ILONA LAAMAN "Vesi ahjus"

LR 1997 / 28-30

Lugu Liisist, kes lapsena ema ja õega Rootsi pageb ning seal üles kasvab. Liisi ema ja muude sugulaste saatus kattub autori omadega ja nii ME siis arvame, et tegemist on autobiograafiaga. 'Ilukirjanduslike' Liisi-lugude vahel on luuletused ja need on kindlasti Ilona Laamani kirjutatud. Luuletused on paigutatud nii, et me saame aru, millistest elusündmustest või –kogemustest need inspireeritud on, ja see annab minu jaoks luuletustele alati palju juurde. Kuigi IL luuletused on niigi äärmiselt selged.

Oma emaga Liis läbi ei saa. Ema on väga ambitsioonikas ja nõudlik, ta soovib ise olla Keegi ja sedasama ootab ta ka oma tütrelt. Asjaga on kiire, nii veenab ta kooliõpetajaid oma tütart klasse vahele jättes edasi tõstma, et tütrest juba rutem saaks simultaantõlk ÜROsse – see on ema eesmärk ja ta ei suuda ette kujutada, et tütrel võiks oma elust olla mingi oma nägemus. Tütar rootsi keelt eriti ei oska ja tal on väga raske kahe aasta õppematerjali ühega omandada, kuid miks peaks see tema ema heidutama?

Tulemuseks on see, et Liisi tervis ütleb üles ja ta ei saa üldse enam õppida. Mingil täiskasvanu-elu-hetkel on ta ülikoolis õppinud 34 semestrit, kuid diplomit pole tal ikka veel. Ta saab igasuguguseid haigusrahasid ja invaliidsuspensioneid ja toetatud õpet ja üldse saab ta abi mitmesugustest sotsiaalprogrammidest, kuid ega temast sellist Tegijat küll kunagi ei saa, nagu ootas tema ema.

Liisi psühhilised probleemid on komplitseeritud – vaat oleks paranoiline skisofreenia, siis olesid sa ilusti lahtris oma haigusega ja kõik arstid teavad, mida sa endast kujutad. Aga kui oled justkui mõtlemisvõimeline, aga ikkagi ei suuda midagi teha, ja ei taha ka, või siis teinekord jälle tahad, aga väsid kohe ära, siis ei tea arstid ka, mida sinuga peale hakata. Kui Liis lapsena Eestist põgenes ja hiljem kuulis arreteeritud ja tapetud sugulastest ja tuttavatest, sai ta aru, et Jumal ei aita inimest. Täiskasvanuna pidi ta pettuma ka psühhiaatrites. Millal ta emas pettus, sellest ma täpselt aru ei saanud.

Väga palju on ka armastusest-armumistest juttu. Ükski neist lugudest ei meenuta muinasjutte.

Pole ime, et Ilona Laaman seda lugu mina-vormis kirjutada ei tahtnud...

Tsitaate ka!

*
Kuraator, kes ainult korra oli teda oma vastuvõtul näinud, ütles, et teda iseloomustavat isoleerumistendents ja karmus iseenda vastu. Viimati mainitud asjaolu üle juurdles Liis kaunis palju. Tõenäoliselt oli see karmus midagi niisugust, mis ainult väljastpoolt karmusena näis. Ta EI TAHTNUD teha midagi sellist, mis teiste meelt lahutas: käia külas, näitustel, teatris, või reisida.
Oi kui minu moodi!

*
Pia, Liisi vana sõbranna, oli juba aastakümneid pesnud oma mehe sokke pesumasinas, mitte enam käsitsi. Aga armastus mehe vastu ei olnud nähtavasti sellest suuremaks muutunud.

Ka muidu olid Pial samad ideed nagu varem. Siiski, Liis võpatas, kui Pia talt mesimagusa häälega küsis: - Kas sa ei ole kibestunud, et sul on ebaõnnestunud elu seljataga?

/.../

Liisile hakkas koitma, et ta peaks ehk vältima konventsionaalseid inimesi. Sest nemad muidugi näevad teda niisugusena: abikaasata, rahata, lasteta, terviseta. Ebaõnnestununa.

Õnnestunud inimene jälle on see, kes ainult ahvib teistele järele, arvab, et see on peen, mis teiste meelest on peen jne.

Üks asi pani Liisi eriti pead murdma: ta teadis, et Pia käib positiivse mõtlemise kursustel. – Ma võin ju sama hästi positiivselt mõelda, oli ta Liisile öelnud.

Millest pidi Pia positiivselt mõtlema? Oma eelseisvast surmast? Oma vihatud abikaasast? Oma abielust, mis oli olnud ainult äri?

Ta oli eluaeg endale ja teistele valetanud, kas ta siis nüüd pidi maksma kallist raha selle eest, et veel rohkem valetama õppida?

Elu on üks keeruline asi küll.

Mmm, solvangud, solvangud... :P

Psühhiaatritest:

*
Seistes silm silma vastu psühhiaatriga, peab meeles pidama, et tolle elukogemused koosnevad verbaalsetest kontaktidest, kuna ta on tööga ülekoormatud ja ilma eraeluta. See seik seletab teatud määral psühhiaatrite suurt umbusklikkust, mis väljendub nende usus, et kõik haige jutud on ratsionaliseerimised (r. = psühhiaatrilis-meditsiiniline termin = valetamine). Kuna arstidel pole kogemusi Elust, ei ole neil mingit võimalust kontrollida haige versiooni oma tervisehäirest.

See on tõsi, et psühhiaater ei pruugi saada kontrollida, kas sa räägid tõtt. Ma olen ise seda kogenud väsimusest ja kunagi ammu ka peavaludest rääkides – nad ei usu, et ei aita värske ja küllaldane toit, liikumine, värske õhk jms. Peab aitama!, -- kui ütled, et ei aita, siis tegelikult valetad oma eluviisi kohta. See on suht masendav ja araks tegev suhtumine, tõesti.

Ma olen ikka mõelnud, kui imelik oleks elada psühholoogi, psühhiaatri või politseiuurijana - sulle valetatakse siira näoga nii palju, et sa hakkad kõikide inimeste jutusse mööndusega suhtuma. Või saab see teisiti minna?

*
Vaadake seepärast esiteks tema käsi. Kui need lebavad rahulikult süles või laual, on kõnesolev psühhiaater tasakaalukas isik, kes ei hakka teid solvama või muul moel agressiivitsema. /.../ On pöial sirge ja liikuv, on psühhiaater elava iseloomuga, võib-olla agressiivnegi. Kõnelge temaga leebelt ja aeglaselt ja vältige kõike, mis võib teda erutada. Kui on näha läbematuse tundemärke, vahetage kohe kõneainet.

*
HÄVITAV PSÜHHIAATER on vägagi tüüpiline. Oma suure sisemise ebakindluse tõttu, mis tuleb Elu mittetundmisest, ei usu ta teid üldse. Kuna tema sihiks on, et te oma sõnad tagasi võtate või neid modifitseerite, võtab ta kohe hävitava, agressiivse, häbematu hoiaku. Pöidlad liiguvad tal liblikataoliselt ja terve isik hüpleb; ta on järelikult väga kergesti äratuntav. Mõnikord on hävitav psühhiaater lapsepõlves saanud karmi kasvatuse ega ole kunagi tohtinud sõna sekka öelda. Puistake ta seetõttu üle helluse ja õrnusega, kuulake teda kannatlikult, vastake rahulikult ning sõbralikult ja andke mõista, et see kõik pole tõesti tema süü.

:D

Väga intiimne ja avameelne raamat, mulle hirmsasti meeldis!