgu muretsegu – see on palju parem kui olla igav!

Ma juba imestasingi, et miks Mees mulle enam filme ei tõmba. Et kas ta ei armastagi mind enam või mis? Selgus, et tal see tõmbamisprogramm ei tööta ja nüüd tõmmas ta endale miski Torrenti. Torre-torre :) ! Torre pole aga see, et ta on ära kaotanud need soovitud filmidega 'paberilipakad', mis ma talle ajapikku andnud olen. Ta oli kindel, et mul on need soovid endal ka kusagil kirjas, sest ma olen nii hoolikas ju. Aga mul pole. Mulle tuli meelde, et ma tahtsin filme „Kolm värvi: sinine“ ja „Indohiina“, aga rohkem küll ei meenu...

See Edie-film, mida ma nüüd vaatasin, rääkis päriselt elanud, aristokraatlikust suguvõsast pärit kaunitarist, kes sai tuntuks tänu Andy Warholi filmidele ja suri 28 aastasena üledoosi tõttu. Ediet mängis Sienna Miller - ta oli nii kütkestav. Andyt mängis mulle tundmatu Guy Pearce - ka täiesti fantastiliselt.

Kunsti-inimeste seltskonnas, Andy Warholi stuudis, mida ta nimetas Factory'ks (ehk vabrikuks), valitses dekadentlik elulaad ja käis ohjeldamatu joomine, ahelsuitsetamine, süstimine, seksimine, filmimine ja muidu taidlemine. Edie isa ei tahtnud tütre sellist eluviisi rahaliselt toetada - rahatu Edie hakkas Andylt oma ülesastumiste eest tema filmides raha küsima. Algul ütles Andy, et pole veel mingit raha, hiljem aga ütles, et Edie sai tänu temale kuulsaks ja olgu rahul. Filmist aimus, et Andy ülbus oli poos ja et ta kannatas oma osa tõttu Edie kannatustes. Minu meelest.

Ka mul oli eile veini-isu. Olles paar lonksu võtnud, tekkis mul isu laulda
I'm the firestarter
terrific firestarter
hei hei hei hei
mida ma õue- ja poeasju ära pannes ka tegin, kuigi Väike Tüdruk pomises "Mu ema on hull!" ja Mees arvuti taga naerda mugistas. Aga mis mul sellest, ma olin ju parasjagu terrific firestarter.

Kui esimene klaas otsa sai ja asjad ära pandud, ei tahtnud ma enam laulda vaid hoopis küpsiseid ja sain ka neid, jee :)
Nii et sellest tuli täiuslik filmiõhtu.

*

Vaatasin hommikusi pilte...





















Näen, et isegi suht jahedas toas (23-24 kraadi :) ) on mul nüüd veresooned punnis – vanadus hiilib ligi, nahk muutub ’õhedamaks’... on aeg veini pealt veeni süstitavate droogide peale üle minna, vist :P (No worries, seda ei tee ma kunagi!)

(Juuksed pildil on eelmise päeva patsis, millega öösel magasin :D - ei mingeid glamuuri-fotosid, endiselt.) Millalgi kammisin need siiski ära, sest läksin Väikese Tüdrukuga õue – tiigi äärde parte vaatama. Tiik oli jääs ja parte polnudki. Ma ütlesin Väikesele Tüdrukule targasti, et küllap on nad jää all – teatavasti talvituvad pardid ju järvepõhjamudas :P
Panin ka ette, et raputame tiigikaldal olevaid puid – äkki kukuvad pardid parts ja parts puu otsast alla... Et mina raputan ja tema hoiab kotisuud puu all lahti.
Väike Tüdruk ei võtnud millegipärast vedu...

Aa, ja muide, hallist sallist, mis mul kaelas on. Võtsin selle üleeile pakendist välja (ostsin ammu) ja sellel oli minu meelest tugev lõkke või suitsusauna lõhn. No kuna see oli pakendis, siis järeldasin, et riidevärv peab niimoodi lõhnama. Ja eile avastasin salli pealt sellised paksud roosad plekid nagu võiks jääda roosast nätsukommist. Õudselt imelik! Kas kellelgi õnnestus seda enne pakendamist mingil lõkkeõhtul-piknikul kanda?

*

Väikesel Tüdrukul on koolivaheag, aga praegu on ta ikkagi koolis - kooriproovis. Kuna proovi aega muudeti, siis polnud ma päris kindel, kumb päev ja kellaaeg, mis mul paberil on, on see õige. Et Väike Tüdruk koolimaja ukse taha tundideks ootama ei jääks, kui vale päev peaks olema, helistasin talle 3 minutit enne proovi algust ja küsisin, kas ta ootab seal veel üksi, või on ikka muu rahvas ka platsis. Nii hea, et on mobiiltelefonid - vanasti pidid lapsed üksi muretsema... Kuigi, nagu öeldakse, on tänapäeva lapsed selle suure hoolitsemise tõttu täitsa ära rikutud ja ei saa ebamäärases täiskasvanuelus, kus on palju teadmatust ja teistepoolset kriitikat, enam hakkama. Eks see on vast tõsi küll... Kuid mulle tundub loogiline, et kaitstud-hoitud-ülehoolitsetud lapsed peaksid olema siiski vaimselt stabiilsemad kui need, keda sunnitakse tegema asju, mida nad kardavad teha. Ma mäletan, et ma ise olin lapsena pidevalt hirmust uimane, kui pidin võõrastes kohtades käima. Pealegi kippusin ma oma mõtetesse vajuma ja õigetest bussipeatustest mööda sõitma, siis lisandus eksimishirmule hilinemise hirm. Ja tegelikult, mingit jube tublit elukat minust kõigile nendele hirmudele 'otsa vaatamise' tõttu ikkagi ei saanud, nii et...

Ma mõtlen, et Tommy Hellstenil on õigus ja me ootamegi Inimeselt liiga palju, sh endalt. Võibolla inimesed ei peagi selle kõigega hakkama saama, mida me neilt/endilt ootame, ilma, et kusagilt käriseks ja ilma, et midagi tuleks endas ebatervelt alla suruda või eitada. Laiskust ja lodevust ei tohiks lapses muidugi toetada, kuid laste hirme ja ebakindlust ei maksa ka pahaks panna. Teinekord on raske siin vahet teha, lihtsalt.

Ükskord, kui Väike Tüdruk mind oma nõudliku klammerdumisega tüütas, siis ma küsisin temalt tõsimeeli - kui vanalt ta enda arvates enam emmet pidevalt enda juurde ei vaja.
Ta vastas, et kaheksakümne aastaselt.
:D

Ah, niisama kirjutasin selle jutu, täna seda psühholoogia-artiklit ikka tõlkida ei viitsi :)