Niisama

Viimased päevad on kuidagi eriti märkamatult käest lipsanud...

Väike Tüdruk on tõbine - õhtuti näeb ta õige plass ja loid välja, nii et mõtlen, et järgmisel päeval teda küll kooli saata ei saa, hommikuks aga on pilt parem, nii et läheb aga jälle. Neljapäeval peaks ta siis luuletusekonkursil etlema - muretsen, kas ta tervis ikka vastu peab, et ta oma õpetajat ja kooli alt ei vea. Ma tean, et see pole mingi maailmalõpp, kui ta sinna ei lähe, aga kool ju ikka nägi ürituse korraldamisega vaeva ja auhindas Väikest Tüdrukut 'aukirja' ja raamatuga - et peaks siis ikka seda tunnustust väärima ja esinema minema ilusti. Juba selline pisike asi nagu lapse kehv tervis 'vastutusrikkal' ajal viib mu une ära ja nii ma siis tolgendan siin suht uimaselt ringi.

*

Nädalavahetus oli meil hoopis eriline, sest meid väisas Vend I Pärnumaalt. Laupäeva õhtu jooksul suutsid Mees ja I juua viinakokteile, rummikokteile, õlut ja veini. Järgmisel hommikul aga olid nad täitsa elusad ja alustasid aga jälle oma tarku ajaloo-, poliitika-, sotsiaalpoliitika-, geograafia- ja keelesidemete jutte, millest mina oma puudulike teadmiste tõttu eriti osa võtta ei saanud, nii et jätsin mehed lobisema ja ise tegelesin Väikese Tüdrukuga ja magasin lühikeseks jäänud ööle juurde. Samas tundsin uhkust, et nad 'mul' nii targad on - Vend I ja Mees :) Lihtsalt üleloomulik, kuidas neil seda juttu ja teadmisi jätkus...

Venda ära saates ütles Mees talle uksel:
"Ja kui sa järgmine kord tuled - ära nii palju räägi, eks. Ole rohkem vait! Ega ma sind selle pärast külla kutsu, et sind kuulata. Ma tahan ise rääkida."

:D

Minu sugulastel soovitab Mees alati ka jalaga uksele koputada, kui nad saabuvad.
"Miks jalaga?" imestavad nemad.
"Aga käed on teil ju kingitusi täis!" selgitab Mees.

Ta on mul külalislahkuse ja peenetundelisuse etalon.
:D