Tilluke luuletustekogumik, kus autor räägib eakana leitud ja ootamatult ruttu surmale kaotatud armastusest. Oli mees ja enam ei ole - kadus jäljetult, nagu olnuks ta välja mõeldud. Sellest räägivad kõik siinsed luuletused, väga palju on korduvaid motiive, kuid mina ei lase end sellest häirida - leinav inimene peabki saama rääkida.
Ilona Laaman on üks mu lemmikluuletajaid - kui ma aga parajasti mõnda tema kogu loen, siis mulle tundub, et ta on ikka see kõige lemmikum :)
Üks luuletus ka...
*
suu oli sul kinni aga süda jahtus siiski ära
kiirelt ja jäädavalt ja mina jäin oma
äsjaarmunud südamega suu ammuli vahtima
ega jahtunud siiski
teised vaatasid küllap leegid lõid suust välja
aga nad ei märganud midagi arvasid
et harilik leige armastus oli nii nad
kindlasti arvasidki ja tulid ja hoidsid mu kätt
ning avaldasid kaastunnet oma leigete südametega
nii hästi kui oskasid sõid peietel ja jõid
aga pärast ei tantsinud vaid lihtsalt läksid laiali
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar