"Õpilase geograafiaentsüklopeedia"

Lõpuks ometi olen jälle ühe raamatu läbi saanud.

Olen kogu aeg imetlenud Mehe geograafiateadmisi - tema ju loeb ajaloolise taustaga ilukirjandust ka kaardid ja entsüklopeediad nina ees. Uhh, mina nii ei viitsi. Mõned aastad tagasi ostsin ilusate piltidega geograafiaentsüklopeedia (Varraku väljaanne) ja seda ma nüüd viimased paar nädalat lugenud olengi.

Üllatavalt huvitav oli! Oli nii üllatavaid fakte kui ka kaarte :P
Ma polnud varem tähele pannudki, kui 'saartene' on Kreeka ja et Itaalia sees asub peale Vatikani veel ka San Marino riik; ammu oli meelest läinud, et Venemaal asuv Baikali järv on maailma sügavaim järv - 1637 m sügav); ei teadnud, et Iisrael on nii hirmus tige ja sõjakas riik olnud - muudkui tungis sinna ja tänna, et aga 'mustale kullale' ligi pääseda; ei teadnud, et mõni Aafrika riik on nii heal järjel, et haridus ja meditsiin on kodanikele puha tasuta. Isegi seda ei teadnud, et kümnest maailma kõrgeimast mäetipust asub Nepalis tervelt 8, kuigi olen Nepalist üsna palju lugenud. Mõningate riikide olemasolust (nt paljud Okeaania saareriigid) polnud mul õrna aimugi ja isegi Aafrikas oli üks riik - Djibouti -, millest kuulsin justkui esimest korda. Maailma-pilt läks palju klaarimaks küll, üldiselt olen ma geograafias ikka eriline tumba ja seetõttu on ju ka ajaloofakte raskem meelde jätta. Muide, jaanuari-veebruari veetis mu vend R Austraalia lõunaotsas oleval Tasmaania saarel - mina aga patrasin kõigile, et 'vend on Tuneesias või kusagil...' :D

Nujah, kui ma selle raamatu veel nii viis korda läbi loen, siis ma juba täitsa tean, kes kus elab, kui soe või märg temal seal on, mis keelt räägib, mis jõest kala püüab, keda-mida usub ja kas tal on ka võimalus liivarannal peesitada...