Olev Remsu sõitis 3 nädalat Hiinas ringi ja kirjutas nähtust-kuuldust raamatu. Kolme nädalaga ei näe just palju ja seega pole ka palju kirjutada. Nii ei saanudki ma sellest raamatust Hiina kohta suurt midagi teada. Ja pole sellel raamatul ka erilist kirjanduslikku väärtust.
Huvitav on see, et läbi terve raamatu räägib Remsu trotslikult, veenvalt ja lausa sõjakalt, et eelarvamused hiinlaste kohta on alusetud ja nad on täpselt samasugused inimesed nagu meiegi. Remsu sõnul Hiinat lausa vastandatakse muule maailmale... Küllap see on siis põlvkonna-asi, sest mina pole küll mingeid koledaid eelarvamusi hiinlaste kohta kuulnud. Vastupidi, põhiliselt olen kuulnud, et see on suur ja kaunis, iidse kultuuriga maa, kus on palju vapustvalt peent käsitööd ja keerukaid rituaale. Pildid hiina traditsioonilistest hoonetest on kaunid, samuti nende maalid. Aga ma usun, et võibolla minust põlvkonnajagu vanemad inimesed teavad, millest Remsu räägib ja mille vastu ta hiinlasi kaitseb – mina seda teada ei saanudki.
Midagi huvitavat siiski oli selleski raamatus. Kuigi raamat jätab üldiselt mulje, nagu reisil kribatud märksõnad oleksid lihtsalt korralikeks lauseteks kirjutatud, millede vahele on pikitud väljavõtteid statistikaraamatutest, räägib ta päris põhjalikult sellest, kuidas hiina käsitöölistel pole töö- ja eraelu lahutatud. Tänavale avatud töökoja taga või kohal asuvad eluruumid. Töö käib siis avatud töökojas, möödakäijate pilkude all, ja sageli astutakse naabri juurde lobisema. Kui inimene tuleb töökotta ja seal kedagi pole, siis ta lihtsalt ootab – üsna pea vudibki kohale teenistusvalmis peremees, rõõmus ja lahke ka juhul, kui ta varahommikuse une pealt üles pidi kargama. Olen seda ka mõnes filmis näinud, kuidas keegi siseneb poodi või töökotta – siis tõmmatakse lükanduks tagaseinas lahti ja saabub silmi pühkides ja juukseid siludes, naeratades ja tervituseks kummardades poepidajanna... See on armas eluviis minu meelest.
Ka meeldis sellest lugeda, et majandusedust olulisem olevat Hiina valitsusele see, et kõigil inimestel oleks tööd - et poleks töötuid. Seetõttu on paljude ametikohtade juures, mille ülesannetega mujal maailmas saab hakkama üks inimene, hiinas mitu teenistusvalmis asjapulka hakkamas. Sellest olen ka varemgi kuulnud, ja see on ka kena Hiina valitsusest, ma leian. Selles mõttes on kollektivistlik kultuur sümpaatne, et ei mõelda ainult enda peale, vaid ka sellele, et kõik soovivad leiba ja end elus hästi tunda.
Teisalt viib selline kollektivistlikkus selleni, et perekonnas peetakse loomulikuks, et sa jätad enda huvid tagaplaanile ja teed valikuid, mis perekonnale kõige kasulikumaks on. Näiteks vanasti võeti keisri liignaisi teenindama eunuhhid (nagu mitmel pool mujal, kus on mitmenaisepidamine kombeks olnud), kes paleest enam kunagi välja ei saanudki. Kuid nende palgast läks suurem osa perekonnale, ehk siis – nad andsid oma parima hoolitsemaks perekonna eest, kes polnud nende endi lapsed, vaid nende õed-vennad ja nende perekonnad, vanaemad-vanaisad, ema-isa. Enda elu ei tulnudki kunagi kusagilt. On see hea või halb komme?
Tsitaadikesi ka:
Lääne-Hiinas, Ürümchi linna keskväljakul:
* Sel väljakul valitseb tõesti rahvaste paabel – ma ei saanudki aru, keda oli rohkem, kas venelasi, pakistanlasi, kasahhe või usbekke, igatahes on kõik inimesed seal oma pakilisi asju ajamas. Kes tahab kingi viksida, kes midagi müüa, kes kutsub oma restorani sööma, kes tahab niisama juttu puhuda. Ka muiduvahtimine on tõsine töö, mis ei tohi jääda tegemata. Ja sihukesi seanahavedajaid on erinevalt Ida-Hiinast kõik kohad täis. Just paljude inimeste jõudeolek, näiline rahu, lausa ükskõiksus endast väljapoole jääva maailma vastu torkabki silma, see on suur erinevus rannikulinnade virga elurütmi kõrval. Moslemi mehed laisklevad Londoniski, miks nad peaksid Ürümchis teistmoodi elama, kui naised kodudes teevad hoolega tööd?
Nii et päris eelarvamustevaba pole Remsugi. Kuigi, mis moslemi meestesse puutub, siis olen nõus :)... noh, et see siis polegi eelarvamus vaid lihtsalt ’kibe tõde’. Huvitav, mis väärinfo siis ikkagi nende hiinlaste kohta liikus...?
* Emainstinkt koosneb kahest osast. Esiteks on naisel muidugi bioloogiline ja psühholoogiline vajadus emaks saada, naine on nõnda loodud, et ta peaks perioodiliselt ja õige mitu korda lapse ilmale tooma. Ent teiseks on vaja ka lapse eest hoolitseda, selles töös abistavad naist mees ja ühiskond.
See on jälle midagi, mille feministid eelarvamuseks kuulutaksid.
Väidetavalt on ju kõik ’emainstinktid’ ka meestes olemas. Või siis jällegi öeldakse, et polegi meil mingeid instinkte, ainult ajupesu igasuguste rollide kohta.
Juba praegu vaatan nostalgilise pilguga selliseid ’poliitiliselt ebakorrektseid’ seisukohavõtte. Varsti ei tohi enam olla sellist arvamust inimesel, et naistel on mingid bioloogilised vajadused, sest naised leiavad, et arvamus, nagu oleks neil vajadus oma beebit kätel hoida, on neid alavääristav.
Selliseid šovinistlikke mõtteavaldusi nagu ülaltoodud katke Remsult, pean kalliks nagu pärleid, mis nad iseenesest küll pole. Kardan õudselt maailma, kus ei hinnata enam naiselikku ja mehelikku eripära. Siis aga mõtlen, et kindlalt tekib mingi tugev subkultuur (nagu omaaegsed dändid): rõhutatult naiseliku välimuse ja arvamusavaldustega naised, ning vastavalt
härrasmehelikud mehed, kes tassivad ise oma kõrgekontsaliste naiste kohvreid. Teener oleks muidugi parem............
:D
Ilmselt peaks ma ise see teener küll olema, kui ma oma võimete ja oma potentsiaalse panuse üle mõtisklema hakkan...
:DDD
Rohelise tee ime:
* Mina olin Hiinas teist korda, pärast esimest külastust jätsin ma täielikult maha kohvijoomise ja läksin üle rohelisele teele.
Kui ma olin pool aastat rohelist teed joonud, küsis üks inimene minult, millise salviga ma oma nägu ööseks määrin, sest mu ilme muutuvat kogu aeg nooremaks.
Kahtlustasin teda algul nöökimises, siis sain aga aru, et tal on tõsi taga.
Nojaa, ma olen ka mitu korda kohvijoomise maha jätnud ja rohelist teed jooma hakanud – nüüd on isu seda uuesti teha, taas kord :)
Ja kui ma seda teen, siis võib öelda, et „Kevad Hiinas“ oli minu jaoks elumuutev raamat :P, mitte selline lahjakene kirjutis, nagu eespoolt mulje jäi, vast... :P
3 kommentaari:
Eunuhhidest... aga ehk teadsid nad siit ilmast lahkudes, mida tähendab inimeste teenimine? Vahest oli see seda väärt?
(mina ei tea.)
Jah, eks me kõik ju soovime, et meie elul oleks mõte ja eesmärk.
Nojah,elust tänapäeva Hiinas kirjutab oma blogis seal mehe(hiinlane) töö pärast elav eestlanna.(Eestlanna elu./Meie elu Californias.)Ütleb,et jube räpane rahvas.
Mingi raamat on Remsul ka venelaste poolt rikutud-lagastatud tšuktsidemaast (vist).See küll meeldis mulle.
Postita kommentaar