Otsa sai

Mõhhhh... ma kohe ei tea, mida teha...

Vanaema on Väikest Tüdrukut mitu korda ujuma kutsunud. Minu meelest oleks see hirmus tore, kui nad läheks, sest mina oma sotsiaalfoobiaga Anne kanali äärde küll minna ei suuda, kui keegi kolmas ei tegele kottide tassimise, asjade valvamise ja autode jälgimisega teede ületamisel. Kaugelt liiga palju kirju-mirjut ka minu neurootilise kergestiväsimise tõttu.

Kuid Väike Tüdruk ei taha temaga minna. Ta ütleb, et ei usalda Vanaema nii kaugel ja ebaharilikus olukorras. Ma ütlesin ainult, et ma mõistan, kuid küllap neil oleks tegelikult seal tore ja kinnitasin, et mina temaga sinna ei lähe. Kuid kui tema jäi enesele kindlaks, siis mina peale ei käinud. (Kuigi ma endiselt arvasin, et küllap tal oleks tegelikult tore kanalis supelda.)

Nojah, ja täna Vanaema kutsus Väikest Tüdrukut endaga R-kioskisse - Väike Tüdruk kogub R-kioski kleepse (nende eest saab Shreki-filmi joogiklaasi mingi). Väike Tüdruk läks, aga tee viis nagu valele poole. Vanaema väitis, et see on lühem tee, mis oli vale. Siis osteti limonaad ja Vanaema pahandas tükk aega kioskitädiga, et kleepekat ei antud. Aga kleepekas antakse vaid (üle) 50-kroonise ostu puhul või mingite eriasjadega. Väikesel Tüdrukul oli häbi ja ta sikutas Vanaema, et aitab küll, lähme parem ära.

Siis ütles vanaema, et ta tahab "vett vaadata". Väike Tüdruk ütles, et tema küll ei taha, tal on palav ja ta tahab võimalikult ruttu koju. Vanaema veenis teda "vett vaatama" minema, kuid eks Väikesele Tüdrukule tundus asi kahtlane. Vanaema lohistas teda üle tee - jalakäijate saare peal tõmbas Väike Tüdruk oma käe lahti ja ütles, et ootab seal, kuni Vanaema "vett vaatab".

"Miks sa nii inetult käitud?!" noomis Vanaema.

"Mina olen sinu heaks nii palju teinud - kas sina ei võiks seda väikest asja minu heaks teha?" pahandas ta.

"Ma võtsin käterätiku kaasa ja ostsin sulle kuivad riided," keelitas ta.
(Kusjuures tõenäoliselt poleks Väike Tüdruk neid riideid koduski nõus kandma - Vanaema valikukriteeriumitega arvestades.)

Nojah, eks Väikese Tüdruku vaprus murenes ja ta hakkas nutma. Ja kuna taskurätikut kummalgi kaasas polnud, tuli ta kaks kilomeetrit oma tatti lakkudes ja nutta kõõtsudes kodupoole tagasi. Vanaema viis ta esmalt enda poole rahunema, siis lasi koju tulla, kus siiski nuttu jätkus jälle kauemaks.

Siis tegime vanni, ja siis jälle nuttu.

Ja nüüd ma mõtlen, et vist peab tõesti sekkuma ja sellele suhtele vahele astuma...
Täna lülitasin Väikese Tüdruku telefoni lihtsalt välja, aga võibolla ka blokeerin Vanaema numbri, nagu mul endal see blokeeritud on.

Vanaema puhul on tõesti nii nagu Stalin (?) ütles: "Pole inimest, pole probleemi!"
Olen seda alates 4. eluaastast täielikult teadvustanud. Et elu on palju loogilisem, loomulikum ja rahulikum, kui teda pole.

Täna oli esimene kord, kus ma vabisesin selle pärast, kuidas ta Väikese Tüdrukuga käitub. Aga seda vabinat temaga seoses mäletan ma iidamast-aadamast - see ongi põhiline tunne, mis mul temaga seostub: et käed hakkavad värisema ja kukal kirvendama (juuksed tõusevad 'püsti').

Nii et ma tõesti ei teagi, mis ma edasi teen. Väike Tüdruk annaks pikapeale kindlasti andeks, nagu lapsed ikka. Aga praegu las telefon olla lihtsalt väljas, kuni ma otsusele jõuan, mida-kuda teha.

Edit:
(j2rgmisel hommikul)
Ma m6tlen, et ehk polnud aru saadagi, mis mind siin 2rritas :D

Esiteks PATRONEERIMINE: mina tean paremini, mida sa vajad, ja kuna ma olen tugevam, siis ma sunnin sind seda tegema.

Teiseks MANIPULEERIMINE: pyyd teist yle kavaldada, syydi tundma panna v6i hirmutada, et oma eesm2rki saavutada.

M6lemad on v6imalikud vaid siis, kui teisest inimesest (tema valikuvabadusest) lugu ei peeta. Ja milleks suhelda kellegagi, kes sinu soove ja tundeid millekski ei pea?

V2ike Tydruk ytles, et teda pole kunagi varem niimoodi alandatud.
Noh, mina kindlasti pole ja Mees ka mitte.
6nneks V2ike Tydruk ise ka ei taha praegu Vanaemaga kohtuda, nii et mul on aega m6elda, mida ma teen. Eks yhest kyljest Vanaema tahtis head... Teisest kyljest - inimene ei pea arvama, et ta peab saama k6ik (hea, halva, magusa, soolase), mis ta tahab. Ei saa ainult enda tahtmiste peale m6elda, teise inimese tahtmisi tuleb ka m2rgata osata ja m2rgata soovida, ehk lihtsalt - tuleb osata hoolida. Vanaema meil nagu lihtsalt ei n2e teisi inimesi muuna kui intrigeerivate objektidena, mille abil saab elusse draamat tuua.